[534] 2. Mah±ha½saj±takavaººan±
Ete ha½s± pakkamant²ti ida½ satth± ve¼uvane viharanto ±nandatherassa j²vitaparicc±gameva ±rabbha kathesi. Vatthu heµµh± vuttasadisameva, idha pana satth± at²ta½ ±haranto idam±hari. At²te b±r±ºasiya½ sa½yamassa n±ma b±r±ºasirañño khem± n±ma aggamahes² ahosi. Tad± bodhisatto navutiha½sasahassaparivuto cittak³µe vih±si. Athekadivasa½ khem± dev² pacc³sasamaye supina½ addasa. Suvaººavaºº± ha½s± ±gantv± r±japallaªke nis²ditv± madhurassarena dhammakatha½ kathesu½. Deviy± s±dhuk±ra½ datv± dhamma½ suºantiy± dhammassavanena atitt±ya eva ratti vibh±yi. Ha½s± dhamma½ kathetv± s²hapañjarena nikkhamitv± agama½su. S± vegenuµµh±ya “pal±yam±ne ha½se gaºhatha gaºhath±”ti vatv± hattha½ pas±rent²yeva pabujjhi. Tass± katha½ sutv± paric±rik±yo “kuhi½ ha½s±”ti thoka½ avahasi½su. S± tasmi½ khaºe supinabh±va½ ñatv± cintesi– “aha½ abh³ta½ na pass±mi, addh± imasmi½ loke suvaººavaºº± ha½s± bhavissanti, sace kho pana ‘suvaººaha½s±na½ dhamma½ sotuk±m±mh²’ti r±j±na½ vakkh±mi, ‘amhehi suvaººaha½s± n±ma na diµµhapubb±, ha½s±nañca kath± n±ma abh³t±yev±’ti vatv± nirussukko bhavissati, ‘doha¼o’ti vutte pana yena kenaci up±yena pariyesissati, eva½ me manoratho samijjhissat²”ti. S± gil±n±laya½ dassetv± paric±rik±na½ sañña½ datv± nipajji. R±j± r±j±sane nisinno tass± dassanavel±ya ta½ adisv± “kaha½, khem± dev²”ti pucchitv± “gil±n±”ti sutv± tass± santika½ gantv± sayanekadese nis²ditv± piµµhi½ parimajjanto “ki½ te aph±sukan”ti pucchi. “Deva añña½ aph±suka½ natthi, doha¼o pana me uppanno”ti. Tena hi “bhaºa, devi, ya½ icchasi, ta½ s²gha½ te upan±mess±m²”ti. “Mah±r±ja, ahamekassa suvaººaha½sassa samussitasetacchatte r±japallaªke nisinnassa gandham±l±d²hi p³ja½ katv± s±dhuk±ra½ dadam±n± dhammakatha½ sotumicch±mi, sace labh±mi, icceta½ kusala½, no ce, j²vita½ me natth²”ti. Atha na½ r±j± “sace manussaloke atthi, labhissasi m± cintay²”ti ass±setv± sirigabbhato nikkhamma amaccehi saddhi½ mantesi– “ambho, khem± dev², ‘suvaººaha½sassa dhammakatha½ sotu½ labhant² j²viss±mi, alabhantiy± me j²vita½ natth²’ti vadati, atthi nu kho suvaººavaºº± ha½s±”ti. “Deva amhehi neva diµµhapubb± na sutapubb±”ti. “Ke pana j±neyyun”ti? “Br±hmaº±, dev±”ti. R±j± br±hmaºe pakkos±petv± sakk±ra½ katv± pucchi– “honti nu kho ±cariy± suvaººavaºº± ha½s±”ti? “¾ma, mah±r±ja amh±ka½ mantesumacch±, kakkaµak±, kacchap±, mig±, mor±, ha½s±ti cha ete tiracch±nagat± suvaººavaºº± hont²ti ±gat±, tattha dhataraµµhakulaha½s± n±ma paº¹it± ñ±ºasampann±, iti manussehi saddhi½ satta suvaººavaºº± hont²”ti. Ta½ sutv± r±j± attamano hutv± “kaha½ nu kho ±cariy± dhataraµµhaha½s± vasant²”ti pucchitv± “na j±n±ma, mah±r±j±”ti vutte “atha ke pana j±nissant²”ti vatv± “luddaputt±”ti vutte sabbe attano vijite luddake sannip±t±petv± pucchi– “t±t±, suvaººavaºº± dhataraµµhakulaha½s± n±ma kaha½ vasant²”ti? Atheko luddo “himavante kira, deva, cittak³µapabbateti no kulaparampar±ya kathent²”ti ±ha. “J±n±si pana nesa½ gahaº³p±yan”ti? “Na j±n±mi, dev±”ti. “Ke pana j±nissant²”ti? Br±hmaº±ti. So br±hmaºapaº¹ite pakkos±petv± cittak³µapabbate suvaººavaºº±na½ ha½s±na½ atthibh±va½ ±rocetv± “j±n±tha nu kho tesa½ gahaº³p±yan”ti pucchi. “Mah±r±ja, ki½ tehi gantv± gahitehi, up±yena te nagarasam²pa½ ±netv± gahess±m±”ti. “Ko pana up±yo”ti? “Mah±r±ja, nagarato avid³re uttarena tig±vutamatte tig±vutappam±ºa½ khema½ n±ma sara½ k±r±petv± udakassa p³retv± n±n±dhaññ±ni ropetv± pañcavaººapadumasañchanna½ k±r±petv± eka½ paº¹ita½ nes±da½ paµicch±petv± manuss±na½ upagantu½ adatv± cat³su kaººesu µhitehi abhaya½ ghos±petha, ta½ sutv± n±n±sakuº± dasa dis± otarissanti, tepi ha½s± parampar±ya tassa sarassa khemabh±va½ sutv± ±gacchissanti, atha ne v±lap±sehi bandh±petv± gaºh±peyy±th±”ti. Ta½ sutv± r±j± tehi vuttapadese vuttappak±ra½ sara½ k±r±petv± cheka½ nes±da½ pakkos±petv± tassa sahassa½ d±petv± “tva½ ito paµµh±ya attano kamma½ m± kari, puttad±ra½ te aha½ posess±mi, tva½ appamatto khema½ sara½ rakkhanto manusse paµikkam±petv± cat³su kaººesu abhaya½ ghos±petv± ±gat±gate sakuºe mama ±cikkheyy±si, suvaººaha½sesu ±gatesu mahanta½ sakk±ra½ labhissas²”ti tamass±setv± khema½ sara½ paµicch±pesi. So tato paµµh±ya raññ± vuttanayeneva tattha paµipajji, “khema½ sara½ rakkhat²”ti cassa “khemanes±do”tveva n±ma½ udap±di Tato paµµh±ya ca n±nappak±r± sakuº± otari½su, “khema½ nibbhaya½ saran”ti parampar±ghosena n±n±ha½s± ±gami½su. Paµhama½ t±va tiºaha½s± ±gami½su, tesa½ ghosena paº¹uha½s±, tesa½ ghosena manosil±vaºº± ha½s±, tesa½ ghosena setaha½s±, tesa½ ghosena p±kaha½s± ±gami½su. Tesu ±gatesu khemako rañño ±rocesi– “deva, pañcavaºº± ha½s± ±gantv± sare gocara½ gaºhanti, p±kaha½s±na½ ±gatatt± id±ni katip±heneva suvaººaha½s± ±gamissanti, m± cintayittha, dev±”ti. Ta½ sutv± r±j± “aññena tattha na gantabba½, yo gacchissati, hatthap±dachedanañca gharavilopañca p±puºissat²”ti nagara bheri½ car±pesi. Tato paµµh±ya tattha koci na gacchati. Cittak³µassa pan±vid³re kañcanaguh±ya½p±kaha½s± vasanti, tepi mahabbal±. Dhataraµµhakulena saddhi½ tesa½ sar²ravaººova viseso. P±kaha½sarañño pana dh²t± suvaººavaºº± ahosi. So ta½ dhataraµµhamahissarassa anur³p±ti tassa p±daparic±rika½ katv± pesesi. S± tassa piy± ahosi man±p±, teneva ca k±raºena t±ni dve ha½sakul±ni aññamañña½ viss±sik±ni j±t±ni. Athekadivasa½ bodhisattassa pariv±raha½s± p±kaha½se pucchi½su– “tumhe imesu divasesu kaha½ gocara½ gaºhath±”ti? “Maya½ b±r±ºasito avid³re khemasare gocara½ gaºh±ma, tumhe pana kuhi½ ±hiº¹ath±”ti. “Asuka½ n±m±”ti vutte “kasm± khemasara½ na gacchatha, so hi saro ramaº²yo n±n±sakuºasam±kiººo pañcavaººapadumasañchanno n±n±dhaññaphalasampanno n±nappak±rabhamaragaºanik³jito cat³su kaººesu nicca½ pavatta-abhayaghosano, koci na½ upasaªkamitu½ samattho n±ma natthi, pageva añña½ upaddava½ k±tu½, evar³po so saro”ti khemasara½ vaººayi½su. Te tesa½ vacana½ sutv± “b±r±ºasiy± sam²pe kira evar³po khemo n±ma saro atthi, p±kaha½s± tattha gantv± gocara½ gaºhanti, tumhepi dhataraµµhamahissarassa ±rocetha, sace anuj±n±ti, mayampi tattha gantv± gocara½ gaºheyy±m±”ti sumukhassa kathesu½. Sumukho rañño ±rocesi. So cintesi– “manuss± n±ma bahum±y± kharamant± up±yakusal±, bhavitabbamettha k±raºena, ettaka½ k±la½ eso saro natthi, id±ni amh±ka½ gahaºatth±ya kato bhavissat²”ti. So sumukha½ ±ha– “m± vo tattha gamana½ ruccatha, na so saro tehi sudhammat±ya kato, amh±ka½ gahaºatth±yeva kato, manuss± n±ma bahum±y± kharamant± up±yakusal±, tumhe sakeyeva gocare carath±”ti Suvaººaha½s± “khema½ sara½ gantuk±mamh±”ti dutiyampi tatiyampi sumukhassa ±rocesu½. So tesa½ tattha gantuk±mata½ mah±sattassa ±rocesi. Atha mah±satto “mama ñ±tak± ma½ niss±ya m± kilamantu, tena hi gacch±m±”ti navutiha½sasahassaparivuto tattha gantv± gocara½ gahetv± ha½sak²¼a½ k²¼itv± cittak³µameva pacc±gami. Khemako tesa½ gocara½ caritv± gatak±le gantv± tesa½ ±gatabh±va½ rañño ±rocesi. R±j± tuµµhacitto hutv±, “samma khemaka, eka½ v± dve v± ha½se gaºhitu½ v±yama, mahanta½ te yasa½ dass±m²”ti vatv± paribbaya½ datv± ta½ uyyojesi. So tattha gantv± c±µipañjare nis²ditv± ha½s±na½ caraºaµµh±na½ v²ma½si. Bodhisatt± n±ma nilloluppac±rino honti, tasm± mah±satto otiººaµµh±nato paµµh±ya sapad±na½ s±li½ kh±danto agam±si. Ses± ito cito ca kh±dant± vicari½su. Atha luddaputto “aya½ ha½so nilloluppac±r², ima½ bandhitu½ vaµµat²”ti cintetv± punadivase ha½sesu sara½ anotiººesuyeva c±µipañjare nisinno ta½ µh±na½ gantv± avid³re pañjare att±na½ paµicch±detv± chiddena olokento acchi. Tasmi½ khaºe mah±satto navutiha½sasahassapurakkhato hiyyo otiººaµµh±neyeva otaritv± odhiya½ nis²ditv± s±li½ kh±danto p±y±si. Nes±do pañjarachiddena olokento tassa r³pasobhaggappatta½ attabh±va½ disv± “aya½ ha½so sakaµan±bhippam±ºasar²ro suvaººavaººo, t²hi rattar±j²hi g²v±ya½ parikkhitto, tisso r±jiyo galena otaritv± urantarena gat±, tisso pacch±bh±gena nibbijjhitv± gat±, rattakambalasuttasikk±ya µhapitakañcanakkhandho viya atirocati, imin± etesa½ raññ± bhavitabba½, imameva gaºhiss±m²”ti cintesi. Ha½sar±j±pi bahu½ gocara½ caritv± jalak²¼a½ k²¼itv± ha½sagaºaparivuto cittak³µameva agam±si. Imin± niy±meneva pañca divase gocara½ gaºhi. Chaµµhe divase khemako k±¼a-assav±lamaya½ da¼ha½ mah±rajju½ vaµµitv± yaµµhiy± p±sa½ katv± “sve ha½sar±j± imasmi½ ok±se otarissat²”ti tathato ñatv± anto-udake yaµµhip±sa½ o¹¹i. Punadivase ha½sar±j± otaranto p±da½ p±se pavesantoyeva otari. Athassa p±so p±da½ ayapaµµakena ka¹¹hanto viya ±bandhitv± gaºhi. So “chindiss±mi nan”ti vega½ janetv± ka¹¹hitv± p±tesi. Paµhamav±re suvaººavaººa½ camma½ chijji, dutiyav±re kambalavaººa½ ma½sa½ chijji, tatiyav±re nh±ru chijji, catutthav±re pana “p±d± chijjeyyu½, rañño pana h²naªgat± n±ma ananucchavik±”ti na v±y±ma½ ak±si, balavavedan± ca pavatti½su. So cintesi– “sac±ha½ baddharava½ raviss±mi, ñ±tak± me ñatrast± hutv± gocara½ aggahetv± ch±tajjhatt±va pal±yant± dubbalatt± samudde patissant²”ti. So vedana½ adhiv±setv± p±savase vattetv± s±li½ kh±danto viya hutv± tesa½ y±vadattha½ caritv± ha½sak²¼a½ k²¼anak±le mahantena saddena baddharava½ ravi. Ta½ sutv± ha½s± maraºabhayatajjit± vaggavagg± cittak³µ±bhimukh± purimanayeneva pakkami½su. Sumukhopi heµµh± vuttanayeneva cintetv± vicinitv± t²supi koµµh±sesu mah±satta½ adisv± “addh± tasseveda½ bhaya½ uppannan”ti nivattitv± ±gato mah±satta½ p±sena baddha½ lohitamakkhita½ dukkh±tura½ paªkapiµµhe nipanna½ disv± “m± bh±yi, mah±r±ja, aha½ mama j²vita½ pariccajitv± tumhe mocess±m²”ti vadanto otaritv± mah±satta½ ass±sento paªkapiµµhe nis²di. Mah±satto “navutiha½sasahassesu ma½ cha¹¹etv± pal±yantesu aya½ sumukho ekakova ±gato, ki½ nu kho luddaputtassa ±gatak±le ma½ cha¹¹etv± pal±yissati, ud±hu no”ti v²ma½sanavasena lohitamakkhito p±sayaµµhiya½ olambantoyeva tisso g±th± abh±si–
89. “Ete ha½s± pakkamanti, vakkaªg± bhayamerit±;
harittaca hemavaººa, k±ma½ sumukha pakkama.