621. “Tass± k±m± hi sammatto, ±gatosmi tavanti ke;
sace kareyya ok±sa½, ubhayova vas±mase”ti.
S± tassa vacana½ sutv± somanassappatt± ahosi. Eva½ santepi attano piyabh±va½ aj±n±petv± aniccham±n± viya ±ha–
622. “Suvova suvi½ k±meyya, s±¼iko pana s±¼ika½;
suvassa s±¼ik±yeva, sa½v±so hoti k²diso”ti.
Tattha suvoti samma suvapaº¹ita, suvova suvi½ k±meyya. K²disoti asam±naj±tik±na½ sa½v±so n±ma k²diso hoti. Suvo hi sam±naj±tika½ suvi½ disv± cirasanthavampi s±¼ika½ jahissati, so piyavippayogo mahato dukkh±ya bhavissati, asam±naj±tik±na½ sa½v±so n±ma na samet²ti. Itaro ta½ sutv± “aya½ ma½ na paµikkhipati, parih±rameva karoti, addh± ma½ icchissati, n±n±vidh±hi na½ upam±hi saddah±pess±m²”ti cintetv± ±ha–
623. “Yoya½ k±me k±mayati, api caº¹±lik±mapi;
sabbo hi sadiso hoti, natthi k±me as±diso”ti.
Tattha caº¹±lik±map²ti caº¹±lika½ api. Sadisoti cittasadisat±ya sabbo sa½v±so sadisova hoti. K±masmiñhi cittameva pam±ºa½, na j±t²ti. Evañca pana vatv± manussesu t±va n±n±j±tik±na½ sam±nabh±vadassanattha½ at²ta½ ±haritv± dassento anantara½ g±tham±ha–
624. “Atthi jamp±vat² n±ma, m±t± sivissa r±jino;
s± bhariy± v±sudevassa, kaºhassa mahes² piy±”ti.
Tattha jamp±vat²ti sivirañño m±t± jamp±vat² n±ma caº¹±l² ahosi. S± kaºh±yanagottassa dasabh±tik±na½ jeµµhakassa v±sudevassa piy± mahes² ahosi. So kirekadivasa½ dv±ravatito nikkhamitv± uyy±na½ gacchanto nagara½ pavisanti½ ekamante µhita½ abhir³pa½ eka½ caº¹±lika½ disv±va paµibaddhacitto hutv± “ki½ j±tik±”ti pucch±petv± “caº¹±laj±tik±”ti sutv±pi paµibaddhacittat±ya as±mikabh±va½ pucch±petv± “as±mik±”ti sutv± ta½ ±d±ya tato nivattitv± nivesana½ netv± aggamahesi½ ak±si. S± sivi½ n±ma putta½ vij±yi. So pitu accayena dv±ravatiya½ rajja½ k±resi. Ta½ sandh±yeta½ vutta½. Iti so ima½ ud±haraºa½ ±haritv± “evar³popi n±ma khattiyo caº¹±liy± saddhi½ sa½v±sa½ kappesi, amhesu tiracch±nagatesu ki½ vattabba½, aññamañña½ sa½v±sarocana½yeva pam±ºan”ti vatv± aparampi ud±haraºa½ ±haranto ±ha–
625. “Raµµhavat² kimpuris², s±pi vaccha½ ak±mayi;
manusso migiy± saddhi½, natthi k±me as±diso”ti.
Tattha vacchanti eva½n±maka½ t±pasa½. Katha½ pana s± ta½ k±mes²ti? At²tasmiñhi eko br±hmaºo k±mesu ±d²nava½ disv± mahanta½ yasa½ pah±ya isipabbajja½ pabbajitv± himavante paººas±la½ m±petv± vasi. Tassa paººas±lato avid³re ekiss± guh±ya bah³ kinnar± vasanti. Tattheva eko makkaµako dv±re vasati. So j±la½ vinetv± tesa½ s²sa½ bhinditv± lohita½ pivati. Kinnar± n±ma dubbal± honti bh²rukaj±tik±. Sopi makkaµako ativis±lo. Te tassa kiñci k±tu½ asakkont± ta½ t±pasa½ upasaªkamitv± katapaµisanth±r± ±gatak±raºa½ puµµh± “deva, eko makkaµako j²vita½ no hanati, tumhe µhapetv± amh±ka½ añña½ paµisaraºa½ na pass±ma, ta½ m±retv± amh±ka½ sotthibh±va½ karoh²”ti ±ha½su. Ta½ sutv± t±paso “apetha na m±dis± p±º±tip±ta½ karont²”ti apas±desi. Tesu raµµhavat² n±ma kinnar² abhir³p± p±s±dik± as±mik± ahosi. Te ta½ alaªkaritv± t±pasassa santika½ netv± “deva, aya½ te p±daparic±rik± hotu, amh±ka½ pacc±mitta½ vadheh²”ti ±ha½su. T±paso ta½ disv±va paµibaddhacitto hutv± t±ya saddhi½ sa½v±sa½ kappetv± guh±dv±re µhatv± gocaratth±ya nikkhanta½ makkaµaka½ muggarena pothetv± j²vitakkhaya½ p±pesi. So t±ya saddhi½ samaggav±sa½ vasanto puttadh²t±hi va¹¹hitv± tattheva k±lamak±si. Eva½ s± ta½ k±mesi. Suvapotako ima½ ud±haraºa½ ±haritv± “vacchat±paso t±va manusso hutv± tiracch±nagat±ya kinnariy± saddhi½ sa½v±sa½ kappesi, kimaªga½ pana amh±ka½? Mayañhi ubho pakkhinova tiracch±nagat±v±”ti d²pento “manusso migiy± saddhin”ti ±ha. Eva½ manuss± tiracch±nagat±hi saddhi½ samaggav±sa½ vasanti, natthi k±me as±diso n±ma, cittameva pam±ºanti kathesi. S± tassa vacana½ sutv± “s±mi, citta½ n±ma sabbak±la½ ekasadisa½ na hoti, piyavippayogassa bh±y±m²”ti ±ha. Sopi suvapotako itthim±y±su kusalo, tena ta½ v²ma½santo puna g±tham±ha–
626. “Handa khv±ha½ gamiss±mi, s±¼ike mañjubh±ºike;
paccakkh±nupadañheta½, atimaññasi n³na man”ti; tattha paccakkh±nupada½ hetanti ya½ tva½ vadesi, sabbameta½ paccakkh±nassa anupada½, paccakkh±nak±raºa½ paccakkh±nakoµµh±so panesa; atimaññasi n³na manti “n³na ma½ icchati ayan”ti tva½ ma½ atikkamitv± maññasi, mayha½ s±ra½ na j±n±si ahañhi r±jap³jito, na mayha½ bhariy± dullabh±, añña½ bhariya½ pariyesiss±m²ti; s± tassa vacana½ sutv±va bhijjam±nahaday± viya tassa saha dassaneneva uppannak±maratiy± anu¹ayham±n± viya hutv±pi attano itthim±y±ya aniccham±n± viya hutv± diya¹¹ha½ g±tham±ha–
627. “na sir² taram±nassa, m±dhara suvapaº¹ita;
idheva t±va acchassu, y±va r±j±na dakkhasi;
sossi sadda½ mudiªg±na½, ±nubh±vañca r±jino”ti.
Tattha na sir²ti samma suvapaº¹ita, taram±nassa sir² n±ma na hoti, taram±nena katakamma½ na sobhati, “ghar±v±so ca n±mesa atigaruko”ti cintetv± tuletv± k±tabbo. Idheva t±va acchassu, y±va mahantena yasena samann±gata½ amh±ka½ r±j±na½ passissasi. Soss²ti s±yanhasamaye kinnarisam±nal²l±hi uttamar³padhar±hi n±r²hi vajjam±n±na½ mudiªg±na½ aññesañca g²tav±dit±na½ sadda½ tva½ suºissasi, rañño ca ±nubh±va½ mahanta½ sirisobhagga½ passissasi. “Samma, ki½ tva½ turitosi, ki½ lesampi na j±n±si, acchassu t±va, pacch± j±niss±m±”ti. Atha te s±yanhasamanantare methunasa½v±sa½ kari½su, samagg± sammodam±n± piyasa½v±sa½ vasi½su. Atha na½ suvapotako “na id±nes± mayha½ rahassa½ guhissati, id±ni na½ pucchitv± gantu½ vaµµat²”ti cintetv± “s±¼ike”ti ±ha. “Ki½, s±m²”ti? “Aha½ kiñci te vattuk±momh²”ti. “Vada, s±m²”ti. “Hotu, ajja amh±ka½ maªgaladivaso, aññatarasmi½ divase j±niss±m²”ti. “Sace maªgalapaµisa½yutt± kath± bhavissati, kathehi. No ce, m± kathehi s±m²”ti. “Maªgalakath±ves±, bhadde”ti. “Tena hi katheh²”ti. Atha na½ “bhadde, sace sotuk±m± bhavissasi, kathess±mi te”ti vatv± ta½ rahassa½ pucchanto diya¹¹ha½ g±tham±ha–
628. “Yo nu khv±ya½ tibbo saddo, tirojanapade suto;
dh²t± pañc±lar±jassa, osadh² viya vaººin²;
ta½ dassati videh±na½, so viv±ho bhavissat²”ti.
Tassattho yo nu kho aya½ saddo tibbo bahalo, tirojanapade suto pararaµµhesu janapadesu vissuto paññ±to p±kaµo patthaµo. Kinti? Dh²t± pañc±lar±jassa osadh²t±rak± viya virocam±n± t±ya eva sam±navaººin² atthi, ta½ so videh±na½ dassati, so viv±ho bhavissati. Yo so eva½ patthaµo saddo, aha½ ta½ sutv± cintesi½ “aya½ kum±rik± uttamar³padhar±, videhar±j±pi c³¼anirañño paµisattu ahosi. Aññe bah³ r±j±no c³¼anibrahmadattassa vasavattino santi, tesa½ adatv± ki½ k±raº± videhassa dh²tara½ dassat²”ti? S± tassa vacana½ sutv± evam±ha– “s±mi, ki½ k±raº± maªgaladivase avamaªgala½ kathes²”ti? “Aha½, bhadde, ‘maªgalan’ti kathemi, tva½ ‘avamaªgalan’ti kathesi, ki½ nu kho etan”ti? “S±mi, amitt±nampi tesa½ evar³p± maªgalakiriy± m± hot³”ti. “Kathehi t±va bhadde”ti. “S±mi, na sakk± kathetun”ti. “Bhadde, tay± vidita½ rahassa½ mama akathitak±lato paµµh±ya natthi amh±ka½ samaggasa½v±so”ti. S± tena nipp²¼iyam±n± “tena hi, s±mi, suº±h²”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
629. “Ediso m± amitt±na½, viv±ho hotu m±dhara;
yath± pañc±lar±jassa, vedehena bhavissat²”ti.
Ima½ g±tha½ vatv± puna tena “bhadde, kasm± evar³pa½ katha½ kathes²”ti vutte “tena hi suº±hi, ettha dosa½ te kathess±m²”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
630. “¾nayitv±na vedeha½, pañc±l±na½ rathesabho;
tato na½ gh±tayissati, nassa sakh² bhavissat²”ti.
Tattha tato na½ gh±tayissat²ti yad± so ima½ nagara½ ±gato bhavissati, tad± tena saddhi½ sakhibh±va½ mittadhamma½ na karissati, daµµhumpissa dh²tara½ na dassati. Eko kirassa pana atthadhamm±nus±sako mahosadhapaº¹ito n±ma atthi, tena saddhi½ ta½ gh±tessati. Te ubho jane gh±tetv± jayap±na½ piviss±m±ti kevaµµo raññ± saddhi½ mantetv± ta½ gaºhitv± ±gantu½ gatoti. Eva½ s± guyhamanta½ nissesa½ katv± suvapaº¹itassa kathesi. Ta½ sutv± suvapaº¹ito “±cariyo kevaµµo up±yakusalo, acchariya½ tassa rañño evar³pena up±yena gh±tanan”ti kevaµµa½ vaººetv± “evar³pena avamaªgalena amh±ka½ ko attho, tuºh²bh³t± say±m±”ti vatv± ±gamanakammassa nipphatti½ ñatv± ta½ ratti½ t±ya saddhi½ vasitv± “bhadde, aha½ siviraµµha½ gantv± man±p±ya bhariy±ya laddhabh±va½ sivirañño deviy± ca ±rocess±m²”ti gamana½ anuj±n±petu½ ±ha–
631. “Handa kho ma½ anuj±n±hi, rattiyo sattamattiyo;
y±v±ha½ sivir±jassa, ±rocemi mahesino;
laddho ca me ±vasatho, s±¼ik±ya upantikan”ti.
Tattha mahesinoti mahesiy± cassa. ¾vasathoti vasanaµµh±na½. Upantikanti atha ne “etha tass± santika½ gacch±m±”ti vatv± aµµhame divase idh±netv± mahantena pariv±rena ta½ gahetv± gamiss±mi, y±va mam±gamana½, t±va m± ukkaºµh²ti. Ta½ sutv± s±¼ik± tena viyoga½ aniccham±n±pi tassa vacana½ paµikkhipitu½ asakkont² anantara½ g±tham±ha–
632. “Handa kho ta½ anuj±n±mi, rattiyo sattamattiyo;
sace tva½ sattarattena, n±gacchasi mamantike;
maññe okkantasatta½ ma½, mat±ya ±gamissas²”ti.
Tattha maññe okkantasatta½ manti eva½ sante aha½ ma½ apagataj²vita½ sallakkhemi. So tva½ aµµhame divase an±gacchanto mayi mat±ya ±gamissasi, tasm± m± papañca½ ak±s²ti. Itaropi “bhadde, ki½ vadesi, mayhampi aµµhame divase ta½ apassantassa kuto j²vitan”ti v±c±ya vatv± hadayena pana “j²va v± tva½ mara v±, ki½ tay± mayhan”ti cintetv± uµµh±ya thoka½ siviraµµh±bhimukho gantv± nivattitv± mithila½ gantv± paº¹itassa a½sak³µe otaritv± mah±sattena pana t±ya saññ±ya uparip±s±da½ ±ropetv± puµµho sabba½ ta½ pavatti½ paº¹itassa ±rocesi. Sopissa purimanayeneva sabba½ sakk±ramak±si. Tamattha½ pak±sento satth± ±ha–
633. “Tato ca kho so gantv±na, m±dharo suvapaº¹ito;