[490] 7. Pañcuposathaj±takavaººan±
Appossukko d±ni tuva½ kapot±ti ida½ satth± jetavane viharanto uposathike pañcasate up±sake ±rabbha kathesi. Tad± hi satth± dhammasabh±ya½ catuparisamajjhe alaªkatabuddh±sane nis²ditv± muducittena parisa½ oloketv± “ajja up±sak±na½ katha½ paµicca desan± samuµµhahissat²”ti ñatv± up±sake ±mantetv± “uposathikattha up±sak±”ti pucchitv± “±ma bhante”ti vutte “s±dhu vo kata½, uposatho n±mesa por±ºakapaº¹it±na½ va½so, por±ºakapaº¹it± hi r±g±dikilesaniggahattha½ uposathav±sa½ vasi½s³”ti vatv± tehi y±cito at²ta½ ±hari. At²te magadharaµµh±d²na½ tiººa½ raµµh±na½ antare aµav² ahosi. Bodhisatto magadharaµµhe br±hmaºamah±s±lakule nibbattitv± vayappatto k±me pah±ya nikkhamitv± ta½ aµavi½ pavisitv± assama½ katv± isipabbajja½ pabbajitv± v±sa½ kappesi. Tassa pana assamassa avid³re ekasmi½ ve¼ugahane attano bhariy±ya saddhi½ kapotasakuºo vasati, ekasmi½ vammike ahi, ekasmi½ vanagumbe siªg±lo, ekasmi½ vanagumbe accho. Te catt±ropi k±lena k±la½ isi½ upasaªkamitv± dhamma½ suºanti. Athekadivasa½ kapoto bhariy±ya saddhi½ kul±vak± nikkhamitv± gocar±ya pakk±mi. Tassa pacchato gacchanti½ kapoti½ eko seno gahetv± pal±yi. Tass± viravasadda½ sutv± kapoto nivattitv± olokento ta½ tena hariyam±na½ passi. Senopi na½ viravanti½yeva m±retv± kh±di. Kapoto t±ya viyogena r±gapari¼±hena pari¹ayham±no cintesi “aya½ r±go ma½ ativiya kilameti, na id±ni ima½ aniggahetv± gocar±ya pakkamiss±m²”ti. So gocarapatha½ pacchinditv± t±pasassa santika½ gantv± r±ganiggah±ya uposatha½ sam±diyitv± ekamanta½ nipajji. Sappopi “gocara½ pariyesiss±m²”ti vasanaµµh±n± nikkhamitv± paccantag±me g±v²na½ vicaraºaµµh±ne gocara½ pariyesati. Tad± g±mabhojakassa sabbaseto maªgala-usabho gocara½ gahetv± ekasmi½ vammikap±de jaººun± patiµµh±ya siªgehi mattika½ gaºhanto k²¼ati, sappo g±v²na½ padasaddena bh²to ta½ vammika½ pavisitu½ pakkanto. Atha na½ usabho p±dena akkami. So ta½ kujjhitv± ¹a½si, usabho tattheva j²vitakkhaya½ patto. G±mav±sino “usabho kira mato”ti sutv± sabbe ekato ±gantv± roditv± kanditv± ta½ gandham±l±d²hi p³jetv± ±v±µe nikhaºitv± pakkami½su. Sappo tesa½ gatak±le nikkhamitv± “aha½ kodha½ niss±ya ima½ j²vit± voropetv± mah±janassa hadaye soka½ pavesesi½, na d±ni ima½ kodha½ aniggahetv± gocar±ya pakkamiss±m²”ti cintetv± nivattitv± ta½ assama½ gantv± kodhaniggah±ya uposatha½ sam±diyitv± ekamanta½ nipajji. Siªg±lopi gocara½ pariyesanto eka½ matahatthi½ disv± “mah± me gocaro laddho”ti tuµµho gantv± soº¹±ya½ ¹a½si, thambhe daµµhak±lo viya ahosi. Tattha ass±da½ alabhitv± dante ¹a½si, p±s±ºe daµµhak±lo viya ahosi. Kucchiya½ ¹a½si, kusule daµµhak±lo viya ahosi. Naªguµµhe ¹a½si, ayasal±ke daµµhak±lo viya ahosi. Vaccamagge ¹a½si, ghatap³ve daµµhak±lo viya ahosi. So lobhavasena kh±danto antokucchiya½ p±visi, tattha ch±tak±le ma½sa½ kh±dati, pip±sitak±le lohita½ pivati, nipajjanak±le ant±ni ca papph±sañca avattharitv± nipajji. So “idheva me annap±nañca sayanañca nipphanna½, aññattha ki½ kariss±m²”ti cintetv± tattheva abhirato bahi anikkhamitv± antokucchiya½yeva vasi. Aparabh±ge v±t±tapena hatthikuºape sukkhante kar²samaggo pihito, siªg±lo antokucchiya½ nipajjam±no appama½salohito paº¹usar²ro hutv± nikkhamanamagga½ na passi. Athekadivasa½ ak±lamegho vassi, kar²samaggo temiyam±no mudu hutv± vivara½ dassesi. Siªg±lo chidda½ disv± “aticiramhi kilanto, imin± chiddena pal±yiss±m²”ti kar²samagga½ s²sena pahari. Tassa samb±dhaµµh±nena vegena nikkhantassa sinnasar²rassa sabb±ni lom±ni kar²samagge lagg±ni, t±lakando viya nillomasar²ro hutv± nikkhami. So “lobha½ niss±ya may± ida½ dukkha½ anubh³ta½, na d±ni ima½ aniggahetv± gocara½ gaºhiss±m²”ti cintetv± ta½ assama½ gantv± lobhaniggahatth±ya uposatha½ sam±diyitv± ekamanta½ nipajji. Acchopi araññ± nikkhamitv± atricch±bhibh³to mallaraµµhe paccantag±ma½ gato. G±mav±sino “accho kira ±gato”ti dhanudaº¹±dihatth± nikkhamitv± tena paviµµha½ gumba½ pariv±resu½. So mah±janena pariv±ritabh±va½ ñatv± nikkhamitv± pal±yi, pal±yantameva ta½ dhan³hi ceva daº¹±d²hi ca pothesu½. So bhinnena s²sena lohitena galantena attano vasanaµµh±na½ gantv± “ida½ dukkha½ mama atricch±lobhavasena uppanna½, na d±ni ima½ aniggahetv± gocara½ gaºhiss±m²”ti cintetv± ta½ assama½ gantv± atricch±niggah±ya uposatha½ sam±diyitv± ekamanta½ nipajji. T±pasopi attano j±ti½ niss±ya m±navasiko hutv± jh±na½ upp±detu½ na sakkoti. Atheko paccekabuddho tassa m±nanissitabh±va½ ñatv± “aya½ na l±makasatto, buddhaªkuro esa, imasmi½yeva bhaddakappe sabbaññuta½ p±puºissati, imassa m±naniggaha½ katv± sam±pattinibbattan±k±ra½ kariss±m²”ti tasmi½ paººas±l±ya nisinneyeva uttarahimavantato ±gantv± tassa p±s±ºaphalake nis²di. So nikkhamitv± ta½ attano ±sane nisinna½ disv± m±nanissitabh±vena anattamano hutv± ta½ upasaªkamitv± acchara½ paharitv± “nassa, vasala, k±¼akaººi, muº¹aka, samaºaka, kimattha½ mama nisinnaphalake nisinnos²”ti ±ha. Atha na½ so “sappurisa, kasm± m±nanissitosi, aha½ paµividdhapaccekabodhiñ±ºo, tva½ imasmi½yeva bhaddakappe sabbaññubuddho bhavissasi, buddhaªkurosi, p±ramiyo p³retv± ±gato añña½ ettaka½ n±ma k±la½ atikkamitv± buddho bhavissasi, buddhattabh±ve µhito siddhattho n±ma bhavissas²”ti n±mañca gottañca kulañca aggas±vak±dayo ca sabbe ±cikkhitv± “kimattha½ tva½ m±nanissito hutv± pharuso hosi, nayida½ tava anucchavikan”ti ov±damad±si. So tena eva½ vuttopi neva na½ vandi, na ca “kad±ha½ buddho bhaviss±m²”ti-±d²ni pucchi. Atha na½ paccekabuddho “tava j±tiy± mama guº±na½ mahantabh±va½ j±na, sace sakkosi, aha½ viya ±k±se vicar±h²”ti vatv± ±k±se uppatitv± attano p±dapa½su½ tassa jaµ±maº¹ale vikiranto uttarahimavantameva gato. T±paso tassa gatak±le sa½vegappatto hutv± “aya½ samaºo eva½ garusar²ro v±tamukhe khittat³lapicu viya ±k±se pakkhando, aha½ j±tim±nena evar³passa paccekabuddhassa neva p±de vandi½, na ca “kad±ha½ buddho bhaviss±m²’ti pucchi½, j±ti n±mes± ki½ karissati, imasmi½ loke s²lacaraºameva mahanta½, aya½ kho pana me m±no va¹¹hanto niraya½ upanessati, na id±ni ima½ m±na½ aniggahetv± phal±phalatth±ya gamiss±m²”ti paººas±la½ pavisitv± m±naniggah±ya uposatha½ sam±d±ya kaµµhattharik±ya nisinno mah±ñ±ºo kulaputto m±na½ niggahetv± kasiºa½ va¹¹hetv± abhiññ± ca sam±pattiyo ca nibbattetv± nikkhamitv± caªkamanakoµiya½ p±s±ºaphalake nis²di. Atha na½ kapot±dayo upasaªkamitv± vanditv± ekamanta½ nis²di½su. Mah±satto kapota½ pucchi “tva½ aññesu divasesu na im±ya vel±ya ±gacchasi, gocara½ pariyesasi, ki½ nu kho ajja uposathiko j±tos²”ti? “¾ma bhante”ti. Atha na½ “kena k±raºen±”ti pucchanto paµhama½ g±tham±ha–
127. “Appossukko d±ni tuva½ kapota, vihaªgama na tava bhojanattho;
khuda½ pip±sa½ adhiv±sayanto, kasm± bhava½posathiko kapot±”ti.
Tattha appossukkoti nir±layo. Na tava bhojanatthoti ki½ ajja tava bhojanena attho natthi. Ta½ sutv± kapoto dve g±th± abh±si–
128. “Aha½ pure giddhigato kapotiy±, asmi½ padesasmimubho ram±ma;
athaggah² s±kuºiko kapoti½, ak±mako t±ya vin± ahosi½.
129. “N±n±bhav± vippayogena tass±, manomaya½ vedana veday±mi;
tasm± aha½posatha½ p±lay±mi, r±go mama½ m± punar±gam±s²”ti.
Tattha ram±m±ti imasmi½ bh³mibh±ge k±maratiy± ram±ma. S±kuºikoti senasakuºo. Kapotena attano uposathakamme vaººite mah±satto sapp±d²su ekeka½ pucchi. Tepi yath±bh³ta½ by±kari½su–
130. “Anujjug±m² urag± dujivha, d±µh±vudho ghoravisosi sappa;
khuda½ pip±sa½ adhiv±sayanto, kasm± bhava½posathiko nu d²gha.
131. “Usabho ah³ balav± g±mikassa, calakkak³ vaººabal³papanno;
so ma½ akkami ta½ kupito a¹a½si½, dukkh±bhituººo maraºa½ up±g±.
132. “Tato jan± nikkhamitv±na g±m±, kanditv± roditv± apakkami½su;
tasm± aha½posatha½ p±lay±mi, kodho mama½ m± punar±gam±si.
133. “Mat±na ma½s±ni bah³ sus±ne, manuññar³pa½ tava bhojane ta½;
khuda½ pip±sa½ adhiv±sayanto, kasm± bhava½posathiko siªg±la.
134. “Pavisi kucchi½ mahato gajassa, kuºape rato hatthima½sesu giddho;
uºho ca v±to tikhiº± ca rasmiyo, te sosayu½ tassa kar²samagga½.
135. “Kiso ca paº¹³ ca aha½ bhadante, na me ah³ nikkhaman±ya maggo;
mah± ca megho sahas± pavassi, so temay² tassa kar²samagga½.
136. “Tato aha½ nikkhamisa½ bhadante, cando yath± r±humukh± pamutto;
tasm± aha½posatha½ p±lay±mi, lobho mama½ m± punar±gam±si.
137. “Vamm²kath³pasmi½ kipillik±ni, nippothayanto tuva½ pure car±si;
khuda½ pip±sa½ adhiv±sayanto, kasm± bhava½posathiko nu accha.
138. “Saka½ niketa½ atih²¼ay±no, atricchat± mallag±ma½ agacchi½;
tato jan± nikkhamitv±na g±m±, kodaº¹akena paripothayi½su ma½.
139. “So bhinnas²so ruhiramakkhitaªgo, pacc±gam±si½ saka½ niketa½;
tasm± aha½posatha½ p±lay±mi, atricchat± m± punar±gam±s²”ti.
Tattha anujjug±m²ti-±d²hi ta½ ±lapati. Calakkak³ti calam±nakakudho. Dukkh±bhituººoti so usabho dukkhena abhituººo ±turo hutv±. Bah³ti bah³ni. Pavis²ti p±visi½. Rasmiyoti s³riyarasmiyo. Nikkhamisanti nikkhami½. Kipillik±n²ti upacik±yo. Nippothayantoti kh±dam±no. Atih²¼ay±noti atimaññanto nindanto garahanto. Kodaº¹aken±ti dhanudaº¹akehi ceva muggarehi ca. Eva½ te catt±ropi attano uposathakamma½ vaººetv± uµµh±ya mah±satta½ vanditv± “bhante, tumhe aññesu divasesu im±ya vel±ya phal±phalatth±ya gacchatha, ajja agantv± kasm± uposathikatth±”ti pucchant± g±tham±ha½su–
140. “Ya½ no apucchittha tuva½ bhadante, sabbeva by±karimha yath±paj±na½;
mayampi pucch±ma tuva½ bhadante, kasm± bhava½posathiko nu brahme”ti.
Sopi nesa½ by±k±si–
141. “An³palitto mama assamamhi, paccekabuddho muhutta½ nis²di;
so ma½ aved² gatim±gatiñca, n±mañca gotta½ caraºañca sabba½.
142. “Evampaha½ na vandi tassa p±de, na c±pi na½ m±nagatena pucchi½;
tasm± aha½posatha½ p±lay±mi, m±no mama½ m± punar±gam±s²”ti.
Tattha ya½ noti ya½ attha½ tva½ amhe apucchi. Yath±paj±nanti attano paj±nananiy±mena ta½ maya½ by±karimha. An³palittoti sabbakilesehi alitto. So ma½ aved²ti so mama id±ni gantabbaµµh±nañca gataµµh±nañca “an±gate tva½ eva½n±mo buddho bhavissasi eva½gotto, evar³pa½ te s²lacaraºa½ bhavissat²”ti eva½ n±mañca gottañca caraºañca sabba½ ma½ avedi j±n±pesi, kathes²ti attho. Evampaha½ na vand²ti eva½ kathentassapi tassa aha½ attano m±na½ niss±ya p±de na vandinti. Eva½ mah±satto attano uposathak±raºa½ kathetv± te ovaditv± uyyojetv± paººas±la½ p±visi, itarepi yath±µµh±n±ni agama½su. Mah±satto aparih²najjh±no brahmalokapar±yaºo ahosi, itare ca tassov±de µhatv± saggapar±yaº± ahesu½. Satth± ima½ dhammadesana½ ±haritv± “eva½ up±sak±, uposatho n±mesa por±ºakapaº¹it±na½ va½so, upavasitabbo uposathav±so”ti vatv± j±taka½ samodh±nesi– “tad± kapoto anuruddho ahosi, accho kassapo, siªg±lo moggall±no, sappo s±riputto, t±paso pana ahameva ahosin”ti.
Pañcuposathaj±takavaººan± sattam±.