Poris±dopi attano nigrodham³la½ gantv± p±rohantara½ pavisitv± nipanno, “ayye rukkhadevate, sace me satt±habbhantareyeva vaºa½ ph±suka½ k±tu½ sakkhissasi, sakalajambud²pe ekasatakhattiy±na½ galalohitena tava khandha½ dhovitv± antehi parikkhipitv± pañcamadhurama½sena balikamma½ kariss±m²”ti ±y±cana½ kari. Tassa annap±nama½sa½ alabhantassa sar²ra½ sussitv± antosatt±heyeva vaºo ph±suko ahosi. So devat±nubh±vena tassa ph±sukabh±va½ sallakkhesi. So katip±ha½ manussama½sa½ kh±ditv± bala½ gahetv± cintesi– “bahupak±r± me devat±, ±y±can± ass± mucciss±m²”ti. So khagga½ ±d±ya rukkham³lato nikkhamitv± “r±j±no ±ness±m²”ti p±y±si. Atha na½ purimabhave yakkhak±le ekato manussama½sakh±dako sah±yakayakkho anuvicaranta½ disv± “aya½ mama at²tabhave sah±yo”ti ñatv±, “samma, ma½ sañj±n±s²”ti pucchi. “Na sañj±n±m²”ti. Athassa purimabhave katak±raºa½ kathesi. So ta½ sañj±nitv± paµisanth±ramak±si. “Kaha½ nibbattos²”ti puµµho nibbattaµµh±nañca raµµh± pabb±jitak±raºañca id±ni vasanaµµh±nañca kh±ºun± viddhak±raºañca devat±ya ±y±can±mocanattha½ gamanak±raºañca sabba½ ±rocetv± “tay±pi mameta½ kicca½ nittharitabba½, ubhopi gacch±ma, samm±”ti ±ha. “Samma na gaccheyy±ha½, eka½ pana me kamma½ atthi, aha½ kho pana anaggha½ padalakkhaºa½ n±ma eka½ manta½ j±n±mi, so balañca javañca saddañca karoti, ta½ manta½ gaºh±h²”ti. So “s±dh³”ti sampaµicchi. Yakkhopissa ta½ datv± pakk±mi.
Poris±do manta½ uggahetv± tato paµµh±ya v±tajavo atis³ro ahosi. So satt±habbhantareyeva ekasatar±j±no uyy±n±d²ni gacchante disv± v±tavegena pakkhanditv± “aha½ are manussacoro poris±do”ti n±ma½ s±vetv± vagganto nadanto bhayappatte katv± p±de gahetv± adhos²sake katv± paºhiy± s²sa½ paharanto v±tavegena netv± hatthatalesu chidd±ni katv± rajjuy± ±vunitv± nigrodharukkhe olambesi aggap±daªgul²hi bh³miya½ phusam±n±hi. Te sabbe r±j±no v±te paharante mil±takuraº¹akad±m±ni viya parivattant± olambi½su. “Sutasomo pana me piµµhi-±cariyo hoti, sace gaºhiss±mi, sakalajambud²po tuccho bhavissat²”ti ta½ na nesi. So “balikamma½ kariss±m²”ti aggi½ katv± s³le tacchanto nis²di. Rukkhadevat± ta½ kiriya½ disv± “mayha½ kiresa balikamma½ karoti, vaºampissa may± kiñci ph±suka½ kata½ natthi, id±ni imesa½ mah±vin±sa½ karissati, ki½ nu kho kattabban”ti cintetv± “aha½ eta½ v±retu½ na sakkhiss±m²”ti c±tumah±r±jik±na½ santika½ gantv± tamattha½ kathetv± “niv±retha nan”ti ±ha. Tehipi “na maya½ poris±dassa kamma½ niv±retu½ sakkhiss±m±”ti vutte “ko sakkhissat²”ti pucchitv± “sakko, devar±j±”ti sutv± sakka½ upasaªkamitv± tamattha½ kathetv± “niv±retha nan”ti ±ha. Sopi “n±ha½ sakkomi niv±retu½, samattha½ pana ±cikkhiss±m²”ti vatv± “kon±mo”ti vutte “sadevake loke añño natthi, kururaµµhe pana indapatthanagare korabyar±japutto sutasomo n±ma ta½ nibbisevana½ katv± damessati, r±j³nañca j²vita½ dassati, tañca manussama½s± oram±pessati, sakalajambud²pe amata½ viya dhamma½ abhisiñcissati, sacepi r±j³na½ j²vita½ d±tuk±mo, ‘sutasoma½ ±netv± balikamma½ k±tu½ vaµµat²’ti vadeh²”ti ±ha.
S± “s±dh³”ti sampaµicchitv± khippa½ ±gantv± pabbajitavesena tassa avid³re p±y±si. So padasaddena “r±j± nu kho koci pal±to bhavissat²”ti olokento ta½ disv± “pabbajit± n±ma khattiy±va, ima½ gahetv± ekasata½ p³retv± balikamma½ kariss±m²”ti uµµh±ya asihattho anubandhi, tiyojana½ anubandhitv±pi ta½ p±puºitu½ n±sakkhi, gattehi sed± mucci½su. So cintesi– “aha½ pubbe hatthimpi assampi rathampi dh±vanta½ anubandhitv± gaºh±mi, ajja ima½ pabbajita½ sak±ya gatiy± gacchanta½ sabbath±mena dh±vantopi gaºhitu½ na sakkomi, ki½ nu kho k±raºan”ti. Tato so “pabbajit± n±ma vacanakar± honti, ‘tiµµh±’ti na½ vatv± µhita½ gahess±m²”ti cintetv± “tiµµha, samaº±”ti ±ha. “Aha½ t±va µhito, tva½ pana dh±vitu½ v±y±mamak±s²”ti. Atha na½, “bho, pabbajit± n±ma j²vitahetupi alika½ na bhaºanti, tva½ pana mus±v±da½ kathes²”ti vatv± g±tham±ha–
393. “Tiµµh±h²ti may± vutto, so tva½ gacchasi pammukho;
aµµhito tva½ µhitomh²ti, lapasi brahmac±rini;
ida½ te samaº±yutta½, asiñca me maññasi kaªkapattan”ti.
Tassattho– samaºa, tiµµh±hi iti vacana½ may± vutto so tva½ pammukho parammukho hutv± gacchasi, brahmac±rini aµµhito sam±no tva½ µhito amhi iti lapasi, asiñca me kaªkapatta½ maññas²ti.
Tato devat± g±th±dvayam±ha–
394. “Ýhitohamasm² sadhammesu r±ja, na n±magotta½ parivattay±mi;
corañca loke aµhita½ vadanti;
±p±yika½ nerayika½ ito cuta½.
395. “Sace tva½ saddahasi r±ja, suta½ gaºh±hi khattiya;
tena yañña½ yajitv±na, eva½ sagga½ gamissas²”ti.
Tattha sadhammes³ti, mah±r±ja, aha½ sakesu dasasu kusalakammapathadhammesu µhito asmi bhav±mi. Na n±magottanti tva½ pubbe daharak±le brahmadatto hutv± pitari k±lakate b±r±ºasi½ rajja½ labhitv± b±r±ºasir±j± j±to, ta½ n±ma½ jahitv± poris±do hutv± id±ni kamm±sap±do j±to, khattiyakule j±topi abhakkha½ manussama½sa½ yasm± bhakkhesi, tasm± attano n±magotta½ yath± parivattesi, tath± aha½ attano n±magotta½ na parivattay±mi. Corañc±ti loke corañca dasakusalakammapathesu aµhita½ n±ma vadanti. Ito cutanti ito cuta½ hutv± ap±ye niraye patiµµhita½. Khattiya, bh³mip±la mah±r±ja, tva½ mama vacana½ sace saddahasi, sutasoma½ gaºh±hi, tena sutasomena yañña½ yajitv±na eva½ sagga½ gamissasi. Bho, poris±da mus±v±di tay± mayha½ “sakalajambud²pe r±j±no ±netv± bahikamma½ kariss±m²”ti paµissuta½, id±ni ye v± te v± dubbalar±j±no ±nesi, jambud²patale jeµµhaka½ sutasomar±j±na½ sace tva½ na ±nessasi, vacana½ te mus± n±ma hoti, tasm± sutasoma½ gaºh±h²ti.
Evañca pana vatv± devat± pabbajitavesa½ antaradh±petv± sakena vaººena ±k±se taruºas³riyo viya jalam±n± aµµh±si. So tass± katha½ sutv± r³pañca oloketv± “k±si tvan”ti ±ha. Imasmi½ “rukkhe nibbattadevat±”ti. So “diµµh± me attano, devat±”ti tussitv±, “s±mi devar±ja, m± sutasomassa k±raº± cintayi, attano rukkha½ pavis±”ti ±ha. Devat± tassa passantasseva rukkha½ p±visi. Tasmi½ khaºe s³riyo atthaªgato, cando uggato. Poris±do vedaªgakusalo nakkhattac±ra½ j±n±ti. So nabha½ oloketv± “sve phussanakkhatta½ bhavissati, sutasomo nh±yitu½ uyy±na½ gamissati, tattha gaºhiss±mi, ±rakkho panassa mah± bhavissati, samant± tiyojana½ sakalanagarav±sino rakkhant± carissanti, asa½vihite ±rakkhe paµhamay±meyeva mig±jina½ uyy±na½ gantv± maªgalapokkharaºi½ otaritv± µhass±m²”ti cintetv± tattha gantv± pokkharaºi½ oruyha padumapattena s²sa½ paµicch±detv± aµµh±si. Tassa tejena macchakacchap±dayo osakkitv± udakapariyante vaggavagg± hutv± vicari½su.
Kuto pana laddhoya½ tejoti? Pubbayogavasena. So hi kasapadasabalassa k±le kh²rasal±kabhatta½ paµµhapesi, tena mah±th±mo ahosi. Aggis±lañca k±retv± bhikkhusaªghassa s²tavinodanattha½ aggiñca d±r³ni ca d±rucchedanav±siñca pharasuñca ad±si, tena tejav± ahosi.
Eva½ tasmi½ anto-uyy±na½ gateyeva balavapacc³sasamaye samant± tiyojana½ ±rakkha½ gaºhi½su. R±j±pi p±tova bhuttap±tar±so alaªkatahatthikkhandhavaragato caturaªginiy± sen±ya parivuto nagarato nikkhami. Tad± takkasilato nando n±ma br±hmaºo catasso sat±rah± g±th±yo ±d±ya v²satiyonajasata½ magga½ atikkamitv± ta½ nagara½ patv± dv±rag±me vasitv± s³riye uggate nagara½ pavisanto r±j±na½ p±c²nadv±rena nikkhanta½ disv± hattha½ pas±retv± jay±pesi. R±j± dis±cakkhuko hutv± gacchanto unnatappadese µhitassa br±hmaºassa pas±ritahattha½ disv± hatthin± ta½ upasaªkamitv± pucchi–
396. “Kismi½ nu raµµhe tava j±tibh³mi, atha kena atthena idh±nupatto;
akkh±hi me br±hmaºa etamattha½, kimicchas² demi tayajja patthitan”ti.
Tassattho– bho br±hmaºa, tava j±tibh³mi kismi½ raµµhe atthi nu, kena atthena payojanena hetubh³tena ida imasmi½ nagare anuppatto, bho br±hmaºa, may± pucchito so tva½ etamattha½ eta½ payojana½ me mayha½ akkh±hi kathehi, tay± patthitavatthu½ te tuyha½ ajja id±ni dad±mi, ki½ vatthu½ icchas²ti.
Atha na½ so g±tham±ha–
397. “G±th± catasso dharaº²mahissara, sugambh²ratth± varas±gar³pam±;
taveva atth±ya idh±gatosmi, suºohi g±th± paramatthasa½hit±”ti.
Tattha dharaº²mahissar±ti bh³mip±la catasso g±th± ki½ bh³t±?. Sugambh²ratth± varas±gar³pam±, taveva tava eva atth±ya idha µh±na½ anuppatto asmi bhav±mi. Suºoh²ti kassapadasabalena desit± paramatthasa½hit± im± sat±rah± g±th±yo suºoh²ti attho.
Iti vatv±, “mah±r±ja, im± kassapadasabalena desit± catasso sat±rah± g±th±yo “tumhe sutavittak±’ti sutv± tumh±ka½ desetu½ ±gatomh²”ti ±ha. R±j± tuµµham±naso hutv±, “±cariya suµµhu te ±gata½, may± pana nivattitu½ na sakk±, ajja phussanakkhattayogena s²sa½ nh±yitu½ ±gatomhi, aha½ punadivase ±gantv± soss±mi, tva½ m± ukkaºµh²”ti vatv± “gacchatha br±hmaºassa asukagehe sayana½ paññ±petv± gh±sacch±dana½ sa½vidahath±”ti amacce ±º±petv± uyy±na½ p±visi. Ta½ aµµh±rasahatthena p±k±rena parikkhitta½ ahosi. Ta½ aññamañña½ saªghaµµent± samant± hatthino parikkhipi½su, tato ass±, tato rath±, tato dhanuggah±, tato patt²ti, saªkhubhitamah±samuddo viya unn±dento balak±yo ahosi. Atha r±j± o¼±rik±ni ±bharaº±ni omuñcitv± massukamma½ k±retv± ubbaµµitasar²ro pokkharaºiy± anto r±javibhavena nhatv± paccuttaritv± udakaggahaºas±µakena niv±setv± aµµh±si. Athassa dussagandham±l±laªk±re upanayi½su. Poris±do cintesi– “r±j± alaªkatak±le bh±riko bhavissati, sallahukak±leyeva na½ gaºhiss±m²”ti. So nadanto vagganto udake maccha½ ±lu¼ento vijjulat± viya matthake khagga½ paribbhamento “aha½ are manussacoro poris±do”ti n±ma½ s±vetv± aªguli½ nal±µe µhapetv± udak± uttari. Tassa sadda½ sutv±va hatth±roh± hatth²hi, ass±roh± assehi, rath±roh± rathehi bhassi½su. Balak±yo gahitagahit±ni ±vudh±ni cha¹¹etv± urena bh³miya½ nipajji.
Poris±do sutasoma½ ukkhipitv± gaºhi, sesar±j±no p±de gahetv± adhos²sake katv± paºhiy± s²sa½ paharanto gacchati. Bodhisatta½ pana upagantv± onato ukkhipitv± khandhe nis²d±pesi. So “dv±rena gamana½ papañco bhavissat²”ti sammukhaµµh±neyeva aµµh±rasahattha½ p±k±ra½ laªghitv± purato galitamadamattav±raºakumbhe akkamitv± pabbatak³µ±ni p±tento viya v±tajav±na½ assatar±na½ piµµhe akkamanto p±tetv± rathadhurarathas²sesu akkamitv± bhamika½ bhamanto viya n²laphalak±ni nigrodhapatt±ni maddanto viya ekavegeneva tiyojanamatta½ magga½ gantv± “atthi nu kho koci sutasomassatth±ya pacchato ±gacchanto”ti oloketv± kañci aditv± saºika½ gacchanto sutasomassa kesehi udakabind³ni attano ure patit±ni disv± “maraºassa abh±yanto n±ma natthi, sutasomopi maraºabhayena rodati maññe”ti cintetv± ±ha–