Tattha usabhañca n±ganti tassa gava½ sahassassa usabha½ katv± alaªkatapaµiyatta½ ±rohan²ya½ n±ga½ damm²ti.
V²satinip±te sirimantapañho niµµhito.
Channapathapañho
Tato paµµh±ya bodhisattassa yaso mah± ahosi. Ta½ sabba½ udumbaradev²yeva vic±resi. S± tassa so¼asavassikak±le cintesi “mama kaniµµho mahallako j±to, yasopissa mah± ahosi, ±v±hamassa k±tu½ vaµµat²”ti. S± rañño tamattha½ ±rocesi. R±j± “s±dhu j±n±pehi nan”ti ±ha. S± ta½ j±n±petv± tena sampaµicchite “tena hi, t±ta, te kum±rika½ ±nem²”ti ±ha. Atha mah±satto “kad±ci imehi ±n²t± mama na rucceyya, sayameva t±va upadh±rem²”ti cintetv± evam±ha– “devi, katip±ha½ m± kiñci rañño vadetha, aha½ eka½ kum±rika½ saya½ pariyesitv± mama cittarucita½ tumh±ka½ ±cikkhiss±m²”ti. “Eva½ karohi, t±t±”ti. So devi½ vanditv± attano ghara½ gantv± sah±yak±na½ sañña½ datv± aññ±takavesena tunnav±ya-upakaraº±ni gahetv± ekakova uttaradv±rena nikkhamitv± uttarayavamajjhaka½ p±y±si. Tad± pana tattha eka½ por±ºaseµµhikula½ parikkh²ºa½ ahosi. Tassa kulassa dh²t± amar±dev² n±ma abhir³p± dassan²y± p±s±dik± sabbalakkhaºasampann± puññavat². S± ta½ divasa½ p±tova y±gu½ pacitv± ±d±ya “pitu kasanaµµh±na½ gamiss±m²”ti nikkhamitv± tameva magga½ paµipajji. Mah±satto ta½ ±gacchanti½ disv± “sabbalakkhaºasampann±ya½ itth², sace apariggah±, im±ya me p±daparic±rik±ya bhavitu½ vaµµat²”ti cintesi. S±pi ta½ disv±va “sace evar³passa purisassa gehe bhaveyya½, sakk± may± kuµumba½ saºµh±petun”ti cintesi. Atha mah±satto– “imiss± sapariggah±pariggahabh±va½ na j±n±mi, hatthamuµµhiy± na½ pucchiss±mi, sace es± paº¹it± bhavissati, j±nissati. No ce, na j±nissati, idheva na½ cha¹¹etv± gacch±m²”ti cintetv± d³re µhitova hatthamuµµhimak±si. S±pi “aya½ mama sas±mik±s±mikabh±va½ pucchat²”ti ñatv± hattha½ pas±resi. So apariggahabh±va½ ñatv± sam²pa½ gantv± “bhadde, k± n±ma tvan”ti pucchi. “S±mi, aha½ at²te v± an±gate v± etarahi v± ya½ natthi, tann±mik±”ti. “Bhadde, loke amar± n±ma natthi, tva½ amar± n±ma bhavissas²”ti. “Eva½, s±m²”ti. “Bhadde, kassa y±gu½ harissas²”ti? “Pubbadevat±ya, s±m²”ti. “Bhadde, pubbadevat± n±ma m±t±pitaro, tava pitu y±gu½ harissasi maññe”ti. “Eva½, s±m²”ti. “Bhadde, tava pit± ki½ karot²”ti? “S±mi, eka½ dvidh± karot²”ti. “Ekassa dvidh±karaºa½ n±ma kasana½, tava pit± kasat²”ti “Eva½, s±m²”ti. “Katarasmi½ pana µh±ne te pit± kasat²”ti? “Yattha saki½ gat± na enti, tasmi½ µh±ne, s±m²”ti. “Saki½ gat±na½ na pacc±gamanaµµh±na½ n±ma sus±na½, sus±nasantike kasati, bhadde”ti. “Eva½, s±m²”ti. “Bhadde, ajjeva essas²”ti. “Sace essati, na ess±”mi. “No ce essati, ess±mi, s±m²”ti. “Bhadde, pit± te maññe nad²p±re kasati, udake ente na essasi, anente essas²”ti. “Eva½, s±m²”ti. Ettaka½ n±ma mah±satto ±l±pasall±pa½ karoti. Atha na½ amar±dev² “y±gu½ pivissasi, s±m²”ti nimantesi. Mah±satto “paµhamameva paµikkhipana½ n±ma avamaªgalan”ti cintetv± “±ma, piviss±m²”ti ±ha. S± pana y±gughaµa½ ot±resi. Mah±satto cintesi “sace p±ti½ adhovitv± hatthadhovana½ adatv± dassati, ettheva na½ pah±ya gamiss±m²”ti. S± pana p±ti½ dhovitv± p±tiy± udaka½ ±haritv± hatthadhovana½ datv± tucchap±ti½ hatthe aµµhapetv± bh³miya½ µhapetv± ghaµa½ ±lu¼etv± y±guy± p³resi, tattha pana sitth±ni mahant±ni. Atha na½ mah±satto ±ha “ki½, bhadde, atibahal± y±g³”ti. “Udaka½ na laddha½, s±m²”ti “Ked±re udaka½ na laddha½ bhavissati maññe”ti. “Eva½, s±m²”ti. S± pitu y±gu½ µhapetv± bodhisattassa ad±si. So y±gu½ pivitv± mukha½ vikkh±letv± “bhadde, tuyha½ m±tu geha½ gamiss±mi, magga½ me ±cikkh±”ti ±ha. S± “s±dh³”ti vatv± magga½ ±cikkhant² ekakanip±te ima½ g±tham±ha–
“Yena sattubilaªg± ca, diguºapal±so ca pupphito;
yena dad±mi tena vad±mi, yena na dad±mi na tena vad±mi;
esa maggo yavamajjhakassa, eta½ annapatha½ vij±n±h²”ti. (J±. 1.1.112).
Tassattho– “s±mi, antog±ma½ pavisitv± eka½ sattu-±paºa½ passissasi, tato kañjik±paºa½, tesa½ purato diguºapaººo kovi¼±ro supupphito, tasm± tva½ yena sattubilaªg± ca kovi¼±ro ca pupphito, tena gantv± kovi¼±ram³le µhatv± dakkhiºa½ gaºha v±ma½ muñca, esa maggo yavamajjhakassa yavamajjhakag±me µhitassa amh±ka½ gehassa, eta½ eva½ paµicch±detv± may± vutta½ channapatha½ paµicchannapatha½ channapatha½ v± paµicchannak±raºa½ vij±n±h²”ti. Ettha hi yena dad±m²ti yena hatthena dad±mi, ida½ dakkhiºahattha½ sandh±ya vutta½, itara½ v±mahattha½. Eva½ s± tassa magga½ ±cikkhitv± pitu y±gu½ gahetv± agam±si.
Channapathapañho niµµhito.
Amar±devipariyesan±
Sopi t±ya kathitamaggeneva ta½ geha½ gato. Atha na½ amar±deviy± m±t± disv± ±sana½ datv± “y±gu½ pivissasi, s±m²”ti ±ha. “Amma, kaniµµhabhaginiy± me amar±deviy± thok± y±gu me dinn±”ti. Ta½ sutv± s± “dh²tu me atth±ya ±gato bhavissat²”ti aññ±si. Mah±satto tesa½ duggatabh±va½ j±nantopi “amma, aha½ tunnav±yo, kiñci sibbitabbayuttaka½ atth²”ti pucchi. “Atthi, s±mi, m³la½ pana natth²”ti? “Amma m³lena kamma½ natthi, ±nehi, sibbiss±mi nan”ti. S± jiººas±µak±ni ±haritv± ad±si. Bodhisatto ±haµ±haµa½ niµµh±pesiyeva. Puññavato hi kiriy± n±ma samijjhatiyeva. Atha na½ ±ha “amma, v²thibh±gena ±roceyy±s²”ti. S± sakalag±ma½ ±rocesi. Mah±satto tunnav±yakamma½ katv± ek±heneva sahassa½ kah±paºa½ upp±desi. Mahallik±pissa p±tar±sabhatta½ pacitv± datv± “t±ta, s±yam±sa½ kittaka½ pac±m²”ti ±ha. “Amma, yattak± imasmi½ gehe bhuñjanti, tesa½ pam±ºen±”ti. S± anekas³pabyañjana½ bahubhatta½ paci. Amar±dev²pi s±ya½ s²sena d±rukal±pa½, ucchaªgena paººa½ ±d±ya araññato ±gantv± puragehadv±re d±rukal±pa½ nikkhipitv± pacchimadv±rena geha½ p±visi. Pit±piss± s±yatara½ ±gam±si. Mah±satto n±naggarasabhojana½ bhuñji. Itar± m±t±pitaro bhojetv± pacch± saya½ bhuñjitv± m±t±pit³na½ p±de dhovitv± mah±sattassa p±de dhovi. So ta½ pariggaºhanto katip±ha½ tattheva vasi. Atha na½ v²ma½santo ekadivasa½ ±ha– “bhadde, a¹¹han±¼ikataº¹ule gahetv± tato mayha½ y±guñca p³vañca bhattañca pac±h²”ti. S± “s±dh³”ti sampaµicchitv± taº¹ule koµµetv± m³lataº¹ulehi bhatta½, majjhimataº¹ulehi y±gu½, kaºak±hi p³va½ pacitv± tadanur³pa½ s³pabyañjana½ samp±detv± mah±sattassa sabyañjana½ y±gu½ ad±si. S± y±gu mukhe µhapitamatt±va satta rasaharaºisahass±ni pharitv± aµµh±si. So tass± v²ma½sanatthameva “bhadde, y±gu½ pacitu½ aj±nant² kimattha½ mama taº¹ule n±ses²”ti kuddho viya saha khe¼ena niµµhubhitv± bh³miya½ p±tesi. S± tassa akujjhitv±va “s±mi, sace y±gu na sundar±, p³va½ kh±d±”ti p³va½ ad±si. Tampi tatheva ak±si. “Sace, s±mi, p³va½ na sundara½, bhatta½ bhuñj±”ti bhatta½ ad±si. Bhattampi tatheva katv± “bhadde, tva½ pacitu½ aj±nant² mama santaka½ kimattha½ n±ses²”ti kuddho viya t²ºipi ekato madditv± s²sato paµµh±ya sakalasar²ra½ limpitv± “gaccha, dv±re nis²d±h²”ti ±ha. S± akujjhitv±va “s±dhu, s±m²”ti gantv± tath± ak±si. So tass± nihatam±nabh±va½ ñatv± “bhadde, eh²”ti ±ha. S± akujjhitv± ekavacaneneva ±gat±. Mah±satto pana ±gacchanto kah±paºasahassena saddhi½ ekas±µakayuga½ tamb³lapasibbake µhapetv± ±gato. Atha so ta½ s±µaka½ n²haritv± tass± hatthe µhapetv± “bhadde, tava sah±yik±hi saddhi½ nh±yitv± ima½ s±µaka½ niv±setv± eh²”ti ±ha. S± tath± ak±si. Paº¹ito upp±ditadhanañca, ±bhatadhanañca sabba½ tass± m±t±pit³na½ datv± samass±setv± sasure ±pucchitv± ta½ ±d±ya nagar±bhimukho agam±si. Antar±magge tass± v²ma½sanatth±ya chattañca up±hanañca datv± evam±ha– “bhadde, ima½ chatta½ gahetv± att±na½ dh±rehi, up±hana½ abhiruhitv± y±h²”ti. S± ta½ gahetv± tath± akatv± abbhok±se s³riyasant±pe chatta½ adh±retv± vanante dh±retv± gacchati, thalaµµh±ne up±hana½ paµimuñcitv± udakaµµh±na½ sampattak±le abhiruhitv± gacchati. Bodhisatto ta½ k±raºa½ disv± pucchi “ki½, bhadde, thalaµµh±ne up±hana½ paµimuñcitv± udakaµµh±ne abhiruhitv± gacchasi, s³riyasant±pe chatta½ adh±retv± vanante dh±retv±”ti? S± ±ha– “s±mi, thalaµµh±ne kaºµak±d²ni pass±mi, udakaµµh±ne macchakacchapakaºµak±d²ni na pass±mi, tesu p±de paviµµhesu dukkhavedan± bhaveyya, abbhok±se sukkharukkhakaºµak±d²ni natthi, vanantara½ paviµµh±na½ pana sukkharukkhadaº¹±dikesu matthake patitesu dukkhavedan± bhaveyya, tasm± t±ni paµigh±tanatth±ya eva½ karom²”ti. Bodhisatto dv²hi k±raºehi tass± katha½ sutv± tussitv± gacchanto ekasmi½ µh±ne phalasampanna½ eka½ badararukkha½ disv± badararukkham³le nis²di. S± badararukkham³le nisinna½ mah±satta½ disv± “s±mi, abhiruhitv± badaraphala½ gahetv± kh±d±hi, mayhampi deh²”ti ±ha. “Bhadde, aha½ kilam±mi, abhiruhitu½ na sakkomi, tvameva abhiruh±”ti. S± tassa vacana½ sutv± badararukkha½ abhiruyha s±khantare nis²ditv± phala½ ocini. Bodhisatto ta½ ±ha– “bhadde, phala½ mayha½ deh²”ti. S± “aya½ puriso paº¹ito v± apaº¹ito v± v²ma½siss±m²”ti cintetv± ta½ ±ha “s±mi, uºhaphala½ kh±dissasi, ud±hu s²taphalan”ti? So ta½ k±raºa½ aj±nanto viya evam±ha– “bhadde, uºhaphalena me attho”ti S± phal±ni bh³miya½ khipitv± “s±mi, kh±d±”ti ±ha. Bodhisatto ta½ gahetv± dhamento kh±di. Puna v²ma½sam±no na½ evam±ha– “bhadde, s²tala½ me deh²”ti. Atha s± badaraphal±ni tiºabh³miy± upari khipi. So ta½ gahetv± kh±ditv± “aya½ d±rik± ativiya paº¹it±”ti cintetv± tussi. Atha mah±satto ta½ ±ha– “bhadde, badararukkhato otar±h²”ti. S± mah±sattassa vacana½ sutv± rukkhato otaritv± ghaµa½ gahetv± nadi½ gantv± udaka½ ±netv± mah±sattassa ad±si. Mah±satto pivitv± mukha½ vikkh±letv± tato uµµh±ya gacchanto nagarameva sampatto. Atha so ta½ v²ma½sanatth±ya dov±rikassa gehe µhapetv± dov±rikassa bhariy±ya ±cikkhitv± attano nivesana½ gantv± purise ±mantetv± “asukagehe itthi½ µhapetv± ±gatomhi, ima½ sahassa½ ±d±ya gantv± ta½ v²ma½sath±”ti sahassa½ datv± pesesi. Te tath± kari½su. S± ±ha– “ida½ mama s±mikassa p±darajampi na agghat²”ti. Te ±gantv± paº¹itassa ±rocesu½. Punapi y±vatatiya½ pesetv± catutthe v±re mah±satto teyeva “tena hi na½ hatthe gahetv± ka¹¹hant± ±neth±”ti ±ha. Te tath± kari½su. S± mah±satta½ mah±sampattiya½ µhita½ na sañj±ni, na½ oloketv± ca pana hasi ceva rodi ca. So ubhayak±raºa½ pucchi. Atha na½ s± ±ha– “s±mi, aha½ hasam±n± tava sampatti½ oloketv± ‘aya½ ak±raºena na laddh±, purimabhave kusala½ katv± laddh±, aho puññ±na½ phala½ n±m±’ti hasi½. Rodam±n± pana ‘id±ni parassa rakkhitagopitavatthumhi aparajjhitv± niraya½ gamissat²’ti tayi k±ruññena rodin”ti.