So punadivase paribb±jik±ya bhuttak±le ta½ upasaªkamitv± pucchi “ayye, kacci te mahosadhapaº¹ito diµµho”ti? “¾ma, mah±r±ja, hiyyo ito bhuñjitv± nikkhantiy± diµµho”ti. “Koci pana vo kath±sall±po ahos²”ti. “Mah±r±ja, sall±po natthi, ‘so pana paº¹ito’ti sutv± ‘sace paº¹ito, ida½ j±nissat²’ti hatthamudd±ya na½ pañha½ pucchant² “paº¹ita, kacci te r±j± pas±ritahattho, na saªkucitahattho, kacci te saªgaºh±t²”ti hattha½ pas±resi½. Paº¹ito– “r±j± mama paµiñña½ gahetv± pakkositv± id±ni kiñci na det²”ti muµµhimak±si. Ath±ha½– “sace kilamasi, maya½ viya kasm± na pabbajas²”ti s²sa½ par±masi½. So– “mama posetabb± puttad±r± bahutar±, tena na pabbaj±m²”ti attano kucchi½ par±mas²ti. “Paº¹ito, ayye, mahosadho”ti? “¾ma, mah±r±ja, pathavitale paññ±ya tena sadiso n±ma natth²”ti. R±j± tass± katha½ sutv± ta½ vanditv± uyyojesi. Tass± gatak±le paº¹ito r±jupaµµh±na½ paviµµho. Atha na½ pucchi “kacci te, paº¹ita, bher² n±ma paribb±jik± diµµh±”ti? “¾ma, mah±r±ja, hiyyo ito nikkhanti½ passi½, s± hatthamudd±ya eva½ ma½ pañha½ pucchi, ahañcass± tatheva vissajjesin”ti t±ya kathitaniy±meneva kathesi. R±j± ta½ divasa½ pas²ditv± paº¹itassa sen±patiµµh±na½ ad±si, sabbakicc±ni tameva paµicch±pesi. Tassa yaso mah± ahosi.
Rañño dinnayas±nantarameva so cintesi “raññ± ekappah±reneva mayha½ atimahanta½ issariya½ dinna½, r±j±no kho pana m±retuk±m±pi eva½ karontiyeva, ya½n³n±ha½ ‘mama suhadayo v± no v±’ti r±j±na½ v²ma½seyya½, na kho panañño j±nitu½ sakkhissati, bher² paribb±jik± ñ±ºasampann±, s± ekenup±yena j±nissat²”ti. So bah³ni gandham±l±d²ni gahetv± paribb±jik±ya ±v±sa½ gantv± ta½ p³jayitv± vanditv± “ayye, tumhehi rañño mama guºakath±ya kathitadivasato paµµh±ya r±j± ajjhottharitv± mayha½ atimahanta½ yasa½ deti, ta½ kho pana ‘sabh±vena v± deti, no v±’ti na j±n±mi, s±dhu vatassa, sace ekenup±yena rañño mayi sinehabh±va½ j±neyy±th±”ti ±ha. S± “s±dh³”ti paµissuºitv± punadivase r±jageha½ gaccham±n± dakarakkhasapañha½ n±ma cintesi. Eva½ kirass± ahosi “aha½ carapuriso viya hutv± up±yena r±j±na½ pañha½ pucchitv± ‘paº¹itassa suhadayo v±, no v±’ti j±niss±m²”ti. S± gantv± katabhattakicc± nis²di. R±j±pi na½ vanditv± ekamanta½ nis²di. Tass± etadahosi “sace r±j± paº¹itassa upari duhadayo bhavissati, pañha½ puµµho attano duhadayabh±va½ mah±janamajjheyeva kathessati, ta½ ayutta½, ekamante na½ pañha½ pucchiss±m²”ti. S± “raho pacc±s²s±mi, mah±r±j±”ti ±ha. R±j± manusse paµikkam±pesi. Atha na½ s± ±ha– “mah±r±ja, ta½ pañha½ pucch±m²”ti. “Puccha, ayye, j±nanto kathess±m²”ti. Atha s± dakarakkhasapañhe paµhama½ g±tham±ha–
“Sace vo vuyham±n±na½, sattanna½ udakaººave;
manussabalimes±no, n±va½ gaºheyya rakkhaso;
anupubba½ katha½ datv±, muñcesi dakarakkhas±”ti. (J±. 1.16.224).
Tattha sattannanti tumh±ka½ m±t± ca nand±dev² ca tikhiºamantikum±ro ca dhanusekhasah±yo ca purohito ca mahosadho ca tumhe c±ti imesa½ sattanna½. Udakaººaveti gambh²ravitthate udake. Manussabalimes±noti manussabali½ gavesanto. Gaºheyy±ti th±masampanno dakarakkhaso udaka½ dvidh± katv± nikkhamitv± ta½ n±va½ gaºheyya, gahetv± ca pana “mah±r±ja, ime cha jane mama anupaµip±µiy± dehi, ta½ vissajjess±m²”ti vadeyya. Atha tva½ anupubba½ katha½ datv± muñcesi dakarakkhas±, ka½ paµhama½ datv±…pe… ka½ chaµµha½ datv± dakarakkhasato muñceyy±s²ti?
Ta½ sutv± r±j± attano yath±jjh±saya½ kathento ima½ g±tham±ha–
“M±tara½ paµhama½ dajja½, bhariya½ datv±na bh±tara½;
tato sah±ya½ datv±na, pañcama½ dajja½ br±hmaºa½;
chaµµh±ha½ dajjamatt±na½, neva dajja½ mahosadhan”ti. (J±. 1.16.225).
Tattha chaµµh±hanti ayye, pañcame kh±dite ath±ha½ “bho dakarakkhasa, mukha½ vivar±”ti vatv± tena mukhe vivaµe da¼ha½ kaccha½ bandhitv± ima½ rajjasiri½ agaºetv± “id±ni ma½ kh±d±”ti tassa mukhe pateyya½, na tveva j²vam±no mahosadhapaº¹ita½ dadeyyanti, ettakena aya½ pañho niµµhito.
Eva½ ñ±ta½ paribb±jik±ya rañño mah±satte suhadayata½, na pana ettakeneva paº¹itassa guºo cando viya p±kaµo hoti. Tenass± etadahosi “aha½ mah±janamajjhe etesa½ guºa½ kathayiss±mi, r±j± tesa½ aguºa½ kathetv± paº¹itassa guºa½ kathessati, eva½ paº¹itassa guºo nabhe puººacando viya p±kaµo bhavissat²”ti. S± sabba½ antepurajana½ sannip±t±petv± ±dito paµµh±ya puna r±j±na½ tameva pañha½ pucchitv± tena tatheva vutte “mah±r±ja, tva½ ‘m±tara½ paµhama½ dass±m²’ti vadasi, m±t± n±ma mah±guº±, tuyhañca m±t± na aññesa½ m±tusadis±. Bah³pak±r± te es±”ti tass± guºa½ kathent² g±th±dvayam±ha–
“Poset± te janett² ca, d²gharatt±nukampik±;
chabbh² tayi padussati, paº¹it± atthadassin²;
añña½ upanisa½ katv±, vadh± ta½ parimocayi.
“Ta½ t±disi½ p±ºadadi½, orasa½ gabbhadh±rini½;
m±tara½ kena dosena, dajj±si dakarakkhino”ti. (J±. 1.16.226-227).
Tattha poset±ti daharak±le dve tayo v±re nh±petv± p±yetv± bhojetv± ta½ posesi. D²gharatt±nukampik±ti cirak±la½ mudun± hitacittena anukampik±. Chambh² tayi padussat²ti yad± tayi chambh² n±ma br±hmaºo padussi, tad± s± paº¹it± atthadassin² añña½ tava paµir³paka½ katv± ta½ vadh± parimocayi.
C³¼anissa kira mah±c³¼an² n±ma pit± ahosi. S± imassa daharak±le purohitena saddhi½ methuna½ paµisevitv± r±j±na½ visena m±r±petv± br±hmaºassa chatta½ uss±petv± tassa aggamahes² hutv± ekadivasa½ “amma, ch±tomh²”ti vutte puttassa ph±ºitena saddhi½ p³vakhajjaka½ d±pesi. Atha na½ makkhik± pariv±rayi½su, so “ima½ nimmakkhika½ katv± kh±diss±m²”ti thoka½ paµikkamitv± bh³miya½ ph±ºitabind³ni p±tetv± attano santike makkhik± pothetv± pal±pesi. T± gantv± itara½ ph±ºita½ pariv±rayi½su. So nimmakkhika½ katv± khajjaka½ kh±ditv± hattha½ dhovitv± mukha½ vikkh±letv± pakk±mi. Br±hmaºo tassa ta½ kiriya½ disv± cintesi “aya½ d±rako id±neva nimmakkhika½ ph±ºita½ kh±dati, vu¹¹hippatto mama rajja½ na dassati, id±neva na½ m±ress±m²”ti. So deviy± tamattha½ ±rocesi.
S± “s±dh³, deva, aha½ tayi sinehena attano s±mikampi m±resi½, imin± me ko attho, mah±r±ja, ekampi aj±n±petv± rahassena na½ m±ress±m²”ti br±hmaºa½ vañcetv± “attheso up±yo”ti paº¹ita½ up±yakusala½ bhattak±raka½ pakkos±petv± “samma, mama putto c³¼anikum±ro ca tava putto dhanusekhakum±ro ca ekadivasa½ j±t± ekato kum±raparih±rena va¹¹hit± piyasah±yak±, chabbhibr±hmaºo mama putta½ m±retuk±mo, tva½ tassa j²vitad±na½ deh²”ti vatv± “s±dhu, devi, ki½ karom²”ti vutte “mama putto abhiºha½ tava gehe hotu, tvañca te ca katip±ha½ nir±saªkabh±vatth±ya mah±naseyeva supatha. Tato nir±saªkabh±va½ ñatv± tumh±ka½ sayanaµµh±ne e¼akaµµh²ni µhapetv± manuss±na½ sayanavel±ya mah±nase aggi½ datv± kañci aj±n±petv± mama puttañca tava puttañca gahetv± aggadv±reneva nikkhamitv± tiroraµµha½ gantv± mama puttassa r±japuttabh±va½ an±cikkhitv± j²vita½ anurakkh±h²”ti ±ha.
So “s±dh³”ti sampaµicchi. Athassa s± ratanas±ra½ ad±si. So tath± katv± kum±rañca puttañca ±d±ya maddaraµµhe s±galanagara½ gantv± r±j±na½ upaµµh±si. So por±ºabhattak±raka½ apanetv± tassa ta½ µh±na½ ad±si. Dvepi kum±r± tena saddhi½yeva r±janivesana½ gacchanti. R±j± “kassete putt± kum±r±”ti pucchi. Bhattak±rako “mayha½ putt±”ti ±ha. “Nanu dve asadis±”ti? “Dvinna½ itth²na½ putt±, dev±”ti. Te gacchante k±le viss±sik± hutv± maddarañño dh²t±ya saddhi½ r±janivesaneyeva k²¼anti. Atha c³¼anikum±ro ca r±jadh²t± ca abhiºhadassanena aññamañña½ paµibaddhacitt± ahesu½. K²¼anaµµh±ne kum±ro r±jadh²tara½ geº¹ukampi p±sakampi ±har±peti. An±haranti½ s²se paharati, s± rodati. Athass± sadda½ sutv± r±j± “kena me dh²t± pahaµ±”ti vadati. Dh±tiyo ±gantv± pucchanti. Kum±rik± “sac±ha½ ‘imin± pahaµ±mh²’ti vakkh±mi pit± me etassa r±jadaº¹a½ karissat²”ti sinehena na katheti, “n±ha½ kenaci pahaµ±”ti vadati.
Athekadivasa½ maddar±j± na½ paharanta½ addasa. Disv±nassa etadahosi “aya½ kum±ro na ca bhattak±rakena sadiso abhir³po p±s±diko ativiya achambhito, na imin± etassa puttena bhavitabban”ti. So tato paµµh±ya ta½ pariggaºhi. Dh±tiyo k²¼anaµµh±ne kh±dan²ya½ ±haritv± r±jadh²t±ya denti, s± aññesampi d±rak±na½ deti. Te jaººun± patiµµh±ya onat± gaºhanti. C³¼anikum±ro pana µhitakova tass± hatthato acchinditv± gaºh±ti. R±j±pi ta½ kiriya½ addasa. Athekadivasa½ c³¼anikum±rassa geº¹uko rañño c³¼asayanassa heµµh± p±visi. Kum±ro ta½ gaºhanto attano issaram±nena “imassa paccantarañño heµµh±sayane na pavis±m²”ti ta½ daº¹akena n²haritv± gaºhi. R±j± tampi kiriya½ disv± “nicchayenesa na bhattak±rakassa putto”ti ta½ pakkos±petv± “kasseso putto”ti pucchi. “Mayha½ putto, dev±”ti. “Aha½ tava puttañca aputtañca j±n±mi, sabh±va½ me kathehi, no ce kathesi, j²vita½ te natth²”ti khagga½ uggiri. So maraºabhayabh²to “kathemi, deva, raho pana pacc±s²s±m²”ti vatv± raññ± ok±se kate abhaya½ y±citv± yath±bh³ta½ ±rocesi. R±j± tathato ñatv± attano dh²tara½ alaªkaritv± tassa p±daparic±rika½ katv± ad±si.
Imesa½ pana pal±tadivase “bhattak±rako ca c³¼anikum±ro ca bhattak±rakassa putto ca mah±nase paditteyeva da¹¹h±”ti sakalanagare ekakol±hala½ ahosi. Cal±kadev²pi ta½ pavatti½ sutv± br±hmaºassa ±rocesi “deva, tumh±ka½ manoratho matthaka½ patto, te kira tayopi bhattageheyeva da¹¹h±”ti. So tuµµhahaµµho ahosi. Cal±kadev²pi “c³¼anikum±rassa aµµh²n²”ti e¼akassa aµµh²ni ±har±petv± br±hmaºassa dassetv± cha¹¹±pesi. Imamattha½ sandh±ya paribb±jik± “añña½ upanisa½ katv±, vadh± ta½ parimocay²”ti ±ha. S± hi e¼akassa aµµh²ni “manussa-aµµh²n²”ti dassetv± ta½ vadh± mocesi. Orasanti y±ya tva½ ure katv± va¹¹hito, ta½ orasa½ piya½ man±pa½. Gabbhadh±rininti y±ya tva½ kucchin± dh±rito, ta½ evar³pa½ m±tara½ kena dosena dakarakkhasassa dassas²ti.
Ta½ sutv± r±j± “ayye, bah³ mama m±tu guº±, ahañcass± mama upak±rabh±va½ j±n±mi, tatopi pana mameva guº± bahutar±”ti m±tu aguºa½ kathento ima½ g±th±dvayam±ha–
“Dahar± viyalaªk±ra½, dh±reti api¼andhana½;
dov±rike an²kaµµhe, ativela½ pajagghati.
“Athopi paµir±j³na½, saya½ d³t±ni s±sati;