Punadivase r±j± ca purohito ca cintayi½su “hatthip±lakum±ro t±va ‘rajja½ pah±ya mah±jana½ ±d±ya pabbajiss±m²’ti gantv± gaªg±t²re nisinno, assap±la½ v²ma½sitv± abhisiñciss±m±”ti. Te isiveseneva tassapi gehadv±ra½ agama½su. Sopi te disv± pasannam±naso upasaªkamitv± “cirassa½ vata pass±m±”ti-±d²ni vadanto tatheva paµipajji. Tepi ta½ tatheva vatv± attano ±gatak±raºa½ kathayi½su. So “mama bh±tike hatthip±lakum±re sante katha½ paµhamatara½ mayhameva setacchatta½ p±puº±t²”ti pucchitv± “t±ta, bh±t±, te ‘na mayha½ rajjenattho, pabbajiss±m²’ti vatv± nikkhanto”ti vutte “kaha½ paneso id±n²”ti vatv± “gaªg±t²re nisinno”ti vutte “t±ta, mama bh±tar± cha¹¹itakhe¼ena kamma½ natthi, b±l± hi parittakapaññ± satt± eta½ kilesa½ jahitu½ na sakkonti, aha½ pana jahiss±m²”ti rañño ca pitu ca dhamma½ desento dve g±th± abh±si–
345. “Paªko ca k±m± palipo ca k±m±, manohar± duttar± maccudheyy±;
etasmi½ paªke palipe byasann±, h²nattar³p± na taranti p±ra½.
346. “Aya½ pure luddamak±si kamma½, sv±ya½ gah²to na hi mokkhito me;
orundhiy± na½ parirakkhiss±mi, m±ya½ puna luddamak±si kamman”ti.
Tattha paªkoti yo koci kaddamo. Palipoti sukhumav±lukamisso saºhakaddamo. Tattha k±m± lagg±panavasena paªko n±ma, os²d±panavasena palipo n±m±ti vutt±. Duttar±ti duratikkam±. Maccudheyy±ti maccuno adhiµµh±n±. Etesu hi lagg± ceva anupaviµµh± ca satt± uttaritu½ asakkont± dukkhakkhandhapariy±ye vuttappak±ra½ dukkhañceva maraºañca p±puºanti. Ten±ha– “etasmi½ paªke palipe byasann± h²nattar³p± na taranti p±ran”ti. Tattha byasann±ti sann±. “Visann±”tipi p±µho, ayamevattho. H²nattar³p±ti h²nacittasabh±v±. Na taranti p±ranti nibb±nap±ra½ gantu½ na sakkonti.
Ayanti mah±r±ja, aya½ mamattabh±vo pubbe assagopakehi saddhi½ va¹¹hanto mah±janassa vilumpanaviheµhan±divasena bahu½ ludda½ s±hasikakamma½ ak±si. Sv±ya½ gah²toti so aya½ tassa kammassa vip±ko may± gahito. Na hi mokkhito meti sa½s±ravaµµe sati na hi mokkho ito akusalaphalato mama atthi. Orundhiy± na½ parirakkhiss±m²ti id±ni na½ k±yavac²manodv±r±ni pidahanto orundhitv± parirakkhiss±mi. Ki½k±raº±? M±ya½ puna luddamak±si kamma½. Ahañhi ito paµµh±ya p±pa½ akatv± kaly±ºameva kariss±mi.
Eva½ assap±lakum±ro dv²hi g±th±hi dhamma½ desetv± “tiµµhatha tumhe, tumhehi saddhi½ kathentameva ma½ by±dhijar±maraº±ni upagacchant²”ti ov±da½ datv± yojanika½ parisa½ gahetv± nikkhamitv± hatthip±lakum±rasseva santika½ gato. So tassa ±k±se nis²ditv± dhamma½ desetv± “bh±tika, aya½ sam±gamo mah± bhavissati, idheva t±va hom±”ti ±ha. Itaropi “s±dh³”ti sampaµicchi. Punadivase r±j± ca purohito ca tenevup±yena gop±lakum±rassa nivesana½ gantv± tenapi tatheva paµinanditv± attano ±gamanak±raºa½ ±cikkhi½su. Sopi assap±lakum±ro viya paµikkhipitv± “aha½ cirato paµµh±ya pabbajituk±mo vane naµµhagoºa½ viya pabbajja½ upadh±rento vicar±mi, tena me naµµhagoºassa pada½ viya bh±tik±na½ gatamaggo diµµho, sv±ha½ teneva maggena gamiss±m²”ti vatv± g±tham±ha–
347. “Gava½va naµµha½ puriso yath± vane, anvesat² r±ja apassam±no;
eva½ naµµho esuk±r² mamattho, soha½ katha½ na gaveseyya½ r±j±”ti.
Tattha esuk±r²ti r±j±na½ ±lapati. Mamatthoti vane goºo viya mama pabbajj±saªkh±to attho naµµho. Sohanti so aha½ ajja pabbajit±na½ magga½ disv± katha½ pabbajja½ na gaveseyya½, mama bh±tik±na½ gatamaggameva gamiss±mi narind±ti.
Atha na½ “t±ta gop±la, ek±ha½ dv²ha½ ±gamehi, amhe samass±setv± pacch± pabbajissas²”ti vadi½su. So “mah±r±ja, ajja kattabbakamma½ ‘sve kariss±m²’ti na vattabba½, kaly±ºakamma½ n±ma ajjeva kattabban”ti vatv± itara½ g±tham±ha–
348. “Hiyyoti hiyyati poso, pareti parih±yati;
an±gata½ netamatth²ti ñatv±, uppannachanda½ ko panudeyya dh²ro”ti.
Tattha hiyyoti sveti attho. Pareti punadivase. Ida½ vutta½ hoti– “yo mah±r±ja, ajja kattabba½ kamma½ ‘sve’ti, sve kattabba½ kamma½ ‘pare’ti vatv± na karoti, so tato parih±yati, na ta½ kamma½ k±tu½ sakkot²”ti. Eva½ gop±lo bhaddekarattasutta½ (ma. ni. 3.272 ±dayo) n±ma kathesi. Sv±yamattho bhaddekarattasuttena kathetabbo. An±gata½ netamatth²ti ya½ an±gata½, ta½ “neta½ atth²”ti ñatv± uppanna½ kusalacchanda½ ko paº¹ito panudeyya hareyya.
Eva½ gop±lakum±ro dv²hi g±th±hi dhamma½ desetv± “tiµµhatha tumhe, tumhehi saddhi½ kathentameva ma½ by±dhijar±maraº±ni upagacchant²”ti yojanika½ parisa½ gahetv± nikkhamitv± dvinna½ bh±tik±na½ santika½ gato. Hatthip±lo tassapi dhamma½ desesi. Punadivase r±j± ca purohito ca tenevup±yena ajap±lakum±rassa nivesana½ gantv± tenapi tatheva paµinanditv± attano ±gamanak±raºa½ ±cikkhitv± “chatta½ te uss±pess±m±”ti vadi½su. Kum±ro ±ha– “mayha½ bh±tik± kuhin”ti? Te “amh±ka½ rajjenattho natth²”ti setacchatta½ pah±ya tiyojanika½ parisa½ gahetv± nikkhamitv± gaªg±t²re nisinn±ti. N±ha½ mama bh±tikehi cha¹¹itakhe¼a½ s²sen±d±ya vicariss±mi, ahampi pabbajiss±m²ti. T±ta, tva½ t±va daharo amh±ka½ hatthabh±ro, vayappattak±le pabbajissas²ti. Atha ne kum±ro “ki½ tumhe kathetha, nanu ime satt± daharak±lepi mahallakak±lepi marantiyeva, ‘aya½ daharak±le marissati, aya½ mahallakak±le’ti kassaci hatthe v± p±de v± nimitta½ natthi, aha½ mama maraºak±la½ na j±n±mi, tasm± id±neva pabbajiss±m²”ti vatv± dve g±th± abh±si–
349. “Pass±mi voha½ dahara½ kum±ri½, matt³pama½ ketakapupphanetta½;
abhuttabhoge paµhame vayasmi½, ±d±ya maccu vajate kum±ri½.
350. “Yuv± suj±to sumukho sudassano, s±mo kusumbhaparikiººamassu;
hitv±na k±me paµikacca geha½, anuj±na ma½ pabbajiss±mi dev±”ti.
Tattha voti nip±tamatta½, pass±miccev±ti attho. Matt³pamanti h±sabh±savil±sehi matta½ viya caranti½. Ketakapupphanettanti ketakapupphapatta½ viya puthul±yatanetta½. Abhuttabhogeti eva½ uttamar³padhara½ kum±ri½ paµhamavaye vattam±na½ abhuttabhogameva m±t±pit³na½ upari mahanta½ soka½ p±tetv± maccu gahetv±va gacchati. Suj±toti susaºµhito. Sumukhoti kañcan±d±sapuººacandasadisamukho. Sudassanoti uttamar³padh±rit±ya sampannadassano. S±moti suvaººas±mo. Kusumbhaparikiººamass³ti sannisinnaµµhena sukhumaµµhena ca taruºakusumbhakesarasadisaparikiººamassu. Imin± evar³popi kum±ro maccuvasa½ gacchati. Tath±vidhampi hi sineru½ upp±tento viya nikkaruºo maccu ±d±ya gacchat²ti dasseti. Hitv±na k±me paµikacca geha½, anuj±na ma½ pabbajiss±mi dev±ti deva, puttad±rabandhanasmiñhi uppanne ta½ bandhana½ ducchedan²ya½ hoti, ten±ha½ puretaraññeva k±me ca gehañca hitv± id±neva pabbajiss±mi, anuj±na, manti.
Evañca pana vatv± “tiµµhatha tumhe, tumhehi saddhi½ kathentameva ma½ by±dhijar±maraº±ni upagacchant²”ti te ubhopi vanditv± yojanika½ parisa½ gahetv± nikkhamitv± gaªg±t²rameva agam±si. Hatthip±lo tassapi ±k±se nis²ditv± dhamma½ desetv± “sam±gamo mah± bhavissat²”ti tattheva nis²di. Punadivase purohito pallaªkavaramajjhagato nis²ditv± cintesi “mama putt± pabbajit±, id±n±ha½ ekakova manussakh±ºuko j±tomhi, ahampi pabbajiss±m²”ti. So br±hmaºiy± saddhi½ mantento g±tham±ha–
351. “S±kh±hi rukkho labhate samañña½, pah²nas±kha½ pana kh±ºum±hu;
pah²naputtassa mamajja bhoti, v±seµµhi bhikkh±cariy±ya k±lo”ti.
Tattha labhate samaññanti rukkhoti voh±ra½ labhati. V±seµµh²ti br±hmaºi½ ±lapati. Bhikkh±cariy±y±ti mayhampi pabbajj±ya k±lo, putt±na½ santikameva gamiss±m²ti.
So eva½ vatv± br±hmaºe pakkos±pesi, saµµhi br±hmaºasahass±ni sannipati½su. Atha ne ±ha– “tumhe ki½ karissath±”ti tumhe pana ±cariy±ti. “Aha½ mama puttassa santike pabbajiss±m²”ti. “Na tumh±kameva nirayo uºho, mayampi pabbajiss±m±”ti. So as²tikoµidhana½ br±hmaºiy± niyy±detv± yojanika½ br±hmaºaparisa½ ±d±ya nikkhamitv± putt±na½ santikaññeva gato. Hatthip±lo t±yapi paris±ya ±k±se µhatv± dhamma½ desesi. Punadivase br±hmaº² cintesi “mama catt±ro putt± setacchatta½ pah±ya ‘pabbajiss±m±’ti gat±, br±hmaºopi purohitaµµh±nena saddhi½ as²tikoµidhana½ cha¹¹etv± putt±naññeva santika½ gato, ahameva ek± ki½ kariss±mi, putt±na½ gatamaggeneva gamiss±m²”ti. S± at²ta½ ud±haraºa½ ±harant² ud±nag±tham±ha–
352. “Aghasmi koñc±va yath± himaccaye, kat±ni j±l±ni pad±liya ha½s±;
gacchanti putt± ca pat² ca mayha½, s±ha½ katha½ n±nuvaje paj±nan”ti.
Tattha aghasmi koñc±va yath±ti yatheva ±k±se koñcasakuº± asajjam±n± gacchanti. Himaccayeti vass±naccaye. Kat±ni j±l±ni pad±liya ha½s±ti at²te kira channavutisahass± suvaººaha½s±vass±rattapahonaka½ s±li½ kañcanaguh±ya½ nikkhipitv± vassabhayena bahi anikkhamitv± catum±sa½ tattha vasanti. Atha nesa½ uººan±bhi n±ma makkaµako guh±dv±re j±la½ bandhati. Ha½s± dvinna½ taruºaha½s±na½ dviguºa½ vaµµa½ denti. Te th±masampannat±ya ta½ j±la½ chinditv± purato gacchanti, ses± tesa½ gatamaggena gacchanti. S± tamattha½ pak±sent² evam±ha. Ida½ vutta½ hoti– yatheva ±k±se koñcasakuº± asajjam±n± gacchanti, tath± himaccaye vass±n±tikkame dve taruºaha½s± kat±ni j±l±ni pad±letv± gacchanti, atha nesa½ gatamaggena itare ha½s±. Id±ni pana mama putt± taruºaha½s± j±la½ viya k±maj±la½ chinditv± gat±, may±pi tesa½ gatamaggena gantabbanti imin±dhipp±yena “gacchanti putt± ca pat² ca mayha½, s±ha½ katha½ n±nuvaje paj±nan”ti ±ha.
Iti s± “katha½ aha½ eva½ paj±nant² na pabbajiss±mi, pabbajiss±mi yev±”ti sanniµµh±na½ katv± br±hmaºiyo pakkos±petv± evam±ha “tumhe ki½ karissath±”ti? “Tumhe pana ayye”ti. “Aha½ pabbajiss±m²”ti. “Mayampi pabbajiss±m±”ti. S± ta½ vibhava½ cha¹¹etv± yojanika½ parisa½ gahetv± putt±na½ santikameva gat±. Hatthip±lo t±yapi paris±ya ±k±se nis²ditv± dhamma½ desesi. Punadivase r±j± “kuhi½ purohito”ti pucchi. “Deva, purohito ca br±hmaº² ca sabba½ dhana½ cha¹¹etv± dviyojanika½ parisa½ gahetv± putt±na½ santika½ gat±”ti. R±j± “as±mika½ dhana½ amh±ka½ p±puº±t²”ti tassa gehato dhana½ ±har±pesi. Athassa aggamahes² “r±j± ki½ karot²”ti pucchitv± “purohitassa gehato dhana½ ±har±pet²”ti vutte “purohito kuhin”ti vatv± “sapaj±patiko pabbajjatth±ya nikkhanto”ti sutv± “aya½ r±j± br±hmaºena ca br±hmaºiy± ca cat³hi puttehi ca jahita½ ukk±ra½ mohena m³¼ho attano ghara½ ±har±peti, upam±ya na½ bodhess±m²”ti s³nato ma½sa½ ±har±petv± r±jaªgaºe r±si½ k±retv± ujumagga½ vissajjetv± j±la½ parikkhip±pesi. Gijjh± d³ratova disv± tassatth±ya otari½su. Tattha sappaññ± j±la½ pas±rita½ ñatv± atibh±rik± hutv± “ujuka½ uppatitu½ na sakkhiss±m±”ti attan± kh±ditama½sa½ cha¹¹etv± vamitv± j±la½ anall²yitv± ujukameva uppatitv± gami½su. Andhab±l± pana tehi cha¹¹ita½ vamita½ kh±ditv± bh±riy± hutv± ujuka½ uppatitu½ asakkont± ±gantv± j±le bajjhi½su. Atheka½ gijjha½ ±netv± deviy± dassayi½su. S± ta½ ±d±ya rañño santika½ gantv± “etha t±va, mah±r±ja, r±jaªgaºe eka½ kiriya½ passiss±m±”ti s²hapañjara½ vivaritv± “ime gijjhe olokehi mah±r±j±”ti vatv± dve g±th± abh±si–
353. “Ete bhutv± vamitv± ca, pakkamanti vihaªgam±;
ye ca bhutv± na vami½su, te me hatthattam±gat±.
354. “Avam² br±hmaºo k±me, so tva½ pacc±vamissasi;
vant±do puriso r±ja, na so hoti pasa½siyo”ti.
Tattha bhutv± vamitv± c±ti ma½sa½ kh±ditv± vamitv± ca. Pacc±vamissas²ti paµibhuñjissasi. Vant±doti parassa vamitakh±dako. Na pasa½siyoti so taºh±vasiko b±lo buddh±d²hi paº¹itehi pasa½sitabbo na hoti.
Ta½ sutv± r±j± vippaµis±r² ahosi, tayo bhav± ±ditt± viya upaµµhahi½su. So “ajjeva rajja½ pah±ya mama pabbajitu½ vaµµat²”ti uppannasa½vego deviy± thuti½ karonto g±tham±ha–
355. “Paªke ca posa½ palipe byasanna½, bal² yath± dubbalamuddhareyya;
evampi ma½ tva½ udat±ri bhoti, pañc±li g±th±hi subh±sit±h²”ti.
Tattha byasannanti nimugga½, “visannan”tipi p±µho. Uddhareyy±ti kesesu v± hatthesu v± gahetv± ukkhipitv± thale µhapeyya. Udat±r²ti k±mapaªkato utt±rayi. “Udat±s²”tipi p±µho, ayamevattho. “Uddhaµ±s²”tipi p±µho, uddhar²ti attho. Pañc±l²ti pañc±lar±jadh²te.
Evañca pana vatv± taªkhaºaññeva pabbajituk±mo hutv± amacce pakkos±petv± ±ha– “tumhe ki½ karissath±”ti tumhe pana, dev±ti? “Aha½ hatthip±lassa santike pabbajiss±m²”ti. “Mayampi pabbajiss±ma, dev±”ti. R±j± dv±dasayojanike b±r±ºasinagare rajja½ cha¹¹etv± “atthik± setacchatta½ uss±pent³”ti amaccaparivuto tiyojanika½ parisa½ gahetv± kum±rasseva santika½ gato. Hatthip±lo tass±pi paris±ya ±k±se nisinno dhamma½ desesi. Satth± rañño pabbajitabh±va½ pak±sento g±tham±ha–
356. “Ida½ vatv± mah±r±j±, esuk±r² disampati;
raµµha½ hitv±na pabbaji, n±go chetv±va bandhanan”ti.
Punadivase nagare oh²najano sannipatitv± r±jadv±ra½ gantv± deviy± ±rocetv± nivesana½ pavisitv± devi½ vanditv± ekamanta½ µhito g±tham±ha.
357. “R±j± ca pabbajjamarocayittha, raµµha½ pah±ya narav²raseµµho;
tuvampi no hohi yatheva r±j±, amhehi gutt± anus±sa rajjan”ti.
Tattha anus±s±ti amhehi gutt± hutv± dhammena rajja½ k±rehi.
S± mah±janassa katha½ sutv± sesag±th± abh±si–
358. “R±j± ca pabbajjamarocayittha, raµµha½ pah±ya narav²raseµµho;
ahampi ek± cariss±mi loke, hitv±na k±m±ni manoram±ni.
359. “R±j± ca pabbajjamarocayittha, raµµha½ pah±ya narav²raseµµho;
ahampi ek± cariss±mi loke, hitv±na k±m±ni yathodhik±ni.
360. “Accenti k±l± tarayanti rattiyo, vayoguº± anupubba½ jahanti;
ahampi ek± cariss±mi loke, hitv±na k±m±ni manoram±ni.
361. “Accenti k±l± tarayanti rattiyo, vayoguº± anupubba½ jahanti;
ahampi ek± cariss±mi loke, hitv±na k±m±ni yathodhik±ni.
362. “Accenti k±l± tarayanti rattiyo, vayoguº± anupubba½ jahanti;
ahampi ek± cariss±mi loke, s²tibh³t± sabbamaticca saªgan”ti.
Tattha ek±ti puttadh²tukilesasamb±dhehi muccitv± imasmi½ loke ekik±va cariss±mi. K±m±n²ti r³p±dayo k±maguºe. Yatodhik±n²ti yena yena odhin± µhit±ni, tena tena µhit±neva jahiss±mi, na kiñci ±masiss±m²ti attho. Accenti k±l±ti pubbaºh±dayo k±l± atikkamanti. Tarayant²ti atucch± hutv± ±yusaªkh±ra½ khepayam±n± kh±dayam±n± gacchanti. Vayoguº±ti paµhamavay±dayo tayo, mandadasak±dayo v± dasa koµµh±s±. Anupubba½ jahant²ti upar³parikoµµh±sa½ appatv± tattha tattheva nirujjhanti. S²tibh³t±ti uºhak±rake uºhasabh±ve kilese pah±ya s²tal± hutv±. Sabbamaticca saªganti r±gasaªg±dika½ sabbasaªga½ atikkamitv± ek± cariss±mi, hatthip±lakum±rassa santika½ gantv± pabbajiss±m²ti.
Iti s± im±hi g±th±hi mah±janassa dhamma½ desetv± amaccabhariy±yo pakkos±petv± ±ha– “tumhe ki½ karissath±”ti tumhe pana ayyeti? “Aha½ pabbajiss±m²”ti. “Mayampi pabbajiss±m±”ti. S± “s±dh³”ti r±janivesane suvaººakoµµh±g±r±d²ni vivar±petv± “asukaµµh±ne ca asukaµµh±ne ca mah±nidhi nidahitan”ti suvaººapaµµe likh±petv± “dinnaññeva, atthik± harant³”ti vatv± suvaººapaµµa½ mah±tale thambhe bandh±petv± nagare bheri½ car±petv± mah±sampatti½ cha¹¹etv± nagar± nikkhami. Tasmi½ khaºe sakalanagara½ saªkhubhi. “R±j± ca kira dev² ca rajja½ pah±ya ‘pabbajiss±m±’ti nikkhamanti, maya½ idha ki½ kariss±m±”ti tato tato manuss± yath±p³rit±neva geh±ni cha¹¹etv± putte hatthesu gahetv± nikkhami½su. Sabb±paº± pas±ritaniy±meneva µhit±, nivattitv± olokento n±ma n±hosi. Sakalanagara½ tuccha½ ahosi, dev²pi tiyojanika½ parisa½ gahetv± tattheva gat±. Hatthip±lo tass±pi paris±ya ±k±se nisinno dhamma½ desetv± dv±dasayojanika½ parisa½ gahetv± himavant±bhimukho p±y±si. “Hatthip±lakum±ro kira dv±dasayojanika½ b±r±ºasi½ tuccha½ katv± ‘pabbajiss±m²’ti mah±jana½ ±d±ya himavanta½ gacchati, kimaªga½ pana mayan”ti sakalak±siraµµha½ saªkhubhi. Aparabh±ge paris± ti½sayojanik± ahesu½, so t±ya paris±ya saddhi½ himavanta½ p±visi.
Sakko ±vajjento ta½ pavatti½ ñatv± “hatthip±lakum±ro mah±bhinikkhamana½ nikkhanto, sam±gamo mah± bhavissati, vasanaµµh±na½ laddhu½ vaµµat²”ti vissakamma½ ±º±pesi “gaccha, ±y±mato chatti½sayojana½, vitth±rato pannarasayojana½ assama½ m±petv± pabbajitaparikkh±re samp±deh²”ti. So “s±dh³”ti paµissuºitv± gaªg±t²re ramaº²ye bh³mibh±ge vuttappam±ºa½ assamapada½ m±petv± paººas±l±su kaµµhattharaºapaººattharaºa-±san±d²ni paññapetv± sabbe pabbajitaparikkh±re m±pesi. Ekekiss± paººas±l±ya dv±re ekeko caªkamo rattiµµh±nadiv±µµh±naparicchinno katasudh±parikammo ±lambanaphalako, tesu tesu µh±nesu n±n±vaººasurabhikusumasañchann± pupphagacch±, ekekassa caªkamassa koµiya½ ekeko udakabharito k³po, tassa santike ekeko phalarukkho, so ekova sabbaphal±ni phalati. Ida½ sabba½ devat±nubh±vena ahosi. Vissakammo assamapada½ m±petv± paººas±l±su pabbajitaparikkh±re µhapetv± “ye keci pabbajituk±m± ime parikkh±re gaºhant³”ti j±tihiªgulakena bhittiy± akkhar±ni likhitv± attano ±nubh±vena bheravasadde migapakkh² duddasike amanusse ca paµikkam±petv± sakaµµh±nameva gato.
Hatthip±lakum±ro ekapadikamaggena sakkadattiya½ assama½ pavisitv± akkhar±ni disv± “sakkena mama mah±bhinikkhamana½ nikkhantabh±vo ñ±to bhavissat²”ti dv±ra½ vivaritv± paººas±la½ pavisitv± isipabbajjaliªga½ gahetv± nikkhamitv± caªkama½ otaritv± katipaye v±re apar±para½ caªkamitv± sesajanak±ya½ pabb±jetv± assamapada½ vic±rento taruºaputt±na½ itth²na½ majjhaµµh±ne paººas±la½ ad±si. Tato anantara½ mahallakitth²na½, tato anantara½ majjhimitth²na½, samant± parikkhipitv± pana puris±na½ ad±si Atheko r±j± “b±r±ºasiya½ kira r±j± natth²”ti ±gantv± alaªkatapaµiyatta½ nagara½ oloketv± r±janivesana½ ±ruyha tattha tattha ratanar±si½ disv± “evar³pa½ nagara½ pah±ya pabbajitak±lato paµµh±ya pabbajj± n±mes± u¼±r± bhavissat²”ti sur±soº¹e magga½ pucchitv± hatthip±lassa santika½ p±y±si. Hatthip±lo tassa vanantara½ ±gatabh±va½ ñatv± paµimagga½ gantv± ±k±se nisinno paris±ya dhamma½ desetv± assamapada½ netv± sabbaparisa½ pabb±jesi. Etenup±yena aññepi cha r±j±no pabbaji½su. Satta r±j±no bhoge cha¹¹ayi½su, chatti½sayojaniko assamo nirantaro parip³ri. Yo k±mavitakk±d²su aññatara½ vitakketi, mah±puriso tassa dhamma½ desetv± brahmavih±rabh±vanañceva kasiºabh±vanañca ±cikkhati. Te yebhuyyena jh±n±bhiññ± nibbattetv± t²su koµµh±sesu dve koµµh±s± brahmaloke nibbatti½su. Tatiyakoµµh±sa½ tidh± katv± eko koµµh±so brahmaloke nibbatti, eko chasu k±masaggesu, eko is²na½ p±ricariya½ katv± manussaloke t²su kulasampatt²su nibbatti. Eva½ hatthip±lassa s±sana½ apagatanirayatiracch±nayonipettivisay±surak±ya½ ahosi.
Imasmi½ tambapaººid²pe pathavic±lakadhammaguttatthero, kaµakandhak±rav±s² phussadevatthero, uparimaº¹alav±s² mah±saªgharakkhitatthero, malayamah±devatthero, abhayagiriv±s² mah±devatthero, g±mantapabbh±rav±s² mah±sivatthero, k±¼avallimaº¹apav±s² mah±n±gatthero kudd±lasam±game m³gapakkhasam±game c³¼asutasomasam±game ayogharapaº¹itasam±game hatthip±lasam±game ca sabbapacch± nikkhantapuris± ahesu½. Tenev±ha bhagav±–
“Abhittharetha kaly±ºe, p±p± citta½ niv±raye;
dandhañhi karoto puñña½, p±pasmi½ ramate mano”ti. (Dha. pa. 116).
Tasm± kaly±ºa½ turitaturiteneva k±tabbanti.
Satth± ima½ dhammadesana½ ±haritv± “eva½, bhikkhave, pubbepi tath±gato mah±bhinikkhamana½ nikkhantoyev±”ti vatv± j±taka½ samodh±nesi– “tad± esuk±r² r±j± suddhodanamah±r±j± ahosi, dev² mah±m±y±, purohito kassapo, br±hmaº² bhaddak±pil±n², ajap±lo anuruddho, gop±lo moggall±no, assap±lo s±riputto, sesaparis± buddhaparis±, hatthip±lo pana ahameva ahosin”ti.

Hatthip±laj±takavaººan± terasam±.