C³¼anibrahmadatto te r±j±no ±mantetv± “etha, bho, mithila½ gantv± videhar±jassa khaggena s²sa½ chinditv± p±dehi akkamitv± nisinn± jayap±na½ piviss±ma, sena½ gamanasajja½ karoth±”ti vatv± puna rahogato kevaµµassapi etamattha½ kathetv± “amh±ka½ evar³passa mantassa antar±yakara½ pacc±mitta½ gaºhiss±ma, ekasatar±j³na½ aµµh±rasa-akkhobhaºisaªkh±ya sen±ya parivut± gacch±ma, etha, ±cariy±”ti ±ha. Br±hmaºo attano paº¹itabh±vena cintesi “mahosadhapaº¹ita½ jinitu½ n±ma na sakk±, amh±ka½yeva lajjitabba½ bhavissati, nivatt±pess±mi nan”ti. Atha na½ evam±ha– “mah±r±ja, na esa videhar±jassa th±mo, mahosadhapaº¹itassa sa½vidh±nameta½, mah±nubh±vo panesa, tena rakkhit± mithil± s²harakkhitaguh± viya na sakk± kenaci gahetu½, kevala½ amh±ka½ lajjanaka½ bhavissati, ala½ tattha gamanen±”ti. R±j± pana khattiyam±nena issariyamadena matto hutv± “ki½ so karissat²”ti vatv± ekasatar±japarivuto aµµh±rasa-akkhobhaºisaªkh±ya sen±ya saddhi½ nikkhami. Kevaµµopi attano katha½ gaºh±petu½ asakkonto “rañño paccan²kavutti n±ma ayutt±”ti tena saddhi½yeva nikkhami. Tepi yodh± ekaratteneva mithila½ patv± attan± katakicca½ paº¹itassa kathayi½su. Paµhama½ upanikkhittakapuris±pissa s±sana½ pahiºi½su. “C³¼anibrahmadatto ‘videhar±j±na½ gaºhiss±m²’ti ekasatar±japarivuto ±gacchati, paº¹ito appamatto hotu, ajja asukaµµh±na½ n±ma ±gato, ajja asukaµµh±na½, ajja nagara½ p±puºissat²”ti paº¹itassa nibaddha½ pesentiyeva. Ta½ sutv± mah±satto appamatto ahosi. Videhar±j± pana “brahmadatto kira ima½ nagara½ gahetu½ ±gacchat²”ti paramparaghosena assosi. Atha brahmadatto aggapadoseyeva ukk±satasahassena dh±riyam±nena ±gantv± sakalanagara½ pariv±resi. Atha na½ hatthip±k±rarathap±k±r±d²hi parikkhip±petv± tesu tesu µh±nesu balagumba½ µhapesi. Manuss± unn±dent± apphoµent± se¼ent± naccant± gajjant± tajjent± mah±ghosa½ karont± aµµha½su. D²pobh±sena ceva alaªk±robh±sena ca sakalasattayojanik± mithil± ekobh±s± ahosi. Hatthi-assarathat³riy±na½ saddena pathaviy± bhijjanak±lo viya ahosi. Catt±ro paº¹it± ullo¼asadda½ sutv± aj±nant± rañño santika½ gantv± “mah±r±ja, ullo¼asaddo j±to, na kho pana maya½ j±n±ma, ki½ n±meta½, v²ma½situ½ vaµµat²”ti ±ha½su. Ta½ sutv± r±j± “c³¼anibrahmadatto nu kho ±gato bhaveyy±”ti s²hapañjara½ vivaritv± olokento tass±gamanabh±va½ ñatv± bh²tatasito “natthi amh±ka½ j²vita½, sabbe no j²vitakkhaya½ p±pessat²”ti tehi saddhi½ sallapanto nis²di. Mah±satto pana tass±gatabh±va½ ñatv± s²ho viya achambhito sakalanagare ±rakkha½ sa½vidahitv± “r±j±na½ ass±sess±m²”ti r±janivesana½ abhiruhitv± ekamanta½ aµµh±si. R±j± ta½ disv±va paµiladdhass±so hutv± “µhapetv± mama putta½ mahosadhapaº¹ita½ añño ma½ imamh± dukkh± mocetu½ samattho n±ma natth²”ti cintetv± tena saddhi½ sallapanto ±ha–
590. “Pañc±lo sabbasen±ya, brahmadattoyam±gato;
s±ya½ pañc±liy± sen±, appameyyo mahosadha.
591. “V²thimat² pattimat², sabbasaªg±makovid±;
oh±rin² saddavat², bherisaªkhappabodhan±.
592. “Lohavijj±laªk±r±bh±, dhajin² v±marohin²;
sippiyehi susampann±, s³rehi suppatiµµhit±.
593. “Dasettha paº¹it± ±hu, bh³ripaññ± rahogam±;
m±t± ek±das² rañño, pañc±liya½ pas±sati.
594. “Athetthekasata½ haty±, anuyant± yasassino;
acchinnaraµµh± byathit±, pañc±liya½ vasa½ gat±.
595. “Ya½vad± takkar± rañño, ak±m± piyabh±ºino;
pañc±lamanuy±yanti, ak±m± vasino gat±.
596. “T±ya sen±ya mithil±, tisandhipariv±rit±;
r±jadh±n² videh±na½, samant± parikhaññati.
597. “Uddha½ t±rakaj±t±va, samant± pariv±rit±;
mahosadha vij±n±hi, katha½ mokkho bhavissat²”ti.
Tattha sabbasen±y±ti sabb±ya ekasatar±jan±yik±ya aµµh±rasa-akkhobhaºisaªkh±ya sen±ya saddhi½ ±gato kira, t±t±ti vadati. Pañc±liy±ti pañc±larañño santak±. V²thimat²ti v²thiy± ±n²te dabbasambh±re gahetv± vicarantena va¹¹hakigaºena samann±gat±. Pattimat²ti padasañcarena balak±yena samann±gat±. Sabbasaªg±makovid±ti sabbasaªg±me kusal±. Oh±rin²ti parasen±ya antara½ pavisitv± apaññ±yant±va paras²sa½ ±haritu½ samatth±. Saddavat²ti dasahi saddehi avivitt±. Bherisaªkhappabodhan±ti “etha y±tha yujjhath±”ti-±d²ni tattha vac²bhedena j±n±petu½ na sakk±, t±dis±ni panettha kicc±ni bherisaªkhasaddeheva bodhent²ti bherisaªkhappabodhan±. Lohavijj±laªk±r±bh±ti ettha lohavijj±ti lohasipp±ni. Sattaratanapaµimaº¹it±na½ kavacacammaj±lik±s²sakareºik±d²na½ eta½ n±ma½. Alaªk±r±ti r±jamah±matt±d²na½ alaªk±r±. Tasm± lohavijj±hi ceva alaªk±rehi ca bh±sat²ti lohavijj±laªk±r±bh±ti ayamettha attho. Dhajin²ti suvaºº±dipaµimaº¹itehi n±n±vatthasamujjalehi rath±d²su samussitadhajehi samann±gat±. V±marohin²ti hatth² ca asse ca ±rohant± v±mapassena ±rohanti, tena “v±marohin²”ti vuccanti, tehi samann±gat±, aparimitahatthi-assasam±kiºº±ti attho. Sippiyeh²ti hatthisippa-assasipp±d²su aµµh±rasasu sippesu nipphatti½ pattehi suµµhu samann±gat± susam±kiºº±. S³reh²ti t±ta, es± kira sen± s²hasam±naparakkamehi s³rayodhehi suppatiµµhit±. ¾h³ti dasa kirettha sen±ya paº¹it±ti vadanti. Bh³ripaññ±ti pathavisam±ya vipul±ya paññ±ya samann±gat±. Rahogam±ti raho gamanas²l± raho nis²ditv± mantanas²l±. Te kira ek±hadv²ha½ cintetu½ labhant± pathavi½ parivattetu½ ±k±se gaºhitu½ samatth±. Ek±das²ti tehi kira paº¹itehi atirekatarapaññ± pañc±larañño m±t±. S± tesa½ ek±das² hutv± pañc±liya½ sena½ pas±sati anus±sati. Ekadivasa½ kireko puriso eka½ taº¹ulan±¼iñca puµakabhattañca kah±paºasahassañca gahetv± “nadi½ tariss±m²”ti otiººo nadimajjha½ patv± taritu½ asakkonto t²re µhite manusse evam±ha– “ambho, mama hatthe ek± taº¹ulan±¼i puµakabhatta½ kah±paºasahassañca atthi, ito ya½ mayha½ ruccati, ta½ dass±mi. Yo sakkoti, so ma½ utt±ret³”ti. Atheko th±masampanno puriso g±¼ha½ niv±setv± nadi½ og±hetv± ta½ hatthe gahetv± parat²ra½ utt±retv± “dehi me d±tabban”ti ±ha. “So taº¹ulan±¼i½ v± puµakabhatta½ v± gaºh±h²”ti “Samma, aha½ j²vita½ agaºetv± ta½ utt±resi½, na me etehi attho, kah±paºa½ me deh²”ti. Aha½ “ito mayha½ ya½ ruccati, ta½ dass±m²”ti avaca½, id±ni mayha½ ya½ ruccati, ta½ dammi, icchanto gaºh±ti. So sam²pe µhitassa ekassa kathesi. Sopi ta½ “esa attano ruccanaka½ tava deti, gaºh±”ti ±ha. So “aha½ na gaºhiss±m²”ti ta½ ±d±ya vinicchaya½ gantv± vinicchay±macc±na½ ±rocesi. Tepi sabba½ sutv± tathev±ha½su. So tesa½ vinicchayena atuµµho rañño santika½ gantv± tamattha½ ±rocesi. R±j±pi vinicchay±macce pakkos±petv± tesa½ santike ubhinna½ vacana½ sutv± vinicchinitu½ aj±nanto attano j²vita½ pah±ya nadi½ otiººa½ parajj±pesi. Tasmi½ khaºe rañño m±t± cal±kadev² n±ma avid³re nisinn± ahosi. S± rañño dubbinicchitabh±va½ ñatv± “t±ta, ima½ a¹¹a½ ñatv±va suµµhu vinicchitan”ti ±ha. “Amma, aha½ ettaka½ j±n±mi. Sace tumhe uttaritara½ j±n±tha, tumheva vinicchinath±”ti. S± “eva½ kariss±m²”ti vatv± ta½ purisa½ pakkos±petv± “ehi, t±ta, tava hatthagat±ni t²ºipi bh³miya½ µhapeh²”ti paµip±µiy± µhap±petv± “t±ta, tva½ udake vuyham±no imassa ki½ kathes²”ti pucchitv± “ida½ n±mayye”ti vutte “tena hi tava ruccanaka½ gaºh±”ti ±ha. So sahassatthavika½ gaºhi. Atha na½ s± thoka½ gatak±le pakkos±petv± “t±ta, sahassa½ te ruccat²”ti pucchitv± “±ma, ruccat²”ti vutte “t±ta, tay± ‘ito ya½ mayha½ ruccati, ta½ dass±m²’ti imassa vutta½, na vuttan”ti pucchitv± “vutta½ dev²”ti vutte “tena hi ima½ sahassa½ etassa deh²”ti vatv± d±pesi. So rodanto paridevanto ad±si. Tasmi½ khaºe r±j± amacc± ca tussitv± s±dhuk±ra½ pavattayi½su. Tato paµµh±ya tass± paº¹itabh±vo sabbattha p±kaµo j±to. Ta½ sandh±ya videhar±j± “m±t± ek±das² rañño”ti ±ha. Khaty±ti khattiy±. Acchinnaraµµh±ti c³¼anibrahmadattena acchinditv± gahitaraµµh±. Byathit±ti maraºabhayabh²t± añña½ gahetabbagahaºa½ apassant±. Pañc±liya½ vasa½ gat±ti etassa pañc±larañño vasa½ gat±ti attho. S±mivacanatthe hi eta½ upayogavacana½. Ya½vad± takkar±ti ya½ mukhena vadanti, ta½ rañño k±tu½ sakkont±va. Vasino gat±ti pubbe saya½vasino id±ni panassa vasa½ gat±ti attho. Tisandh²ti paµhama½ hatthip±k±rena parikkhitt±, tato rathap±k±rena, tato assap±k±rena, tato yodhapattip±k±rena parikkhitt±ti imehi cat³hi saªkhepehi tisandh²hi pariv±rit±. Hatthirath±nañhi antara½ eko sandhi, ratha-ass±na½ antara½ eko sandhi, assapatt²na½ antara½ eko sandhi. Parikhaññat²ti khan²yati. Imañhi id±ni upp±µetv± gaºhituk±m± viya samantato khananti. Uddha½ t±rakaj±t±v±ti t±ta, y±ya sen±ya samant± pariv±rit±, s± anekasatasahassadaº¹ad²pik±hi uddha½ t±rakaj±t± viya kh±yati. Vij±n±h²ti t±ta mahosadhapaº¹ita, av²cito y±va bhavagg± añño tay± sadiso up±yakusalo paº¹ito n±ma natthi, paº¹itabh±vo n±ma evar³pesu µh±nesu paññ±yati, tasm± tvameva j±n±hi, katha½ amh±ka½ ito dukkh± pamokkho bhavissat²ti. Ima½ rañño katha½ sutv± mah±satto cintesi “aya½ r±j± ativiya maraºabhayabh²to, gil±nassa kho pana vejjo paµisaraºa½, ch±tassa bhojana½, pip±sitassa p±n²ya½, imassapi ma½ µhapetv± añña½ paµisaraºa½ natthi, ass±sess±mi nan”ti. Atha mah±satto manosil±tale nadanto s²ho viya “m± bh±yi, mah±r±ja, rajjasukha½ anubhava, aha½ le¹¹u½ Gahetv± k±ka½ viya, dhanu½ gahetv± makkaµa½ viya ca, ima½ aµµh±rasa-akkhobhaºisaªkha½ sena½ udare bandhas±µak±nampi ass±mika½ katv± pal±pess±m²”ti vatv± navama½ g±tham±ha–
598. “P±de deva pas±rehi, bhuñja k±me ramassu ca;
hitv± pañc±liya½ sena½, brahmadatto pal±yit²”ti.
Tassattho– “deva, tva½ yath±sukha½ attano rajjasukhasaªkh±te te p±de pas±rehi, pas±rento ca saªg±me citta½ akatv± bhuñja, k±me ramassu ca, esa brahmadatto ima½ sena½ cha¹¹etv± pal±yissat²”ti. Eva½ paº¹ito r±j±na½ samass±setv± vanditv± r±janivesan± nikkhamitv± nagare chaºabheri½ car±petv± n±gare ±ha– “ambho, tumhe m± cintayittha, satt±ha½ m±l±gandhavilepanap±nabhojan±d²ni samp±detv± chaºak²¼a½ paµµhapetha. Tattha tattha manuss± yath±r³pa½ mah±p±na½ pivantu, gandhabba½ karontu, v±dentu vaggantu se¼entu nadantu naccantu g±yantu apphoµentu, paribbayo pana vo mama santakova hotu, aha½ mahosadhapaº¹ito n±ma, passissatha me ±nubh±van”ti. Te tath± kari½su. Tad± g²tav±dit±disadda½ bahinagare µhit± suºanti, c³¼adv±rena manuss± nagara½ pavisanti. Ýhapetv± paµisattu½ diµµha½ diµµha½ na gaºhanti, tasm± sañc±ro na chijjati, nagara½ paviµµhamanuss± chaºak²¼anissita½ jana½ passanti.