Mah±satto sabbesampi guyha½ attano paccakkha½ ak±si Te pana attano udara½ ph±letv± anta½ b±hira½ karont± viya rahassa½ aññamañña½ kathetv± “tumhe appamatt± p±tova ±gacchatha, gahapatiputta½ m±ress±m±”ti uµµh±ya pakkami½su. Tesa½ gatak±le paº¹itassa puris± ±gantv± ambaºa½ ukkhipitv± mah±satta½ ±d±ya pakkami½su. So ghara½ gantv± nhatv± alaªkaritv± subhojana½ bhuñjitv± “ajja me bhagin² udumbaradev² r±jagehato s±sana½ pesessat²”ti ñatv± dv±re pacc±yika½ purisa½ µhapesi “r±jagehato ±gata½ s²gha½ pavesetv± mama dasseyy±s²”ti. Evañca pana vatv± sayanapiµµhe nipajji. Tasmi½ khaºe r±j±pi sayanapiµµhe nipannova paº¹itassa guºa½ saritv± “mahosadhapaº¹ito sattavassikak±lato paµµh±ya ma½ upaµµhahanto na kiñci mayha½ anattha½ ak±si, devat±ya pucchitapañhepi paº¹ite asati j²vita½ me laddha½ na siy±. Veripacc±mitt±na½ vacana½ gahetv± ‘asamadhura½ paº¹ita½ m±reth±’ti khagga½ dentena ayutta½ may± kata½, sve d±ni na½ passitu½ na labhiss±m²”ti soka½ upp±desi. Sar²rato sed± mucci½su. So sokasamappito cittass±da½ na labhi. Udumbaradev²pi tena saddhi½ ekasayanagat± ta½ ±k±ra½ disv± “ki½ nu kho mayha½ koci apar±dho atthi, ud±hu devassa kiñci sokak±raºa½ uppanna½, pucchiss±mi t±va nan”ti ima½ g±tham±ha–
“Ki½ tva½ vimanosi r±jaseµµha, dvipadajaninda vacana½ suºoma meta½;
ki½ cintayam±no dummanosi, n³na deva apar±dho atthi mayhan”ti. (J±. 1.15.323).
Atha r±j± kathento g±tham±ha–
“Paºhe vajjho mahosadhoti, ±ºatto me vam±ya bh³ripañño;
ta½ cintayam±no dummanosmi, na hi dev² apar±dho atthi tuyhan”ti. (J±. 1.15.324).
Tattha ±ºattoti bhadde, catt±ro paº¹it± “mahosadho mama paccatthiko”ti kathayi½su. May± tathato avicinitv± “vadhetha nan”ti bh³ripañño vadh±ya ±ºatto. Ta½ k±raºa½ cintayam±no dummanosm²ti. Tass± tassa vacana½ sutv±va mah±satte sinehena pabbatamatto soko uppajji. Tato s± cintesi “ekena up±yena r±j±na½ ass±setv± rañño nidda½ okkamanak±le mama kaniµµhassa s±sana½ pahiºiss±m²”ti. Atha s± “mah±r±ja, tay±veta½ kata½ gahapatiputta½ mahante issariye patiµµh±pentena, tumhehi so sen±patiµµh±ne µhapito, id±ni kira so tumh±ka½yeva paccatthiko j±to, na kho pana paccatthiko khuddako n±ma atthi, m±retabbova, tumhe m± cintayitth±”ti r±j±na½ ass±sesi. So tanubh³tasoko nidda½ okkami. Dev² uµµh±ya gabbha½ pavisitv± “t±ta mahosadha, catt±ro paº¹it± ta½ paribhindi½su, r±j± kuddho sve dv±rantare ta½ vadh±ya ±º±pesi, sve r±jakula½ m± ±gaccheyy±si, ±gacchanto pana nagara½ hatthagata½ katv± samattho hutv± ±gaccheyy±s²”ti paººa½ likhitv± modakassa anto pakkhipitv± modaka½ suttena veµhetv± navabh±jane katv± ch±detv± lañchetv± atthac±rik±ya d±siy± ad±si “ima½ modaka½ gahetv± mama kaniµµhassa deh²”ti. S± tath± ak±si. “Ratti½ katha½ nikkhant±”ti na cintetabba½. Raññ± paµhamameva deviy± varo dinno, tena na na½ koci niv±resi. Bodhisatto paºº±k±ra½ gahetv± na½ uyyojesi. S± puna ±gantv± dinnabh±va½ ±rocesi. Tasmi½ khaºe dev² ±gantv± raññ± saddhi½ nipajji. Mah±sattopi modaka½ bhinditv± paººa½ v±cetv± tamattha½ ñatv± kattabbakicca½ vic±retv± sayane nipajji. Itarepi catt±ro jan± p±tova khagga½ gahetv± dv±rantare µhatv± paº¹ita½ apassant± dumman± hutv± rañño santika½ gantv± “ki½ paº¹it± m±rito vo gahapatiputto”ti vutte “na pass±ma, dev±”ti ±ha½su. Mah±sattopi aruºuggamaneyeva nagara½ attano hatthagata½ katv± tattha tattha ±rakkha½ µhapetv± mah±janaparivuto ratha½ ±ruyha mahantena pariv±rena r±jadv±ra½ agam±si. R±j± s²hapañjara½ uggh±µetv± bahi olokento aµµh±si. Atha mah±satto rath± otaritv± r±j±na½ vanditv± aµµh±si. R±j± ta½ disv± cintesi “sace aya½ mama paccatthiko bhaveyya na ma½ vandeyy±”ti. Atha na½ pakkos±petv± r±j± ±sane nis²di. Mah±sattopi ekamanta½ nis²di. Catt±ropi paº¹it± tattheva nis²di½su. Atha na½ r±j± kiñci aj±nanto viya “t±ta, tva½ hiyyo gantv± id±ni ±gacchasi, ki½ ma½ pariccajas²”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
“Abhidosagato d±ni ehisi, ki½ sutv± ki½ saªkate mano te;
ko te kimavoca bh³ripañña, iªgha vacana½ suºoma br³hi metan”ti. (J±. 1.15.325).
Tattha abhidosagatoti hiyyo paµhamay±me gato id±ni ±gato. Ki½ saªkateti ki½ ±saªkate. Kimavoc±ti ki½ rañño santika½ m± gam²ti ta½ koci avoca. Atha na½ mah±satto “mah±r±ja, tay± me catunna½ paº¹it±na½ vacana½ gahetv± vadho ±ºatto, ten±ha½ na em²”ti codento ima½ g±tham±ha–
“Paºhe vajjho mahosadhoti, yadi te mantayita½ janinda dosa½;
bhariy±ya rahogato asa½si, guyha½ p±tukata½ suta½ mametan”ti. (J±. 1.15.326).
Tattha yadi teti yasm± tay±. Mantayitanti kathita½. Dosanti abhidosa½, rattibh±geti attho. Kassa kathitanti? Bhariy±ya. Tvañhi hiyyo tass± imamattha½ rahogato asa½si. Guyha½ p±tukatanti tass± evar³pa½ attano rahassa½ p±tukata½. Suta½ mametanti may± paneta½ tasmi½ khaºeyeva suta½. R±j± ta½ sutv± “im±ya taªkhaºaññeva s±sana½ pahita½ bhavissat²”ti kuddho devi½ olokesi. Ta½ ñatv± mah±satto “ki½, deva, deviy± kujjhatha, aha½ at²t±n±gatapaccuppanna½ sabba½ j±n±mi. Deva, tumh±ka½ t±va rahassa½ deviy± kathita½ hotu, ±cariyasenakassa pukkus±d²na½ v± rahassa½ mama kena kathita½, aha½ etesampi rahassa½ j±n±miyev±”ti senakassa t±va rahassa½ kathento ima½ g±tham±ha–
“Ya½ s±lavanasmi½ senako, p±pakamma½ ak±si asabbhir³pa½;
sakhinova rahogato asa½si, guyha½ p±tukata½ suta½ mametan”ti. (J±. 1.15.327).
Tattha asabbhir³panti as±dhuj±tika½ l±maka½ akusalakamma½ ak±si. Imasmi½yeva hi nagare asuka½ n±ma vesi½ s±lavanuyy±ne purisakicca½ katv± ta½ m±retv± alaªk±ra½ gahetv± tass±yeva s±µakena bhaº¹ika½ katv± attano ghare asukaµµh±ne n±gadantake laggetv± µhapesi. Sakhinov±ti atha na½, mah±r±ja, ekassa sah±yakassa rahogato hutv± akkh±si, tampi may± suta½. N±ha½ devassa paccatthiko, senakoyeva. Yadi te paccatthikena kamma½ atthi, senaka½ gaºh±peh²ti. R±j± senaka½ oloketv± “sacca½, senak±”ti pucchitv± “sacca½, dev±”ti vutte tassa bandhan±g±rappavesana½ ±º±pesi. Paº¹ito pukkusassa rahassa½ kathento ima½ g±tham±ha–
“Pukkusapurisassa te janinda, uppanno rogo ar±jayutto;
bh±tucca rahogato asa½si, guyha½ p±tukata½ suta½ mametan”ti. (J±. 1.15.328).
Tattha ar±jayuttoti mah±r±ja, etassa kuµµharogo uppanno, so r±j±na½ pattu½ ayutto, chupan±nucchaviko na hoti. Tumhe ca “pukkusassa ³ru muduko”ti yebhuyyena tassa ³rumhi nipajjatha. So panesa vaºabandhapilotik±ya phasso, dev±ti. R±j± tampi oloketv± “sacca½ pukkus±”ti pucchitv± “sacca½ dev±”ti vutte tampi bandhan±g±ra½ paves±pesi. Paº¹ito k±mindassapi rahassa½ kathento ima½ g±tham±ha–
“¾b±dhoya½ asabbhir³po, k±mindo naradevena phuµµho;
puttassa rahogato asa½si, guyha½ p±tukata½ suta½ mametan”ti. (J±. 1.15.329).
Tattha asabbhir³poti yena so ±b±dhena phuµµho ummattakasunakho viya viravati, so naradevayakkh±b±dho asabbhij±tiko l±mako, r±jakula½ pavisitu½ na yutto, mah±r±j±ti vadati. R±j± tampi oloketv± “sacca½ k±mind±”ti pucchitv± “sacca½ dev±”ti vutte tampi bandhan±g±ra½ paves±pesi. Paº¹ito devindassapi rahassa½ kathento ima½ g±tham±ha–
“Aµµhavaªka½ maºiratana½ u¼±ra½, sakko te adad± pit±mahassa;
devindassa gata½ tadajja hattha½, m±tucca rahogato asa½si;
guyha½ p±tukata½ suta½ mametan”ti. (J±. 1.15.330).
Tattha pit±mahass±ti tava pit±mahassa kusar±jassa. Tadajja hatthanti ta½ maªgalasammata½ maºiratana½ ajja devindassa hatthagata½, mah±r±j±ti. R±j± tampi oloketv± “sacca½ devind±”ti pucchitv± “sacca½ dev±”ti vutte tampi bandhan±g±ra½ paves±pesi. Eva½ “bodhisatta½ vadhiss±m±”ti cintetv± sabbepi te bandhan±g±ra½ paviµµh±. Bodhisatto “mah±r±ja, imin± k±raºen±ha½ ‘attano guyha½ parassa na kathetabban’ti vad±mi, vadant± pana mah±vin±sa½ patt±”ti vatv± uttari dhamma½ desento im± g±th± abh±si–
“Guyhassa hi guyhameva s±dhu, na guyhassa pasattham±vikamma½;
anipphannat± saheyya dh²ro, nipphannova yath±sukha½ bhaºeyya.
“Na guyhamattha½ vivareyya, rakkheyya na½ yath± nidhi½;
na hi p±tukato s±dhu, guyho attho paj±nat±.
“Thiy± guyha½ na sa½seyya, amittassa ca paº¹ito;
yo c±misena sa½h²ro, hadayattheno ca yo naro.
“Guyhamattha½ asambuddha½, sambodhayati yo naro;
mantabhedabhay± tassa, d±sabh³to titikkhati.
“Y±vanto purisassattha½, guyha½ j±nanti mantina½;
t±vanto tassa ubbeg±, tasm± guyha½ na vissaje.
“Vivicca bh±seyya div± rahassa½, ratti½ gira½ n±tivela½ pamuñce;
upassutik± hi suºanti manta½, tasm± manto khippamupeti bhedan”ti. (J±. 1.15.331-336).
Tattha amittassa c±ti itthiy± ca paccatthikassa ca na katheyya. Sa½h²roti yo ca yena kenaci ±misena sa½h²rati upal±pati saªgaha½ gacchati, tassapi na sa½seyya. Hadayatthenoti yo ca amitto mittapatir³pako mukhena añña½ katheti, hadayena añña½ cinteti, tassapi na sa½seyya. Asambuddhanti parehi aññ±ta½. “Asambodhan”tipi p±µho, paresa½ bodhetu½ ayuttanti attho. Titikkhat²ti tassa akkosampi paribh±sampi pah±rampi d±so viya hutv± adhiv±seti. Mantinanti mantita½, mant²na½ v± antare y±vanto j±nant²ti attho. T±vantoti te guyhaj±nanake paµicca tattak± tassa ubbeg± sant±s± uppajjanti. Na vissajeti na vissajjeyya para½ na j±n±peyya. Vivicc±ti sace div± rahassa½ mantetuk±mo hoti, vivitta½ ok±sa½ k±retv± suppaµicchannaµµh±ne manteyya. N±tivelanti ratti½ rahassa½ kathento pana ativela½ mariy±d±tikkanta½ mah±sadda½ karonto gira½ nappamuñceyya. Upassutik± h²ti mantanaµµh±na½ upagantv± tirokuµµ±d²su µhatv± sot±ro. Tasm±ti mah±r±ja, tena k±raºena so manto khippameva bhedamup±gam²ti. R±j± mah±sattassa katha½ sutv± “ete saya½ r±javerino hutv± paº¹ita½ mama veri½ karont²”ti kujjhitv± “gacchatha ne nagar± nikkham±petv± s³lesu v± utt±setha, s²s±ni v± tesa½ chindath±”ti ±º±pesi. Tesu pacch±b±ha½ bandhitv± catukke catukke kas±hi pah±rasahassa½ datv± n²yam±nesu paº¹ito “deva, ime tumh±ka½ por±ºak± amacc±, khamatha nesa½ apar±dhan”ti r±j±na½ kham±pesi. R±j± tassa vacana½ sutv± “s±dh³”ti te pakkos±petv± tasseva d±se katv± ad±si. So pana te tattheva bhujisse ak±si. R±j± “tena hi mama vijite m± vasant³”ti pabb±jan²yakamma½ ±º±pesi. Paº¹ito “khamatha, deva, etesa½ andhab±l±na½ dosan”ti kham±petv± tesa½ µh±nantar±ni puna p±katik±ni k±resi. R±j± “pacc±mittesupi t±vassa evar³p± mett± bhavati, aññesu janesu katha½ na bhavissat²”ti paº¹itassa ativiya pasanno ahosi. Tato paµµh±ya catt±ro paº¹it± uddhatad±µh± viya sapp± nibbis± hutv± kiñci kathetu½ n±sakkhi½su.