[507] 11. Mah±palobhanaj±takavaººan±

Brahmalok± cavitv±n±ti ida½ satth± jetavane viharanto visuddhasa½kilesa½ ±rabbha kathesi. Vatthu heµµh± vitth±ritameva. Idha pana satth± “bhikkhu m±tug±mo n±mesa visuddhasattepi sa½kiliµµhe karot²”ti vatv± at²ta½ ±hari.
At²te b±r±ºasiyanti c³¼apalobhane (j±. 1.3.37 ±dayo) vuttanayeneva at²tavatthu vitth±ritabba½. Tad± pana mah±satto brahmalok± cavitv± k±sirañño putto hutv± nibbatti, anitthigandhakum±ro n±ma ahosi. Itth²na½ hatthe na saºµh±ti, purisavesena na½ thañña½ p±yenti, jh±n±g±re vasati, itthiyo na passati. Tamattha½ pak±sento satth± catasso g±th± abh±si–
284. “Brahmalok± cavitv±na, devaputto mahiddhiko;
rañño putto udap±di, sabbak±masamiddhisu.
285. “K±m± v± k±masaññ± v±, brahmaloke na vijjati;
sv±ssu t±yeva saññ±ya, k±mehi vijigucchatha.
286. “Tassa cantepure ±si, jh±n±g±ra½ sum±pita½;
so tattha paµisall²no, eko rahasi jh±yatha.
287. “Sa r±j± paridevesi, puttasokena aµµito;
ekaputto caya½ mayha½, na ca k±m±ni bhuñjat²”ti.
Tattha sabbak±masamiddhis³ti sabbak±m±na½ samiddh²su sampatt²su µhitassa rañño putto hutv± eko devaputto nibbatti. Sv±ss³ti so kum±ro. T±yev±ti t±ya brahmaloke nibbattit±ya jh±nasaññ±ya eva. Sum±pitanti pitar± suµµhu man±pa½ katv± m±pita½. Rahasi jh±yath±ti m±tug±ma½ apassanto vasi. Parideves²ti vilapi.
Pañcam± rañño paridevanag±th±–
288. “Ko nu khvettha up±yo so, ko v± j±n±ti kiñcana½;
yo me putta½ palobheyya, yath± k±m±ni patthaye”ti.
Tattha ko nu khvettha up±yoti ko nu kho ettha etassa k±m±na½ bhuñjana-up±yo. “Ko nu kho idhup±yo so”tipi p±µho, aµµhakath±ya½ pana “ko nu kho eta½ upavasitv± upal±panak±raºa½ j±n±t²”ti vutta½. Ko v± j±n±ti kiñcananti ko v± etassa palibodhak±raºa½ j±n±t²ti attho.
Tato para½ diya¹¹hag±th± abhisambuddhag±th±–
289. “Ahu kum±r² tattheva, vaººar³pasam±hit±;
kusal± naccag²tassa, v±dite ca padakkhiº±.
290. “S± tattha upasaªkamma, r±j±na½ etadabrav²”ti;
tattha ah³ti bhikkhave, tattheva antepure c³¼an±µak±na½ antare ek± taruºakum±rik± ahosi; padakkhiº±ti susikkhit±;
“aha½ kho na½ palobheyya½, sace bhatt± bhavissat²”ti.–
Upa¹¹hag±th± kum±rik±ya vutt±.
Tattha sace bhatt±ti sace esa mayha½ pati bhavissat²ti.
291. “Ta½ tath±v±dini½ r±j±, kum±ri½ etadabravi;
tvaññeva na½ palobhehi, tava bhatt± bhavissat²ti.
Tattha tava bhatt±ti tavesa pati bhavissati, tvaññeva tassa aggamahes² bhavissasi, gaccha na½ palobhehi, k±marasa½ j±n±peh²ti.
Eva½ vatv± r±j± “imiss± kira ok±sa½ karont³”ti kum±rassa upaµµh±k±na½ pesesi. S± pacc³sak±le v²ºa½ ±d±ya gantv± kum±rassa sayanagabbhassa bahi avid³re µhatv± agganakhehi v²ºa½ v±dent² madhurasarena g±yitv± ta½ palobhesi. Tamattha½ pak±sento satth± ±ha–
292. “S± ca antepura½ gantv±, bahu½ k±mupasa½hita½;
hadayaªgam± peman²y±, citr± g±th± abh±satha.
293. “Tass± ca g±yam±n±ya, sadda½ sutv±na n±riy±;
k±macchandassa uppajji, jana½ so paripucchatha.
294. “Kasseso saddo ko v± so, bhaºati ucc±vaca½ bahu½;
hadayaªgama½ peman²ya½, aho kaººasukha½ mama.
295. “Es± kho pamad± deva, khi¹¹± es± anappik±;
sace tva½ k±me bhuñjeyya, bhiyyo bhiyyo ch±deyyu ta½.
296. “Iªgha ±gacchatorena, avid³ramhi g±yatu;
assamassa sam²pamhi, santike mayha g±yatu.
297. “Tirokuµµamhi g±yitv±, jh±n±g±ramhi p±visi;
bandhi na½ anupubbena, ±raññamiva kuñjara½.
298. “Tassa k±marasa½ ñatv±, iss±dhammo aj±yatha;
‘ahameva k±me bhuñjeyya½, m± añño puriso ahu’.
299. “Tato asi½ gahetv±na, purise hantu½ upakkami;
ahameveko bhuñjissa½, m± añño puriso siy±.
300. “Tato j±napad± sabbe, vikkandi½su sam±gat±;
putto ty±ya½ mah±r±ja, jana½ heµhetyad³saka½.
301. “Tañca r±j± viv±hesi, samh± raµµh± ca khattiyo;
y±vat± vijita½ mayha½, na te vatthabba t±vade.
302. “Tato so bhariyam±d±ya, samudda½ upasaªkami;
paººas±la½ karitv±na, vanamuñch±ya p±visi.
303. “Athettha isi m±gacchi, samudda½ upar³pari;
so tassa geha½ p±vekkhi, bhattak±le upaµµhite.
304. “Tañca bhariy± palobhesi, passa y±va sud±ruºa½;
cuto so brahmacariyamh±, iddhiy± parih±yatha.
305. “R±japutto ca uñch±to, vanam³laphala½ bahu½;
s±ya½ k±jena ±d±ya, assama½ upasaªkami.
306. “Is² ca khattiya½ disv±, samudda½ upasaªkami;
‘veh±yasa½ gamissan’ti, s²date so mahaººave.
307. “Khattiyo ca isi½ disv±, s²dam±na½ mahaººave;
tasseva anukamp±ya, im± g±th± abh±satha.
308. “Abhijjam±ne v±rismi½, saya½ ±gamma iddhiy±;
miss²bh±vitthiy± gantv±, sa½s²dasi mahaººave.
309. “¾vaµµan² mah±m±y±, brahmacariyavikopan±;
s²danti na½ viditv±na, ±rak± parivajjaye.
310. “Anal± mudusambh±s±, dupp³r± t± nad²sam±;
s²danti na½ viditv±na, ±rak± parivajjaye.
311. “Ya½ et± upasevanti, chandas± v± dhanena v±;
j±tavedova sa½ µh±na½, khippa½ anudahanti ta½.
312. “Khattiyassa vaco sutv±, isissa nibbid± ahu;
laddh± por±ºaka½ magga½, gacchate so vih±yasa½.
313. “Khattiyo ca isi½ disv±, gaccham±na½ vih±yasa½;
sa½vega½ alabh² dh²ro, pabbajja½ samarocayi.
314. “Tato so pabbajitv±na, k±mar±ga½ vir±jayi;
k±mar±ga½ vir±jetv±, br±hmalok³pago ah³”ti.
Tattha antepuranti kum±rassa vasanaµµh±na½. Bahunti bahu½ n±nappak±ra½. K±mupasa½hitanti k±manissita½ g²ta½ pavattayam±n±. K±macchandass±ti assa anitthigandhakum±rassa k±macchando uppajji. Jananti attano santik±vacara½ paric±rikajana½. Ucc±vacanti uggatañca anuggatañca. Bhuñjeyy±ti sace bhuñjeyy±si. Ch±deyyu tanti ete k±m± n±ma tava rucceyyu½. So “pamad±”ti vacana½ sutv± tuºh² ahosi. Itar± punadivasepi g±yi. Eva½ kum±ro paµibaddhacitto hutv± tass± ±gamana½ rocento paric±rike ±mantetv± “iªgh±”ti g±tham±ha.
Tirokuµµamh²ti sayanagabbhakuµµassa bahi. M± aññoti añño k±me paribhuñjanto puriso n±ma m± siy±. Hantu½ upakkam²ti antarav²thi½ otaritv± m±retu½ ±rabhi. Vikandi½s³ti kum±rena katipayesu purisesu pahatesu puris± pal±yitv± geh±ni pavisi½su. So purise alabhanto thoka½ vissami. Tasmi½ khaºe r±jaªgaºe sannipatitv± upakkosi½su. Jana½ heµhetyad³sakanti nirapar±dha½ jana½ heµheti, ta½ gaºh±peth±ti vadi½su. R±j± up±yena kum±ra½ gaºh±petv± “imassa ki½ kattabban”ti pucchi. “Deva, añña½ natthi, ima½ pana kum±ra½ t±ya kum±rik±ya saddhi½ raµµh± pabb±jetu½ vaµµat²”ti vutte tath± ak±si. Tamattha½ pak±sento satth± “tañc±”ti-±dim±ha. Tattha viv±hes²ti pabb±jesi. Na te vatthabba t±vadeti yattaka½ mayha½ vijita½, tattake tay± na vatthabba½. Uñch±y±ti phal±phalatth±ya.
Tasmi½ pana vana½ paviµµhe itar± ya½ tattha pacitabbayuttaka½ atthi, ta½ pacitv± tass±gamana½ olokent² paººas±ladv±re nis²dati. Eva½ k±le gacchante ekadivasa½ antarad²pakav±s² eko iddhimantat±paso assamapadato nikkhamitv± maºiphalaka½ viya udaka½ maddam±nova ±k±se uppatitv± bhikkh±c±ra½ gacchanto paººas±l±ya uparibh±ga½ patv± dh³ma½ disv± “imasmi½ µh±ne manuss± vasanti maññe”ti paººas±ladv±re otari. S± ta½ disv± nis²d±petv± paµibaddhacitt± hutv± itthikutta½ dassetv± tena saddhi½ an±c±ra½ acari. Tamattha½ pak±sento satth± “athetth±”ti-±dim±ha. Tattha isi m±gacch²ti isi ±gacchi. Samudda½ upar³par²ti samuddassa matthakamatthakena. Passa y±va sud±ruºanti passatha, bhikkhave, t±ya kum±rik±ya y±va sud±ruºa½ kamma½ katanti attho.
S±yanti s±yanhasamaye. Disv±ti ta½ vijahitu½ asakkonto sakaladivasa½ tattheva hutv± s±yanhasamaye r±japutta½ ±gata½ disv± pal±yitu½ “veh±yasa½ gamissan”ti uppatan±k±ra½ karonto patitv± mahaººave s²dati. Isi½ disv±ti anubandham±no gantv± passitv±. Anukamp±y±ti sac±ya½ bh³miy± ±gato abhavissa, pal±yitv± arañña½ paviseyya, ±k±sena ±gato bhavissati, tasm± samudde patitopi uppatan±k±rameva karot²ti anukampa½ upp±detv± tasseva anukamp±ya abh±satha. T±sa½ pana g±th±na½ attho tikanip±te vuttoyeva. Nibbid± ah³ti k±mesu nibbedo j±to. Por±ºaka½ magganti pubbe adhigata½ jh±navisesa½. Pabbajitv±n±ti ta½ itthi½ manuss±v±sa½ netv± nivattitv± araññe isipabbajja½ pabbajitv± k±mar±ga½ vir±jayi, vir±jetv± brahmalok³pago ahos²ti.
Satth± ima½ dhammadesana½ ±haritv± “eva½, bhikkhave, m±tug±ma½ paµicca visuddhasatt±pi sa½kilissant²”ti vatv± sacc±ni pak±setv± j±taka½ samodh±nesi, saccapariyos±ne ukkaºµhitabhikkhu arahatta½ patto. Tad± anitthigandhakum±ro ahameva ahosinti.

Mah±palobhanaj±takavaººan± ek±dasam±.