Rathena c±ti ekadivasa½ eko pana puriso rathe nis²ditv± mukhadhovanatth±ya nikkhami. Tasmi½ khaºe sakko ±vajjento paº¹ita½ disv± “mahosadhabuddhaªkurassa paññ±nubh±va½ p±kaµa½ kariss±m²”ti cintetv± manussavesen±gantv± rathassa pacch±bh±ga½ gahetv± p±y±si. Rathe nisinno puriso “t±ta, kenatthen±gatos²”ti pucchitv± “tumhe upaµµh±tun”ti vutte “s±dh³”ti sampaµicchitv± y±n± oruyha sar²rakiccatth±ya gato. Tasmi½ khaºe sakko ratha½ abhiruhitv± vegena p±jesi. Rathas±miko pana sar²rakicca½ katv± nikkhanto sakka½ ratha½ gahetv± pal±yanta½ disv± vegena gantv± “tiµµha tiµµha, kuhi½ me ratha½ nes²”ti vatv± “tava ratho añño bhavissati, aya½ pana mama ratho”ti vutte tena saddhi½ kalaha½ karonto s±l±dv±ra½ patto. Paº¹ito “ki½ n±metan”ti pucchitv± te pakkos±petv± ±gacchante disv± nibbhayat±ya ceva akkh²na½ animisat±ya ca “aya½ sakko, aya½ rathas±miko”ti aññ±si, eva½ santepi viv±dak±raºa½ pucchitv± “mama vinicchaye µhassath±”ti vatv± “±ma, µhass±m±”ti vutte “aha½ ratha½ p±jess±mi, tumhe dvepi ratha½ pacchato gahetv± gacchatha, rathas±miko na vissajjessati, itaro vissajjessat²”ti vatv± purisa½ ±º±pesi “ratha½ p±jeh²”ti. So tath± ak±si.
Itarepi dve pacchato gahetv± gacchanti. Rathas±miko thoka½ gantv± vissajjetv± µhito, sakko pana rathena saddhi½ gantv± ratheneva saddhi½ nivatti. Paº¹ito manusse ±cikkhi “aya½ puriso thoka½ gantv± ratha½ vissajjetv± µhito, aya½ pana rathena saddhi½ dh±vitv± ratheneva saddhi½ nivatti, nevassa sar²re sedabindumattampi atthi, ass±sapass±sopi natthi, abh²to animisanetto, esa sakko devar±j±”ti. Atha na½ “sakko devar±j±s²”ti pucchitv± “±ma, paº¹it±”ti vutte “kasm± ±gatos²”ti vatv± “taveva paññ±pak±sanattha½ paº¹it±”ti vutte “tena hi m± puna evamak±s²”ti ovadati. Sakkopi sakk±nubh±va½ dassento ±k±se µhatv± “suvinicchito paº¹itena a¹¹o”ti paº¹itassa thuti½ katv± sakaµµh±nameva gato. Tad± so amacco sayameva rañño santika½ gantv± “mah±r±ja, paº¹itena eva½ ratha-a¹¹o suvinicchito, sakkopi tena par±jito, kasm± purisavisesa½ na j±n±si, dev±”ti ±ha. R±j± senaka½ pucchi “ki½, senaka, ±nema paº¹itan”ti. So l±bhamaccharena “mah±r±ja, ettakena paº¹ito n±ma na hoti, ±gametha t±va v²ma½sitv± j±niss±m±”ti ±ha.

Sattad±rakapañho niµµhito.

Gadrabhapañho

Daº¹oti athekadivasa½ r±j± “paº¹ita½ v²ma½siss±m±”ti khadiradaº¹a½ ±har±petv± tato vidatthi½ gahetv± cundak±re pakkos±petv± suµµhu likh±petv± p±c²nayavamajjhakag±ma½ pesesi “p±c²nayavamajjhakag±mav±sino kira paº¹it±, ‘imassa khadiradaº¹assa ida½ agga½, ida½ m³lan’ti j±nantu, aj±nant±na½ sahassadaº¹o”ti. G±mav±sino sannipatitv± j±nitu½ asakkont± seµµhino kathayi½su “kad±ci mahosadhapaº¹ito j±neyya, pakkos±petv± ta½ pucchath±”ti. Seµµhi paº¹ita½ k²¼±maº¹al± pakkos±petv± tamattha½ ±rocetv± “t±ta, maya½ j±nitu½ na sakkoma, api nu tva½ sakkhissas²”ti pucchi. Ta½ sutv± paº¹ito cintesi “rañño imassa aggena v± m³lena v± payojana½ natthi, mama v²ma½sanatth±ya pesita½ bhavissat²”ti. Cintetv± ca pana “±haratha, t±ta, j±niss±m²”ti ±har±petv± hatthena gahetv±va “ida½ agga½ ida½ m³lan”ti ñatv±pi mah±janassa hadayaggahaºattha½ udakap±ti½ ±har±petv± khadiradaº¹akassa majjhe suttena bandhitv± suttakoµiya½ gahetv± khadiradaº¹aka½ udakapiµµhe µhapesi. M³la½ bh±riyat±ya paµhama½ udake nimujji. Tato mah±jana½ pucchi “rukkhassa n±ma m³la½ bh±riya½ hoti, ud±hu aggan”ti? “M³la½ paº¹it±”ti. Tena hi imassa paµhama½ nimugga½ passatha, eta½ m³lanti im±ya saññ±ya aggañca m³lañca ±cikkhi. G±mav±sino “ida½ agga½ ida½ m³lan”ti rañño pahiºi½su. R±j± “ko ima½ j±n±t²”ti pucchitv± “siriva¹¹hanaseµµhino putto mahosadhapaº¹ito”ti sutv± “ki½, senaka, ±nema paº¹itan”ti pucchi. Adhiv±sehi, deva, aññenapi up±yena na½ v²ma½siss±m±ti.
S²santi athekadivasa½ itthiy± ca purisassa c±ti dve s²s±ni ±har±petv± “ida½ itthis²sa½, ida½ purisas²santi j±nantu, aj±nant±na½ sahassadaº¹o”ti pahiºi½su. G±mav±sino aj±nant± paº¹ita½ pucchi½su. So disv±va aññ±si. Katha½ j±n±ti? Purisas²se kira sibbin² ujuk±va hoti, itthis²se sibbin² vaªk± hoti, parivattitv± gacchati. So imin± abhiññ±ºena “ida½ itthiy± s²sa½, ida½ purisassa s²san”ti ±cikkhi. G±mav±sinopi rañño pahiºi½su. Sesa½ purimasadisameva.
Ah²ti athekadivasa½ sappañca sappiniñca ±har±petv± “aya½ sappo, aya½ sappin²ti j±nantu, aj±nant±na½ sahassadaº¹o”ti vatv± g±mav±s²na½ pesesu½. G±mav±sino aj±nant± paº¹ita½ pucchi½su. So disv±va j±n±ti. Sappassa hi naªguµµha½ th³la½ hoti, sappiniy± tanuka½ hoti, sappassa s²sa½ puthula½ hoti, sappiniy± tanuka½ hoti, sappassa akkh²ni mahant±ni, sappiniy± khuddak±ni, sappassa sovattiko par±baddho hoti, sappiniy± vicchinnako. So imehi abhiññ±ºehi “aya½ sappo, aya½ sappin²”ti ±cikkhi. Sesa½ vuttanayameva.
Kukkuµoti athekadivasa½ “p±c²nayavamajjhakag±mav±sino amh±ka½ sabbaseta½ p±davis±ºa½ s²sakakudha½ tayo k±le anatikkamitv± nadanta½ usabha½ pesentu, no ce pesenti, sahassadaº¹o”ti pahiºi½su. Te aj±nant± paº¹ita½ pucchi½su. So ±ha– “r±j± vo sabbaseta½ kukkuµa½ ±har±pesi, so hi p±danakhasikhat±ya p±davis±ºo n±ma, s²sac³¼at±ya s²sakakudho n±ma, tikkhattu½ vassanato tayo k±le anatikkamitv± nadati n±ma, tasm± evar³pa½ kukku¼a½ peseth±”ti ±ha. Te pesayi½su.
Maº²ti sakkena kusarañño dinno maºikkhandho aµµhasu µh±nesu vaªko hoti. Tassa pur±ºasutta½ chinna½, koci pur±ºasutta½ n²haritv± navasutta½ pavesetu½ na sakkoti, tasm± ekadivasa½ “imasm± maºikkhandh± pur±ºasutta½ n²haritv± navasutta½ pavesent³”ti pesayi½su. G±mav±sino pur±ºasutta½ n²haritv± navasutta½ pavesetu½ asakkont± paº¹itassa ±cikkhi½su. So “m± cintayittha, madhu½ ±harath±”ti ±har±petv± maºino dv²su passesu madhun± chidda½ makkhetv± kambalasutta½ vaµµetv± koµiya½ madhun± makkhetv± thoka½ chidde pavesetv± kipillik±na½ nikkhamanaµµh±ne µhapesi. Kipillik± madhugandhena nikkhamitv± maºimhi pur±ºasutta½ kh±dam±n± gantv± kambalasuttakoµiya½ ¹a½sitv± ka¹¹hant± ekena passena n²hari½su. Paº¹ito pavesitabh±va½ ñatv± “rañño deth±”ti g±mav±s²na½ ad±si. Te rañño pesayi½su. So pavesita-up±ya½ sutv± tussi.
Vij±yananti athekadivasa½ rañño maªgala-usabha½ bah³ m±se kh±d±petv± mahodara½ katv± vis±º±ni dhovitv± telena makkhetv± haliddiy± nh±petv± g±mav±s²na½ pahiºi½su “tumhe kira paº¹it±, ayañca rañño maªgala-usabho patiµµhitagabbho, eta½ vij±y±petv± savacchaka½ pesetha, apesent±na½ sahassadaº¹o”ti. G±mav±sino “na sakk± ida½ k±tu½, ki½ nu kho kariss±m±”ti paº¹ita½ pucchi½su. So “imin± ekena pañhapaµibh±gena bhavitabban”ti cintetv± “sakkhissatha paneka½ raññ± saddhi½ kathanasamattha½ vis±rada½ purisa½ laddhun”ti pucchi. “Na garu eta½, paº¹it±”ti. “Tena hi na½ pakkosath±”ti. Te pakkosi½su. Atha na½ mah±satto “ehi, bho purisa, tva½ tava kese piµµhiya½ vikiritv± n±nappak±ra½ balavaparideva½ paridevanto r±jadv±ra½ gaccha, aññehi pucchitopi kiñci avatv±va parideva, raññ± pana pakkos±petv± paridevak±raºa½ pucchitova sam±no ‘pit± me deva vij±yitu½ na sakkoti, ajja sattamo divaso, paµisaraºa½ me hohi, vij±yanup±yamassa karoh²’ti vatv± raññ± ‘ki½ vilapasi aµµh±nameta½, puris± n±ma vij±yant± natth²’ti vutte ‘sace deva, eva½ natthi, atha kasm± p±c²nayavamajjhakag±mav±sino katha½ maªgala-usabha½ vij±y±pessant²’ti vadeyy±s²”ti ±ha. So “s±dh³”ti sampaµicchitv± tath± ak±si. R±j± “kenida½ pañhapaµibh±ga½ cintitan”ti pucchitv± “mahosadhapaº¹iten±”ti sutv± tussi.
Odananti aparasmi½ divase “paº¹ita½ v²ma½siss±m±”ti “p±c²nayavamajjhakag±mav±sino amh±ka½ aµµhaªgasamann±gata½ ambilodana½ pacitv± pesentu. Tatrim±ni aµµhaªg±ni na taº¹ulehi, na udakena, na ukkhaliy±, na uddhanena, na aggin±, na d±r³hi, na itthiy± na purisena, na maggen±ti. Apesent±na½ sahassadaº¹o”ti pahiºi½su. G±mav±sino ta½ k±raºa½ aj±nant± paº¹ita½ pucchi½su. So “m± cintayitth±”ti vatv± “na taº¹uleh²ti kaºika½ g±h±petv±, na udaken±ti hima½ g±h±petv±, na ukkhaliy±ti añña½ navamattik±bh±jana½ g±h±petv±, na uddhanen±ti kh±ºuke koµµ±petv±, na aggin±ti pakati-aggi½ pah±ya araºi-aggi½ g±h±petv±, na d±r³h²ti paºº±ni g±h±petv± ambilodana½ pac±petv± navabh±jane pakkhipitv± lañchitv±, na itthiy± na purisen±ti paº¹akena ukkhip±petv±, na maggen±ti mah±magga½ pah±ya jaªghamaggena rañño peseth±”ti ±ha. Te tath± kari½su. R±j± “kena panesa pañho ñ±to”ti pucchitv± “mahosadhapaº¹iten±”ti sutv± tussi.
V±lukanti aparasmi½ divase paº¹itassa v²ma½sanattha½ g±mav±s²na½ pahiºi½su “r±j± dol±ya k²¼ituk±mo, r±jakule pur±ºayotta½ chinna½, eka½ v±lukayotta½ vaµµetv± pesentu, apesent±na½ sahassadaº¹o”ti. Te paº¹ita½ pucchi½su. Paº¹ito “imin±pi pañhapaµibh±geneva bhavitabban”ti g±mav±sino ass±setv± vacanakusale dve tayo purise pakkos±petv± “gacchatha tumhe, r±j±na½ vadetha ‘deva, g±mav±sino tassa yottassa tanuka½ v± th³la½ v± pam±ºa½ na j±nanti, pur±ºav±lukayottato vidatthimatta½ v± caturaªgulamatta½ v± khaº¹a½ pesetha, ta½ oloketv± tena pam±ºena vaµµessant²’ti. Sace, vo r±j± ‘amh±ka½ ghare v±lukayotta½ n±ma na kad±ci sutapubban’ti vadati, atha na½ ‘sace, mah±r±ja, vo evar³pa½ na sakk± k±tu½, p±c²nayavamajjhakag±mav±sino katha½ karissant²’ti vadeyy±th±”ti pesesi. Te tath± kari½su. R±j± “kena cintita½ pañhapaµibh±gan”ti pucchitv± “mahosadhapaº¹iten±”ti sutv± tussi.
Ta¼±kanti aparasmi½ divase paº¹itassa v²ma½sanattha½ “r±j± udakak²¼a½ k²¼ituk±mo, pañcavidhapadumasacchanna½ pokkharaºi½ pesentu, apesent±na½ sahassadaº¹o”ti g±mav±s²na½ pesayi½su. Te paº¹itassa ±rocesu½. So “imin±pi pañhapaµibh±geneva bhavitabban”ti cintetv± vacanakusale katipaye manusse pakkos±petv± “etha tumhe udakak²¼a½ k²¼itv± akkh²ni ratt±ni katv± allakes± allavatth± kaddamamakkhitasar²r± yottadaº¹ale¹¹uhatth± r±jadv±ra½ gantv± dv±re µhitabh±va½ rañño ±roc±petv± katok±s± pavisitv± ‘mah±r±ja, tumhehi kira p±c²nayavamajjhakag±mav±sino pokkharaºi½ pesent³ti pahit± maya½ tumh±ka½ anucchavika½ mahanta½ pokkharaºi½ ±d±ya ±gat±. S± pana araññav±sikatt± nagara½ disv± dv±rap±k±raparikh±-aµµ±lak±d²ni oloketv± bh²tatasit± yott±ni chinditv± pal±yitv± araññameva paviµµh±, maya½ le¹¹udaº¹±d²hi pothent±pi nivattetu½ na sakkhimh±, tumh±ka½ araññ± ±n²ta½ pur±ºapokkharaºi½ pesetha, t±ya saddhi½ yojetv± hariss±m±’ti vatv± raññ±na kad±ci mama araññato ±n²tapokkharaº² n±ma bh³tapubb±, na ca may± kassaci yojetv± ±haraºatth±ya pokkharaº² pesitapubb±’ti vutte ‘sace, deva, vo eva½ na sakk± k±tu½, p±c²nayavamajjhakag±mav±sino katha½ pokkharaºi½ pesessant²’ti vadeyy±th±”ti vatv± pesesi. Te tath± kari½su. R±j± paº¹itena ñ±tabh±va½ sutv± tussi.