Etesa½ puttaparampar±ya pana y±va sattamo kulaparivaµµo t±va catt±ro paccaye ±har±pentassa akataviññatti v± bhesajja½ karontassa vejjakamma½ v± kulad³sak±patti v± na hoti. Sace bh±tuj±y± bhaginis±miko v± gil±n± honti, ñ±tak± ce, tesampi vaµµati. Aññ±tak± ce, bh±tu ca bhaginiy± ca katv± d±tabba½, “tumh±ka½ jagganaµµh±ne deth±”ti. Atha v± tesa½ putt±na½ katv± d±tabba½, “tumh±ka½ m±t±pit³na½ deth±”ti. Etenup±yena sabbapadesupi vinicchayo veditabbo.
Tesa½ atth±ya ca s±maºerehi araññato bhesajja½ ±har±pentena ñ±tis±maºerehi v± ±har±petabba½. Attano atth±ya v± ±har±petv± d±tabba½. Tehipi “upajjh±yassa ±har±m±”ti vattas²sena ±haritabba½. Upajjh±yassa m±t±pitaro gil±n± vih±ra½ ±gacchanti, upajjh±yo ca dis±pakkanto hoti, saddhivih±rikena upajjh±yassa santaka½ bhesajja½ d±tabba½. No ce atthi, attano bhesajja½ upajjh±yassa pariccajitv± d±tabba½. Attanopi asante vuttanayena pariyesitv± upajjh±yassa santaka½ katv± d±tabba½. Upajjh±yenapi saddhivih±rikassa m±t±pit³su evameva paµipajjitabba½. Esa nayo ±cariyantev±sikesupi. Aññopi yo ±gantuko v± coro v± yuddhapar±jito issaro v± ñ±takehi pariccatto kapaºo v± gamiyamanusso v± gil±no hutv± vih±ra½ pavisati, sabbesa½ apacc±s²santena bhesajja½ k±tabba½.
Saddha½ kula½ hoti cat³hi paccayehi upaµµh±yaka½ bhikkhusaªghassa m±t±pituµµh±niya½, tatra ce koci gil±no hoti, tassatth±ya viss±sena “bhesajja½ katv± bhante deth±”ti vadanti, neva d±tabba½ na k±tabba½. Atha pana kappiya½ ñatv± eva½ pucchanti– “bhante, asukassa n±ma rogassa ki½ bhesajja½ karont²”ti? “Idañcidañca gahetv± karont²”ti vattu½ vaµµati. “Bhante, mayha½ m±t± gil±n±, bhesajja½ t±va ±cikkhath±”ti eva½ pucchite pana na ±cikkhitabba½. Aññamañña½ pana kath± k±tabb±– “±vuso, asukassa n±ma bhikkhuno imasmi½ roge ki½ bhesajja½ kari½s³”ti? “Idañcidañca bhante”ti. Ta½ sutv± itaro m±tu bhesajja½ karoti, vaµµateva.
Mah±padumattheropi kira vasabharañño deviy± roge uppanne ek±ya itthiy± ±gantv± pucchito “na j±n±m²”ti avatv± evameva bhikkh³hi saddhi½ samullapesi. Ta½ sutv± tass± bhesajjamaka½su. V³pasante ca roge tic²varena t²hi ca kah±paºasatehi saddhi½ bhesajjacaªkoµaka½ p³retv± ±haritv± therassa p±dam³le µhapetv± “bhante, pupphap³ja½ karoth±”ti ±ha½su. Thero “±cariyabh±go n±m±yan”ti kappiyavasena g±h±petv± pupphap³ja½ ak±si. Eva½ t±va bhesajje paµipajjitabba½.
Paritte pana “gil±nassa paritta½ karotha, bhante”ti vutte na k±tabba½, “bhaºath±”ti vutte pana k±tabba½. Sace pissa eva½ hoti “manuss± n±ma na j±nanti, akayiram±ne vippaµis±rino bhavissant²”ti k±tabba½; “parittodaka½ parittasutta½ katv± deth±”ti vuttena pana tesa½yeva udaka½ hatthena c±letv± sutta½ parimajjetv± d±tabba½. Sace vih±rato udaka½ attano santaka½ v± sutta½ deti, dukkaµa½. Manuss± udakañca suttañca gahetv± nis²ditv± “paritta½ bhaºath±”ti vadanti, k±tabba½. No ce j±nanti, ±cikkhitabba½. Bhikkh³na½ nisinn±na½ p±desu udaka½ ±kiritv± suttañca µhapetv± gacchanti “paritta½ karotha, paritta½ bhaºath±”ti na p±d± apanetabb±. Manuss± hi vippaµis±rino honti. Antog±me gil±nassatth±ya vih±ra½ pesenti, “paritta½ bhaºant³”ti bhaºitabba½. Antog±me r±jageh±d²su roge v± upaddave v± uppanne pakkos±petv± bhaº±penti, ±µ±n±µiyasutt±d²ni bhaºitabb±ni. “¾gantv± gil±nassa sikkh±pad±ni dentu, dhamma½ kathentu. R±jantepure v± amaccagehe v± ±gantv± sikkh±pad±ni dentu, dhamma½ kathent³”ti pesitepi gantv± sikkh±pad±ni d±tabb±ni, dhammo kathetabbo. “Mat±na½ pariv±rattha½ ±gacchant³”ti pakkosanti, na gantabba½. S²vathikadassane asubhadassane ca maraºassati½ paµilabhiss±m²ti kammaµµh±nas²sena gantu½ vaµµati. Eva½ paritte paµipajjitabba½.
Piº¹ap±te pana– an±maµµhapiº¹ap±to kassa d±tabbo, kassa na d±tabbo? M±t±pituna½ t±va d±tabbo. Sacepi kah±paºagghanako hoti, saddh±deyyavinip±tana½ natthi. M±t±pitu-upaµµh±k±na½ veyy±vaccakarassa paº¹upal±sass±ti etesampi d±tabbo. Tattha paº¹upal±sassa th±lake pakkhipitv±pi d±tu½ vaµµati. Ta½ µhapetv± aññesa½ ±g±rik±na½ m±t±pitunampi na vaµµati. Pabbajitaparibhogo hi ±g±rik±na½ cetiyaµµh±niyo. Apica an±maµµhapiº¹ap±to n±mesa sampattassa d±marikacorass±pi issarass±pi d±tabbo. Kasm±? Te hi ad²yam±nepi “na dent²”ti ±masitv± d²yam±nepi “ucchiµµhaka½ dent²”ti kujjhanti. Kuddh± j²vit±pi voropenti, s±sanass±pi antar±ya½ karonti. Rajja½ patthayam±nassa vicarato coran±gassa vatthu cettha kathetabba½. Eva½ piº¹ap±te paµipajjitabba½.
Paµisanth±ro pana kassa k±tabbo, kassa na k±tabbo? Paµisanth±ro n±ma vih±ra½ sampattassa yassa kassaci ±gantukassa v± daliddassa v± corassa v± issarassa v± k±tabboyeva. Katha½? ¾gantuka½ t±va kh²ºaparibbaya½ vih±ra½ sampatta½ disv± p±n²ya½ d±tabba½, p±damakkhanatela½ d±tabba½. K±le ±gatassa y±gubhatta½, vik±le ±gatassa sace taº¹ul± atthi; taº¹ul± d±tabb±. Avel±ya½ sampatto “gacch±h²”ti na vattabbo. Sayanaµµh±na½ d±tabba½. Sabba½ apacc±s²santeneva k±tabba½. “Manuss± n±ma catupaccayad±yak± eva½ saªgahe kayiram±ne punappuna½ pas²ditv± upak±ra½ karissant²”ti citta½ na upp±detabba½. Cor±na½ pana saªghikampi d±tabba½.
Paµisanth±r±nisa½sad²panatthañca coran±gavatthu, bh±tar± saddhi½ jambud²pagatassa mah±n±garañño vatthu, pitur±jassa rajje catunna½ amacc±na½ vatthu, abhayacoravatth³ti evam±d²ni bah³ni vatth³ni mah±-aµµhakath±ya½ vitth±rato vutt±ni.
Tatr±ya½ ekavatthud²pan±– s²ha¼ad²pe kira abhayo n±ma coro pañcasatapariv±ro ekasmi½ µh±ne khandh±v±ra½ bandhitv± samant± tiyojana½ ubb±setv± vasati. Anur±dhapurav±sino kadambanadi½ na uttaranti, cetiyagirimagge janasañc±ro upacchinno. Athekadivasa½ coro “cetiyagiri½ vilumpiss±m²”ti agam±si. ¾r±mik± disv± d²ghabh±ºaka-abhayattherassa ±rocesu½. Thero “sappiph±ºit±d²ni atth²”ti pucchi. “Atthi, bhante”ti. “Cor±na½ detha, taº¹ul± atth²”ti? “Atthi, bhante, saªghassatth±ya ±haµ± taº¹ul± ca pattas±kañca goraso c±”ti. “Bhatta½ samp±detv± cor±na½ deth±”ti. ¾r±mik± tath± kari½su. Cor± bhatta½ bhuñjitv± “ken±ya½ paµisanth±ro kato”ti pucchi½su. “Amh±ka½ ayyena abhayattheren±”ti. Cor± therassa santika½ gantv± vanditv± ±ha½su– “maya½ saªghassa ca cetiyassa ca santaka½ acchinditv± gahess±m±ti ±gat±, tumh±ka½ pana imin± paµisanth±renamha pasann±, ajja paµµh±ya vih±re dhammik± rakkh± amh±ka½ ±yatt± hotu, n±gar± ±gantv± d±na½ dentu, cetiya½ vandant³”ti. Tato paµµh±ya ca n±gare d±na½ d±tu½ ±gacchante nad²t²reyeva paccuggantv± rakkhant± vih±ra½ nenti, vih±repi d±na½ dent±na½ rakkha½ katv± tiµµhanti. Tepi bhikkh³na½ bhutt±vasesa½ cor±na½ denti. Gamanak±lepi te cor± nad²t²ra½ p±petv± nivattanti.
Athekadivasa½ bhikkhusaªghe kh²yanakakath± uppann± “thero issaravat±ya saªghassa santaka½ cor±na½ ad±s²”ti. Thero sannip±ta½ k±r±petv± ±ha– “cor± saªghassa pakativaµµañca cetiyasantakañca acchinditv± gaºhiss±m±”ti ±gami½su. Atha nesa½ may± eva½ na harissant²ti ettako n±ma paµisanth±ro kato, ta½ sabbampi ekato sampiº¹etv± aggh±petha. Tena k±raºena avilutta½ bhaº¹a½ ekato sampiº¹etv± aggh±peth±ti. Tato sabbampi therena dinnaka½ cetiyaghare eka½ varapotthakacittattharaºa½ na agghati. Tato ±ha½su– “therena katapaµisanth±ro sukato codetu½ v± s±retu½ v± na labbh±, g²v± v± avah±ro v± natth²”ti. Eva½ mah±nisa½so paµisanth±roti sallakkhetv± kattabbo paº¹itena bhikkhun±ti.
187. Aªgulipatodakavatthusmi½– uttantoti kilamanto. Anass±sakoti nirass±so. Imasmi½ pana vatthusmi½ y±ya ±pattiy± bhavitabba½ s± “khuddakesu nidiµµh±”ti idha na vutt±.
Tadanantare vatthusmi½– ottharitv±ti akkamitv±. So kira tehi ±ka¹¹hiyam±no patito. Eko tassa udara½ abhiruhitv± nis²di. Ses±pi pannarasa jan± pathaviya½ ajjhottharitv± ad³halap±s±º± viya miga½ m±resu½. Yasm± pana te kamm±dhipp±y±, na maraº±dhipp±y±; tasm± p±r±jika½ na vutta½.
Bh³tavejjakavatthusmi½– yakkha½ m±res²ti bh³tavijj±kap±µhak± yakkhagahita½ mocetuk±m± yakkha½ ±v±hetv± muñc±ti vadanti. No ce muñcati, piµµhena v± mattik±ya v± r³pa½ katv± hatthap±d±d²ni chindanti, ya½ ya½ tassa chijjati ta½ ta½ yakkhassa chinnameva hoti. S²se chinne yakkhopi marati Eva½ sopi m±resi; tasm± thullaccaya½ vutta½. Na kevalañca yakkhameva, yopi hi sakka½ devar±ja½ m±reyya, sopi thullaccayameva ±pajjati.
V±¼ayakkhavatthusmi½– v±¼ayakkhavih±ranti yasmi½ vih±re v±¼o caº¹o yakkho vasati, ta½ vih±ra½. Yo hi evar³pa½ vih±ra½ aj±nanto kevala½ vasanatth±ya peseti, an±patti. Yo maraº±dhipp±yo peseti, so itarassa maraºena p±r±jika½, amaraºena thullaccaya½ ±pajjati. Yath± ca v±¼ayakkhavih±ra½; eva½ yattha v±¼as²habyaggh±dimig± v± ajagarakaºhasapp±dayo d²ghaj±tik± v± vasanti, ta½ v±¼avih±ra½ pesentass±pi ±patt±n±pattibhedo veditabbo. Aya½ p±¼imuttakanayo. Yath± ca bhikkhu½ v±¼ayakkhavih±ra½ pesentassa; eva½ v±¼ayakkhampi bhikkhusantika½ pesentassa ±patt±n±pattibhedo veditabbo. Eseva nayo v±¼akant±r±divatth³supi. Kevalañhettha yasmi½ kant±re v±¼amig± v± d²ghaj±tik± v± atthi, so v±¼akant±ro. Yasmi½ cor± atthi, so corakant±roti eva½ padatthamattameva n±na½. Manussaviggahap±r±jikañca n±meta½ saºha½, pariy±yakath±ya na muccati; tasm± yo vadeyya “asukasmi½ n±ma ok±se coro nisinno yo tassa s²sa½ chinditv± ±harati, so r±jato sakk±ravisesa½ labhat²”ti. Tassa ceta½ vacana½ sutv± koci na½ gantv± m±reti, aya½ p±r±jiko hot²ti.
188. Ta½ maññam±noti ±d²su so kira bhikkhu attano veribhikkhu½ m±retuk±mo cintesi– “ima½ me div± m±rentassa na sukara½ bhaveyya sotthin± gantu½, ratti½ na½ m±ress±m²”ti sallakkhetv± ratti½ ±gamma bah³na½ sayitaµµh±ne ta½ maññam±no tameva j²vit± voropesi. Aparo ta½ maññam±no añña½, aparo añña½ tasseva sah±ya½ maññam±no ta½, aparo añña½ tasseva sah±ya½ maññam±no añña½ tassa sah±yameva j²vit± voropesi. Sabbesampi p±r±jikameva.
Amanussagahitavatth³su paµhame vatthusmi½ “yakkha½ pal±pess±m²”ti pah±ra½ ad±si, itaro “na d±n±ya½ virajjhitu½ samattho, m±ress±mi nan”ti Ettha ca namaraº±dhipp±yassa an±patti vutt±ti. Na ettakeneva amanussagahitassa pah±ro d±tabbo, t±lapaººa½ pana parittasutta½ v± hatthe v± p±de v± bandhitabba½, ratanasutt±d²ni paritt±ni bhaºitabb±ni, “m± s²lavanta½ bhikkhu½ viheµheh²”ti dhammakath± k±tabb±ti. Saggakath±d²ni utt±natth±ni. Yañhettha vattabba½ ta½ vuttameva.
189. Rukkhacchedanavatthu aµµabandhanavatthusadisa½. Aya½ pana viseso– yo rukkhena otthatopi na marati sakk± ca hoti ekena passena rukkha½ chetv± pathavi½ v± khanitv± nikkhamitu½, hatthe cassa v±si v± kuµh±r² v± atthi, tena api j²vita½ pariccajitabba½, na ca rukkho v± chinditabbo, na pathav² v± khaºitabb±. Kasm±? Eva½ karonto hi p±cittiya½ ±pajjati, buddhassa ±ºa½ bhañjati, na j²vitapariyanta½ s²la½ karoti. Tasm± api j²vita½ pariccajitabba½, na ca s²lanti pariggahetv± na eva½ k±tabba½. Aññassa pana bhikkhuno rukkha½ v± chinditv± pathavi½ v± khanitv± ta½ n²haritu½ vaµµati. Sace udukkhalayantakena rukkha½ pavaµµetv± n²haritabbo hoti, ta½yeva rukkha½ chinditv± udukkhala½ gahetabbanti mah±sumatthero ±ha. Aññampi chinditv± gahetu½ vaµµat²ti mah±padumatthero. Sobbh±d²su patitass±pi nisseºi½ bandhitv± utt±raºe eseva nayo. Attan± bh³tag±ma½ chinditv± nisseº² na k±tabb±, aññesa½ katv± uddharitu½ vaµµat²ti.
190. D±y±limpanavatth³su– d±ya½ ±limpesunti vane aggi½ ada½su. Ettha pana uddiss±nuddissavasena p±r±jik±nantariyathullaccayap±cittivatth³na½ anur³pato p±r±jik±d²ni akusalar±sibh±vo ca pubbe vuttanayeneva veditabbo. “Allatiºavanappagumb±dayo ¹ayhant³”ti ±limpentassa ca p±cittiya½. “Dabb³pakaraº±ni vinassant³”ti ±limpentassa dukkaµa½. Khi¹¹±dhipp±yen±pi dukkaµanti saªkhepaµµhakath±ya½ vutta½. “Ya½kiñci allasukkha½ sa-indriy±nindriya½ ¹ayhat³”ti ±limpentassa vatthuvasena p±r±jikathullaccayap±cittiyadukkaµ±ni veditabb±ni.
Paµaggid±na½ pana parittakaraºañca bhagavat± anuññ±ta½, tasm± araññe vanakammikehi v± dinna½ saya½ v± uµµhita½ aggi½ ±gacchanta½ disv± “tiºakuµiyo m± vinassant³”ti tassa aggino paµi-aggi½ d±tu½ vaµµati, yena saddhi½ ±gacchanto aggi ekato hutv± nirup±d±no nibb±ti. Parittampi k±tu½ vaµµati tiºakuµik±na½ samant± bh³mitacchana½ parikh±khaºana½ v±, yath± ±gato aggi up±d±na½ alabhitv± nibb±ti. Etañca sabba½ uµµhiteyeva aggismi½ k±tu½ vaµµati. Anuµµhite anupasampannehi kappiyavoh±rena k±retabba½. Udakena pana nibb±pentehi app±ºakameva udaka½ ±siñcitabba½.
191. ¾gh±tanavatthusmi½– yath± ekappah±ravacane; eva½ “dv²hi pah±reh²”ti ±divacanesupi p±r±jika½ veditabba½. “Dv²h²”ti vutte ca ekena pah±rena m±ritepi khettameva otiººatt± p±r±jika½, t²hi m±rite pana visaªketa½. Iti yath±paricchede v± paricchedabbhantare v± avisaªketa½, paricched±tikkame pana sabbattha visaªketa½ hoti, ±º±pako muccati, vadhakasseva doso. Yath± ca pah±resu; eva½ purisesupi “eko m±ret³”ti vutte ekeneva m±rite p±r±jika½, dv²hi m±rite visaªketa½. “Dve m±rent³”ti vutte ekena v± dv²hi v± m±rite p±r±jika½, t²hi m±rite visaªketanti veditabba½. Eko saªg±me vegena dh±vato purisassa s²sa½ asin± chindati, as²saka½ kabandha½ dh±vati, tamañño paharitv± p±tesi, kassa p±r±jikanti vutte upa¹¹h± ther± “gaman³pacchedakass±”ti ±ha½su. ¾bhidhammikagodattatthero “s²sacchedakass±”ti. Evar³p±nipi vatth³ni imassa vatthussa atthad²pane vattabb±n²ti.
192. Takkavatthusmi½– aniyametv± “takka½ p±yeth±”ti vutte ya½ v± ta½ v± takka½ p±yetv± m±rite p±r±jika½. Niyametv± pana “gotakka½ mahi½satakka½ ajik±takkan”ti v±, “s²ta½ uºha½ dh³pita½ adh³pitan”ti v± vutte ya½ vutta½, tato añña½ p±yetv± m±rite visaªketa½.
Loºasov²rakavatthusmi½ – loºasov²raka½ n±ma sabbaras±bhisaªkhata½ eka½ bhesajja½. Ta½ kira karont± har²tak±malakavibh²takakas±ve sabbadhaññ±ni sabba-aparaºº±ni sattannampi dhaññ±na½ odana½ kadaliphal±d²ni sabbaphal±ni vettaketakakhajj³rika¼²r±dayo sabbaka¼²re macchama½sakhaº¹±ni anek±ni ca madhuph±ºitasindhavaloºanikaµuk±d²ni bhesajj±ni pakkhipitv± kumbhimukha½ limpitv± eka½ v± dve v± t²ºi v± sa½vacchar±ni µhapenti, ta½ paripaccitv± jamburasavaººa½ hoti. V±tak±sakuµµhapaº¹ubhagandar±d²na½ siniddhabhojana½ bhutt±nañca uttarap±na½ bhattaj²raºakabhesajja½ t±disa½ natthi. Ta½ paneta½ bhikkh³na½ pacch±bhattampi vaµµati, gil±n±na½ p±katikameva, agil±n±na½ pana udakasambhinna½ p±naparibhogen±ti.

Samantap±s±dik±ya vinayasa½vaººan±ya

Tatiyap±r±jikavaººan± niµµhit±.