Punekadivasa½ r±j± paº¹itena saddhi½ uyy±na½ agam±si. Tad± eko kakaºµako toraºagge vasati. So r±j±na½ ±gacchanta½ disv± otaritv± bh³miya½ nipajji. R±j± tassa ta½ kiriya½ oloketv± “paº¹ita, aya½ kakaºµako ki½ karot²”ti pucchi. Mah±satto “mah±r±ja, tumhe sevat²”ti ±ha. “Sace eva½ amh±ka½ sevati, etassa m± nipphalo hotu, bhogamassa d±peh²”ti. “Deva, tassa bhogena kicca½ natthi, kh±dan²yamatta½ alametass±”ti “Ki½ panesa, kh±dat²”ti? “Ma½sa½ dev±”ti. “Kittaka½ laddhu½ vaµµat²”ti? “K±kaºikamattagghanaka½ dev±”ti. R±j± eka½ purisa½ ±º±pesi “r±jad±yo n±ma k±kaºikamatta½ na vaµµati, imassa nibaddha½ a¹¹ham±sagghanaka½ ma½sa½ ±haritv± deh²”ti. So “s±dh³”ti sampaµicchitv± tato paµµh±ya tath± ak±si. So ekadivasa½ uposathe m±gh±te ma½sa½ alabhitv± tameva a¹¹ham±saka½ vijjhitv± suttena ±vunitv± tassa g²v±ya½ pi¼andhi. Athassa ta½ niss±ya m±no uppajji. Ta½ divasameva r±j± puna mahosadhena saddhi½ uyy±na½ agam±si. So r±j±na½ ±gacchanta½ disv±pi dhana½ niss±ya uppannam±navasena “vedeha, tva½ nu kho mahaddhano, aha½ nu kho”ti raññ± saddhi½ att±na½ sama½ karonto anotaritv± toraºaggeyeva s²sa½ c±lento nipajji. R±j± tassa ta½ kiriya½ oloketv± “paº¹ita, esa pubbe viya ajja na otarati, ki½ nu kho k±raºan”ti pucchanto ima½ g±tham±ha–
“N±ya½ pure unnamati, toraºagge kakaºµako;
mahosadha vij±n±hi, kena thaddho kakaºµako”ti. (J±. 1.2.39).
Tattha unnamat²ti yath± ajja anotaritv± toraºaggeyeva s²sa½ c±lento unnamati, eva½ pure na unnamati. Kena thaddhoti kena k±raºena thaddhabh±va½ ±pannoti. Paº¹ito tassa vacana½ sutv± “mah±r±ja, uposathe m±gh±te ma½sa½ alabhantena r±japurisena g²v±ya baddha½ a¹¹ham±saka½ niss±ya tassa m±nena bhavitabban”ti ñatv± ima½ g±tham±ha–
“Aladdhapubba½ laddh±na, a¹¹ham±sa½ kakaºµako;
atimaññati r±j±na½, vedeha½ mithilaggahan”ti. (J±. 1.2.40).
R±j± tassa vacana½ sutv± ta½ purisa½ pakkos±petv± pucchi. So yath±bh³ta½ rañño ±rocesi. R±j± ta½ katha½ sutv± “kañci apucchitv±va sabbaññubuddhena viya paº¹itena kakaºµakassa ajjh±sayo ñ±to”ti ativiya pas²ditv± paº¹itassa cat³su dv±resu suªka½ d±pesi. Kakaºµakassa pana kujjhitv± vatta½ h±retu½ ±rabhi. Paº¹ito pana “m± h±rehi mah±r±j±”ti ta½ niv±resi.
Kakaºµakapañho niµµhito.
Sirik±¼akaººipañho
Atheko mithilav±s² piªguttaro n±ma m±ºavo takkasila½ gantv± dis±p±mokkh±cariyassa santike sippa½ sikkhanto khippameva sikkhi. So anuyoga½ datv± “gacch±mahan”ti ±cariya½ ±pucchi. Tasmi½ pana kule “sace vayappatt± dh²t± hoti, jeµµhantev±sikassa d±tabb±”ti vatta½va, tasm± tassa ±cariyassa vayappatt± ek± dh²t± atthi, s± abhir³p± devacchar±paµibh±g±. Atha na½ ±cariyo “dh²tara½ te, t±ta, dass±mi, ta½ ±d±ya gamissas²”ti ±ha. So pana m±ºavo dubbhago k±¼akaºº², kum±rik± pana mah±puññ±. Tassa ta½ disv± citta½ na all²yati. So ta½ arocentopi “±cariyassa vacana½ na bhindiss±m²”ti sampaµicchi. ¾cariyo dh²tara½ tassa ad±si. So rattibh±ge alaªkatasirisayane nipanno t±ya ±gantv± sayana½ abhiru¼hamatt±ya aµµ²yam±no har±yam±no jiguccham±no pakampam±no otaritv± bh³miya½ nipajji. S±pi otaritv± tassa santika½ gantv± nipajji, so uµµh±ya sayana½ abhiruhi. S±pi puna sayana½ abhiruhi, so puna sayan± otaritv± bh³miya½ nipajji. K±¼akaºº² n±ma siriy± saddhi½ na sameti. Kum±rik± sayaneyeva nipajji, so bh³miya½ sayi. Eva½ satt±ha½ v²tin±metv± ta½ ±d±ya ±cariya½ vanditv± nikkhami, antar±magge ±l±pasall±pamattampi natthi. Aniccham±n±va ubhopi mithila½ sampatt±. Atha piªguttaro nagar± avid³re phalasampanna½ udumbararukkha½ disv± khud±ya p²¼ito ta½ abhiruhitv± phal±ni kh±di. S±pi ch±tajjhatt± rukkham³la½ gantv± “s±mi, mayhampi phal±ni p±teth±”ti ±ha. Ki½ tava hatthap±d± natthi, saya½ abhiruhitv± kh±d±ti. S± abhiruhitv± kh±di. So tass± abhiru¼habh±va½ ñatv± khippa½ otaritv± rukkha½ kaºµakehi parikkhipitv± “muttomhi k±¼akaººiy±”ti vatv± pal±yi. S±pi otaritu½ asakkont² tattheva nis²di. Atha r±j± uyy±ne k²¼itv± hatthikkhandhe nisinno s±yanhasamaye nagara½ pavisanto ta½ disv± paµibaddhacitto hutv± “sapariggah±, apariggah±”ti pucch±pesi. S±pi “atthi me, s±mi, kuladattiko pati, so pana ma½ idha nis²d±petv± cha¹¹etv± pal±to”ti ±ha. Amacco ta½ k±raºa½ rañño ±rocesi. R±j± “as±mikabhaº¹a½ n±ma rañño p±puº±t²”ti ta½ ot±retv± hatthikkhandha½ ±ropetv± nivesana½ netv± abhisiñcitv± aggamahesiµµh±ne µhapesi. S± tassa piy± ahosi man±p±. Udumbararukkhe laddhatt± “udumbaradev²”tvevass± n±ma½ sañj±ni½su. Athekadivasa½ rañño uyy±nagamanatth±ya dv±rag±mav±sikehi magga½ paµijagg±pesu½. Piªguttaropi bhati½ karonto kaccha½ bandhitv± kudd±lena magga½ tacchi. Magge aniµµhiteyeva r±j± udumbaradeviy± saddhi½ rathe nis²ditv± nikkhami. Udumbaradev² k±¼akaººi½ magga½ tacchanta½ disv± “evar³pa½ siri½ dh±retu½ n±sakkhi aya½ k±¼akaºº²”ti ta½ olokent² hasi. R±j± hasam±na½ disv± kujjhitv± “kasm± has²”ti pucchi. Deva, aya½ maggatacchako puriso mayha½ por±ºakas±miko, esa ma½ udumbararukkha½ ±ropetv± kaºµakehi parikkhipitv± gato, im±ha½ oloketv± “evar³pa½ siri½ dh±retu½ n±sakkhi k±¼akaºº² ayan”ti cintetv± hasinti. R±j± “tva½ mus±v±da½ kathesi, añña½ kañci purisa½ disv± tay± hasita½ bhavissati, ta½ m±ress±m²”ti asi½ aggahesi. S± bhayappatt± “deva, paº¹ite t±va pucchath±”ti ±ha. R±j± senaka½ pucchi “senaka, imiss± vacana½ tva½ saddahas²”ti. “Na saddah±mi, deva, ko n±ma evar³pa½ itthiratana½ pah±ya gamissat²”ti. S± tassa katha½ sutv± atirekatara½ bh²t± ahosi. Atha r±j± “senako ki½ j±n±ti, paº¹ita½ pucchiss±m²”ti cintetv± ta½ pucchanto ima½ g±tham±ha–
“Itth² siy± r³pavat², s± ca s²lavat² siy±;
puriso ta½ na iccheyya, saddah±si mahosadh±”ti. (J±. 1.2.83).
Tattha s²lavat²ti ±c±raguºasampann±. Ta½ sutv± paº¹ito g±tham±ha–
“Saddah±mi mah±r±ja, puriso dubbhago siy±;
sir² ca k±¼akaºº² ca, na samenti kud±canan”ti. (J±. 1.2.84).
Tattha na sament²ti samuddassa orimat²rap±rimat²r±ni viya ca gaganatalapathavital±ni viya ca na sam±gacchanti. R±j± tassa vacanena ta½ k±raºa½ sutv± tass± na kujjhi, hadayamassa nibb±yi. So tassa tussitv± “sace paº¹ito n±bhavissa, ajj±ha½ b±lasenakassa kath±ya evar³pa½ itthiratana½ h²no assa½, ta½ niss±ya may± es± laddh±”ti satasahassena p³ja½ k±resi. Dev²pi r±j±na½ vanditv± “deva, paº¹ita½ niss±ya may± j²vita½ laddha½, im±ha½ kaniµµhabh±tikaµµh±ne µhapetu½ vara½ y±c±m²”ti ±ha. “S±dhu, devi, gaºh±hi, dammi te varan”ti. “Deva, ajja paµµh±ya mama kaniµµha½ vin± kiñci madhurarasa½ na kh±diss±mi, ito paµµh±ya vel±ya v± avel±ya v± dv±ra½ vivar±petv± imassa madhurarasa½ pesetu½ labhanakavara½ gaºh±m²”ti. “S±dhu, bhadde, imañca vara½ gaºh±h²”ti.
Sirik±¼akaººipañho niµµhito.
Meº¹akapañho
Aparasmi½ divase r±j± katap±tar±so p±s±dassa d²ghantare caªkamanto v±tap±nantarena olokento eka½ e¼akañca sunakhañca mittasanthava½ karonta½ addasa. So kira e¼ako hatthis±la½ gantv± hatthissa purato khitta½ an±maµµhatiºa½ kh±di. Atha na½ hatthigopak± pothetv± n²hari½su. So viravitv± pal±yi. Atha na½ eko puriso vegen±gantv± piµµhiya½ daº¹ena tiriya½ pahari. So piµµhi½ on±metv± vedan±ppatto hutv± gantv± r±jagehassa mah±bhitti½ niss±ya piµµhik±ya nipajji. Ta½ divasameva rañño mah±nase aµµhicamm±d²ni kh±ditv± va¹¹hitasunakho bhattak±rake bhatta½ samp±detv± bahi µhatv± sar²re seda½ nibb±pente macchama½sagandha½ gh±yitv± taºha½ adhiv±setu½ asakkonto mah±nasa½ pavisitv± bh±janapidh±na½ p±tetv± ma½sa½ kh±di. Atha bhattak±rako bh±janasaddena pavisitv± ta½ disv± dv±ra½ pidahitv± ta½ le¹¹udaº¹±d²hi pothesi. So kh±ditama½sa½ mukheneva cha¹¹etv± viravitv± nikkhami. Bhattak±rakopi tassa nikkhantabh±va½ ñatv± anubandhitv± piµµhiya½ daº¹ena tiriya½ pahari. So vedan±ppatto piµµhi½ on±metv± eka½ p±da½ ukkhipitv± e¼akassa nipannaµµh±nameva p±visi. Atha na½ e¼ako “samma, ki½ piµµhi½ on±metv± ±gacchasi, ki½ te v±to vijjhat²”ti pucchi. Sunakhopi “tvampi piµµhi½ on±metv± nipannosi, ki½ te v±to vijjhat²”ti pucchi. Te aññamañña½ attano pavatti½ ±rocesu½. Atha na½ e¼ako pucchi “ki½ pana tva½ puna bhattageha½ gantu½ sakkhissasi samm±”ti? “Na sakkhiss±mi, samma, gatassa me j²vita½ natth²”ti. “Tva½ pana puna hatthis±la½ gantu½ sakkhissas²”ti. “May±pi tattha gantu½ na sakk±, gatassa me j²vita½ natth²”ti. Te “katha½ nu kho maya½ id±ni j²viss±m±”ti up±ya½ cintesu½. Atha na½ e¼ako ±ha– “sace maya½ samaggav±sa½ vasitu½ sakkoma, attheko up±yo”ti. “Tena hi katheh²”ti. “Samma, tva½ ito paµµh±ya hatthis±la½ y±hi, “n±ya½ tiºa½ kh±dat²”ti tayi hatthigopak± ±saªka½ na karissanti, tva½ mama tiºa½ ±hareyy±si. Ahampi bhattageha½ pavisiss±mi, “n±ya½ ma½sakh±dako”ti bhattak±rako mayi ±saªka½ na karissati, aha½ te ma½sa½ ±hariss±m²”ti. Te “sundaro up±yo”ti ubhopi sampaµicchi½su. Sunakho hatthis±la½ gantv± tiºakal±pa½ ¹a½sitv± ±gantv± mah±bhittipiµµhik±ya µhapesi. Itaropi bhattageha½ gantv± ma½sakhaº¹a½ mukhap³ra½ ¹a½sitv± ±netv± tattheva µhapesi. Sunakho ma½sa½ kh±di, e¼ako tiºa½ kh±di. Te imin± up±yena samagg± sammodam±n± mah±bhittipiµµhik±ya vasanti. R±j± tesa½ mittasanthava½ disv± cintesi “adiµµhapubba½ vata me k±raºa½ diµµha½, ime pacc±mitt± hutv±pi samaggav±sa½ vasanti. Ida½ k±raºa½ gahetv± pañha½ katv± pañca paº¹ite pucchiss±mi, ima½ pañha½ aj±nanta½ raµµh± pabb±jess±mi, ta½ j±nantassa ‘evar³po paº¹ito natth²’ti mah±sakk±ra½ kariss±mi. Ajja t±va avel±, sve upaµµh±na½ ±gatak±le pucchiss±m²”ti. So punadivase paº¹itesu ±gantv± nisinnesu pañha½ pucchanto ima½ g±tham±ha–
“Yesa½ na kad±ci bh³tapubba½, sakhya½ sattapadampimasmi loke;
j±t± amitt± duve sah±y±, paµisandh±ya caranti kissa het³”ti. (J±. 1.12.94).
Tattha paµisandh±y±ti saddahitv± ghaµit± hutv±. Idañca pana vatv± puna evam±ha–
“Yadi me ajja p±tar±sak±le, pañha½ na sakkuºeyy±tha vattumeta½;
raµµh± pabb±jayiss±mi vo sabbe, na hi mattho duppaññaj±tikeh²”ti. (J±. 1.12.95).