R±j±pi p³jetv± tatiya½ pañha½ y±citv± “vada, mah±r±j±”ti vutte tatiya½ g±tham±ha–
“Abbhakkh±ti abh³tena, aliken±bhis±raye;
sa ve r±ja piyo hoti, ka½ tena tv±bhipassas²”ti. (J±. 1.4.199).
Athassa mah±satto “r±ja, yad± ubho jayampatik± rahogat± lokass±daratiy± k²¼ant± ‘bhadde, tava mayi pema½ natthi, hadaya½ te bahi gatan’ti eva½ aññamañña½ abh³tena abbh±cikkhanti, alikena s±renti codenti, tad± te atirekatara½ aññamañña½ piy±yanti. Evamassa pañhassa attha½ j±n±h²”ti kathesi. Devat± tatheva p³jesi.
R±j±pi p³jetv± itara½ pañha½ y±citv± “vada, mah±r±j±”ti vutte catuttha½ g±tham±ha–
“Hara½ annañca p±nañca, vatthasen±san±ni ca;
aññadatthuhar± sant±, te ve r±ja piy± honti;
ka½ tena tv±bhipassas²”ti. (J±. 1.4.200).
Athassa mah±satto “mah±r±ja, aya½ pañho dhammikasamaºabr±hmaºe sandh±ya vutto. Saddh±ni hi kul±ni idhalokaparaloka½ saddahitv± denti ceva d±tuk±m±ni ca honti, t±ni tath±r³pe samaºabr±hmaºe y±cantepi laddha½ harante bhuñjantepi disv± ‘amheyeva y±canti, amh±ka½yeva santak±ni annap±n±d²ni paribhuñjant²’ti tesu atirekatara½ pema½ karonti. Eva½ kho, mah±r±ja, aññadatthuhar± sant± eka½sena y±cant± ceva laddha½ harant± ca sam±n± piy± hont²”ti kathesi. Imasmi½ pana pañhe kathite devat± tatheva p³jetv± s±dhuk±ra½ datv± sattaratanap³ra½ ratanacaªkoµaka½ “gaºha, mah±paº¹it±”ti mah±sattassa p±dam³le khipi. R±j±pissa atirekatara½ p³ja½ karonto ativiya pas²ditv± sen±patiµµh±na½ ad±si. Tato paµµh±ya mah±sattassa yaso mah± ahosi.

Devat±pañho niµµhito.

Pañcapaº¹itapañho

Puna te catt±ro paº¹it± “ambho, gahapatiputto id±ni mahantataro j±to, ki½ karom±”ti mantayi½su. Atha ne senako ±ha– “hotu diµµho me up±yo, maya½ gahapatiputta½ upasaªkamitv± ‘rahassa½ n±ma kassa kathetu½ vaµµat²’ti pucchiss±ma, so ‘na kassaci kathetabban’ti vakkhati. Atha na½ ‘gahapatiputto te, deva, paccatthiko j±to’ti paribhindiss±m±”ti. Te catt±ropi paº¹it± tassa ghara½ gantv± paµisanth±ra½ katv± “paº¹ita, pañha½ pucchituk±mamh±”ti vatv± “pucchath±”ti vutte senako pucchi “paº¹ita, purisena n±ma kattha patiµµh±tabban”ti? “Sacce patiµµh±tabban”ti. “Sacce patiµµhitena ki½ upp±detabban”ti? “Dhana½ upp±detabban”ti. “Dhana½ upp±detv± ki½ k±tabban”ti? “Manto gahetabbo”ti. “Manta½ gahetv± ki½ k±tabban”ti? “Attano rahassa½ parassa na kathetabban”ti. Te “s±dhu paº¹it±”ti vatv± tuµµham±nas± hutv± “id±ni gahapatiputtassa piµµhi½ passiss±m±”ti rañño santika½ gantv± “mah±r±ja, gahapatiputto te paccatthiko j±to”ti vadi½su. “N±ha½ tumh±ka½ vacana½ saddah±mi, na so mayha½ paccatthiko bhavissat²”ti Sacca½, mah±r±ja, saddahatha, asaddahanto pana tameva pucchatha “paº¹ita, attano rahassa½ n±ma kassa kathetabban”ti? Sace paccatthiko na bhavissati, “asukassa n±ma kathetabban”ti vakkhati. Sace paccatthiko bhavissati, “kassaci na kathetabba½, manorathe paripuººe kathetabban”ti vakkhati. Tad± amh±ka½ vacana½ saddahitv± nikkaªkh± bhaveyy±th±ti. So “s±dh³”ti sampaµicchitv± ekadivasa½ sabbesu sam±gantv± nisinnesu v²satinip±te pañcapaº¹itapañhe paµhama½ g±tham±ha–
“Pañca paº¹it± sam±gat±ttha, pañh± me paµibh±ti ta½ suº±tha;
nindiyamattha½ pasa½siya½ v±, kassev±vikareyya guyhamatthan”ti. (J±. 1.15.315).
Eva½ vutte senako “r±j±nampi amh±ka½yeva abbhantare pakkhipiss±m²”ti cintetv± ima½ g±tham±ha–
“Tva½ ±vikarohi bh³mip±la, bhatt± bh±rasaho tuva½ vadeta½;
tava chandaruc²ni sammasitv±, atha vakkhanti janinda pañca dh²r±”ti. (J±. 1.15.316).
Tattha bhatt±ti tva½ amh±ka½ s±miko ceva uppannassa ca bh±rassa saho, paµhama½ t±va tvameva eta½ vadehi. Tava chandaruc²n²ti pacch± tava chandañceva ruccanak±raº±ni ca sammasitv± ime pañca paº¹it± vakkhanti.
Atha r±j± attano kilesavasikat±ya ima½ g±tham±ha–
“Y± s²lavat² anaññatheyy±, bhattucchandavas±nug± piy± man±p±;
nindiyamattha½ pasa½siya½ v±, bhariy±y±vikareyya guyhamatthan”ti. (J±. 1.15.317).
Tattha anaññatheyy±ti kilesavasena aññena na thenitabb±.
Tato senako “id±ni r±j±na½ amh±ka½ abbhantare pakkhipimh±”ti tussitv± saya½katak±raºameva d²pento ima½ g±tham±ha–
“Yo kicchagatassa ±turassa, saraºa½ hoti gat² par±yaºañca;
nindiyamattha½ pasa½siya½ v±, sakhinov±vikareyya guyhamatthan”ti. (J±. 1.15.318).
Atha r±j± pukkusa½ pucchi “katha½, pukkusa, passasi, nindiya½ v± pasa½siya½ v± rahassa½ kassa kathetabban”ti? So kathento ima½ g±tham±ha–
“Jeµµho atha majjhimo kaniµµho, yo ce s²lasam±hito µhitatto;
nindiyamattha½ pasa½siya½ v±, bh±tuv±vikareyya guyhamatthan”ti. (J±. 1.15.319).
Tattha µhitattoti µhitasabh±vo nibbisevano.
Tato r±j± k±minda½ pucchi “katha½ k±minda passasi, rahassa½ kassa kathetabban”ti? So kathento ima½ g±tham±ha–
“Yo ve pituhadayassa paddhag³, anuj±to pitara½ anomapañño;
nindiyamattha½ pasa½siya½ v±, puttass±vikareyya guyhamatthan”ti. (J±. 1.15.320).
Tattha paddhag³ti pesanak±rako yo pitussa pesana½ karoti, pitu cittassa vase vattati, ov±dakkhamo hot²ti attho. Anuj±toti tayo putt± atij±to ca anuj±to ca avaj±to c±ti. Anuppanna½ yasa½ upp±dento atij±to, kulabh±ro avaj±to, kulapaveºirakkhako pana anuj±to. Ta½ sandh±ya evam±ha.
Tato r±j± devinda½ pucchi– “katha½ devinda, passasi, rahassa½ kassa kathetabban”ti? So attano katak±raºameva kathento ima½ g±tham±ha–
“M±t± dvipad±janindaseµµha, y± na½ poseti chandas± piyena;
nindiyamattha½ pasa½siya½ v±, m±tuy±vikareyya guyhamatthan”ti. (J±. 1.15.321).
Tattha dvipad±janindaseµµh±ti dvipad±na½ seµµha, janinda. Chandas± piyen±ti chandena ceva pemena ca.
Eva½ te pucchitv± r±j± paº¹ita½ pucchi “katha½ passasi, paº¹ita, rahassa½ kassa kathetabban”ti. “Mah±r±ja, y±va attano icchita½ na nipphajjati, t±va paº¹ito adhiv±seyya, kassaci na katheyy±”ti so ima½ g±tham±ha–
“Guyhassa hi guyhameva s±dhu, na hi guyhassa pasattham±vikamma½;
anipphannat± saheyya dh²ro, nipphannova yath±sukha½ bhaºeyy±”ti. (J±. 1.15.322).
Tattha anipphannat±ti mah±r±ja, y±va attano icchita½ na nipphajjati, t±va paº¹ito adhiv±seyya, na kassaci katheyy±ti.
Paº¹itena pana eva½ vutte r±j± anattamano ahosi. Senako r±j±na½ olokesi, r±j±pi senakamukha½ olokesi. Bodhisatto tesa½ kiriya½ disv±va j±ni “ime catt±ro jan± paµhamameva ma½ rañño antare paribhindi½su, v²ma½sanavasena pañho pucchito bhavissat²”ti. Tesa½ pana kathent±naññeva s³riyo atthaªgato, d²p± jalit±. Paº¹ito “r±jakamm±ni n±ma bh±riy±ni, na paññ±yati ‘ki½ bhavissat²’ti, khippameva gantu½ vaµµat²”ti uµµh±y±san± r±j±na½ vanditv± nikkhamitv± cintesi “imesu eko ‘sah±yakassa kathetu½ vaµµat²’ti ±ha eko ‘bh±tussa, eko puttassa, eko m±tu kathetu½ vaµµat²’ti ±ha. Imehi eta½ katameva bhavissati, diµµhameva kathitanti maññ±mi, hotu ajjeva eta½ j±niss±m²”ti. Te pana catt±ropi aññesu divasesu r±jakul± nikkhamitv± r±janivesanadv±re ekassa bhatta-ambaºassa piµµhe nis²ditv± kiccakaraº²y±ni mantetv± ghar±ni gacchanti. Tasm± paº¹ito “aha½ etesa½ catunna½ rahassa½ ambaºassa heµµh± nipajjitv± j±nitu½ sakkuºeyyan”ti cintetv± ta½ ambaºa½ ukkhip±petv± attharaºa½ atthar±petv± ambaºassa heµµh± pavisitv± puris±na½ sañña½ ad±si “tumhe cat³su paº¹itesu mantetv± gatesu ±gantv± ma½ ±neyy±th±”ti. Te “s±dh³”ti sampaµicchitv± pakkami½su. Senakopi r±j±na½ ±ha– “mah±r±ja, amh±ka½ vacana½ na saddahatha, id±ni ki½ karissath±”ti. So tassa vacana½ gahetv± anis±metv±va bh²tatasito hutv± “id±ni ki½ karoma, senaka paº¹it±”ti pucchi. “Mah±r±ja, papañca½ akatv± kañci aj±n±petv± gahapatiputta½ m±retu½ vaµµat²”ti. R±j± “senaka, µhapetv± tumhe añño mama atthak±mo n±ma natthi, tumhe attano suhade gahetv± dv±rantare µhatv± gahapatiputtassa p±tova upaµµh±na½ ±gacchantassa khaggena s²sa½ chindath±”ti attano khaggaratana½ ad±si. Te “s±dhu, deva, m± bh±yi, maya½ ta½ m±ress±m±”ti vatv± nikkhamitv± “diµµh± no pacc±mittassa piµµh²”ti bhatta-ambaºassa piµµhe nis²di½su. Tato senako ±ha “ambho, ko gahapatiputta½ m±ressat²”ti. Itare “tumheyeva ±cariya, m±reth±”ti tasseva bh±ra½ kari½su.
Atha ne senako pucchi “tumhe ‘rahassa½ n±ma asukassa asukassa kathetabban’ti vadatha, ki½ vo eta½ kata½, ud±hu diµµha½ sutan”ti? “Kata½ eta½, ±cariy±”ti. Tumhe “rahassa½ n±ma sah±yakassa kathetabban”ti vadatha, “ki½ vo eta½ kata½, ud±hu diµµha½ sutan”ti? “Kata½ eta½ may±”ti? “Kathetha, ±cariy±”ti. “Imasmi½ rahasse raññ± ñ±te j²vita½ me natth²”ti. “M± bh±yatha ±cariya, idha tumh±ka½ rahassabhedako natthi, katheth±”ti. So nakhena ambaºa½ koµµetv± “atthi nu kho imassa heµµh± gahapatiputto”ti ±ha. “¾cariya, gahapatiputto attano issariyena evar³pa½ µh±na½ na pavisissati, id±ni yasena matto bhavissati, kathetha tumhe”ti. Senako t±va attano rahassa½ kathento ±ha– “tumhe imasmi½ nagare asuka½ n±ma vesi½ j±n±th±”ti? “¾ma, ±cariy±”ti. “Id±ni s± paññ±yat²”ti. “Na paññ±yati, ±cariy±”ti. “Aha½ s±lavanuyy±ne t±ya saddhi½ purisakicca½ katv± tass± pi¼andhanesu lobhena ta½ m±retv± tass±yeva s±µakena bhaº¹ika½ katv± ±haritv± amh±ka½ ghare asukabh³mik±ya asuke n±ma gabbhe n±gadantake laggesi½, va¼añjetu½ 3 visah±mi, pur±ºabh±vamassa olokemi, evar³pa½ apar±dhakamma½ katv± may± ekassa sah±yakassa kathita½, na tena kassaci kathitapubba½, imin± k±raºena ‘sah±yakassa guyha½ kathetabban’ti may± kathitan”ti. Paº¹ito tassa rahassa½ s±dhuka½ vavatthapetv± sallakkhesi.
Pukkusopi attano rahassa½ kathento ±ha– “mama ³ruy± kuµµha½ atthi, kaniµµho me p±tova kañci aj±n±petv± ta½ dhovitv± bhesajjena makkhetv± upari pilotika½ datv± bandhati. R±j± mayi muducitto ‘ehi pukkus±’ti ma½ pakkositv± yebhuyyena mama ³ruy±yeva sayati sace pana eta½ r±j± j±neyya, ma½ m±reyya. Ta½ mama kaniµµha½ µhapetv± añño j±nanto n±ma natthi, tena k±raºena ‘rahassa½ n±ma bh±tu kathetabban’ti may± vuttan”ti. K±mindopi attano rahassa½ kathento ±ha– “ma½ k±¼apakkhe uposathadivase naradevo n±ma yakkho gaºh±ti, aha½ ummattakasunakho viya virav±mi, sv±ha½ tamattha½ puttassa kathesi½. So mama yakkhena gahitabh±va½ ñatv± ma½ antogehagabbhe nipajj±petv± dv±ra½ pidahitv± nikkhamitv± mama sadda½ paµicch±danattha½ dv±re samajja½ k±resi, imin± k±raºena ‘rahassa½ n±ma puttassa kathetabban’ti may± vuttan”ti. Tato tayopi devinda½ pucchi½su. So attano rahassa½ kathento ±ha– “may± maºipaha½sanakamma½ karontena rañño santaka½ sakkena kusarañño dinna½, siripavesana½ maªgalamaºiratana½ thenetv± m±tuy± dinna½. S± kañci aj±n±petv± mama r±jakula½ pavisanak±le ta½ mayha½ deti, aha½ tena maºin± siri½ pavesetv± r±janivesana½ gacch±mi. R±j± tumhehi saddhi½ akathetv± paµhamatara½ may± saddhi½ kathesi. Devasika½ aµµha, so¼asa, dvatti½sa, catusaµµhi kah±paºe mama paribbayatth±ya deti Sace tassa maºiratanassa channabh±va½ r±j± j±neyya, mayha½ j²vita½ natthi, imin± k±raºena ‘rahassa½ n±ma m±tu kathetabban’ti may± vuttan”ti.