Na te tay± sadis± hutv± aggimhi vijjam±neyeva khajjopanaka½ dhamanti. Mah±r±ja, tva½ pana aggimhi sati khajjopanaka½ dhamanto viya, tula½ cha¹¹etv± hatthena tulayanto viya, kh²rena atthe j±te vis±ºato duhanto viya ca, senak±dayo pucchasi, ete ki½ j±nanti. Khajjopanakasadis± hete. Aggikkhandhasadiso mahosadho paññ±ya jalati, ta½ pakkos±petv± puccha. Ime te pañhe aj±nantassa j²vita½ natth²ti r±j±na½ tajjetv± antaradh±yi.
Khajjopanakapañho niµµhito.
Bh³ripañho
Atha r±j± maraºabhayatajjito punadivase catt±ro amacce pakkos±petv± “t±t±, tumhe catt±ro cat³su rathesu µhatv± cat³hi nagaradv±rehi nikkhamitv± yattha mama putta½ mahosadhapaº¹ita½ passatha, tatthevassa sakk±ra½ katv± khippa½ ±neth±”ti ±º±pesi. Tepi catt±ro ekekena dv±rena nikkhami½su. Tesu tayo jan± paº¹ita½ na passi½su. Dakkhiºadv±rena nikkhanto pana dakkhiºayavamajjhakag±me mah±satta½ mattika½ ±haritv± ±cariyassa cakka½ vaµµetv± mattik±makkhitasar²ra½ pal±lapiµµhake nis²ditv± muµµhi½ muµµhi½ katv± appas³pa½ yavabhatta½ bhuñjam±na½ passi. Kasm± panesa eta½ kamma½ ak±s²ti? R±j± kira “nissa½saya½ paº¹ito rajja½ gaºhissat²”ti ±saªkati. “So ‘kumbhak±rakammena j²vat²’ti sutv± nir±saªko bhavissat²”ti cintetv± evamak±s²ti. So amacca½ disv± attano santika½ ±gatabh±va½ ñatv± “ajja mayha½ yaso puna p±katiko bhavissati, amar±deviy± samp±dita½ n±naggarasabhojanameva bhuñjiss±m²”ti cintetv± gahita½ yavabhattapiº¹a½ cha¹¹etv± uµµh±ya mukha½ vikkh±letv± nis²di. Tasmi½ khaºe so amacco ta½ upasaªkami. So pana senakapakkhiko, tasm± na½ ghaµento “paº¹ita, ±cariyasenakassa vacana½ niyy±nika½, tava n±ma yase parih²ne tath±r³p± paññ± patiµµh± hotu½ n±sakkhi, id±ni mattik±makkhito pal±lapiµµhe nis²ditv± evar³pa½ bhatta½ bhuñjas²”ti vatv± dasakanip±te bh³ripañhe paµhama½ g±tham±ha–
“Sacca½ kira, tva½ api bh³ripañña, y± t±dis² sir² dhit² mat² ca;
na t±yatebh±vavas³panita½, yo yavaka½ bhuñjasi appas³pan”ti. (J±. 1.10.145).
Tattha sacca½ kir±ti ya½ ±cariyasenako ±ha, ta½ kira saccameva. Sir²ti issariya½. Dhit²ti abbhocchinnav²riya½. Na t±yatebh±vavas³panitanti abh±vassa avu¹¹hiy± vasa½ upan²ta½ ta½ na rakkhati na gopeti, patiµµh± hotu½ na sakkoti. Yavakanti yavabhatta½. Atha na½ mah±satto “andhab±la, aha½ attano paññ±balena puna ta½ yasa½ p±katika½ k±tuk±mo eva½ karom²”ti vatv± ima½ g±th±dvayam±ha–
“Sukha½ dukkhena parip±cayanto, k±l±k±la½ vicina½ chandachanno;
atthassa dv±r±ni av±puranto, ten±ha½ tuss±mi yavodanena.
“K±lañca ñatv± abhij²han±ya, mantehi attha½ parip±cayitv±;
vijambhissa½ s²havijambhit±ni, t±yiddhiy± dakkhasi ma½ pun±p²”ti. (J±. 1.10.146-147).
Tattha dukkhen±ti imin± k±yikacetasikadukkhena attano por±ºakasukha½ paµip±katikakaraºena parip±cayantova¹¹hento. K±l±k±lanti aya½ paµicchanno hutv± caraºak±lo, aya½ appaµicchannoti eva½ k±lañca ak±lañca vicinanto rañño kuddhak±le channena caritabbanti ñatv± chandena attano ruciy± channo paµicchanno hutv± kumbhak±rakammena j²vanto attano atthassa k±raºasaªkh±t±ni dv±r±ni av±puranto vihar±mi, tena k±raºen±ha½ yavodanena tuss±m²ti attho. Abhij²han±y±ti v²riyakaraºassa. Mantehi attha½ parip±cayitv±ti attano ñ±ºabalena mama yasa½ va¹¹hetv± manosil±tale vijambham±no s²ho viya vijambhissa½, t±ya iddhiy± ma½ punapi tva½ passissas²ti. Atha na½ amacco ±ha– “paº¹ita, chatte adhivatth± devat± r±j±na½ pañha½ pucchi. R±j± catt±ro paº¹ite pucchi. Tesu ekopi ta½ pañha½ kathetu½ n±sakkhi, tasm± r±j± tava santika½ ma½ pahiº²”ti. “Eva½ sante paññ±ya ±nubh±va½ kasm± na passasi, evar³pe hi k±le na issariya½ patiµµh± hoti, paññ±sampannova patiµµh± hot²”ti mah±satto paññ±ya ±nubh±va½ vaººesi. Amacco raññ± “paº¹ita½ diµµhaµµh±neyeva sakk±ra½ katv± ±neth±”ti dinna½ kah±paºasahassa½ mah±sattassa hatthe µhapesi. Kumbhak±ro “mahosadhapaº¹ito kira may± pesak±rakamma½ k±rito”ti bhaya½ ±pajji. Atha na½ mah±satto “m± bh±yi, ±cariya, bah³pak±ro tva½ amh±kan”ti ass±setv± sahassa½ datv± mattik±makkhiteneva sar²rena rathe nis²ditv± nagara½ p±visi. Amacco rañño ±rocetv± “t±ta, kuhi½ paº¹ito diµµho”ti vutte “deva, dakkhiºayavamajjhakag±me kumbhak±rakamma½ katv± j²vati, tumhe pakkosath±ti sutv±va anh±yitv± mattik±makkhiteneva sar²rena ±gato”ti ±ha. R±j± “sace mayha½ paccatthiko assa, issariyavidhin± careyya, n±ya½ mama paccatthiko”ti cintetv± “mama puttassa ‘attano ghara½ gantv± nhatv± alaªkaritv± may± dinnavidh±nena ±gacchat³’ti vadeyy±th±”ti ±ha. Ta½ sutv± paº¹ito tath± katv± ±gantv± “pavisat³”ti vutte pavisitv± r±j±na½ vanditv± ekamanta½ aµµh±si. R±j± paµisanth±ra½ katv± paº¹ita½ v²ma½santo ima½ g±tham±ha–
“Sukh²pi heke na karonti p±pa½, avaººasa½saggabhay± puneke;
pah³ sam±no vipulatthacint², ki½ k±raº± me na karosi dukkhan”ti. (J±. 1.10.148).
Tattha sukh²ti paº¹ita, ekacce “maya½ sukhino sampanna-issariy±, ala½ no ettaken±”ti uttari issariyak±raº± p±pa½ na karonti, ekacce “evar³passa no yasad±yakassa s±mikassa aparajjhant±na½ avaººo bhavissat²”ti avaººasa½saggabhay± na karonti. Eko na samattho hoti, eko mandapañño, tva½ pana samattho ca vipulatthacint² ca, icchanto pana sakalajambud²pe rajjampi k±reyy±si. Ki½ k±raº± mama rajja½ gahetv± dukkha½ na karos²ti. Atha na½ bodhisatto ±ha–
“Na paº¹it± attasukhassa hetu, p±p±ni kamm±ni sam±caranti;
dukkhena phuµµh± khalit±pi sant±, chand± ca dos± na jahanti dhamman”ti. (J±. 1.10.149).
Tattha khalit±p²ti sampattito khalitv± vipattiya½ µhitasabh±v± hutv±pi. Na jahanti dhammanti paveºiyadhammampi sucaritadhammampi na jahanti. Puna r±j± tassa v²ma½sanattha½ khattiyam±ya½ kathento ima½ g±tham±ha–
“Yena kenaci vaººena, mudun± d±ruºena v±;
uddhare d²namatt±na½, pacch± dhamma½ sam±care”ti. (J±. 1.10.150).
Tattha d²nanti duggata½ att±na½ uddharitv± sampattiya½ µhapeyy±ti. Athassa mah±satto rukkh³pama½ dassento ima½ g±tham±ha–
“Yassa rukkhassa ch±y±ya, nis²deyya sayeyya v±;
na tassa s±kha½ bhañjeyya, mittadubbho hi p±pako”ti. (J±. 1.10.151).
Evañca pana vatv±– “mah±r±ja, yadi paribhuttarukkhassa s±kha½ bhañjantopi mittadubbh² hoti yehi tumhehi mama pit± u¼±re issariye patiµµh±pito, ahañca mahantena anuggahena anuggahito, tesu tumhesu aparajjhanto aha½ katha½ n±ma mittadubbho na bhaveyyan”ti sabbath±pi attano amittadubbhibh±va½ kathetv± rañño citt±c±ra½ codento ima½ g±tham±ha–
“Yass±pi dhamma½ puriso vijaññ±, ye cassa kaªkha½ vinayanti santo;
ta½ hissa d²pañca par±yaºañca, na tena metti½ jarayetha pañño”ti. (J±. 1.10.152).
Tassattho– mah±r±ja, yassa ±cariyassa santik± yo puriso appamattakampi dhamma½ k±raºa½ j±neyya, ye cassa santo uppanna½ kaªkha½ vinayanti, ta½ tassa patiµµh±naµµhena d²pañceva par±yaºañca, t±disena ±cariyena saddhi½ paº¹ito mittabh±va½ n±ma na j²reyya na n±seyya. Id±ni ta½ ovadanto ima½ g±th±dvayam±ha–
“Alaso gih² k±mabhog² na s±dhu, asaññato pabbajito na s±dhu;
r±j± na s±dhu anisammak±r², yo paº¹ito kodhano ta½ na s±dhu.
“Nisamma khattiyo kayir±, n±nisamma disampati;
nisammak±rino r±ja, yaso kitti ca va¹¹hat²”ti. (J±. 1.10.153-154).
Tattha na s±dh³ti na sundaro. Anisammak±r²ti kiñci sutv± anupadh±retv± attano paccakkha½ akatv± k±rako. Yaso kitti c±ti issariyapariv±ro ca guºakitti ca ekantena va¹¹hat²ti.
Bh³ripañho niµµhito.
Devat±pañho
Eva½ vutte r±j± mah±satta½ samussitasetacchatte r±japallaªke nis²d±petv± saya½ n²c±sane nis²ditv± ±ha– “paº¹ita, setacchatte adhivatth± devat± ma½ catt±ro pañhe pucchi, te aha½ na j±n±mi. Catt±ropi paº¹it± na j±ni½su, kathehi me, t±ta, te pañhe”ti. Mah±r±ja, chatte adhivatth± devat± v± hotu, c±tumah±r±jik±dayo v± hontu, yena kenaci pucchitapañha½ aha½ kathetu½ sakkomi. Vada, mah±r±ja, devat±ya pucchitapañheti. Atha r±j± devat±ya pucchitaniy±meneva kathento paµhama½ g±tham±ha–
“Hanti hatthehi p±dehi, mukhañca parisumbhati;
sa ve r±ja piyo hoti, ka½ tena tv±bhipassas²”ti. (J±. 1.4.197).
Tattha hant²ti paharati. Parisumbhat²ti paharatiyeva. Sa veti so eva½ karonto piyo hoti. Ka½ tena tv±bhipassas²ti tena paharaºak±raºena piya½ katama½ puggala½ tva½, r±ja, abhipassas²ti. Mah±sattassa ta½ katha½ sutv±va gaganatale puººacando viya attho p±kaµo ahosi. Atha mah±satto “suºa, mah±r±ja, yad± hi m±tu-aªke nipanno daharakum±ro haµµhatuµµho k²¼anto m±tara½ hatthap±dehi paharati, kese luñcati, muµµhin± mukha½ paharati, tad± na½ m±t± ‘coraputtaka, katha½ tva½ no eva½ paharas²’ti-±d²ni pemasinehavaseneva vatv± pema½ sandh±retu½ asakkont² ±liªgitv± thanantare nipajj±petv± mukha½ paricumbati. Iti so tass± evar³pe k±le piyataro hoti, tath± pitunop²”ti eva½ gaganamajjhe s³riya½ uµµh±pento viya p±kaµa½ katv± pañha½ kathesi. Ta½ sutv± devat± chattapiº¹ika½ vivaritv± nikkhamitv± upa¹¹ha½ sar²ra½ dassetv± “sukathito paº¹itena pañho”ti madhurassarena s±dhuk±ra½ datv± ratanacaªkoµaka½ p³retv± dibbapupphagandhav±sehi bodhisatta½ p³jetv± antaradh±yi. R±j±pi paº¹ita½ pupph±d²hi p³jetv± itara½ pañha½ y±citv± “vada, mah±r±j±”ti vutte dutiya½ g±tham±ha–
“Akkosati yath±k±ma½, ±gamañcassa icchati;
sa ve r±ja piyo hoti, ka½ tena tv±bhipassas²”ti. (J±. 1.4.198).
Athassa mah±satto– “mah±r±ja, m±t± vacanapesana½ k±tu½ samattha½ sattaµµhavassika½ putta½ ‘t±ta, khetta½ gaccha, antar±paºa½ gacch±’ti-±d²ni vatv± ‘amma, sace idañcidañca kh±dan²ya½ bhojan²ya½ dassasi, gamiss±m²’ti vutte ‘s±dhu, putta, gaºh±h²’ti vatv± deti. So d±rako ta½ kh±ditv± bahi gantv± d±rakehi saddhi½ k²¼itv± m±tupesana½ na gacchati. M±tar± “t±ta, gacch±h²’ti vutte so m±tara½ ‘amma, tva½ s²t±ya gharacch±y±ya nis²dasi, ki½ pana aha½ tava bahi pesanakamma½ kariss±mi, aha½ ta½ vañcem²’ti vatv± hatthavik±ramukhavik±re katv± gato. S± gacchanta½ disv± kujjhitv± daº¹aka½ gahetv± ‘tva½ mama santaka½ kh±ditv± khette kicca½ k±tu½ na icchas²’ti tajjent² vegena pal±yanta½ anubandhitv± p±puºitu½ asakkont² ‘cor± ta½ khaº¹±khaº¹a½ chindant³’ti-±d²ni vatv± yath±k±ma½ akkosati paribh±sati. Ya½ pana mukhena bhaºati, tath± hadaye appamattakampi na icchati, ±gamanañcassa icchati, so divasabh±ga½ k²¼itv± s±ya½ geha½ pavisitu½ avisahanto ñ±tak±na½ santika½ gacchati. M±t±pissa ±gamanamagga½ olokent² an±gacchanta½ disv± ‘pavisitu½ na visahati maññe’ti sokassa hadaya½ p³retv± assupuººehi nettehi ñ±tighare upadh±rent² putta½ disv± ±liªgitv± s²se cumbitv± ubhohi hatthehi da¼ha½ gahetv± ‘t±ta piyaputtaka, mama vacana½ hadaye µhapes²’ti atirekatara½ pema½ upp±desi. Eva½, mah±r±ja, m±tuy± kuddhak±le putto piyataro n±ma hot²”ti dutiya½ pañha½ kathesi. Devat± tatheva p³jesi.