Tad± pana senako agg±sane nisinno ahosi, paº¹ito pana pariyante nisinno. So ta½ pañha½ upadh±rento tamattha½ adisv± cintesi “aya½ r±j± dandhadh±tuko ima½ pañha½ cintetv± saªkharitu½ asamattho, kiñcideva, tena diµµha½ bhavissati, ekadivasa½ ok±sa½ labhanto ima½ pañha½ n²hariss±mi, senako kenaci up±yena ajjekadivasamatta½ adhiv±s±pet³”ti. Itarepi catt±ro paº¹it± andhak±ragabbha½ paviµµh± viya na kiñci passi½su. Senako “k± nu kho mahosadhassa pavatt²”ti bodhisatta½ olokesi. Sopi ta½ olokesi. Senako bodhisattassa olokit±k±reneva tassa adhipp±ya½ ñatv± “paº¹itassapi na upaµµh±ti, tenekadivasa½ ok±sa½ icchati, p³ress±missa manorathan”ti cintetv± raññ± saddhi½ viss±sena mah±hasita½ hasitv± “ki½, mah±r±ja, sabbeva amhe pañha½ kathetu½ asakkonte raµµh± pabb±jessasi, etampi ‘eko gaºµhipañho’ti tva½ sallakkhesi, na maya½ eta½ kathetu½ na sakkoma, apica kho thoka½ adhiv±sehi. Gaºµhipañho esa, na sakkoma mah±janamajjhe kathetu½, ekamante cintetv± pacch± tumh±ka½ kathess±ma ok±sa½ no deh²”ti mah±satta½ oloketv± ima½ g±th±dvayam±ha–
“Mah±janasam±gamamhi ghore, janakol±halasaªgamamhi j±te;
vikkhittaman± anekacitt±, pañha½ na sakkuºoma vattumeta½.
“Ekaggacitt±va ekamek±, rahasi gat± attha½ nicintayitv±;
paviveke sammasitv±na dh²r±, atha vakkhanti janinda etamatthan”ti. (J±. 1.12.96-97).
Tattha sammasitv±n±ti k±yacittaviveke µhit± ime dh²r± ima½ pañha½ sammasitv± atha vo eta½ attha½ vakkhanti.
R±j± tassa katha½ sutv± anattamano hutv±pi “s±dhu cintetv± kathetha, akathente pana vo pabb±jess±m²”ti tajjesiyeva. Catt±ro paº¹it± p±s±d± otari½su. Senako itare ±ha– “samm±, r±j± sukhumapañha½ pucchi, akathite mahanta½ bhaya½ bhavissati, sapp±yabhojana½ bhuñjitv± samm± upadh±reth±”ti. Te attano attano geha½ gat±. Paº¹itopi uµµh±ya udumbaradeviy± santika½ gantv± “devi, ajja v± hiyyo v± r±j± kattha cira½ aµµh±s²”ti pucchi. “T±ta, d²ghantare v±tap±nena olokento caªkamat²”ti. Tato paº¹ito cintesi “raññ± imin± passena kiñci diµµha½ bhavissat²”ti. So tattha gantv± bahi olokento e¼akasunakh±na½ kiriya½ disv± “ime disv± raññ± pañho abhisaªkhato”ti sanniµµh±na½ katv± geha½ gato. Itarepi tayo cintetv± kiñci adisv± senakassa santika½ agama½su. So te pucchi “diµµho vo pañho”ti. “Na diµµho ±cariy±”ti. “Yadi eva½ r±j± vo pabb±jessati, ki½ karissath±”ti? “Tumhehi pana diµµho”ti? “Ahampi na pass±m²”ti. “Tumhesu apassantesu maya½ ki½ pass±ma, rañño pana santike ‘cintetv± kathess±m±’ti s²han±da½ naditv± ±gatamh±, akathite amhe r±j± kujjhissati, ki½ karoma, aya½ pañho na sakk± amhehi daµµhu½ paº¹itena pana sataguºa½ sahassaguºa½ satasahassaguºa½ katv± cintito bhavissati, etha tassa santika½ gacch±m±”ti te catt±ro paº¹it± bodhisattassa gharadv±ra½ ±gatabh±va½ ±roc±petv± “pavisantu paº¹it±”ti vutte geha½ pavisitv± paµisanth±ra½ katv± ekamanta½ µhit± mah±satta½ pucchi½su “ki½ pana, paº¹ita, cintito pañho”ti? “¾ma, cintito, mayi acintente añño ko cintayissat²”ti. “Tena hi paº¹ita amh±kampi katheth±”ti.
Paº¹ito “sac±ha½ etesa½ na kathess±mi, r±j± te raµµh± pabb±jessati, ma½ pana sattahi ratanehi p³jessati, ime andhab±l± m± vinassantu, kathess±mi tesan”ti cintetv± te catt±ropi n²c±sane nis²d±petv± añjali½ paggaºh±petv± raññ± diµµhata½ aj±n±petv± “raññ± pucchitak±le eva½ katheyy±th±”ti catunnampi catasso g±th±yo bandhitv± p±¼imeva uggaºh±petv± uyyojesi. Te dutiyadivase r±jupaµµh±na½ gantv± paññatt±sane nis²di½su. R±j± senaka½ pucchi “ñ±to te, senaka, pañho”ti? “Mah±r±ja, mayi aj±nante añño ko j±nissat²”ti. “Tena hi katheh²”ti. “Suº±tha dev±”ti so uggahitaniy±meneva g±tham±ha–
“Uggaputtar±japuttiy±na½, urabbhassa ma½sa½ piya½ man±pa½;
na sunakhassa te adenti ma½sa½, atha meº¹assa suºena sakhyamass±”ti. (J±. 1.12.98).
Tattha uggaputtar±japuttiy±nanti uggat±na½ amaccaputt±nañceva r±japutt±nañca.
G±tha½ vatv±pi senako attha½ na j±n±ti. R±j± pana attano diµµhabh±vena paj±n±ti, tasm± “senakena t±va ñ±to”ti pukkusa½ pucchi. Sopissa “ki½ ahampi apaº¹ito”ti vatv± uggahitaniy±meneva g±tham±ha–
“Camma½ vihananti e¼akassa, assapiµµhattharassukhassa hetu;
na ca te sunakhassa attharanti, atha meº¹assa suºena sakhyamass±”ti. (J±. 1.12.99).
Tassapi attho ap±kaµoyeva. R±j± pana attano p±kaµatt± “imin±pi pukkusena ñ±to”ti k±minda½ pucchi. Sopi uggahitaniy±meneva g±tham±ha–
“¾vellitasiªgiko hi meº¹o, na ca sunakhassa vis±ºak±ni atthi;
tiºabhakkho ma½sabhojano ca, atha meº¹assa suºena sakhyamass±”ti. (J±. 1.12.100).
R±j± “imin±pi ñ±to”ti devinda½ pucchi. Sopi uggahitaniy±meneva g±tham±ha–
“Tiºam±si pal±sam±si meº¹o, na ca sunakho tiºam±si no pal±sa½;
gaºheyya suºo sasa½ bi¼±ra½, atha meº¹assa suºena sakhyamass±”ti. (J±. 1.12.101).
Tattha tiºam±si pal±sam±s²ti tiºakh±dako ceva paººakh±dako ca. No pal±santi paººampi na kh±dati.
Atha r±j± paº¹ita½ pucchi– “t±ta, tvampi ima½ pañha½ j±n±s²”ti? “Mah±r±ja, av²cito y±va bhavagg± ma½ µhapetv± ko añño eta½ j±nissat²”ti. “Tena hi katheh²”ti. “Suºa mah±r±j±”ti tassa pañhassa attano p±kaµabh±va½ pak±sento g±th±dvayam±ha–
“Aµµha¹¹hapado catuppadassa, meº¹o aµµhanakho adissam±no;
ch±diyam±harat² aya½ imassa, ma½sa½ ±harat² aya½ amussa.
“P±s±davaragato videhaseµµho, v²tih±ra½ aññamaññabhojan±na½;
addakkhi kira sakkhika½ janindo, bubhukkassa puººa½mukhassa cetan”ti. (J±. 1.12.102-103).
Tattha aµµha¹¹hapadoti byañjanakusalat±ya e¼akassa catupp±da½ sandh±y±ha. Meº¹oti e¼ako. Aµµhanakhoti ekekasmi½ p±de dvinna½ dvinna½ khur±na½ vaseneta½ vutta½. Adissam±noti ma½sa½ ±haraºak±le apaññ±yam±no. Ch±diyanti gehacchadana½. Tiºanti attho. Aya½ imass±ti sunakho e¼akassa. V²tih±ranti v²tiharaºa½. Aññamaññabhojan±nanti aññamaññassa bhojan±na½. Meº¹o hi sunakhassa bhojana½ harati, so tassa v²tiharati, sunakhopi tassa harati, itaro v²tiharati. Addakkh²ti ta½ tesa½ aññamaññabhojan±na½ v²tiharaºa½ sakkhika½ attano paccakkha½ katv± addasa. Bubhukkass±ti bhubh³ti saddakaraºasunakhassa. Puººa½mukhass±ti meº¹assa. Imesa½ eta½ mittasanthava½ r±j± saya½ pass²ti.
R±j± itarehi bodhisatta½ niss±ya ñ±tabh±va½ aj±nanto “pañca paº¹it± attano attano ñ±ºabalena j±ni½s³”ti maññam±no somanassappatto hutv± ima½ g±tham±ha–
“L±bh± vata me anappar³p±, yassa medis± paº¹it± kulamhi;
pañhassa gambh²ragata½ nipuºamattha½, paµivijjhanti subh±sitena dh²r±”ti. (J±. 1.12.104).
Tattha paµivijjhant²ti subh±sitena te viditv± kathenti.
Atha nesa½ “tuµµhena n±ma tuµµh±k±ro kattabbo”ti ta½ karonto ima½ g±tham±ha–
“Assatarirathañca ekameka½, ph²ta½ g±mavarañca ekameka½;
sabbesa½ vo dammi paº¹it±na½, paramappat²tamano subh±siten±”ti. (J±. 1.12.105).
Iti vatv± tesa½ ta½ sabba½ d±pesi.

Dv±dasanip±te meº¹akapañho niµµhito.

Sirimantapañho

Udumbaradev² pana itarehi paº¹ita½ niss±ya pañhassa ñ±tabh±va½ ñatv± “raññ± mugga½ m±sena nibbisesaka½ karontena viya pañcanna½ samakova sakk±ro kato, nanu mayha½ kaniµµhassa visesa½ sakk±ra½ k±tu½ vaµµat²”ti cintetv± rañño santika½ gantv± pucchi “deva, kena vo pañho kathito”ti? “Pañcahi paº¹itehi, bhadde”ti. “Deva, catt±ro jan± ta½ pañha½ ka½ niss±ya j±ni½s³”ti? “Na j±n±mi, bhadde”ti. “Mah±r±ja, ki½ te j±nanti, paº¹ito pana ‘m± nassantu ime b±l±’ti pañha½ uggaºh±pesi, tumhe sabbesa½ samaka½ sakk±ra½ karotha, ayuttameta½, paº¹itassa visesaka½ k±tu½ vaµµat²”ti. R±j± “att±na½ niss±ya ñ±tabh±va½ na kathes²”ti paº¹itassa tussitv± atirekatara½ sakk±ra½ k±tuk±mo cintesi “hotu mama putta½ eka½ pañha½ pucchitv± kathitak±le mahanta½ sakk±ra½ kariss±m²”ti. So pañha½ cintento sirimantapañha½ cintetv± ekadivasa½ pañcanna½ paº¹it±na½ upaµµh±na½ ±gantv± sukhanisinnak±le senaka½ ±ha– “senaka, pañha½ pucchiss±m²”ti. “Puccha dev±”ti. R±j± sirimantapañhe paµhama½ g±tham±ha–
“Paññ±yupeta½ siriy± vih²na½, yasassina½ v±pi apetapañña½;
pucch±mi ta½ senaka etamattha½, kamettha seyyo kusal± vadant²”ti. (J±. 1.15.83).
Tattha kamettha seyyoti imesu dv²su katara½ paº¹it± seyyoti vadanti.
Ayañca kira pañho senakassa va½s±nugato, tena na½ khippameva kathesi–
“Dh²r± ca b±l± ca have janinda, sipp³papann± ca asippino ca;
suj±timantopi aj±timassa, yasassino pesakar± bhavanti;
etampi disv±na aha½ vad±mi, pañño nih²no sir²m±va seyyo”ti. (J±. 1.15.84).
Tattha pañño nih²noti paññav± nih²no, issarova uttamoti attho.
R±j± tassa vacana½ sutv± itare tayo apucchitv± saªghanavaka½ hutv± nisinna½ mahosadhapaº¹ita½ ±ha–
“Tuvampi pucch±mi anomapañña, mahosadha kevaladhammadassi;
b±la½ yasassi½ paº¹ita½ appabhoga½, kamettha seyyo kusal± vadant²”ti. (J±. 1.15.85).
Tattha kevaladhammadass²ti sabbadhammadassi.
Athassa mah±satto “suºa, mah±r±j±”ti vatv± kathesi–
“P±p±ni kamm±ni karoti b±lo, idhameva seyyo iti maññam±no;
idhalokadass² paralokamadass², ubhayattha b±lo kalimaggahesi;
etampi disv±na aha½ vad±mi, paññova seyyo na yasassi b±lo”ti. (J±. 1.15.86).
Tattha idhameva seyyoti idhaloke issariyameva mayha½ seµµhanti maññam±no. Kalimaggahes²ti b±lo issariyam±nena p±pakamma½ katv± niray±di½ upapajjanto paraloke ca puna tato ±gantv± n²cakule dukkhabh±va½ patv± nibbattam±no idhaloke c±ti ubhayattha par±jayameva gaºh±ti. Etampi k±raºa½ aha½ disv± paññ±sampannova uttamo, issaro pana b±lo na uttamoti vad±mi.
Eva½ vutte r±j± senaka½ oloketv± “nanu mahosadho paññavantameva uttamoti vadat²”ti ±ha. Senako “mah±r±ja, mahosadho daharo, ajj±pissa mukhe kh²ragandho v±yati, kimesa j±n±t²”ti vatv± ima½ g±tham±ha–