[493] 10. Mah±v±ºijaj±takavaººan±

V±ºij± samiti½ katv±ti ida½ satth± jetavane viharanto s±vatthiv±sino v±ºije ±rabbha kathesi. Te kira voh±ratth±ya gacchant± satthu mah±d±na½ datv± saraºesu ca s²lesu ca patiµµh±ya “bhante, sace arog± ±gamiss±ma, puna tumh±ka½ p±de vandiss±m±”ti vatv± pañcamattehi sakaµasatehi nikkhamitv± kant±ra½ patv± magga½ asallakkhetv± maggam³¼h± nirudake nir±h±re araññe vicarant± eka½ n±gapariggahita½ nigrodharukkha½ disv± sakaµ±ni mocetv± rukkham³le nis²di½su. Te tassa udakatint±ni viya n²l±ni siniddh±ni patt±ni udakapuºº± viya ca s±kh± disv± cintayi½su “imasmi½ rukkhe udaka½ sañcaranta½ viya paññ±yati, imassa purimas±kha½ chind±ma, p±n²ya½ no dassat²”ti. Atheko rukkha½ abhiruhitv± s±kha½ chindi, tato t±lakkhandhappam±º± udakadh±r± pavatti. Te tattha nhatv± pivitv± ca dakkhiºas±kha½ chindi½su, tato n±naggarasabhojana½ nikkhami. Ta½ bhuñjitv± pacchimas±kha½ chindi½su, tato alaªkata-itthiyo nikkhami½su. T±hi saddhi½ abhiramitv± uttaras±kha½ chindi½su, tato satta ratan±ni nikkhami½su. T±ni gahetv± pañca sakaµasat±ni p³retv± s±vatthi½ pacc±gantv± dhana½ gopetv± gandham±l±dihatth± jetavana½ gantv± satth±ra½ vanditv± p³jetv± ekamanta½ nisinn± dhammakatha½ sutv± nimantetv± punadivase mah±d±na½ datv± “bhante, imasmi½ d±ne amh±ka½ dhanad±yik±ya rukkhadevat±ya patti½ dem±”ti patti½ ada½su. Satth± niµµhitabhattakicco “katararukkhadevat±ya patti½ deth±”ti pucchi. V±ºij± nigrodharukkhe dhanassa laddh±k±ra½ tath±gatass±rocesu½. Satth± “tumhe t±va mattaññut±ya taºh±vasik± ahutv± dhana½ labhittha, pubbe pana amattaññut±ya taºh±vasik± dhanañca j²vitañca vijahi½s³”ti vatv± tehi y±cito at²ta½ ±hari.
At²te b±r±ºasinagare tadeva pana kant±ra½ sveva nigrodho. V±ºij± maggam³¼h± hutv± tameva nigrodha½ passi½su. Tamattha½ satth± abhisambuddho hutv± kathento im± g±th± ±ha–
180. “V±ºij± samiti½ katv±, n±n±raµµhato ±gat±;
dhan±har± pakkami½su, eka½ katv±na g±maºi½.
181. “Te ta½ kant±ram±gamma, appabhakkha½ anodaka½;
mah±nigrodhamaddakkhu½, s²tacch±ya½ manorama½.
182. “Te ca tattha nis²ditv±, tassa rukkhassa ch±yay±;
v±ºij± samacintesu½, b±l± mohena p±rut±.
183. “All±yate aya½ rukkho, api v±r²va sandati;
iªghassa purima½ s±kha½, maya½ chind±ma v±ºij±.
184. “S± ca chinn±va pagghari, accha½ v±ri½ an±vila½;
te tattha nhatv± pivitv±, y±vaticchi½su v±ºij±.
185. “Dutiya½ samacintesu½, b±l± mohena p±rut±;
iªghassa dakkhiºa½ s±kha½, maya½ chind±ma v±ºij±.
186. “S± ca chinn±va pagghari, s±lima½sodana½ bahu½;
appodavaººe kumm±se, siªgi½ vidalas³piyo.
187. “Te tattha bhutv± kh±ditv±, y±vaticchi½su v±ºij±;
tatiya½ samacintesu½, b±l± mohena p±rut±;
iªghassa pacchima½ s±kha½, maya½ chind±ma v±ºij±.
188. “S± ca chinn±va pagghari, n±riyo samalaªkat±;
vicitravatth±bharaº±, ±muttamaºikuº¹al±.
189. “Api su v±ºij± ek±, n±riyo paººav²sati;
samant± pariv±ri½su, tassa rukkhassa ch±yay±;
te t±hi paric±retv±, y±vaticchi½su v±ºij±.
190. “Catuttha½ samacintesu½, b±l± mohena p±rut±;
iªghassa uttara½ s±kha½, maya½ chind±ma v±ºij±.
191. “S± ca chinn±va pagghari, mutt± ve¼uriy± bah³;
rajata½ j±tar³pañca, kuttiyo paµiy±ni ca.
192. “K±sik±ni ca vatth±ni, uddiy±ni ca kambal±;
te tattha bh±re bandhitv±, y±vaticchi½su v±ºij±.
193. “Pañcama½ samacintesu½, b±l± mohena p±rut±;
iªghassa m³la½ chind±ma, api bhiyyo labh±mase.
194. “Athuµµhahi satthav±ho, y±cam±no katañjal²;
nigrodho ki½ parajjhati, v±ºij± bhaddamatthu te.
195. “V±rid± purim± s±kh±, annap±nañca dakkhiº±;
n±rid± pacchim± s±kh±, sabbak±me ca uttar±;
nigrodho ki½ parajjhati, v±ºij± bhaddamatthu te.
196. “Yassa rukkhassa ch±y±ya, nis²deyya sayeyya v±;
na tassa s±kha½ bhañjeyya, mittadubbho hi p±pako.
197. “Te ca tass±n±diyitv±, ekassa vacana½ bah³;
nisit±hi kuµh±r²hi, m³lato na½ upakkamun”ti.
Tattha samiti½ katv±ti b±r±ºasiya½ sam±gama½ katv±, bah³ ekato hutv±ti attho. Pakkami½s³ti pañcahi sakaµasatehi b±r±ºaseyyaka½ bhaº¹a½ ±d±ya pakkami½su. G±maºinti eka½ paññavantatara½ satthav±ha½ katv± Ch±yay±ti ch±y±ya. All±yateti udakabharito viya allo hutv± paññ±yati. Chinn±va pagghar²ti eko rukkh±rohanakusalo abhiruhitv± ta½ chindi, s± chinnamatt±va pagghar²ti dasseti. Paratopi eseva nayo.
Appodavaººe kumm±seti appodakap±y±sasadise kumm±se. Siªginti siªgiver±dika½ uttaribhaªga½. Vidalas³piyoti muggas³p±dayo. V±ºij± ek±ti ekekassa v±ºijassa yattak± v±ºij± tesu ekekassa ekek±va, satthav±hassa pana santike pañcav²sat²ti attho. Pariv±ri½s³ti pariv±resu½. T±hi pana saddhi½yeva n±g±nubh±vena s±ºivit±nasayan±d²ni pagghari½su.
Kuttiyoti hatthatthar±dayo. Paµiy±nic±ti uºº±mayapaccattharaº±ni. “Setakambal±n²”tipi vadantiyeva. Uddiy±ni ca kambal±ti uddiy±ni n±ma kambal± atthi. Te tattha bh±re bandhitv±ti y±vataka½ icchi½su, t±vataka½ gahetv± pañca sakaµasat±ni p³retv±ti attho. V±ºij± bhaddamatthu teti ekeka½ v±ºija½ ±lapanto “bhadda½ te atth³”ti ±ha. Annap±nañc±ti annañca p±nañca ad±si. Sabbak±me c±ti sabbak±me ca ad±si. Mittadubbho h²ti mitt±na½ dubbhanapuriso hi p±pako l±mako n±ma. An±diyitv±ti tassa vacana½ aggahetv±. Upakkamunti moh±va chinditu½ ±rabhi½su.
Atha ne chindanatth±ya rukkha½ upagate disv± n±gar±j± cintesi “aha½ etesa½ pip±sit±na½ p±n²ya½ d±pesi½, tato dibbabhojana½, tato sayan±d²ni ceva paric±rik± ca n±riyo, tato pañcasatasakaµap³ra½ ratana½, id±ni panime “rukkha½ m³lato chindiss±m±’ti vadanti, ativiya luddh± ime, µhapetv± satthav±ha½ avasese m±retu½ vaµµat²”ti. So “ettak± sannaddhayodh± nikkhamantu, ettak± dhanuggah±, ettak± vammino”ti sena½ vic±resi. Tamattha½ pak±sento satth± g±tham±ha–
198. “Tato n±g± nikkhami½su, sannaddh± paººav²sati;
dhanuggah±na½ tisat±, chasahass± ca vammino”ti.
Tattha sannaddh±ti suvaººarajat±divammakavacik±. Dhanuggah±na½ tisat±ti meº¹avis±ºadhanuggah±na½ t²ºi sat±ni. Vamminoti kheµakaphalakahatth± chasahass±.
199. “Ete hanatha bandhatha, m± vo muñcittha j²vita½;
µhapetv± satthav±ha½va, sabbe bhasma½ karotha ne”ti.– Aya½ n±gar±jena vuttag±th±.
Tattha m± vo muñcittha j²vitanti kassaci ekassapi j²vita½ m± muñcittha.
N±g± tath± katv± attharaº±d²ni pañcasu sakaµasatesu ±ropetv± satthav±ha½ gahetv± saya½ t±ni sakaµ±ni p±jent± b±r±ºasi½ gantv± sabba½ dhana½ tassa gehe paµis±metv± ta½ ±pucchitv± attano n±gabhavanameva gat±. Tamattha½ viditv± satth± ov±davasena g±th±dvayam±ha–
200. “Tasm± hi paº¹ito poso, sampassa½ atthamattano;
lobhassa na vasa½ gacche, haneyy±risaka½ mana½.
201. “Evam±d²nava½ ñatv±, taºh± dukkhassa sambhava½;
v²tataºho an±d±no, sato bhikkhu paribbaje”ti.
Tattha tasm±ti yasm± lobhavasik± mah±vin±sa½ patt±, satthav±ho uttamasampatti½, tasm±. Haneyy±risaka½ mananti anto uppajjam±n±na½ n±n±vidh±na½ lobhasatt³na½ santaka½ mana½, lobhasampayuttacitta½ haneyy±ti attho. Evam±d²navanti eva½ lobhe ±d²nava½ j±nitv±. Taºh± dukkhassa sambhavanti j±ti-±didukkhassa taºh± sambhavo, tato eta½ dukkha½ nibbattati, eva½ taºh±va dukkhassa sambhava½ ñatv± v²tataºho taºh±-±d±nena an±d±no maggena ±gat±ya satiy± sato hutv± bhikkhu paribbaje iriyetha vatteth±ti arahattena desan±ya k³µa½ gaºhi.
Imañca pana dhammadesana½ ±haritv± “eva½ up±sak± pubbe lobhavasik± v±ºij± mah±vin±sa½ patt±, tasm± lobhavasikena na bhavitabban”ti vatv± sacc±ni pak±setv± j±taka½ samodh±nesi, saccapariyos±ne te v±ºij± sot±pattiphale patiµµhit±. Tad± n±gar±j± s±riputto ahosi, satthav±ho pana ahameva ahosinti.

Mah±v±ºijaj±takavaººan± dasam±.