“Atha khalu, bho, kuº±lo sakuºo ta½ puººamukha½ phussakokila½ pakkhehi ca mukhatuº¹akena ca pariggahetv± vuµµh±petv± n±n±bhesajj±ni p±y±pesi. Atha khalu, bho, puººamukhassa phussakokilassa so ±b±dho paµippassambh²”ti.
Tattha piyak±ti setapupph±. Hasan±ti ha-k±ro sandhikaro, asan±yeva. Tir²µ²ti ek± rukkhaj±ti. Candan±ti rattasurabhicandan±. Oghavaneti etesa½ oghena ghaµ±ya samann±gatavane. Devad±rukacocagahaneti devad±rurukkhehi ceva kadal²hi ca gahane. Kaccik±r±ti ek± rukkhaj±ti. Kaºik±r±ti mah±pupph±. Kaººik±r±ti khuddakapupph±. Ki½suk±ti v±tagh±tak±. Yodhik±ti y³thik±. Vanamallikamanaªgaºamanavajjabhaº¹isurucirabhaginim±l±malyadhareti mallik±nañca anaªgaº±na½ anavajj±nañca bhaº¹²na½ surucir±nañca bhagin²na½ pupphehi m±lyadh±rayam±ne. Dhanutakk±r²ti dhanup±µali. T±l²s±ti t±l²sapattarukkh±. Kacchavitateti etehi j±tisuman±d²hi vitate nadikacchapabbatakacche. Sa½kusumitalat±ti tesu tesu µh±nesu suµµhu kusumita-atimuttakehi ceva n±n±vidhalat±hi ca vitatapaµimaº¹itapadese. Gaº±dhivuµµheti etesa½ vijj±dhar±d²na½ gaºehi adhivuµµhe. Puººamukhoti mukhaparipuººat±ya puººamukho. Parehi phuµµhat±ya phussakokilo. Vil±sitanayanoti vil±sitanetto. Mattakkhoti yath± matt±na½ akkh²ni ratt±ni honti, eva½ rattakkho, pam±ºayuttanetto v±. Bhaginiyoti ariyavoh±rena ±lapana½. Paricareyy±th±ti sakaladivasa½ gahetv± vicareyy±tha. Iti so piyakatha½ kathetv± uyyojeti. Kad±ci pana kuº±lo sapariv±ro puººamukha½ dassan±ya gacchati, kad±ci puººamukho kuº±lassa santika½ ±gacchati. Ten±ha “atha khalu, bho”ti. Samm±ti vayassa. ¾gamm±ti paµicca upaniss±ya. Labheyy±m±ti kuº±lassa santik± piyavacana½ labheyy±ma. Appeva n±m±ti api n±ma labheyy±tha, vakkh±mi nanti. Suj±t±nanti samaj±tik±na½. Nass±ti pal±ya. Jamm±ti l±maka. Viyattoti ko nu tay± sadiso añño byatto n±ma atthi. J±y±jinen±ti j±y±jitena, ayameva v± p±µho. Eva½ itthipar±jitena tay± sadiso ko n±ma byatto atth²ti ta½ puna evar³passa vacanassa abhaºanatth±ya apas±deti. Tatoyev±ti “kuddho me kuº±lo”ti cintetv± tatoyeva paµinivatti, so nivattitv± sapariv±ro attano niv±saµµh±nameva agam±si. Appeva n±m±ti sa½sayaparivitakko, imamh± ±b±dh± vuµµhaheyya v± no v±ti eva½ cintetv± ta½ oh±ya pakkami½su. Tumhanti tumh±ka½. Appeva n±m±ti tamh± ±b±dh± vuµµhaheyya v± no v±, amh±ka½ ±gatak±le mato bhavissati. Mayañhi id±neva so marissat²ti ñatv± tumh±ka½ p±daparic±rik± bhavitu½ ±gat±. Tenupasaªkam²ti im± itthiyo s±mikassa matak±le ±gat± paµikk³l± bhaviss±m±ti ta½ pah±ya ±gat±, aha½ gantv± mama sah±yaka½ pupphaphal±d²ni n±n±bhesajj±ni sa½haritv± aroga½ kariss±m²ti cintetv± n±gabalo mah±satto ±k±se uppatitv± yena so tenupasaªkami. Hanti nip±to, “j²vasi, samm±”ti pucchanto evam±ha. Itaropissa “j²v±m²”ti vadanto “ha½ samm±”ti ±ha. P±y±pes²ti p±yesi. Paµippassambh²ti v³pasam²ti. T±pi dijakaññ±yo asmi½ aroge j±te ±gat±. Kuº±lopi puººamukha½ katip±ha½ phal±phal±ni kh±d±petv± tassa balappattak±le, “samma, id±ni tva½ arogo, attano paric±rik±hi saddhi½ vasa, ahampi attano vasanaµµh±na½ gamiss±m²”ti ±ha. Atha na½ so “im±, samma, ma½ b±¼hagil±na½ pah±ya pal±yanti, na me et±hi dhutt²hi attho”ti ±ha. Ta½ sutv± mah±satto “tena hi te, samma, itth²na½ p±pabh±va½ ±cikkhiss±m²”ti puººamukha½ gahetv± himavantapasse manosil±tala½ netv± sattayojanikas±larukkham³le manosil±sane nis²di. Ekasmi½ passe puººamukho sapariv±ro nis²di. Sakalahimavante devaghosan± cari– “ajja kuº±lo sakuºar±j± himavante manosil±sane nis²ditv± buddhal²l±ya dhamma½ desessati, ta½ suº±th±”ti. Paramparaghosena cha k±m±vacaradev± sutv± yebhuyyena tattha sannipati½su. Bahun±gasupaººakinnaravijj±dhar±d²nampi devat± tamattha½ ugghosesu½. Tad± ±nando n±ma gijjhar±j± dasasahassagijjhapariv±ro gijjhapabbate paµivasati. Sopi ta½ kol±hala½ sutv± “dhamma½ suºiss±m²”ti sapariv±ro ±gantv± ekamanta½ nis²di. N±radopi pañc±bhiñño t±paso dasasahassat±pasaparivuto himavantapadese viharanto ta½ devaghosana½ sutv± “sah±yo kira me kuº±lo itth²na½ aguºa½ kathessati, mah±sam±gamo bhavissati, may±pi ta½ desana½ sotu½ vaµµat²”ti t±pasadasasahassena saddhi½ iddhiy± tattha gantv± ekamanta½ nis²di. Buddh±na½ desan±sannip±tasadiso mah±sam±gamo ahosi. Atha mah±satto j±tissarañ±ºena itthidosapaµisa½yutta½ at²tabhave diµµhak±raºa½ puººamukha½ k±yasakkhi½ katv± kathesi. Tamattha½ pak±sento satth± ±ha–
“Atha khalu, bho, kuº±lo sakuºo ta½ puººamukha½ phussakokila½ gil±navuµµhita½ aciravuµµhita½ gelaññ± etadavoca–
“‘Diµµh± may±, samma puººamukha, kaºh± dvepitik± pañcapatik±ya chaµµhe purise citta½ paµibandhantiy±, yadida½ kabandhe p²µhasappimh²”’ti. Bhavati ca panuttarettha v±kya½–
290. “Athajjuno nakulo bh²maseno, yudhiµµhilo sahadevo ca r±j±;
ete pat² pañca maticca n±r², ak±si khujjav±manakena p±pan’ti.
“Diµµh± may±, samma puººamukha, saccatap±p² n±ma samaº² sus±namajjhe vasant² catutthabhatta½ pariº±mayam±n± sur±dhuttakena p±pamak±si.
“Diµµh± may±, samma puººamukha, k±kavat² n±ma dev² samuddamajjhe vasant² bhariy± venateyyassa naµakuverena p±pamak±si.
“Diµµh± may±, samma puººamukha, kuruªgadev² n±ma lomasuddar² e¼ikakum±ra½ k±mayam±n± cha¼aªgakum±radhanantev±sin± p±pamak±si.
“Evañheta½ may± ñ±ta½, brahmadattassa m±tara½;
oh±ya kosalar±ja½, pañc±lacaº¹ena p±pamak±si.
291. “Et± ca aññ± ca aka½su p±pa½, tasm±hamitth²na½ na vissase nappasa½se;
mah² yath± jagati sam±naratt±, vasundhar± itar²tar±patiµµh±;
sabbasah± aphandan± akupp±, tathitthiyo t±yo na vissase naro.
292. “S²ho yath± lohitama½sabhojano, v±¼amigo pañc±vudho suruddho;
pasayhakh±d² parahi½sane rato, tathitthiyo t±yo na vissase naro.
“Na khalu, samma puººamukha, vesiyo n±riyo gamaniyo, na het± bandhakiyo n±ma, vadhik±yo n±ma et±yo, yadida½ vesiyo n±riyo gamaniyo”ti.
“Coro viya veºikat± madir±va diddh± v±ºijo viya v±c±santhutiyo issasiªgamiva viparivatt±yo uragamiva dujivh±yo. Sobbhamiva paµicchann± p±t±lamiva dupp³r± rakkhas² viya duttos± yamovekantah±riyo. Sikh²riva sabbabhakkh± nad²riva sabbav±h² anilo viya yenak±ma½car± neru viya avisesakar± visarukkho viya niccaphalit±yoti. Bhavati ca panuttarettha v±kya½–
293. “‘Yath± coro yath± diddho, v±ºijova vikatthan²;
issasiªgamiva parivatt±, dujivh± urago viya.
294. “‘Sobbhamiva paµicchann±, p±t±lamiva duppur±;
rakkhas² viya duttos±, yamovekantah±riyo.
295. “Yath± sikh² nad² v±to, nerun±va sam±gat±;
visarukkho viya niccaphal±, n±sayanti ghare bhoga½;
ratanantakaritthiyo”’ti.
Tattha gil±navuµµhitanti paµhama½ gil±na½ pacch± vuµµhita½. Diµµh± may±ti at²te kira brahmadatto k±sir±j± sampannabalav±hanat±ya kosalarajja½ gahetv± kosalar±j±na½ m±retv± tassa aggamahesi½ sagabbha½ gahetv± b±r±ºasi½ gantv± ta½ attano aggamahesi½ ak±si. S± aparabh±ge dh²tara½ vij±yi. Rañño pana pakatiy± dh²t± v± putto v± natthi, so tussitv±, “bhadde, vara½ gaºh±h²”ti ±ha. S± gahitaka½ katv± µhapesi. Tass± pana kum±rik±ya “kaºh±”ti n±ma½ kari½su. Athass± vayappatt±ya m±t± ta½ ±ha– “amma, pitar± tava varo dinno, tamaha½ gahetv± µhapesi½, tava ruccanaka½ vara½ gaºh±”ti. S± “amma, mayha½ añña½ avijjam±na½ natthi, patiggahaºatth±ya me saya½ vara½ k±reh²”ti kilesabahulat±ya hirottappa½ bhinditv± m±tara½ ±ha. S± rañño ±rocesi. R±j± “yath±rucita½ pati½ gaºhat³”ti vatv± saya½ vara½ ghos±pesi. R±jaªgaºe sabb±laªk±rapaµimaº¹it± bah³ puris± sannipati½su. Kaºh± pupphasamugga½ ±d±ya uttaras²hapañjare µhit± olokent² ekampi na rocesi. Tad± paº¹ur±jagottato ajjuno nakulo bh²maseno yudhiµµhilo sahadevoti ime pañca paº¹ur±japutt± takkasil±ya½ dis±p±mokkhassa ±cariyassa santike sippa½ uggahetv± “desac±ritta½ j±niss±m±”ti vicarant± b±r±ºasi½ patv± antonagare kol±hala½ sutv± pucchitv± tamattha½ ñatv± “mayampi gamiss±m±”ti kañcanar³pasam±nar³p± tattha gantv± paµip±µiy± aµµha½su. Kaºh± te disv± pañcasupi tesu paµibaddhacitt± hutv± pañcannampi s²sesu m±l±cumbaµak±ni khipitv±, “amma, ime pañca jane varem²”ti ±ha. S±pi rañño ±rocesi. R±j± varassa dinnatt± “na labhissat²”ti avatv± anattamanova “ki½j±tik± kassa putt±”ti pucchitv± paº¹ur±japuttabh±va½ ñatv± tesa½ sakk±ra½ katv± ta½ p±daparic±rika½ ad±si. S± sattabh³mikap±s±de te kilesavasena saªgaºhi. Eko panass± paric±rako khujjo p²µhasapp² atthi. S± pañca r±japutte kilesavasena saªgaºhitv± tesa½ bahi nikkhantak±le ok±sa½ labhitv± kilesena anu¹ayham±n± khujjena saddhi½ p±pa½ karoti, tena ca saddhi½ kathent²– “mayha½ tay± sadiso piyo natthi, r±japutte m±r±petv± tesa½ galalohitena tava p±de makkh±pess±m²”ti vadati. Itaresupi jeµµhabh±tikena miss²bh³tak±le– “imehi cat³hi tvameva mayha½ piyataro, may± j²vitampi tavatth±ya pariccatta½, mama pitu accayena tuyhaññeva rajja½ d±pess±m²”ti vadati. Itarehi saddhi½ miss²bh³tak±lepi eseva nayo. Te “aya½ amhe piy±yati, issariyañca no eta½ niss±ya j±tan”ti tass± ativiya tussanti. S± ekadivasa½ ±b±dhik± ahosi. Atha na½ te pariv±retv± eko s²sa½ samb±hanto nis²di, ses± ekeka½ hatthañca p±dañca. Khujjo pana p±dam³le nis²di. S± s²sa½ samb±ham±nassa jeµµhabh±tikassa ajjunakum±rassa– “mayha½ tay± piyataro natthi, j²vam±n± tuyha½ j²viss±mi, pitu accayena tuyha½ rajja½ d±pess±m²”ti s²sena sañña½ dadam±n± ta½ saªgaºhi, itaresampi hatthap±dehi tatheva sañña½ ad±si. Khujjassa pana– “tvaññeva mama piyo, tavatth±ya aha½ j²viss±m²”ti jivh±ya sañña½ ad±si. Te sabbepi pubbe kathitabh±vena t±ya saññ±ya tamattha½ j±ni½su. Tesu ses± attano dinnasaññ±yeva j±ni½su. Ajjunakum±ro pana tass± hatthap±dajivh±vik±re disv±– “yath± mayha½, eva½ ses±nampi im±ya saññ± dinn± bhavissati, khujjena c±pi saddhi½ etiss±ya santhavena bhavitabban”ti cintetv± bh±taro gahetv± bahi nikkhamitv± pucchi– “diµµh± vo pañcapatik± mama s²savik±ra½ dassent²”ti? “¾ma, diµµh±”ti. “Ki½k±raºa½ j±n±th±”ti? “Na j±n±m±”ti. “Ida½ n±mettha k±raºa½, tumh±ka½ pana hatthap±dehi dinnasaññ±ya k±raºa½ j±n±th±”ti? “¾ma, j±n±m±”ti. “Amh±kampi teneva k±raºena ad±si, khujjassa jivh±vik±rena saññ±d±nassa k±raºa½ j±n±th±”ti? “Na j±n±m±”ti. Atha nesa½ ±cikkhitv± “imin±pi saddhi½ et±ya p±pakamma½ katan”ti vatv± tesu asaddahantesu khujja½ pakkositv± pucchi. So sabba½ pavatti½ kathesi.