[62] 2. Aº¹abh³taj±takavaººan±

Ya½ br±hmaºo av±des²ti ida½ satth± jetavane viharanto ukkaºµhitamev±rabbha kathesi. Tañhi satth± “sacca½ kira tva½ bhikkhu ukkaºµhitos²”ti pucchitv± “saccan”ti vutte “bhikkhu itthiyo n±ma arakkhiy±, pubbe paº¹it± itthi½ gabbhato paµµh±ya rakkhant±pi rakkhitu½ n±sakkhi½s³”ti vatv± at²ta½ ±hari.
At²te b±r±ºasiya½ brahmadatte rajja½ k±rente bodhisatto tassa aggamahesiy± kucchismi½ nibbattitv± vayappatto sabbasippesu nipphatti½ patv± pitu accayena rajje patiµµh±ya dhammena rajja½ k±resi. So purohitena saddhi½ j³ta½ k²¼ati. K²¼anto pana–
“Sabb± nad² vaªkagat², sabbe kaµµhamay± van±;
sabbitthiyo kare p±pa½, labham±ne niv±take”ti. (J±. 2.21.308)–

Ima½ j³tag²ta½ g±yanto rajataphalake suvaººap±sake khipati. Eva½ k²¼anto pana r±j± nicca½ jin±ti, purohito par±j²yati.

So anukkamena ghare vibhave parikkhaya½ gacchante cintesi “eva½ sante sabba½ imasmi½ ghare dhana½ kh²yissati, pariyesitv± purisantara½ agata½ eka½ m±tug±ma½ ghare kariss±m²”ti. Athassa etadahosi “añña½ purisa½ diµµhapubba½ itthi½ rakkhitu½ na sakkhiss±mi, gabbhato paµµh±yeka½ m±tug±ma½ rakkhitv± ta½ vayappatta½ vase µhapetv± ekapurisika½ katv± g±¼ha½ ±rakkha½ sa½vidahitv± r±jakulato dhana½ ±hariss±m²”ti. So ca aªgavijj±ya cheko hoti, atheka½ duggatitthi½ gabbhini½ disv± “dh²tara½ vij±yissat²”ti ñatv± ta½ pakkos±petv± paribbaya½ datv± ghareyeva vas±petv± vij±tak±le dhana½ datv± uyyojetv± ta½ kum±rika½ aññesa½ puris±na½ daµµhu½ adatv± itth²na½yeva hatthe datv± pos±petv± vayappattak±le ta½ attano vase µhapesi. Y±va ces± va¹¹hati, t±va raññ± saddhi½ j³ta½ na k²¼i. Ta½ pana vase µhapetv± br±hmaºo “mah±r±ja, j³ta½ k²¼±m±”ti ±ha. R±j± “s±dh³”ti purimaniy±meneva k²¼i. Purohito rañño g±yitv± p±saka½ khipanak±le “µhapetv± mama m±ºavikan”ti ±ha. Tato paµµh±ya purohito jin±ti, r±j± par±j²yati.
Bodhisatto “imassa ghare ekapurisik±ya ek±ya itthiy± bhavitabban”ti pariggaºh±pento atthibh±va½ ñatv± “s²lamass± bhind±pess±m²”ti eka½ dhutta½ pakkos±petv± “sakkhissasi purohitassa itthiy± s²la½ bhinditun”ti ±ha. “Sakkomi, dev±”ti. Athassa r±j± dhana½ datv± “tena hi khippa½ niµµh±peh²”ti ta½ pahiºi. So rañño santik± dhana½ ±d±ya gandhadh³macuººakapp³r±d²ni gahetv± tassa gharato avid³re sabbagandh±paºa½ pas±resi. Purohitassapi geha½ sattabh³maka½ sattadv±rakoµµhaka½ hoti, sabbesu dv±rakoµµhakesu itth²na½yeva ±rakkh±. Ýhapetv± pana br±hmaºa½ añño puriso geha½ pavisitu½ labhanto n±ma natthi, kacavaracha¹¹anapacchimpi sodhetv±yeva pavesenti. Ta½ m±ºavika½ purohitoyeva daµµhu½ labhati. Tass± ca ek± paric±rik± itth² atthi. Athass± s± paric±rik± gandhapuppham³la½ gahetv± gacchant² tassa dhuttassa ±paºasam²pena gacchati. So “aya½ tass± paric±rik±”ti suµµhu ñatv± ekadivasa½ ta½ ±gacchanti½ disv± ±paº± uµµh±ya gantv± tass± p±dam³le patitv± ubhohi hatthehi p±de g±¼ha½ gahetv± “amma, ettaka½ k±la½ kaha½ gat±s²”ti paridevi, avases±pi payuttakadhutt± ekamanta½ µhatv± “hatthap±damukhasaºµh±nehi ca ±kappena ca m±t±putt± ekasadis±yev±”ti ±ha½su. S± itth² tesu tesu kathentesu attano asaddahitv± “aya½ me putto bhavissat²”ti sayampi roditu½ ±rabhi. Te ubhopi kanditv± roditv± aññamañña½ ±liªgetv± aµµha½su.
Atha so dhutto ±ha “amma, kaha½ vasas²”ti? “Kinnaril²l±ya vasam±n±ya r³pasobhaggappatt±ya purohitassa daharitthiy± upaµµh±na½ kurum±n± vas±mi, t±t±”ti. “Id±ni kaha½ y±si, amm±”ti? “Tass± gandham±l±d²na½ atth±y±”ti. “Amma, ki½ te aññattha gat±ya, ito paµµh±ya mameva santik± har±”ti m³la½ aggahetv±va bah³ni tamb³latakkolak±d²ni ceva n±n±pupph±ni ca ad±si. M±ºavik± bah³ni gandhapupph±d²ni disv± “ki½, amma, ajja amh±ka½ br±hmaºo pasanno”ti ±ha. “Kasm± eva½ vadas²”ti? “Imesa½ bahubh±va½ disv±”ti. Na br±hmaºo bahum³la½ ad±si, may± paneta½ mayha½ puttassa santik± ±bhatanti. Tato paµµh±ya s± br±hmaºena dinnam³la½ attan± gahetv± tasseva santik± gandhapupph±d²ni ±harati. Dhutto katip±haccayena gil±n±laya½ katv± nipajji. S± tassa ±paºadv±ra½ gantv± ta½ adisv± “kaha½ me putto”ti pucchi. “Puttassa te aph±suka½ j±tan”ti? S± tassa nipannaµµh±na½ gantv± nis²ditv± piµµhi½ parimajjant² “ki½ te, t±ta, aph±sukan”ti pucchi. So tuºh² ahosi. “Ki½ na kathesi putt±”ti? “Amma, maranten±pi tuyha½ kathetu½ na sakk±”ti. “T±ta, mayha½ akathetv± kassa katheyy±si, kathehi, t±t±”ti. “Amma, mayha½ añña½ aph±suka½ natthi, tass± pana m±ºavik±ya vaººa½ sutv± paµibaddhacittosmi ta½ labhanto j²viss±mi, alabhanto idheva mariss±m²”ti. “T±ta, mayha½ esa bh±ro, m± tva½ eta½ niss±ya cintay²”ti ta½ ass±setv± bah³ni gandhapupph±d²ni ±d±ya m±ºavik±ya santika½ gantv± “putto me, amma, mama santik± tava vaººa½ sutv± paµibaddhacitto j±to, ki½ k±tabban”ti? “Sace ±netu½ sakkotha, may± katok±soyev±”ti.
S± tass± vacana½ sutv± tato paµµh±ya tassa gehassa kaººakaººehi bahu½ kacavara½ saªka¹¹hitv± ±rakkhitthiy± upari cha¹¹esi. S± tena aµµ²yam±n± apeti. Itar± teneva niy±mena y± y± kiñci katheti, tass± tass± upari kacavara½ cha¹¹esi. Tato paµµh±ya pana s± ya½ ya½ ±harati v± harati v±, ta½ ta½ na k±ci sodhetu½ ussahati. Tasmi½ k±le s± ta½ dhutta½ pupphapacchiya½ nipajj±petv± m±ºavik±ya santika½ abhihari. Dhutto m±ºavik±ya s²la½ bhinditv± ek±hadv²ha½ p±s±deyeva ahosi. Purohite bahi nikkhante ubho abhiramanti. Tasmi½ ±gate dhutto nil²yati.
Atha na½ s± ek±hadv²haccayena “s±mi, id±ni tay± gantu½ vaµµat²”ti ±ha. “Aha½ br±hmaºa½ paharitv± gantuk±mo”ti. S± “eva½ hot³”ti dhutta½ nil²y±petv± br±hmaºe ±gate evam±ha “aha½, ayya, tumhesu v²ºa½ v±dentesu naccitu½ icch±m²”ti. “S±dhu, bhadde, naccass³”ti v²ºa½ v±desi. “Tumhesu olokentesu lajj±mi, mukha½ pana vo s±µakena bandhitv± nacciss±m²”ti. “Sace lajjasi, eva½ karoh²”ti. M±ºavik± ghanas±µaka½ gahetv± tassa akkh²ni pidaham±n± mukha½ bandhi. Br±hmaºo mukha½ bandh±petv± v²ºa½ v±desi. S± muhutta½ naccitv± “ayya, aha½ te ekav±ra½ s²se paharituk±m±”ti ±ha. Itthilolo br±hmaºo kiñci k±raºa½ aj±nanto “pahar±h²”ti ±ha, m±ºavik± dhuttassa sañña½ ad±si. So saºika½ ±gantv± br±hmaºassa piµµhipasse µhatv± s²se kapparena pahari, akkh²ni patan±k±rappatt±ni ahesu½, s²se gaº¹o uµµhahi. So vedan±µµo hutv± “±hara te hatthan”ti ±ha. M±ºavik± attano hattha½ ukkhipitv± tassa hatthe µhapesi. Br±hmaºo “hattho muduko, pah±ro pana thaddho”ti ±ha Dhutto br±hmaºa½ paharitv± nil²yi. M±ºavik± tasmi½ nil²ne br±hmaºassa mukhato s±µaka½ mocetv± tela½ ±d±ya s²sa½ parisamb±hi. Br±hmaºe bahi nikkhante puna s± itth² dhutta½ pacchiya½ nipajj±petv± n²hari.
So rañño santika½ gantv± sabba½ ta½ pavatti½ ±rocesi. R±j± attano upaµµh±na½ ±gata½ br±hmaºa½ ±ha “j³ta½ k²¼±ma br±hmaº±”ti? “S±dhu, mah±r±j±”ti. R±j± j³tamaº¹ala½ sajj±petv± purimanayeneva j³tag²ta½ g±yitv± p±sake khipati. Br±hmaºo m±ºavik±ya tapassa bhinnabh±va½ aj±nanto “µhapetv± mama m±ºavikan”ti ±ha. Eva½ vadantopi par±jitoyeva. R±j± jinitv± “br±hmaºa, ki½ vadesi, m±ºavik±ya te tapo bhinno, tva½ ‘m±tug±ma½ gabbhato paµµh±ya rakkhanto sattasu µh±nesu ±rakkha½ karonto rakkhitu½ sakkhiss±m²’ti maññasi, m±tug±mo n±ma kucchiya½ pakkhipitv± caranten±pi rakkhitu½ na sakk±, ekapurisik± itth² n±ma natthi, tava m±ºavik± ‘naccituk±m±mh²’ti vatv± v²ºa½ v±dentassa tava s±µakena mukha½ bandhitv± attano j±ra½ tava s²se kapparena pahar±petv± uyyojesi, id±ni ki½ kathes²”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
62. “Ya½ br±hmaºo av±desi, v²ºa½ samukhaveµhito;
aº¹abh³t±bhat± bhariy±, t±su ko j±tu vissase”ti.
Tattha ya½ br±hmaºo av±desi, v²ºa½ samukhaveµhitoti yena k±raºena br±hmaºo ghanas±µakena saha mukhena veµhito hutv± v²ºa½ v±desi, ta½ k±raºa½ na j±n±t²ti attho. Tañhi s± vañcetuk±m± evamak±si. Br±hmaºo pana ta½ itthi½ bahum±y±bh±va½ aj±nanto m±tug±massa saddahitv± “ma½ es± lajjat²”ti eva½saññ² ahosi, tenassa aññ±ºabh±va½ pak±sento r±j± evam±ha, ayametth±dhipp±yo Aº¹abh³t±bhat± bhariy±ti aº¹a½ vuccati b²ja½, b²jabh³t± m±tukucchito anikkhantak±leyeva ±bhat± ±n²t±, bhat±ti v± puµµh±ti attho. K± s±? Bhariy± paj±pati p±daparic±rik±. S± hi bhattavatth±d²hi bharitabbat±ya, bhinnasa½varat±ya, lokadhammehi bharitat±ya v± “bhariy±”ti vuccati. T±su ko j±tu vissaseti j±t³ti eka½s±dhivacana½, t±su m±tukucchito paµµh±ya rakkhiyam±n±supi eva½ vippak±ra½ ±pajjant²su bhariy±su ko n±ma paº¹ito puriso eka½sena vissase, “nibbik±r± es± may²”ti ko saddaheyy±ti attho. Asaddhammavasena hi ±mantakesu nimantakesu vijjam±nesu m±tug±mo n±ma na sakk± rakkhitunti.
Eva½ bodhisatto br±hmaºassa dhamma½ desesi. Br±hmaºo bodhisattassa dhammadesana½ sutv± nivesana½ gantv± ta½ m±ºavika½ ±ha– “tay± kira evar³pa½ p±pakamma½ katan”ti? “Ayya, ko evam±ha, na karomi, ‘ahameva pahari½, na añño koci’. Sace na saddahatha, aha½ ‘tumhe µhapetv± aññassa purisassa hatthasamphassa½ na j±n±m²’ti saccakiriya½ katv± aggi½ pavisitv± tumhe saddah±pess±m²”ti. Br±hmaºo “eva½ hot³”ti mahanta½ d±rur±si½ k±retv± aggi½ katv± ta½ pakkos±petv± “sace attano saddahasi, aggi½ pavis±h²”ti ±ha.
M±ºavik± attano paric±rika½ paµhamameva sikkh±pesi “amma, tava putta½ tattha gantv± mama aggi½ pavisanak±le hatthaggahaºa½ k±tu½ vadeh²”ti. S± gantv± tath± avaca. Dhutto ±gantv± parisamajjhe aµµh±si. S± m±ºavik± br±hmaºa½ vañcetuk±m± mah±janamajjhe µhatv± “br±hmaºa, ta½ µhapetv± aññassa purisassa hatthasamphassa½ n±ma na j±n±mi, imin± saccena aya½ aggi m± ma½ jh±pes²”ti aggi½ pavisitu½ ±raddh±. Tasmi½ khaºe dhutto “passatha bho purohitabr±hmaºassa kamma½, evar³pa½ m±tug±ma½ aggi½ paves±pet²”ti gantv± ta½ m±ºavika½ hatthe gaºhi. S± hattha½ vissajj±petv± purohita½ ±ha– “ayya, mama saccakiriy± bhinn±, na sakk± aggi½ pavisitun”ti. “Ki½k±raº±”ti? “Ajja may± evar³p± saccakiriy± kat± ‘µhapetv± mama s±mika½ aññassa purisassa hatthasamphassa½ na j±n±m²’ti id±ni camhi imin± purisena hatthe gahit±”ti. Br±hmaºo “vañcito aha½ im±y±”ti ñatv± ta½ pothetv± n²har±pesi. Eva½ asaddhammasamann±gat± kiret± itthiyo t±va mahantampi p±pakamma½ katv± attano s±mika½ vañcetu½ “n±ha½ evar³pa½ kamma½ karom²”ti divasampi sapatha½ kurum±n± n±n±citt±va honti. Tena vutta½–
“Cor²na½ bahubuddh²na½, y±su sacca½ sudullabha½;
th²na½ bh±vo dur±j±no, macchassevodake gata½. (J±. 2.21.347).
“Mus± t±sa½ yath± sacca½, sacca½ t±sa½ yath± mus±;
g±vo bahi tiºasseva, omasanti vara½ vara½.
“Coriyo kathin± het±, v±¼± ca lapasakkhar±;
na t± kiñci na j±nanti, ya½ manussesu vañcanan”ti. (J±. 2.21.332, 334).
Satth± “eva½ arakkhiyo m±tug±mo”ti ima½ dhammadesana½ ±haritv± sacc±ni pak±sesi, saccapariyos±ne ukkaºµhitabhikkhu sot±pattiphale patiµµhahi. Satth±pi anusandhi½ ghaµetv± j±taka½ samodh±nesi “tad± b±r±ºasir±j± ahameva ahosin”ti.

Aº¹abh³taj±takavaººan± dutiy±.