Ta½ sutv± sen±pati “aya½ sakeneva mukhena paµij±n±ti, aho s±hasiko, ettaka½ n±ma k±la½ ime manuss± etena kh±dit±, v±ress±mi nan”ti cintetv± ±ha– “mah±r±ja, m± eva½ kari, m± manussama½sa½ kh±das²”ti. “K±¼ahatthi ki½ kathesi, n±ha½ viramitu½ sakkom²”ti. “Mah±r±ja, sace na viramissasi, att±nañca raµµhañca n±sessas²”ti. “Eva½ nassantepi aha½ neva tato viramitu½ sakkom²”ti. Tato sen±pati tassa saññ±panatth±ya vatthu½ ±haritv± dasseti– at²tasmiñhi k±le mah±samudde cha mah±macch± ahesu½. Tesu ±nando timinando ajjh±rohoti ime tayo macch± pañcayojanasatik±, timiªgalo timirapiªgalo mah±timirapiªgaloti ime tayo macch± sahassayojanik± honti. Te sabbepi p±s±ºasev±labhakkh± ahesu½. Tesu ±nando mah±samuddassa ekapasse vasati. Ta½ bah³ macch± dassan±ya upasaªkamanti, ekadivasa½ “sabbesa½ dvipadacatuppad±na½ satt±na½ r±j± paññ±yati, amh±ka½ r±j± natthi, mayampeta½ r±j±na½ kariss±m±”ti cintetv± sabbe ekacchand± hutv± ±nanda½ r±j±na½ kari½su. Te macch± tato paµµh±ya tassa s±ya½ p±tova upaµµh±na½ gacchanti. Athekadivasa½ ±nando ekasmi½ pabbate p±s±ºasev±la½ kh±danto aj±nitv± “sev±lo”ti saññ±ya eka½ maccha½ kh±di. Tassa ta½ ma½sa½ kh±dantassa sakalasar²ra½ saªkhobhesi. So “ki½ nu kho ida½ ativiya madhuran”ti n²haritv± olokento macchama½sakhaº¹a½ disv± “ettaka½ k±la½ aj±nitv± na kh±d±m²”ti cintetv± “s±ya½ p±topi macch±na½ ±gantv± gamanak±le eka½ dve macche kh±diss±mi, p±kaµa½ katv± kh±diyam±ne ekopi ma½ na upasaªkamissati, sabbe pal±yissanti, paµicchanno hutv± pacch± osakkitosakkita½ paharitv± kh±diss±m²”ti tath± katv± kh±di. Macch± parikkhaya½ gacchant± cintayi½su. “Kuto nu kho ñ±t²na½ bhaya½ uppajjissat²”ti. Atheko paº¹ito maccho “mayha½ ±nandassa kiriy± na ruccati, pariggaºhiss±mi nan”ti macchesu upaµµh±na½ gatesu ±nandassa kaººapatte paµicchanno aµµh±si. ¾nando macche uyyojetv± sabbapacchato gacchanta½ maccha½ kh±di. So paº¹itamaccho tassa kiriya½ disv± itaresa½ ±rocesi. Te sabbepi bh²tatasit± pal±yi½su. ¾nando tato paµµh±ya macchama½sagiddhena añña½ gocara½ na gaºhi. So jighacch±ya p²¼ito kilanto “kaha½ nu kho ime gat±”ti te macche pariyesanto eka½ pabbata½ disv± “mama bhayena ima½ pabbata½ niss±ya vasanti maññe, pabbata½ parikkhipitv± upadh±ress±m²”ti naªguµµhena ca s²sena ca ubho passe parikkhipitv± gaºhi. Tato “sace idha vasanti, pal±yissant²”ti pabbata½ parikkhipanta½ attano naªguµµha½ disv± “aya½ maccho ma½ vañcetv± pabbata½ niss±ya vasat²”ti kuddho paºº±sayojanamatta½ sakanaªguµµhakhaº¹a½ aññamacchasaññ±ya da¼ha½ gahetv± murumur±yanto kh±di, dukkhavedan± uppajji. Lohitagandhena macch± sannipatitv± luñjitv± kh±dant± y±va s²s± ±gama½su. Mah±sar²rat±ya parivattetu½ asakkonto tattheva j²vitakkhaya½ p±puºi, pabbatar±si viya aµµhir±si ahosi. ¾k±sac±rino t±pasaparibb±jak± manuss±na½ kathayi½su. Sakalajambud²pe manuss± j±ni½su. Ta½ vatthu½ ±haritv± dassento k±¼ahatthi ±ha–
378. “¾nando sabbamacch±na½, kh±ditv± rasagiddhim±;
parikkh²º±ya paris±ya, att±na½ kh±diy± mato.
379. “Eva½ pamatto rasag±rave ratto, b±lo yad² ±yati n±vabujjhati;
vidhamma putte caji ñ±take ca, parivattiya att±naññeva kh±dati.
380. “Ida½ te sutv±na vigetu chando, m± bhakkhay² r±ja manussama½sa½;
m± tva½ ima½ kevala½ v±rijova, dvipad±dhipa suññamak±si raµµhan”ti.
Tattha ±nandoti, mah±r±ja, at²tasmi½ k±le mah±samudde pañcasatayojaniko ±nando n±ma mah±maccho sabbesa½ macch±na½ r±j± mah±samuddassa ekapasse µhito. Kh±ditv±ti sakaj±tik±na½ macch±na½ rasagiddhim± macche kh±ditv±. Parikkh²º±y±ti macchaparis±ya khayappatt±ya. Att±nanti añña½ gocara½ aggahetv± pabbata½ parikkhipanto paºº±sayojanamatta½ attano naªguµµhakhaº¹a½ aññamacchasaññ±ya kh±ditv± mato maraºappatto hutv± id±ni mah±samudde pabbatamatto aµµhir±si ahosi. Eva½ pamattoti yath± mah±maccho ±nando, evampi tath± tva½ taºh±rasagiddhiko hutv± pamatto pam±dabh±vappatto. Rasag±rave rattoti manussama½sassa rasag±rave ratto atirattacitto hoti. B±loti yadi b±lo duppañño ±yati½ an±gate k±le uppajjanakadukkha½ n±vabujjhati na j±n±ti. Vidhamm±ti vidhametv± vin±setv± Putteti puttadh²taro ca. ѱtake c±ti sesañ±take ca sah±ye ca, vidhamma putte ca cajitv± ñ±take c±ti attho. Parivattiy±ti añña½ ±h±ra½ alabhitv± jighacch±ya p²¼ito sakalanagara½ parivattiya vicaritv± manussama½sa½ alabhitv± att±na½ kh±danto ±nando maccho viya att±naññeva kh±dati. Ida½ te sutv±n±ti, mah±r±ja, te tuyha½ may± ±n²ta½ ida½ ud±haraºa½ sutv± chando manussama½sakh±danacchando vigetu vigacchatu viramatu. M± bhakkhay²ti r±ja manussama½sa½ m± bhakkhayi m± kh±di. M± tva½ ima½ kevalanti mah±samudda½ suñña½ karonto v±rijo ±nando maccho iva, bho dvipad±dhipa, dvipad±na½ manuss±na½, issara mah±r±ja, tva½ kevala½ saccato ima½ tava k±siraµµha½ nagara½ suñña½ m± ak±s²ti attho. Ta½ sutv± r±j±, “bho k±¼ahatthi, na tvameva upama½ j±n±si, ahampi j±n±m²”ti manussama½sagiddhat±ya por±ºakavatthu½ ±haritv± dassento ±ha–
381. “Suj±to n±ma n±mena, oraso tassa atrajo;
jambupesimaladdh±na, mato so tassa saªkhaye.
382. “Evameva aha½ k±¼a, bhutv± bhakkha½ rasuttama½;
aladdh± m±nusa½ ma½sa½, maññe hiss±mi j²vitan”ti.
Tattha suj±to n±m±ti k±¼ahatthi kuµumbiko n±mena suj±to n±ma, tassa atrajo putto oraso jambupesi½ aladdh±na alabhitv±na. Matoti yath± tass± jambupesiy± saªkhaye so kuµumbikaputto mato, evameva aha½ rasuttama½ aññaras±na½ uttama½ manuss±na½ ma½sa½ bhutv± bhuñjitv± aladdh± manussama½sa½ j²vita½ hiss±m²ti maññe maññ±mi. At²te kira b±r±ºasiya½ suj±to n±ma kuµumbiko loºambilasevanatth±ya himavantato ±gat±ni pañca isisat±ni attano uyy±ne vas±petv± upaµµh±si. Ghare cassa nibaddha½ pañcasatamatt± bhikkh± ahosi. Te pana t±pas± kad±ci janapadepi bhikkh±ya caranti, kad±ci mah±jambupesi½ ±haritv± kh±danti. Tesa½ jambupesi½ ±haritv± kh±danak±le suj±to cintesi– “ajja bhaddant±na½ tayo catt±ro divas± an±gacchant±na½, kaha½ nu kho gat±”ti. So attano puttaka½ aªguliya½ g±h±petv± tesa½ bhattakiccak±le tattha agam±si. Tasmi½ samaye mahallak±na½ mukhavikkh±lanak±le udaka½ datv± sabbanavako jambupesi½ kh±dati. Suj±to t±pase vanditv± nisinno– “ki½, bhante, kh±dath±”ti pucchi. “Mah±jambupesi½, ±vuso”ti. Ta½ sutv± kum±ro pip±sa½ upp±desi. Athassa gaºajeµµhako t±paso thoka½ d±pesi. So ta½ kh±ditv± madhurarase bajjhitv±– “jambupesi½ me deth±”ti punappuna½ y±ci. Kuµumbiko dhamma½ suºanto, “puttaka, m± viravi, geha½ gantv± kh±dissas²”ti ta½ vañcetv± “ima½ niss±ya bhadant± ukkaºµheyyun”ti ta½ samass±sento isigaºa½ an±pucchitv± geha½ gato. Gatak±lato paµµh±ya cassa putto “jambupesi½ me deth±”ti paridevi. Suj±to “isayopi ±cikkhiss±m²”ti uyy±na½ gato. Te isayopi “idha cira½ vasimh±”ti himavantameva gat±. ¾r±me isayo apassanto tassa jambu-ambapanasamoc±d²na½ pesiyo madhusakkharacuººasa½yutt± ad±si. T± tassa jivhagge µhapitamatt± hal±halavisasadis± honti. So satt±ha½ nir±h±ro hutv± j²vitakkhaya½ p±puºi. R±j± ida½ k±raºa½ ±haritv± dassento evam±ha. Tato k±¼ahatthi “aya½ r±j± ativiya rasagiddho, apar±nipissa ud±haraº±ni ±hariss±m²”ti cintetv±, “mah±r±ja, viram±h²”ti ±ha. “Aha½ viramitu½ na sakkom²”ti. Deva, sace na viramissasi, tuva½ ñ±timaº¹alato ceva rajjasirito ca parih±yissasi. At²tasmiñhi, mah±r±ja, idheva b±r±ºasiya½ pañcas²larakkhaka½ sotthiyakula½ ahosi Tassa kulassa ekaputtako ahosi. So m±t±pit³na½ piyo man±po ahosi paº¹ito byatto tiººa½ ved±na½ p±rag³. So samavayehi taruºehi saddhi½ gaºabandhanena vicari. Ses± gaºabandh± macchama½s±d²ni kh±dant± sura½ pivanti. M±ºavo ma½s±d²ni na kh±dati, sura½ na pivati. Te mantayi½su– “aya½ sur±ya apivanato amh±ka½ m³la½ na deti, up±yena na½ sura½ p±yess±m±”ti. Te sannipatitv±, “samma, chaºak²¼a½ k²¼iss±m±”ti ±ha½su. “Samma, tumhe sura½ pivatha, aha½ sura½ na piv±mi, tumheva gacchath±”ti. “Samma, tava pivanatth±ya kh²ra½ gaºh±pess±m±”ti. So “s±dh³”ti sampaµicchi. Dhutt± uyy±na½ gantv± paduminipattesu tikhiºasura½ bandh±petv± µhapayi½su. Atha nesa½ p±nak±le m±ºavassa kh²ra½ upanayi½su. Atha eko dhutto “pokkharamadhu½, bho, ±har±”ti ±har±petv± paduminipattapuµa½ heµµh± chidda½ katv± aªgul²hi mukhe µhapetv± ±ka¹¹hi. Eva½ itarepi ±har±petv± pivi½su. M±ºavo “ki½ n±metan”ti pucchi. “Pokkharamadhun±m±”ti. “Ahampi thoka½ labhiss±mi, detha bhonto”ti. Tassapi d±payi½su. So pokkharamadhusaññ±ya sura½ pivi. Athassa aªg±rapakkama½sa½ ada½su, tampi kh±di. Evamassa punappuna½ pivantassa mattak±le “na eta½ pokkharamadhu, sur± es±”ti vadi½su. So “ettaka½ k±la½ eva½ madhurarasa½ na j±ni½, ±haratha, bho, suran”ti ±ha. Te ±haritv± punapi ada½su. Pip±s± mahat² ahosi. Athassa punapi y±cantassa “kh²º±”ti vadi½su. So “handa ta½, bho, ±har±peth±”ti aªgulimuddika½ ad±si, so sakaladivasa½ tehi saddhi½ pivitv± matto rattakkho kampanto vilapanto geha½ gantv± nipajji. Athassa pit± sur±ya pivitabh±va½ ñatv± vigate matte, “t±ta, ayutta½ te kata½ sottiyakule j±tena sura½ pivantena, m± puna eva½ ak±s²”ti ±ha. “T±ta, ko mayha½ doso”ti. “Sur±ya pivitabh±vo”ti. “T±ta, ki½ kathesi, may± evar³pa½ madhurarasa½ ettaka½ k±la½ aladdhapubban”ti. Br±hmaºo punappuna½ y±ci. Sopi “na sakkomi viramitun”ti ±ha. Atha br±hmaºo “eva½ sante amh±ka½ kulava½so ca ucchijjissati, dhanañca vinassissat²”ti cintetv± g±tham±ha–
383. “M±ºava abhir³posi, kule j±tosi sotthiye;
na tva½ arahasi t±ta, abhakkha½ bhakkhayetave”ti.
Tattha m±ºav±ti, m±ºava, tva½ abhir³po asi, sotthiye kule j±topi asi. Abhakkha½ bhakkhayetaveti, t±ta, tva½ abhakkhitabbayuttaka½ bhakkhayitu½ na arahasi. Evañca pana vatv±, “t±ta, virama, sace na viramasi, aha½ ta½ ito geh± nikkh±mess±mi, tava raµµh± pabb±jan²yakamma½ kariss±m²”ti ±ha. M±ºavo “eva½ santepi aha½ sura½ jahitu½ na sakkom²”ti vatv± g±th±dvayam±ha–