437. “Aha½ seµµhosmi d±nena, sa½yamena damena ca;
anuttara½ vata½ katv±, pakirac±r² sam±hite.
438. “J±timanta½ ajaccañca, aha½ ujugata½ nara½;
ativela½ namassissa½, kammabandh³ hi m±ºav±.
439. “Sabbe vaºº± adhammaµµh±, patanti niraya½ adho;
sabbe vaºº± visujjhanti, caritv± dhammamuttaman”ti.
Tattha uttaren±ti mah±r±ja, at²te uttarahimavante dvinna½ suvaººapabbat±na½ antare pavatt± s²d± n±ma nad² gambh²r± n±v±hipi duratikkam± ahosi. Ki½ k±raº±? S± hi atisukhumodak±, sukhumatt± udakassa antamaso morapiñcha-mattampi tattha patita½ na½ saºµh±ti, os²ditv± heµµh±talameva gacchati. Teneva s± s²d± n±ma ahosi. Te pana tass± t²resu kañcanapabbat± sad± na¼aggivaºº± hutv± jotanti obh±santi. Par³¼hakacch± tagar±ti tass± pana nadiy± t²re kacch± par³¼hatagar± ahesu½ tagaragandhasugandhino. R³¼hakacch± van± nag±ti ye tattha aññepi pabbat±, tesampi antare kacch± r³¼havan± ahesu½, pupphaphal³pagarukkhasañchann±ti attho. Tatr±sunti tasmi½ eva½ ramaº²ye bh³mibh±ge dasasahass± isayo ahesu½. Te sabbepi abhiññ±sam±pattil±bhinova. Tesu bhikkh±c±ravel±ya keci uttarakuru½ gacchanti, keci mah±jambud²pe jambuphala½ ±haranti, keci himavanteyeva madhuraphal±phal±ni ±haritv± kh±danti, keci jambud²patale ta½ ta½ nagara½ gacchanti. Ekopi rasataºh±bhibh³to natthi, jh±nasukheneva v²tin±menti. Tad± eko t±paso ±k±sena b±r±ºasi½ gantv± sunivattho sup±ruto piº¹±ya caranto purohitassa gehadv±ra½ p±puºi. So tassa upasame pas²ditv± antonivesana½ ±netv± bhojetv± katip±ha½ paµijagganto viss±se uppanne “bhante, tumhe kuhi½ vasath±”ti pucchi. “Asukaµµh±ne n±m±vuso”ti. “Ki½ pana tumhe ekakova tattha vasatha, ud±hu aññepi atth²”ti? “Ki½ vadesi, ±vuso, tasmi½ padese dasasahass± isayo vasanti, sabbeva abhiññ±sam±pattil±bhino”ti. Tassa tesa½ guºa½ sutv± pabbajj±ya citta½ nami. Atha na½ so ±ha– “bhante, mampi tattha netv± pabb±jeth±”ti. “¾vuso, tva½ r±japuriso, na ta½ sakk± pabb±jetun”ti. “Tena hi, bhante, ajj±ha½ r±j±na½ ±pucchiss±mi, tumhe svepi ±gaccheyy±th±”ti. So adhiv±sesi. Itaropi bhuttap±tar±so r±j±na½ upasaªkamitv± “icch±maha½, deva pabbajitun”ti ±ha. “Ki½ k±raº± pabbajissas²”ti? “K±mesu dosa½ nekkhamme ca ±nisa½sa½ disv±”ti. “Tena hi pabbaj±hi, pabbajitopi ma½ dasseyy±s²”ti. So “s±dh³”ti sampaµicchitv± attano geha½ gantv± puttad±ra½ anus±sitv± sabba½ s±pateyya½ dassetv± attano pabbajitaparikkh±ra½ gahetv± t±pasassa ±gamanamagga½ olokentova nis²di. T±pasopi tatheva ±k±sen±gantv± antonagara½ pavisitv± tassa geha½ p±visi. So ta½ sakkacca½ parivisitv± “bhante, may± katha½ k±tabban”ti ±ha. So ta½ bahinagara½ netv± hatthe ±d±ya attano ±nubh±vena tattha netv± pabb±jetv± punadivase ta½ tattheva µhapetv± bhatta½ ±haritv± datv± kasiºaparikamma½ ±cikkhi. So katip±heneva abhiññ±sam±pattiyo nibbattetv± sayameva piº¹±ya carati. So aparabh±ge “aha½ rañño att±na½ dassetu½ paµiñña½ ad±si½, dassess±massa att±nan”ti cintetv± t±pase vanditv± ±k±sena b±r±ºasi½ gantv± bhikkha½ caranto r±jadv±ra½ p±puºi. R±j± ta½ disv± sañj±nitv± antonivesana½ pavesetv± sakk±ra½ katv± “bhante, kuhi½ vasath±”ti pucchi. “Uttarahimavantapadese kañcanapabbatantare pavatt±ya s²d±nadiy± t²re, mah±r±j±”ti. “Ki½ pana, bhante, ekakova tattha vasatha, ud±hu aññepi atth²”ti. “Ki½ vadesi, mah±r±ja, tattha dasasahass± isayo vasanti, sabbeva abhiññ±sam±pattil±bhino”ti? R±j± tesa½ guºa½ sutv± sabbesa½ bhikkha½ d±tuk±mo ahosi. Atha na½ r±j± ±ha– “bhante, aha½ tesa½ is²na½ bhikkha½ d±tuk±momhi, ki½ karom²”ti? “Mah±r±ja, te isayo jivh±viññeyyarase agiddh±, na sakk± idh±netun”ti. “Bhante, tumhe niss±ya te bhojess±mi, up±ya½ me ±cikkhath±”ti. “Tena hi, mah±r±ja, sace tesa½ d±na½ d±tuk±mosi, ito nikkhamitv± s²d±nad²t²re vasanto tesa½ d±na½ deh²”ti. So “s±dh³”ti sampaµicchitv± sabb³pakaraº±ni g±h±petv± caturaªginiy± sen±ya saddhi½ nikkhamitv± attano rajjas²ma½ p±puºi. Atha na½ t±paso attano ±nubh±vena saddhi½ sen±ya s²d±nad²t²ra½ netv± nad²t²re khandh±v±ra½ k±r±petv± ±k±sena attano vasanaµµh±na½ gantv± punadivase pacc±gami. Atha na½ r±j± sakkacca½ bhojetv± “sve, bhante, dasasahasse isayo ±d±ya idheva ±gacchath±”ti ±ha. So “s±dh³”ti sampaµicchitv± gantv± punadivase bhikkh±c±ravel±ya tesa½ is²na½ ±rocesi “m±ris±, b±r±ºasir±j± ‘tumh±ka½ bhikkha½ dass±m²’ti ±gantv± s²d±nad²t²re nisinno sve vo nimanteti, tass±nukamp±ya khandh±v±ra½ gantv± bhikkha½ gaºhath±”ti. Te “s±dh³”ti sampaµicchitv± ±k±sena gantv± khandh±v±rassa avid³re otari½su. R±j± te disv± paccuggamana½ katv± khandh±v±ra½ pavesetv± paññatt±sanesu nis²d±petv± isigaºa½ paº²ten±h±rena santappetv± tesa½ iriy±pathe pasanno sv±tan±yapi nimantesi. Etenup±yena dasanna½ t±pasasahass±na½ dasavassasahass±ni d±na½ ad±si. Dadanto ca tasmi½yeva padese nagara½ m±petv± sassakamma½ k±resi. Na kho pana, mah±r±ja, tad± so r±j± añño ahosi, atha kho aha½ seµµhosmi d±nena, ahameva hi tad± d±nena seµµho hutv± ta½ mah±d±na½ datv± ima½ petaloka½ atikkamitv± brahmaloke nibbattitu½ n±sakkhi½. May± dinna½ pana d±na½ bhuñjitv± sabbeva te t±pas± k±m±vacara½ atikkamitv± brahmaloke nibbatt±, imin±peta½ veditabba½ “brahmacariyav±sova mahapphalo”ti. Eva½ d±nena attano seµµhabh±va½ pak±setv± itarehi t²hi padehi tesa½ is²na½ guºa½ pak±seti. Tattha sa½yamen±ti s²lena. Damen±ti indriyadamena. Anuttaranti etehi guºehi nirantara½ uttama½ vata½ sam±d±na½ caritv±. Pakirac±r²ti gaºa½ pakiritv± paµikkhipitv± pah±ya ekac±rike, ek²bh±va½ gateti attho. Sam±hiteti upac±rappan±sam±dh²hi sam±hitacitte. Evar³pe aha½ tapassino upaµµhahinti dasseti. Aha½ ujugatanti aha½, mah±r±ja, tesa½ dasasahass±na½ is²na½ antare k±yavaªk±d²na½ abh±vena ujugata½ ekampi nara½ h²najacco v± hotu j±tisampanno v±, j±ti½ avic±retv± tesa½ guºesu pasannam±naso hutv± sabbameva ativela½ namassissa½, niccak±lameva namassissanti vadati. Ki½ k±raº±? Kammabandh³ hi m±ºav±ti, satt± hi n±mete kammabandh³ kammapaµisaraº±, teneva k±raºena sabbe vaºº±ti veditabb±. Evañca pana vatv± “kiñc±pi, mah±r±ja, d±nato brahmacariyameva mahapphala½, dvepi panete mah±purisavitakk±va, tasm± dv²supi appamattova hutv± d±nañca dehi, s²lañca rakkh±h²”ti ta½ ovaditv± sakaµµh±nameva gato. Tamattha½ pak±sento satth± ±ha–
440. “Ida½ vatv±na maghav±, devar±j± sujampati;
vedehamanus±sitv±, saggak±ya½ apakkam²”ti.
Tattha apakkam²ti pakkami, sudhamm±devasabh±ya½ nisinnameva att±na½ dasses²ti attho. Atha na½ devagaº± ±ha½su “mah±r±ja, nanu na paññ±yittha, kuhi½ gatatth±”ti? “M±ris± mithil±ya½ nimirañño ek± kaªkh± uppajji, tassa pañha½ kathetv± ta½ r±j±na½ nikkaªkha½ katv± ±gatomh²”ti vatv± puna ta½ k±raºa½ g±th±ya kathetu½ ±ha–
441. “Ima½ bhonto nis±metha, y±vantettha sam±gat±;
dhammik±na½ manuss±na½, vaººa½ ucc±vaca½ bahu½.
442. “Yath± aya½ nimir±j±, paº¹ito kusalatthiko;
r±j± sabbavideh±na½, ad± d±na½ arindamo.
443. “Tassa ta½ dadato d±na½, saªkappo udapajjatha;
d±na½ v± brahmacariya½ v±, katama½ su mahapphalan”ti.
Tattha imanti dhammik±na½ kaly±ºadhamm±na½ manuss±na½ may± vuccam±na½ s²lavasena ucca½ d±navasena avaca½ bahu½ ima½ vaººa½ nis±metha suº±th±ti attho. Yath± ayanti aya½ nimir±j± yath± ativiya paº¹itoti. Iti so aparih±petv± rañño vaººa½ kathesi. Ta½ sutv± devasaªgh± r±j±na½ daµµhuk±m± hutv± “amh±ka½ nimir±j± ±cariyo, tassov±de µhatv± ta½ niss±ya amhehi aya½ dibbasampatti laddh±, maya½ daµµhuk±mamh±, ta½ pakkos±pehi, mah±r±j±”ti vadi½su. Sakko “s±dh³”ti sampaµicchitv± m±tali½ pakkos±petv± “samma m±tali, vejayantaratha½ yojetv± mithila½ gantv± nimir±j±na½ dibbay±ne ±ropetv± ±neh²”ti ±ha. So “s±dh³”ti sampaµicchitv± ratha½ yojetv± p±y±si. Sakkassa pana devehi saddhi½ kathentassa m±tali½ ±º±pentassa ca ratha½ yojentassa ca manussagaºan±ya m±so atikkanto. Iti nimirañño puººam±ya½ uposathikassa p±c²nas²hapañjara½ vivaritv± mah±tale nis²ditv± amaccagaºaparivutassa s²la½ paccavekkhantassa p±c²nalokadh±tuto uggacchantena candamaº¹alena saddhi½yeva so ratho paññ±yati. Manuss± bhuttas±yam±s± gharadv±resu nis²ditv± sukhakatha½ kathent± “ajja dve cand± uggat±”ti ±ha½su. Atha nesa½ sallapant±naññeva ratho p±kaµo ahosi. Mah±jano “n±ya½, cando, ratho”ti vatv± anukkamena sindhavasahassayutte m±talisaªg±hake vejayantarathe ca p±kaµe j±te “kassa nu kho ida½ dibbay±na½ ±gacchat²”ti cintetv± “na kassaci aññassa, amh±ka½ r±j± dhammiko, sakkena vejayantaratho pesito bhavissati, amh±ka½ raññova anucchaviko”ti tuµµhappahaµµho g±tham±ha–
444. “Abbhuto vata lokasmi½, uppajji lomaha½sano;
dibbo ratho p±turahu, vedehassa yasassino”ti.
Tattha abbhutoti abh³tapubbo. Acchariyoti te vimhayavasenevam±ha½su. Tassa pana mah±janassa eva½ kathentasseva m±tali v±tavegena ±gantv± ratha½ nivattetv± s²hapañjara-umm±re pacch±bh±gena µhapetv± ±rohaºasajja½ katv± ±rohaºatth±ya r±j±na½ nimantesi Tamattha½ pak±sento satth± ±ha–
445. “Devaputto mahiddhiko, m±tali devas±rathi;
nimantayittha r±j±na½, vedeha½ mithilaggaha½.
446. “Ehima½ ratham±ruyha, r±jaseµµha disampati;
dev± dassanak±m± te, t±vati½s± sa-indak±;
saram±n± hi te dev±, sudhamm±ya½ samacchare”ti.
Tattha mithilaggahanti mithil±ya½ patiµµhitageha½, cat³hi v± saªgahavatth³hi mithil±ya½ saªg±haka½. Samacchareti taveva guºakatha½ kathent± nisinn±ti. Ta½ sutv± r±j± “adiµµhapubba½ devalokañca passiss±mi, m±talissa ca me saªgaho kato bhavissati, gacchiss±m²”ti cintetv± antepurañca mah±janañca ±mantetv± “aha½ nacirasseva ±gamiss±mi, tumhe appamatt± d±n±d²ni puññ±ni karoth±”ti vatv± ratha½ abhiruhi. Tamattha½ pak±sento satth± ±ha–
447. “Tato r±j± taram±no, vedeho mithilaggaho;