384. “Ras±na½ aññatara½ eta½, kasm± ma½ tva½ niv±raye;
soha½ tattha gamiss±mi, yattha lacch±mi edisa½.
385. “Sov±ha½ nippatiss±mi, nate vacch±mi santike;
yassa me dassanena tva½, n±bhinandasi br±hmaº±”ti.
Tattha ras±nanti loºambilatittakakaµukakh±rikamadhurakas±vasaªkh±t±na½ sattanna½ ras±na½ aññatara½ uttamarasameta½ majja½ n±ma. Sov±hanti so aha½ eva. Nippatiss±m²ti nikkhamiss±mi.
Evañca pana vatv± “n±ha½ sur±p±n± viramiss±mi, ya½ te ruccati, ta½ karoh²”ti ±ha. Atha br±hmaºo “tayi amhe pariccajante mayampi ta½ pariccajiss±m±”ti vatv± g±tham±ha–
386. “Addh± aññepi d±y±de, putte lacch±ma m±ºava;
tvañca jamma vinassasu, yattha patta½ na ta½ suºe”ti.
Tattha yattha pattanti yattha gata½ ta½ “asukaµµh±ne n±ma vasat²”ti na suºoma, tattha gacch±h²ti attho.
Atha na½ vinicchaya½ netv± aputtabh±va½ katv± n²har±pesi. So aparabh±ge nippaccayo kapaºo jiººapilotika½ niv±setv± kap±lahattho piº¹±ya caranto aññatara½ kuµµa½ niss±ya k±lamak±si. Ida½ k±raºa½ ±haritv± k±¼ahatthi rañño dassetv±, “mah±r±ja, sace tva½ amh±ka½ vacana½ na karissasi, pabb±jan²yakamma½ te karissant²”ti vatv± g±tham±ha–
387. “Evameva tuva½ r±ja, dvipadinda suºohi me;
pabb±jessanti ta½ raµµh±, soº¹a½ m±ºavaka½ yath±”ti.
Tattha dvipadind±ti dvipad±na½ inda, bho mah±r±ja, me mama vacana½ suºohi tuva½, evameva soº¹a½ m±ºavaka½ yath± ta½ bhavanta½ raµµhato pabb±jessanti.
Eva½ k±¼ahatthin± upam±ya ±haµ±yapi r±j± tato viramitu½ asakkonto aparampi ud±haraºa½ dassetu½ ±ha–
388. “Suj±to n±ma n±mena, bh±vitatt±na s±vako;
acchara½ k±mayantova, na so bhuñji na so pivi;
389. “kusaggenudakam±d±ya, samudde udaka½ mine;
eva½ m±nusak± k±m±, dibbak±m±na santike.
390. “Evameva aha½ k±¼a, bhutv± bhakkha½ rasuttama½;
aladdh± m±nusa½ ma½sa½, maññe hiss±mi j²vitan”ti.
Vatthu heµµh± vuttasadisameva.
Tattha bh±vitatt±n±ti bh±vitacitt±na½ tesa½ pañcanna½ isisat±na½. Acchara½ k±mayantov±ti so kira tesa½ is²na½ mah±jambupesiy± kh±danak±le an±gamana½ viditv± “ki½ nu kho k±raº± na ±gacchanti, sace katthaci gat±, j±niss±mi, no ce, atha nesa½ santike dhamma½ suºiss±m²”ti uyy±na½ gantv± isigaºe vanditv± gaºajeµµhakassa santike dhamma½ suºanto nisinnova s³riye atthaªgate uyyojiyam±nopi “ajja idheva vasiss±m²”ti vatv± isigaºa½ vanditv± paººas±la½ pavisitv± nipajji. Rattibh±ge sakko devar±j± devacchar±saªghaparivuto saddhi½ attano paric±rik±hi isigaºa½ vanditu½ ±gato, sakal±r±mo ekobh±so ahosi. Suj±to “ki½ nu kho etan”ti uµµh±ya paººas±lachiddena olokento sakka½ isigaºa½ vanditu½ ±gata½ devacchar±parivuta½ disv± acchar±na½ saha dassanena r±garatto ahosi. Sakko nis²ditv± dhammakatha½ sutv± sakaµµh±nameva gato. Kuµumbikopi punadivase isigaºa½ vanditv± pucchi– “bhante, ko n±mesa rattibh±ge tumh±ka½ vandanatth±ya ±gato”ti? “Sakko, ±vuso”ti. “Ta½ pariv±retv± nisinn± k± n±met±”ti? “Devacchar± n±met±”ti. So isigaºa½ vanditv± geha½ gantv± gatak±lato paµµh±ya “acchara½ me detha, acchara½ me deth±”ti vilapi. ѱtak± pariv±retv± “bh³t±viµµho nu kho”ti acchara½ pahari½su. So “n±ha½ eta½ acchara½ kathemi, devacchara½ kathem²”ti vatv± “aya½ acchar±”ti alaªkaritv± ±n²ta½ bhariyampi gaºikampi olokento “n±ya½ acchar±, yakkhin² es±, devacchara½ me deth±”ti vilapanto nir±h±ro hutv± tattheva j²vitakkhaya½ p±puºi. Tena vutta½–
“Acchara½ k±mayantova, na so bhuñji na so piv²”ti.
Kusaggenudakam±d±ya, samudde udaka½ mineti, samma k±¼ahatthi, yo kusaggeneva udaka½ gahetv± “ettaka½ siy± mah±samudde udakan”ti tena saddhi½ upam±ya mineyya, so kevala½ mineyyeva, kusagge pana udaka½ atiparittakameva. Yath± ta½, eva½ m±nusak± k±m± dibbak±m±na½ santike, tasm± so suj±to añña½ itthi½ na olokesi, accharameva patthento mato. Evamev±ti yath± so dibbak±ma½ alabhanto j²vita½ jahi, eva½ ahampi uttamarasa½ manussama½sa½ alabhanto j²vita½ jahiss±m²ti vadati.
Ta½ sutv± k±¼ahatthi “aya½ r±j± ativiya rasagiddho, saññ±pess±mi nan”ti sakaj±tik±na½ ma½sa½ kh±ditv± ±k±sacar± suvaººaha½s±pi t±va vinaµµh±ti dassetu½ g±th±dvayam±ha–
391. “Yath±pi te dhataraµµh±, ha½s± veh±yasaªgam±;
abhuttaparibhogena, sabbe abbhatthata½ gat±.
392. “Evameva tuva½ r±ja, dvipadinda suºohi me;
abhakkha½ r±ja bhakkhesi, tasm± pabb±jayanti tan”ti.
Tattha abhuttaparibhogen±ti attano sam±naj±tik±na½ paribhogena. Abbhatthata½ gat±ti sabbe maraºameva patt±. At²te kira cittak³µe suvaººaguh±ya½ navuti ha½sasahass±ni vasanti. Te vassike catt±ro m±se na nikkhamanti, sace nikkhameyyu½, udakapuººehi pattehi uppatitu½ asakkont± mah±samuddeyeva pateyyu½, tasm± na ca nikkhamanti. Upakaµµhe pana vassak±le j±tassarato saya½j±tas±liyo ±haritv± guha½ p³retv± s±li½ kh±dant± vasanti. Tesa½ pana guha½ paviµµhak±le guhadv±re eko rathacakkappam±ºo uººan±bhi n±ma makkaµako ekekasmi½ m±se ekeka½ j±la½ vinandhati. Tassa ekeka½ sutta½ gorajjuppam±ºa½ hoti. Ha½s± “ta½ j±la½ bhindissat²”ti ekassa taruºaha½sassa dve koµµh±se denti. So vigate deve purato gantv± ta½ j±la½ bhindati. Tena maggena ses± gacchanti. Athekasmi½ k±le pañca m±se vasso vuµµho ahosi. Ha½s± kh²ºagocar± “ki½ nu kho kattabban”ti mantetv± “maya½ j²vant± aº¹±ni labhiss±m±”ti paµhama½ aº¹±ni kh±di½su, tato potake, tato jiººaha½se. Pañcam±saccayena vassa½ apagata½. Makkaµako pañca j±l±ni vinandhi. Ha½s± sakaj±tik±na½ ma½sa½ kh±ditv± appath±m± j±t±. Dviguºakoµµh±sal±bh² ha½sataruºo j±le paharitv± catt±ri bhindi, pañcama½ chinditu½ n±sakkhi, tattheva laggi. Athassa s²sa½ vijjhitv± makkaµako lohita½ pivi. Aññopi ±gantv± j±la½ pahari, sopi tattheva lagg²ti eva½ sabbesa½ makkaµako lohita½ pivi. Tad± dhataraµµhakula½ ucchinnanti vadanti. Tena vutta½ “sabbe abbhatthata½gat±”ti.
Evameva tuvanti yath± ete ha½s± abhakkha½ sakaj±tikama½sa½ kh±di½su, tath± tvampi kh±dasi, sakalanagara½ bhayappatta½, virama, mah±r±j±ti. Tasm± pabb±jayanti tanti yasm± abhakkha½ sakaj±tikama½sa½ bhakkhesi, tasm± ime nagarav±sino ta½ raµµh± pabb±jayanti.
R±j± aññampi upama½ vattuk±mo ahosi. N±gar± pana uµµh±ya, “s±mi sen±pati, ki½ karosi, ki½ manussama½sakh±daka½ cora½ gahetv± vicarasi, sace na viramissati, raµµhato na½ pabb±jeh²”ti vatv± n±ssa kathetu½ ada½su. R±j± bah³na½ katha½ sutv± bh²to puna vattu½ n±sakkhi. Punapi na½ sen±pati “ki½ mah±r±ja viramitu½ sakkhissasi, ud±hu na sakkhissas²”ti vatv± “na sakkom²”ti vutte sabba½ orodhagaºañca puttadh²taro ca sabb±laªk±rapaµimaº¹ite passe µhapetv±, “mah±r±ja, ime ñ±timaº¹ale ceva amaccagaºañca rajjasiriñca olokehi, m± vinassi, virama manussama½sato”ti ±ha. R±j± “na mayha½ ete manussama½sato piyatar±”ti vatv± “tena hi, mah±r±ja, imamh± nagar± ca raµµh± ca nikkhamath±”ti vutte, “k±¼ahatthi, na me rajjenattho, nagar± nikkham±mi, eka½ pana me khaggañca rasakañca bh±janañca deh²”ti ±ha. Athassa khaggañca ma½sapacanabh±janañca pacchiñca ukkhip±petv± rasakañca datv± raµµh± pabb±jan²yakamma½ kari½su.
So khaggañca rasakañca ±d±ya nagar± nikkhamitv± arañña½ pavisitv± ekasmi½ nigrodham³le vasanaµµh±na½ katv± tattha vasanto aµavimagge µhatv± manusse m±retv± ±haritv± rasakassa deti. Sopissa ma½sa½ pacitv± upan±meti. Eva½ ubhopi j²vanti. Manussagahaºak±le “aha½ are manussacoro poris±do”ti vatv± tasmi½ pakkhante koci sakabh±vena saºµh±tu½ na sakkoti, sabbe bh³miya½ patanti. Tesu ya½ icchati, ta½ uddha½p±da½ adhos²sa½ katv± ±haritv± rasakassa deti. So ekadivasa½ araññe kañci manussa½ alabhitv± ±gato rasakena “ki½ dev±”ti vutte “uddhane ukkhali½ ±ropeh²”ti ±ha. “Ma½sa½ kaha½, dev±”ti? “Labhiss±maha½ ma½san”ti. So “natthi me d±ni j²vitan”ti kampam±no uddhane aggi½ katv± ukkhali½ ±ropesi. Atha na½ poris±do asin± m±retv± ma½sa½ pacitv± kh±di. Tato paµµh±ya ekakova j±to sayameva pacitv± kh±dati. “Poris±do magge maggapaµipanne hanat²”ti sakalajambud²pe p±kaµo ahosi.
Tad± eko sampannavibhavo br±hmaºo pañcahi sakaµasatehi voh±ra½ karonto pubbantato aparanta½ sañcarati. So cintesi– “poris±do n±ma kira coro antar±magge manusse m±resi, dhana½ datv± ta½ aµavi½ atikkamiss±m²”ti. So aµavimukhav±s²na½ manuss±na½ “tumhe ma½ aµavito atikk±meth±”ti sahassa½ datv± tehi saddhi½ magga½ paµipajji. Gacchanto ca br±hmaºo sabbasattha½ purato katv± saya½ nh±t±nulitto sabb±laªk±rapaµimaº¹ito setagoºayutte sukhay±nake nisinno tehi aµaviv±sikapurisehi parivuto sabbapacchato agam±si. Tasmi½ khaºe poris±do rukkha½ ±ruyha purise upadh±rento sesamanussesu “ki½ imesu may± kh±ditabba½ atth²”ti vigatacchando hutv± br±hmaºa½ diµµhak±lato paµµh±ya ta½ kh±dituk±mat±ya paggharitakhe¼o ahosi. So tasmi½ attano santika½ ±gate rukkhato oruyha “aha½ are poris±do”ti n±ma½ tikkhattu½ s±vetv± khagga½ parivattento v±luk±ya tesa½ akkh²ni p³rento viya pakkhandi. Ekopi µh±tu½ samattho n±ma natthi, sabbe bh³miya½ urena nipajji½su. So sukhay±nake nisinna½ br±hmaºa½ p±de gahetv± piµµhiya½ adhos²saka½ olambetv± s²sa½ gopphakehi paharanto ukkhipitv± p±y±si.
Tad± te puris± uµµh±ya, “bho, puris± maya½ br±hmaºassa hatthato kah±paºasahassa½ gaºhimh±, ko n±ma amh±ka½ purisak±ro, sakkont± v± asakkont± v± thoka½ anubandh±m±”ti vatv± anubandhi½su. Poris±dopi nivattitv± olokento kañci aditv± saºika½ p±y±si. Tasmi½ khaºe th±masampanno eko s³rapuriso vegena ta½ p±puºi. So ta½ disv± eka½ vati½ laªghanto khadirakh±ºuka½ akkami, kh±ºuko piµµhip±dena nikkhami. Lohitena paggharantena laªgham±no y±ti. Atha na½ so disv±, “bho, may± esa viddho, kevala½ tumhe pacchato etha, gaºhiss±mi nan”ti ±ha. Te dubbalabh±va½ ñatv± ta½ anubandhi½su. So tehi anubaddhabh±va½ ñatv± br±hmaºa½ vissajjetv± att±na½ sotthimak±si. Atha aµaviv±sikapuris± br±hmaºassa laddhak±lato paµµh±ya “ki½ amh±ka½ coren±”ti tato nivatti½su.