Y±na½ ay±na½ atha v±pi µh±na½, mahosadha tvampi mati½ karoh²”ti.
Tattha channanti paº¹ita, kevaµµabr±hmaºassa ca mama ca imesañca catunnanti channa½ amh±ka½ ek±va mati ekoyeva ajjh±sayo gaªgodaka½ viya yamunodakena sa½sandati sameti. Ye maya½ chapi jan± paº¹it± uttamabh³ripatt±, tesa½ no channampi c³¼anir±jadh²tu ±nayana½ ruccat²ti. Ýh±nanti idheva v±so. Mati½ karoh²ti amh±ka½ ruccanaka½ n±ma appam±ºa½, tvampi cintehi, ki½ amh±ka½ ±v±hatth±ya tattha y±na½, ud±hu ay±na½, adu idheva v±so ruccat²ti.
Ta½ sutv± paº¹ito “aya½ r±j± ativiya k±magiddho andhab±labh±vena imesa½ catunna½ vacana½ gaºh±ti, gamane dosa½ kathetv± nivattess±mi nan”i cintetv± catasso g±th±yo abh±si–
605. “J±n±si kho r±ja mah±nubh±vo, mahabbalo c³¼anibrahmadatto;
r±j± ca ta½ icchati m±raºattha½, miga½ yath± okacarena luddo.
606. “Yath±pi maccho ba¼isa½, vaªka½ ma½sena ch±dita½;
±magiddho na j±n±ti, maccho maraºamattano.
607. “Evameva tuva½ r±ja, c³¼aneyyassa dh²tara½;
k±magiddho na j±n±si, macchova maraºamattano.
608. “Sace gacchasi pañc±la½, khippamatta½ jahissasi;
miga½ panth±nubandha½va, mahanta½ bhayamessat²”ti.
Tattha r±j±ti videha½ ±lapati. Mah±nubh±voti mah±yaso. Mahabbaloti aµµharasa-akkhobhaºisaªkhena balena samann±gato. M±raºatthanti m±raºassa atth±ya. Okacaren±ti okac±rik±ya migiy±. Luddo hi eka½ migi½ sikkh±petv± rajjukena bandhitv± arañña½ netv± mig±na½ gocaraµµh±ne µhapesi. S± b±lamiga½ attano santika½ ±netuk±m± sakasaññ±ya r±ga½ janent² viravati. Tass± sadda½ sutv± b±lamigo migagaºaparivuto vanagumbe nipanno sesamig²su sañña½ akatv± tass± saddassavanasa½saggena baddho vuµµh±ya nikkhamitv± g²va½ ukkhipitv± kilesavasena ta½ migi½ upagantv± luddassa passa½ datv± tiµµhati. Tamena½ so tikhiº±ya sattiy± vijjhitv± j²vitakkhaya½ p±peti. Tattha luddo viya c³¼anir±j±, okac±rik± viya assa dh²t±, luddassa hatthe ±vudha½ viya kevaµµabr±hmaºo. Iti yath± okacarena luddo miga½ m±raºatth±ya icchati, eva½ sopi r±j± ta½ icchat²ti attho.
¾magiddhoti by±masatagambh²re udake vasantopi tasmi½ ba¼isassa vaªkaµµh±na½ ch±detv± µhite ±masaªkh±te ±mise giddho hutv± ba¼isa½ gilati, attano maraºa½ na j±n±ti. Dh²taranti c³¼anib±¼isikassa kevaµµabr±hmaºassa vacanaba¼isa½ ch±detv± µhita½ ±misasadisa½. Tassa rañño dh²tara½ k±magiddho hutv± maccho attano maraºasaªkh±ta½ ±misa½ viya na j±n±si. Pañc±lanti uttarapañc±lanagara½. Attanti att±na½. Panth±nubandhanti yath± g±madv±ramagga½ anubandhamiga½ mahanta½ bhayamessati, tañhi miga½ m±raºatth±ya ±vudh±ni gahetv± nikkhantesu manussesu ye ye passanti, te te m±renti, eva½ uttarapañc±lanagara½ gacchantampi ta½ mahanta½ maraºabhaya½ essati upagamissat²ti.
Eva½ mah±satto cat³hi g±th±hi r±j±na½ niggaºhitv± kathesi. So r±j± tena ativiya niggahitova “aya½ ma½ attano d±sa½ viya maññati, r±j±ti saññampi na karoti, aggar±jena ‘dh²tara½ dass±m²’ti mama santika½ pesita½ ñatv± ekampi maªgalapaµisa½yutta½ katha½ akathetv± ma½ ‘b±lamigo viya, gilitaba¼isamaccho viya panth±nubandhamigo viya, maraºa½ p±puºissat²’ti vadat²”ti kujjhitv± anantara½ g±tham±ha–
609. “Mayameva b±lamhase e¼am³g±, ye uttamatth±ni tay² lapimh±;
kimeva tva½ naªgalakoµiva¹¹ho, atth±ni j±n±si yath±pi aññe”ti.
Tattha b±lamhaseti b±l±mha. E¼am³g±ti l±lamukh± mayameva. Uttamatth±n²ti uttama-itthiratanapaµil±bhak±raº±ni. Tay² lavimh±ti tava santike kathayimh±. Kimev±ti garahatthe nip±to. Naªgalakoµiva¹¹hoti gahapatiputto daharak±lato paµµh±ya naªgalakoµi½ vahantoyeva va¹¹hati, tamattha½ sandh±ya “tva½ gahapatikammameva j±n±si, na khattiy±na½ maªgalakamman”ti imin± adhipp±yenevam±ha. Aññeti yath± kevaµµo v± senak±dayo v± aññe paº¹it± im±ni khattiy±na½ maªgalatth±ni j±nanti, tath± tva½ t±ni ki½ j±n±si, gahapatikammaj±nanameva tav±nucchavikanti.
Iti na½ akkositv± paribh±sitv± “gahapatiputto mama maªgalantar±ya½ karoti, n²haratha nan”ti n²har±petu½ g±tham±ha–
610. “Ima½ gale gahetv±na, n±setha vijit± mama;
yo me ratanal±bhassa, antar±y±ya bh±sat²”ti.
So rañño kuddhabh±va½ ñatv± “sace kho pana ma½ koci rañño vacana½ gahetv± hatthe v± g²v±ya v± par±maseyya, ta½ me ala½ assa y±vaj²va½ lajjitu½, tasm± sayameva nikkhamiss±m²”ti cintetv± r±j±na½ vanditv± attano geha½ gato. R±j±pi kevala½ kodhavaseneva vadati, bodhisatte pana garucittat±ya na kañci tath± k±tu½ ±º±pesi. Atha mah±satto “aya½ r±j± b±lo attano hit±hita½ na j±n±ti k±magiddho hutv± ‘tassa dh²tara½ labhiss±miyev±’ti an±gatabhaya½ aj±nitv± gacchanto mah±vin±sa½ p±puºissati. N±ssa katha½ hadaye k±tu½ vaµµati, bahupak±ro me esa mah±yasad±yako, imassa may± paccayena bhavitu½ vaµµati. Paµhama½ kho pana suvapotaka½ pesetv± tathato ñatv± pacch± aha½ gamiss±m²”ti cintetv± suvapotaka½ pesesi. Tamattha½ pak±sento satth± ±ha–
611. “Tato ca so apakkamma, vedehassa upantik±;
atha ±mantay² d³ta½, m±dhara½ suvapaº¹ita½.
612. “Ehi samma haritapakkha, veyy±vacca½ karohi me;
atthi pañc±lar±jassa, s±¼ik± sayanap±lik±.
613. “Ta½ bandhanena pucchassu, s± hi sabbassa kovid±;
s± tesa½ sabba½ j±n±ti, rañño ca kosiyassa ca.
614. “¾moti so paµissutv±, m±dharo suvapaº¹ito;
agam±si haritapakkho, s±¼ik±ya upantika½.
615. “Tato ca kho so gantv±na, m±dharo suvapaº¹ito;
ath±mantayi sughara½, s±¼ika½ mañjubh±ºika½.
616. “Kacci te sughare khaman²ya½, kacci vesse an±maya½;
kacci te madhun± l±j±, labbhate sughare tuva½.
617. “Kusalañceva me samma, atho samma an±maya½;
atho me madhun± l±j±, labbhate suvapaº¹ita.
618. “Kuto nu samma ±gamma, kassa v± pahito tuva½;
na ca mesi ito pubbe, diµµho v± yadi v± suto”ti.
Tattha haritapakkh±ti haritapattasam±napakkh±. Veyy±vaccanti “ehi, samm±”ti vutte ±gantv± aªke nisinna½ “samma, aññena manussabh³tena k±tu½ asakkuºeyya½ mameka½ veyy±vaµika½ karoh²”ti ±ha.
“Ki½ karomi, dev±”ti vutte “samma, kevaµµabr±hmaºassa d³teyyen±gatak±raºa½ µhapetv± r±j±nañca kevaµµañca aññe na j±nanti, ubhova rañño sayanagabbhe nisinn± mantayi½su. Tassa pana atthi pañc±lar±jassa s±¼ik± sayanap±lik±. S± kira ta½ rahassa½ j±n±ti, tva½ tattha gantv± t±ya saddhi½ methunapaµisa½yutta½ viss±sa½ katv± tesa½ ta½ rahassa½ bandhanena pucchassu. Ta½ s±¼ika½ paµicchanne padese yath± ta½ koci na j±n±ti, eva½ puccha. Sace hi te koci sadda½ suº±ti, j²vita½ te natthi, tasm± paµicchanne µh±ne saºika½ pucch±”ti. S± tesa½ sabbanti s± tesa½ rañño ca kosiyagottassa ca kevaµµass±ti dvinnampi jan±na½ sabba½ rahassa½ j±n±ti.
¾mot²ti bhikkhave, so suvapotako paº¹itena purimanayeneva sakk±ra½ katv± pesito “±mo”ti tassa paµissutv± mah±satta½ vanditv± padakkhiºa½ katv± vivaµas²hapañjarena nikkhamitv± v±tavegena siviraµµhe ariµµhapura½ n±ma gantv± tattha pavatti½ sallakkhetv± s±¼ik±ya santika½ gato. Katha½? So hi r±janivesanassa kañcanathupik±ya nis²ditv± r±ganissita½ madhurarava½ ravi. Ki½ k±raº±? Ima½ sadda½ sutv± s±¼ik± paµiravissati, t±ya saññ±ya tass± santika½ gamiss±m²ti. S±pi tassa sadda½ sutv± r±jasayanassa santike suvaººapañjare nisinn± r±garattacitt± hutv± tikkhattu½ paµiravi. So thoka½ gantv± punappuna½ sadda½ katv± t±ya katasadd±nus±rena kamena s²hapañjara-umm±re µhatv± parissay±bh±va½ oloketv± tass± santika½ gato. Atha na½ s± “ehi, samma, suvaººapañjare nis²d±”ti ±ha. So gantv± nis²di. ¾mantay²ti eva½ so gantv± methunapaµisa½yutta½ viss±sa½ kattuk±mo hutv± ta½ ±mantesi. Sugharanti kañcanapañjare vasanat±ya sundaraghara½. Vesseti vessike vessaj±tike. S±¼ik± kira sakuºesu vessaj±tik± n±ma, tena ta½ eva½ ±lapati. Tuvanti sughare ta½ pucch±mi “kacci te madhun± saddhi½ l±j± labbhat²”ti. ¾gamm±ti samma, kuto ±gantv± idha paviµµhoti pucchati. Kassa v±ti kena v± pesito tva½ idh±gatoti.
So tass± vacana½ sutv± “sac±ha½ ‘mithilato ±gato’ti vakkh±mi, es± maraºam±pann±pi may± saddhi½ viss±sa½ na karissati. Siviraµµhe kho pana ariµµhapura½ sallakkhetv± ±gato, tasm± mus±v±da½ katv± sivir±jena pesito hutv± tato ±gatabh±va½ kathess±m²”ti cintetv± ±ha–
619. “Ahosi½ sivir±jassa, p±s±de sayanap±lako;
tato so dhammiko r±j±, baddhe mocesi bandhan±”ti.
Tattha baddheti attano dhammikat±ya sabbe baddhake bandhan± mocesi. Eva½ mocento mampi saddahitv± “muñcatha nan”ti moc±pesi. Soha½ vivaµ± suvaººapañjar± nikkhamitv±pi bahip±s±de yatthicch±mi, tattha gocara½ gahetv± suvaººapañjareyeva vas±mi. Yath± tva½, na eva½ niccak±la½ pañjareyeva acch±m²ti.
Athassa s± attano atth±ya suvaººataµµake µhapite madhul±je ceva madhurodakañca datv± “samma, tva½ d³rato ±gato, kenatthena idh±gatos²”ti pucchi. So tass± vacana½ sutv± rahassa½ sotuk±mo mus±v±da½ katv± ±ha–
620. “Tassa mek± dutiy±si, s±¼ik± mañjubh±ºik±;
ta½ tattha avadh² seno, pekkhato sughare mam±”ti.
Tattha tassa mek±ti tassa mayha½ ek±. Dutiy±s²ti pur±ºadutiyik± ahosi.
Atha na½ s± pucchi “katha½ pana te bhariya½ seno avadh²”ti? So tass± ±cikkhanto “suºa bhadde, ekadivasa½ amh±ka½ r±j± udakak²¼a½ gacchanto mampi pakkosi. Ath±ha½ bhariya½ ±d±ya tena saddhi½ gantv± k²¼itv± s±yanhasamaye teneva saddhi½ pacc±gantv± raññ± saddhi½yeva p±s±da½ abhiruyha sar²ra½ sukkh±panatth±ya bhariya½ ±d±ya s²hapañjarena nikkhamitv± k³µ±g±rakucchiya½ nis²di½. Tasmi½ khaºe eko seno k³µ±g±r± nikkhanto amhe gaºhitu½ pakkhandi. Aha½ maraºabhayabh²to vegena pal±yi½. S± pana tad± garugabbh± ahosi, tasm± vegena pal±yitu½ n±sakkhi. Atha so mayha½ passantasseva ta½ m±retv± ±d±ya gato. Atha ma½ tass± sokena rodam±na½ disv± amh±ka½ r±j± ‘samma, ki½ rodas²’ti pucchitv± tamattha½ sutv± ‘m± b±¼ha½, samma, rodasi, añña½ bhariya½ pariyes±h²’ti vatv± ‘ki½, deva, aññ±ya an±c±r±ya duss²l±ya bhariy±ya ±n²t±ya, tatopi ekakeneva caritu½ varan’ti vutte ‘samma, aha½ eka½ sakuºika½ s²l±c±rasampanna½ assosi½, tava bhariy±ya sadisameva. C³¼anir±jassa hi sayanap±lik± s±¼ik± evar³p±, tva½ tattha gantv± tass± mana½ pucchitv± ok±sa½ k±retv± sace te ruccati, ±gantv± amh±ka½ ±cikkha. Ath±ha½ vo viv±ha½ katv± mahantena pariv±rena ta½ ±ness±m±’ti vatv± ma½ idha pahiºi, tenamhi k±raºen±gato”ti vatv± g±tha½ ±ha–