So ta½ v²ma½sitv± suddhabh±va½ ñatv± “gacchatha na½ tattheva neth±”ti vatv± pesetv± puna tunnav±yavesa½ gahetv± gantv± t±ya saddhi½ sayitv± punadivase p±tova r±jakula½ pavisitv± udumbaradeviy± ±rocesi. S± rañño ±rocetv± amar±devi½ sabb±laªk±rehi alaªkaritv± mah±yogge nis²d±petv± mahantena sakk±rena mah±sattassa geha½ netv± maªgala½ k±resi. R±j± bodhisattassa sahassam³la½ paºº±k±ra½ pesesi. Dov±rike ±di½ katv± sakalanagarav±sino paºº±k±re pahiºi½su. Amar±dev²pi raññ± pahita½ paºº±k±ra½ dvidh± bhinditv± eka½ koµµh±sa½ rañño pesesi. Etenup±yena sakalanagarav±s²nampi paºº±k±ra½ pesetv± nagara½ saªgaºhi. Tato paµµh±ya mah±satto t±ya saddhi½ samaggav±sa½ vasanto rañño atthañca dhammañca anus±si.
Amar±devipariyesan± niµµhit±.
Sabbaratanathenavaººan±
Athekadivasa½ senako itare tayo attano santika½ ±gate ±mantesi “ambho, maya½ gahapatiputtassa mahosadhasseva nappahoma, id±ni pana tena attan± byattatar± bhariy± ±n²t±, kinti na½ rañño antare paribhindeyy±m±”ti. “¾cariya, maya½ ki½ j±n±ma, tva½yeva j±n±h²”ti. “Hotu m± cintayittha, attheko up±yo, aha½ rañño c³¼±maºi½ thenetv± ±hariss±mi, pukkusa, tva½ suvaººam±la½ ±hara, k±minda, tva½ kambala½, devinda, tva½ suvaººap±dukanti eva½ maya½ catt±ropi up±yena t±ni ±hariss±ma, tato amh±ka½ gehe aµµhapetv± gahapatiputtassa geha½ pesess±m±”ti. Atha kho te catt±ropi tath± kari½su. Tesu senako t±va c³¼±maºi½ takkaghaµe pakkhipitv± d±siy± hatthe µhapetv± pesesi “ima½ takkaghaµa½ aññesa½ gaºhant±na½ adatv± sace mahosadhassa gehe gaºh±ti, ghaµeneva saddhi½ deh²”ti. S± paº¹itassa gharadv±ra½ gantv± “takka½ gaºhatha, takka½ gaºhath±”ti apar±para½ carati. Amar±dev² dv±re µhit± tass± kiriya½ disv± “aya½ aññattha na gacchati, bhavitabbamettha k±raºen±”ti iªgitasaññ±ya d±siyo paµikkam±petv± sayameva “amma, ehi takka½ gaºhiss±m²”ti pakkositv± tass± ±gatak±le d±s²na½ sañña½ datv± t±su an±gacchant²su “gaccha, amma, d±siyo pakkos±h²”ti tameva pesetv± takkaghaµe hattha½ ot±retv± maºi½ disv± ta½ d±si½ pucchi “amma, tva½ kassa santak±”ti? “Ayye, senakapaº¹itassa d±s²mh²”ti. Tato tass± n±ma½ tass± ca m±tuy± n±ma½ pucchitv± “asuk± n±m±”ti vutte “amma, ima½ takka½ katim³lan”ti pucchi. “Ayye, catun±¼ikan”ti. “Tena hi, amma, ima½ takka½ me deh²”ti vatv± “ayye, tumhesu gaºhant²su m³lena me ko attho, ghaµeneva saddhi½ gaºhath±”ti vutte “tena hi y±h²”ti ta½ uyyojetv± s± “asukam±se asukadivase senak±cariyo asuk±ya n±ma d±siy± dh²t±ya asuk±ya n±ma hatthe rañño c³¼±maºi½ pahenakatth±ya pahiº²”ti paººe likhitv± takka½ gaºhi. Pukkusopi suvaººam±la½ sumanapupphacaªkoµake µhapetv± sumanapupphena paµicch±detv± tatheva pesesi. K±mindopi kambala½ paººapacchiya½ µhapetv± paººehi ch±detv± pesesi. Devindopi suvaººap±duka½ yavakal±pantare bandhitv± pesesi. S± sabb±nipi t±ni gahetv± paººe akkhar±ni ±ropetv± mah±sattassa ±cikkhitv± µhapesi. Tepi catt±ro paº¹it± r±jakula½ gantv± “ki½, deva, tumhe c³¼±maºi½ na pi¼andhath±”ti ±ha½su. R±j± “pi¼andhiss±mi ±harath±”ti purise ±ha. Te maºi½ na passi½su, itar±nipi na passi½suyeva. Atha te catt±ro paº¹it± “deva, tumh±ka½ ±bharaº±ni mahosadhassa gehe atthi, so t±ni saya½ va¼añjeti, paµisattu te mah±r±ja, gahapatiputto”ti ta½ bhindi½su. Athassa atthacarak± manuss± s²gha½ gantv± ±rocesu½. So “r±j±na½ disv± j±niss±m²”ti r±jupaµµh±na½ agam±si. R±j± kujjhitv± “ko j±nissati, ki½ bhavissati ki½ karissat²”ti att±na½ passitu½ n±d±si. Paº¹ito rañño kuddhabh±va½ ñatv± attano nivesanameva gato. R±j± “na½ gaºhath±”ti ±º±pesi. Paº¹ito atthacarak±na½ vacana½ sutv± “may± apagantu½ vaµµat²”ti amar±deviy± sañña½ datv± aññ±takavesena nagar± nikkhamitv± dakkhiºayavamajjhakag±ma½ gantv± tasmi½ kumbhak±rakamma½ ak±si. Nagare “paº¹ito pal±to”ti ekakol±hala½ j±ta½. Senak±dayopi catt±ro jan± tassa pal±tabh±va½ ñatv± “m± cintayittha, maya½ ki½ apaº¹it±”ti aññamañña½ aj±n±petv±va amar±deviy± paºº±k±ra½ pahiºi½su s± tehi cat³hi pesitapaºº±k±ra½ gahetv± “asuka-asukavel±ya ±gacchat³”ti vatv± eka½ k³pa½ khaº±petv± g³thar±sino saha udakena tattha p³retv± g³thak³passa uparitale yantaphalak±hi pidahitv± ki¼añjena paµicch±detv± sabba½ niµµh±pesi. Atha senako s±yanhasamaye nhatv± att±na½ alaªkaritv± n±naggarasabhojana½ bhuñjitv± bodhisattassa geha½ agam±si. So gharadv±re µhatv± attano ±gatabh±va½ j±n±pesi. S± “ehi, ±cariy±”ti ±ha. So gantv± tass± santike aµµh±si. S± evam±ha– “s±mi, id±ni aha½ tava vasa½ gat±, attano sar²ra½ anh±yitv± sayitu½ ayuttan”ti. So tass± vacana½ sutv± “s±dh³”ti sampaµicchi. S± nikkhamitv± udakap³ra½ ghaµa½ gahetv± ±sitt± viya “ehi, ±cariya, nh±natth±ya phalak±ni ±ruh±”ti vatv± tassa phalak±ni abhiruyha µhitak±le geha½ pavisitv± phalakakoµiya½ akkamitv± g³thak³pe p±tesi. Pukkusopi s±yanhasamaye nhatv± alaªkaritv± n±naggarasabhojana½ bhuñjitv± bodhisattassa geha½ gantv± gharadv±re µhatv± attano ±gatabh±va½ j±n±pesi. Ek± paric±rik± itth² amar±deviy± ±rocesi. S± tass± vacana½ sutv± “ehi, ±cariya, attano sar²ra½ anh±yitv± sayitu½ ayuttan”ti ±ha. So “s±dh³”ti sampaµicchi. S± nikkhamitv± udakap³ra½ ghaµa½ gahetv± ±siñcam±n± viya “ehi, ±cariya, nh±natth±ya phalak±ni abhiruh±”ti ±ha. Tassa phalak±ni abhiruyha µhitak±le s± geha½ pavisitv± phalak±ni ±ka¹¹hitv± g³thak³pe p±tesi. Pukkusa½ senako “ko eso”ti pucchi. “Aha½ pukkuso”ti. “Tva½ ko n±ma manusso”ti? “Aha½ senako”ti aññamañña½ pucchitv± aµµha½su. Tath± itare dvepi tattheva p±tesi. Sabbepi te jegucche g³thak³pe aµµha½su. S± vibh±t±ya rattiy± tato ukkhip±petv±, catt±ropi jane khuramuº¹e k±r±petv± taº¹ul±ni g±h±petv± udakena temetv± koµµ±petv± cuººa½ bahalay±gu½ pac±petv± madditv± s²sato paµµh±ya sakalasar²ra½ vilimp±petv± t³lapic³ni g±h±petv± tatheva s²sato paµµh±ya okir±petv± mah±dukkha½ p±petv± kilañjakucchiya½ nipajj±petv± veµhetv± rañño ±rocetuk±m± hutv± tehi saddhi½ catt±ri ratan±ni g±h±petv± rañño santika½ gantv± r±j±na½ vanditv± ekamanta½ nis²ditv±– “deva, setav±nara½ n±ma mah±paºº±k±ra½ paµiggaºhath±”ti vatv± catt±ri kilañj±ni rañño p±dam³le µhap±pesi. Atha r±j± vivar±petv± setamakkaµasadise catt±ropi jane passi. Atha sabbe manuss± “aho adiµµhapubb±, aho mah±setav±nar±”ti vatv± mah±hasita½ hasi½su. Te catt±ropi mah±lajj± ahesu½. Atha amar±dev² attano s±mino niddosabh±va½ kathent² r±j±na½ ±ha– “deva, mahosadhapaº¹ito na coro, ime catt±rova cor±. Etesu hi senako maºicoro, pukkuso suvaººam±l±coro, k±mindo kambalacoro, devindo suvaººap±duk±coro. Ime cor± asukam±se asukadivase asukad±sidh²t±na½ asukad±s²na½ hatthe im±ni ratan±ni pahiºanti. Ima½ paººa½ passatha, attano santakañca gaºhatha, core ca, deva, paµicchath±”ti. S± catt±ropi jane mah±vippak±ra½ p±petv± r±j±na½ vanditv± attano gehameva gat±. R±j± bodhisattassa pal±tabh±vena tasmi½ ±saªk±ya ca aññesa½ paº¹itapatimant²na½ abh±vena ca tesa½ kiñci avatv± “paº¹it± nh±petv± attano geh±ni gacchath±”ti pesesi. Catt±ro jan± mah±vippak±ra½ patv± r±j±na½ vanditv± attano gehameva gat±.
Sabbaratanathen± niµµhit±.
Khajjopanakapañho
Athassa chatte adhivatth± devat± bodhisattassa dhammadesana½ assuºant² “ki½ nu kho k±raºan”ti ±vajjam±n± ta½ k±raºa½ ñatv± “paº¹itassa ±nayanak±raºa½ kariss±m²”ti cintetv± rattibh±ge chattapiº¹ika½ vivaritv± r±j±na½ catukkanip±te devat±ya pucchitapañhe ±gate “hanti hatthehi p±deh²”ti-±dike catt±ro pañhe pucchi. R±j± aj±nanto “aha½ na j±n±mi, aññe paº¹ite pucchiss±m²”ti ekadivasa½ ok±sa½ y±citv± punadivase “±gacchant³”ti catunna½ paº¹it±na½ s±sana½ pesesi. Tehi “maya½ khuramuº¹± v²thi½ otarant± lajj±m±”ti vutte r±j± catt±ro n±¼ipaµµe pesesi “ime s²sesu katv± ±gacchant³”ti. Tad± kira te n±¼ipaµµ± uppann±. Te ±gantv± paññatt±sane nis²di½su. Atha r±j± “senaka, ajja rattibh±ge chatte adhivatth± devat± ma½ catt±ro pañhe pucchi, aha½ pana aj±nanto ‘paº¹ite pucchiss±m²’ti avaca½, kathehi me te pañhe”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
“Hanti hatthehi p±dehi, mukhañca parisumbhati;
sa ve r±ja piyo hoti, ka½ tena tv±bhipassas²”ti. (J±. 1.4.197).
Senako aj±nanto “ki½ hanti, katha½ hant²”ti ta½ ta½ vilapitv± neva anta½ passi, na koµi½ passi. Ses±pi appaµibh±n± ahesu½. Atha r±j± vippaµis±r² hutv± puna rattibh±ge devat±ya “pañho te ñ±to”ti puµµho “may± catt±ro paº¹it± puµµh±, tepi na j±ni½s³”ti ±ha. Devat± “ki½ te j±nissanti, µhapetv± mahosadhapaº¹ita½ añño koci ete pañhe kathetu½ samattho n±ma natthi. Sace ta½ pakkos±petv± ete pañhe na kath±pessasi, imin± te jalitena ayak³µena s²sa½ bhindiss±m²”ti r±j±na½ tajjetv± “mah±r±ja, aggin± atthe sati khajjopanaka½ dhamitu½ na vaµµati, kh²rena atthe sati vis±ºa½ duhitu½ na vaµµat²”ti vatv± ima½ pañcakanip±te khajjopanakapañha½ ud±hari–
“Ko nu santamhi pajjote, aggipariyesana½ cara½;
addakkhi ratti khajjota½, j±taveda½ amaññatha.
“Svassa gomayacuºº±ni, abhimattha½ tiº±ni ca;
vipar²t±ya saññ±ya, n±sakkhi pajjaletave.
“Evampi anup±yena, attha½ na labhate migo;
vis±ºato gava½ doha½, yattha kh²ra½ na vindati.
“Vividhehi up±yehi, attha½ papponti m±ºav±;
niggahena amitt±na½, mitt±na½ paggahena ca.
“Sen±mokkhapal±bhena, vallabh±na½ nayena ca;
jagati½ jagatip±l±, ±vasanti vasundharan”ti. (J±. 1.5.75-79).
Tattha santamhi pajjoteti aggimhi sante. Caranti caranto. Addakkh²ti passi, disv± ca pana vaººas±maññat±ya khajjopanaka½ “j±tavedo aya½ bhavissat²”ti amaññittha. Svass±ti so assa khajjopanakassa upari sukhum±ni gomayacuºº±ni ceva tiº±ni ca. Abhimatthanti hatthehi gha½sitv± ±kiranto jaººukehi bh³miya½ patiµµh±ya mukhena dhamanto j±less±mi nanti vipar²t±ya saññ±ya v±yamantopi j±letu½ n±sakkhi. Migoti migasadiso andhab±lo eva½ anup±yena pariyesanto attha½ na labhati. Yatth±ti yasmi½ vis±ºe kh²rameva natthi, tato g±vi½ duhanto viya ca attha½ na vindati. Sen±mokkhapal±bhen±ti sen±mokkh±na½ amacc±na½ l±bhena. Vallabh±nanti piyaman±p±na½ viss±sik±na½ amacc±na½ nayena ca. Vasundharanti vasusaªkh±t±na½ ratan±na½ dh±raºato vasundharanti laddhan±ma½ jagati½ jagatip±l± r±j±no ±vasanti.