[54] 4. Ki½phalaj±takavaººan±
N±ya½ rukkho dur±ruh±ti ida½ satth± jetavane viharanto eka½ phalakusala½ up±saka½ ±rabbha kathesi. Eko kira s±vatthiv±s² kuµumbiko buddhappamukha½ bhikkhusaªgha½ nimantetv± attano ±r±me nis²d±petv± y±gukhajjaka½ datv± uyy±nap±la½ ±º±pesi “bhikkh³hi saddhi½ uyy±ne vicaritv± ayy±na½ amb±d²ni n±n±phal±ni deh²”ti. So “s±dh³”ti paµissuºitv± bhikkh³saªgham±d±ya uyy±ne vicaranto rukkha½ ulloketv±va “eta½ phala½ ±ma½, eta½ na supakka½, eta½ supakkan”ti j±n±ti. Ya½ so vadati, ta½ tatheva hoti. Bhikkh³ gantv± tath±gatassa ±rocesu½ “bhante, aya½ uyy±nap±lo phalakusalo bh³miya½ µhitova rukkha½ ulloketv± ‘eta½ phala½ ±ma½, eta½ na supakka½, eta½ supakkan’ti j±n±ti. Ya½ so vadati, ta½ tatheva hot²”ti. Satth± “na, bhikkhave, ayameva uyy±nap±lo phalakusalo, pubbe paº¹it±pi phalakusal±yeva ahesun”ti vatv± at²ta½ ±hari. At²te b±r±ºasiya½ brahmadatte rajja½ k±rente bodhisatto satthav±hakule nibbattitv± vayappatto pañcahi sakaµasatehi vaºijja½ karonto ekasmi½ k±le mah±vattani-aµavi½ patv± aµavimukhe µhatv± sabbe manusse sannip±t±petv± “imiss± aµaviy± visarukkh± n±ma honti, visapatt±ni, visapupph±ni, visaphal±ni, visamadh³ni hontiyeva, pubbe tumhehi aparibhutta½, ya½ kiñci patta½ v± puppha½ v± phala½ v± pallava½ v± ma½ aparipucchitv± m± kh±dath±”ti ±ha. Te “s±dh³”ti sampaµicchitv± aµavi½ otari½su. Aµavimukhe ca ekasmi½ g±madv±re ki½phalarukkho n±ma atthi, tassa khandhas±kh±pal±sapupphaphal±ni sabb±ni ambasadis±neva honti. Na kevala½ vaººasaºµh±natova, gandharasehipissa ±mapakk±ni phal±ni ambaphalasadis±neva, kh±dit±ni pana hal±halavisa½ viya taªkhaºaññeva j²vitakkhaya½ p±penti. Purato gacchant± ekacce lolapuris± “amburukkho ayan”ti saññ±ya phal±ni kh±di½su, ekacce “satthav±ha½ pucchitv±va kh±diss±m±”ti hatthena gahetv± aµµha½su. Te satthav±he ±gate “ayya, im±ni ambaphal±ni kh±d±m±”ti pucchi½su. Bodhisatto “n±ya½ ambarukkho”ti ñatv± “ki½ phalarukkho n±mesa, n±ya½ ambarukkho, m± kh±ditth±”ti v±retv± ye kh±di½su. Tepi vam±petv± catumadhura½ p±yetv± niroge ak±si. Pubbe pana imasmi½ rukkham³le manuss± niv±sa½ kappetv± “ambaphal±n²”ti saññ±ya im±ni visaphal±ni kh±ditv± j²vitakkhaya½ p±puºanti. Punadivase g±mav±sino nikkhamitv± matamanusse disv± p±de gaºhitv± paµicchannaµµh±ne cha¹¹etv± sakaµehi saddhi½yeva sabba½ tesa½ santaka½ gahetv± gacchanti. Te ta½ divasampi aruºuggamanak±leyeva “mayha½ balibaddo bhavissati, mayha½ sakaµa½, mayha½ bhaº¹an”ti vegena ta½ rukkham³la½ gantv± manusse niroge disv± “katha½ tumhe ima½ rukkha½ ‘n±ya½ ambarukkho’ti j±nitth±”ti pucchi½su. Te “maya½ na j±n±ma, satthav±hajeµµhako no j±n±t²”ti ±ha½su. Manuss± bodhisatta½ pucchi½su “paº¹ita, kinti katv± tva½ imassa rukkhassa anambarukkhabh±va½ aññ±s²”ti? So “dv²hi k±raºehi aññ±sin”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
54. “N±ya½ rukkho dur±ruho, napi g±mato ±rak±;
±k±raºena j±n±mi, n±ya½ s±duphalo dumo”ti.
Tattha n±ya½ rukkho dur±ruhoti aya½ visarukkho na dukkh±ruho, ukkhipitv± µhapitanisseº² viya sukhen±rohitu½ sakk±ti vadati. Napi g±mato ±rak±ti g±mato d³re µhitopi na hoti, g±madv±re µhitoyev±ti d²peti. ¾k±raºena j±n±m²ti imin± duvidhena k±raºen±ha½ ima½ rukkha½ j±n±mi. Kinti? N±ya½ s±duphalo dumoti. Sace hi aya½ madhuraphalo ambarukkho abhavissa, eva½ sukh±ru¼he avid³re µhite etasmi½ ekampi phala½ na tiµµheyya, phalakh±dakamanussehi nicca½ parivutova assa. Eva½ aha½ attano ñ±ºena paricchinditv± imassa visarukkhabh±va½ aññ±sinti mah±janassa dhamma½ desetv± sotthigamana½ gato. Satth±pi “eva½, bhikkhave, pubbe paº¹it±pi phalakusal± ahesun”ti ima½ dhammadesana½ ±haritv± anusandhi½ ghaµetv± j±taka½ samodh±nesi– “tad± paris± buddhaparis± ahesu½, satthav±ho pana ahameva ahosin”ti.
Ki½phalaj±takavaººan± catutth±.