[40] 10. Khadiraªg±raj±takavaººan±
K±ma½ pat±mi nirayanti ida½ satth± jetavane viharanto an±thapiº¹ika½ ±rabbha kathesi. An±thapiº¹iko hi vih±rameva ±rabbha catupaññ±sakoµidhana½ buddhas±sane pariccajitv± vikiritv± µhapetv± t²ºi ratan±ni aññattha ratanasaññameva anupp±detv± satthari jetavane viharante devasika½ t²ºi mah±-upaµµh±n±ni gacchati. P±tova ekav±ra½ gacchati, katap±tar±so ekav±ra½, s±yanhe ekav±ra½. Aññ±nipi antarantarupaµµh±n±ni hontiyeva. Gacchanto ca “ki½ nu kho ±d±ya ±gatoti s±maºer± v± dahar± v± hatthampi me olokeyyun”ti tucchahattho n±ma na gatapubbo. P±tova gacchanto y±gu½ g±h±petv± gacchati, katap±tar±so sappinavan²tamadhuph±ºit±d²nipi, s±yanhasamaye gandham±l±vatth±dihatthoti. Eva½ divase divase pariccajantassa panassa paricc±ge pam±ºa½ natthi. Bah³ voh±r³paj²vinopissa hatthato paººe ±ropetv± aµµh±rasakoµisaªkhya½ dhana½ iºa½ gaºhi½su, te mah±seµµhi na ±har±peti. Aññ± panassa kulasantak± aµµh±rasa koµiyo nad²t²re nidahitv± µhapit± aciravatodakena nad²k³le bhinne mah±samudda½ paviµµh±, t± yath±pihitalañchi t±va lohac±µiyo aº¹avakucchiya½ pavaµµant± vicaranti. Gehe panassa pañcanna½ bhikkhusat±na½ niccabhatta½ nibaddhameva hoti. Seµµhino hi geha½ bhikkhusaªghassa catumah±pathe khatapokkharaºisadisa½, sabbabhikkh³na½ m±t±pituµµh±ne µhita½. Tenassa ghara½ samm±sambuddhopi gacchati, as²timah±ther±pi gacchantiyeva. Sesabhikkh³na½ pana gacchant±nañca ±gacchant±nañca pam±ºa½ natthi. Ta½ pana ghara½ sattabh³maka½ sattadv±rakoµµhakapaµimaº¹ita½, tassa catutthe dv±rakoµµhake ek± micch±diµµhik± devat± vasati, s± samm±sambuddhe geha½ pavisante attano vim±ne µh±tu½ na sakkoti, d±rake gahetv± otaritv± bh³miya½ tiµµhati. As²timah±theresupi avasesattheresupi pavisantesu ca nikkhamantesu ca tatheva karoti. S± cintesi “samaºe gotame ca s±vakesu cassa ima½ geha½ pavisantesu mayha½ sukha½ n±ma natthi, niccak±la½ otaritv± otaritv± bh³miya½ µh±tu½ na sakkhiss±mi. Yath± ime eta½ ghara½ na pavisanti, tath± may± k±tu½ vaµµat²”ti. Athekadivasa½ sayan³pagatasseva mah±kammantikassa santika½ gantv± obh±sa½ pharitv± aµµh±si. “Ko etth±”ti ca vutte “aha½ catutthadv±rakoµµhake nibbattadevat±”ti ±ha. “Kasm± ±gat±s²”ti? “Ki½ tumhe seµµhissa kiriya½ na passatha, attano pacchimak±la½ anoloketv± dhana½ n²haritv± samaºa½ gotama½yeva p³jeti, neva vaºijja½ payojeti, na kammante paµµhapeti, tumhe seµµhi½ tath± ovadatha, yath± attano kammanta½ karoti. Yath± ca samaºo gotamo sas±vako ima½ ghara½ na pavisati, tath± karoth±”ti. Atha na½ so ±ha “b±ladevate, seµµhi dhana½ vissajjento niyy±nike buddhas±sane vissajjeti, so sace ma½ c³¼±ya½ gahetv± vikkiºissati, nev±ha½ kiñci kathess±mi, gaccha tva½n”ti. S± punekadivasa½ seµµhino jeµµhaputta½ upasaªkamitv± tatheva ovadi, sopi ta½ purimanayeneva tajjesi. Seµµhin± pana saddhi½ kathetu½yeva na sakkoti. Seµµhinopi nirantara½ d±na½ dentassa voh±re akarontassa ±ye mand²bh³te dhana½ parikkhaya½ agam±si. Athassa anukkamena d±liddiyappattassa paribhogas±µakasayanabhojan±nipi pur±ºasadis±ni na bhavi½su. Eva½bh³topi bhikkhusaªghassa d±na½ deti, paº²ta½ pana katv± d±tu½ na sakkoti Atha na½ ekadivasa½ vanditv± nisinna½ satth± “d²yati pana te, gahapati, kule d±nan”ti pucchi. So “d²yati, bhante, tañca kho kaº±jaka½ bilaªgadutiyan”ti ±ha. Atha na½ satth± “gahapati, ‘l³kha½ d±na½ dem²’ti m± citta½ saªkocayittha Cittasmiñhi paº²te buddhapaccekabuddhabuddhas±vak±na½ dinnad±na½ l³kha½ n±ma na hoti. Kasm±? Vip±kamahantatt±”ti ±ha. Cittañhi paº²ta½ k±tu½ sakkontassa d±na½ l³kha½ n±ma natth²ti ceta½ eva½ veditabba½–
“Natthi citte pasannamhi, appak± n±ma dakkhiº±;
tath±gate v± sambuddhe, atha v± tassa s±vake. (Vi. va. 804).
“Na kiratthi anomadassisu, p±ricariy± buddhesu appak±;
sukkh±ya aloºik±ya ca, passa phala½ kumm±sapiº¹iy±”ti.
Aparampi na½ ±ha “gahapati, tva½ t±va l³kha½ d±na½ dadam±no aµµhanna½ ariyapuggal±na½ desi, aha½ vel±mak±le sakalajambud²pa½ unnaªgala½ katv± satta ratan±ni dadam±no pañca mah±nadiyo ekoghapuººa½ katv± viya ca mah±d±na½ pavattayam±no tisaraºagata½ v± pañcas²larakkhanaka½ v± kañci n±lattha½, dakkhiºeyyapuggal± n±ma eva½ dullabh±. Tasm± ‘l³kha½ me d±nan’ti m± citta½ saªkocayitth±”ti evañca pana vatv± vel±masutta½ (a. ni. 9.20) kathesi. Atha kho s± devat± issarak±le seµµhin± saddhi½ kathetumpi asakkont² “id±n±ya½ duggatatt± mama vacana½ gaºhissat²”ti maññam±n± a¹¹harattasamaye sirigabbha½ pavisitv± obh±sa½ pharitv± ±k±se aµµh±si. Seµµhi ta½ disv± “ko eso”ti ±ha. “Aha½ mah±seµµhi catutthadv±rakoµµhake adhivatth±, devat±”ti. “Kimattham±gat±s²”ti? “Tuyha½ ov±da½ kathetuk±m± hutv± ±gacch±m²”ti. “Tena hi katheh²”ti. Mah±seµµhi tva½ pacchimak±la½ na cintesi, puttadh²taro na olokesi, samaºassa te gotamassa s±sane bahu½ dhana½ vippakiººa½, so tva½ ativela½ dhanavissajjanena v± vaºijj±dikamm±na½ akaraºena v± samaºa½ gotama½ niss±ya duggato j±to, eva½bh³topi samaºa½ gotama½ na muñcasi, ajjapi te samaº± ghara½ pavisantiyeva. Ya½ t±va tehi n²ta½, ta½ na sakk± pacc±har±petu½, gahita½ gahitameva hotu, ito paµµh±ya pana sayañca samaºassa gotamassa santika½ m± gamittha, s±vak±nañcassa ima½ ghara½ pavisitu½ m± ad±si, samaºa½ gotama½ nivattitv±pi anolokento attano voh±re ca vaºijjañca katv± kuµumba½ saºµhapeh²”ti. Atha na½ so evam±ha “aya½ tay± mayha½ d±tabba-ov±do”ti. “¾ma, ayy±”ti. T±dis±na½ devat±na½ satenapi sahassenapi satasahassenapi akampan²yo aha½ dasabalena kato. Mama hi saddh± sineru viya acal± suppatiµµhit±, may± niyy±nike ratanas±sane dhana½ vissajjita½, ayutta½ te kathita½, buddhas±sane pah±ro dinno, evar³p±ya an±c±r±ya duss²l±ya k±¼akaººiy± saddhi½ tay± mama ekagehe vasanakicca½ natthi, s²gha½ mama geh± nikkhamitv± aññattha gacch±ti. S± sot±pannassa ariyas±vakassa vacana½ sutv± µh±tu½ asakkont² attano vasanaµµh±na½ gantv± d±rake hatthena gahetv± nikkhami. Nikkhamitv± ca pana aññattha vasanaµµh±na½ alabham±n± “seµµhi½ kham±petv± tattheva vasiss±m²”ti cintetv± nagaraparigg±hakadevaputtassa santika½ gantv± ta½ vanditv± aµµh±si. “Kenaµµhena ±gat±s²”ti ca vutte “aha½ s±mi, attano b±lat±ya anupadh±retv± an±thapiº¹ikena seµµhin± saddhi½ kathesi½, so ma½ kujjhitv± vasanaµµh±n± nikka¹¹hi, ma½ seµµhissa santika½ netv± kham±petv± vasanaµµh±na½ me deth±”ti. “Ki½ pana tay± seµµhi vutto”ti “ito paµµh±ya buddhupaµµh±na½ saªghupaµµh±na½ m± kari, samaºassa gotamassa gharappavesana½ m± ad±s²”ti “eva½ me vutto, s±m²”ti. Ayutta½ tay± vutta½, s±sane pah±ro dinno, “aha½ ta½ ±d±ya seµµhino santika½ gantu½ na ussah±m²”ti. S± tassa santik± saªgaha½ alabhitv± catunna½ mah±r±j±na½ santika½ agam±si. Tehipi tatheva paµikkhitt± sakka½ devar±ja½ upasaªkamitv± ta½ pavatti½ ±cikkhitv± “aha½, deva, vasanaµµh±na½ alabham±n± d±rake hatthena gahetv± an±th± vicar±mi, tumh±ka½ siriy± mayha½ vasanaµµh±na½ d±peth±”ti suµµhutara½ y±ci. Sopi na½ ±ha “tay± ayutta½ kata½, jinas±sane pah±ro dinno, ahampi ta½ niss±ya seµµhin± saddhi½ kathetu½ na sakkomi, eka½ pana te seµµhissa khaman³p±ya½ kathess±m²”ti. “S±dhu, deva, katheh²”ti. Mah±seµµhissa hatthato manussehi paººe ±ropetv± aµµh±rasakoµisaªkhya½ dhana½ gahita½ atthi, tva½ tassa ±yuttakavesa½ gahetv± kañci aj±n±petv± t±ni paºº±ni ±d±ya katipayehi yakkhataruºehi pariv±rit± ekena hatthena paººa½, ekena lekhani½ gahetv± tesa½ geha½ gantv± gehamajjhe µhit± attano yakkh±nubh±vena te utt±setv± “ida½ tumh±ka½ iºapaººa½, amh±ka½ seµµhi attano issarak±le tumhe na kiñci ±ha, id±ni duggato j±to, tumhehi gahitakah±paº±ni deth±”ti attano yakkh±nubh±va½ dassetv± sabb±pi t± aµµh±rasa hiraññakoµiyo s±dhetv± seµµhissa tucchakoµµhake p³retv± añña½ aciravatinad²t²re nidahita½ dhana½ nad²k³le bhinne samudda½ paviµµha½ atthi, tampi attano ±nubh±vena ±haritv± tucchakoµµhake p³retv±, aññampi asukaµµh±ne n±ma ass±mika½ aµµh±rasakoµimattameva dhana½ atthi, tampi ±haritv± tucchakoµµhake p³rehi, im±hi catupaññ±sakoµ²hi ima½ tucchakoµµhakap³raka½ daº¹akamma½ katv± mah±seµµhi½ kham±peh²ti. S± “s±dhu, dev±”ti tassa vacana½ sampaµicchitv± vuttanayeneva sabba½ dhana½ ±haritv± koµµhake p³retv± a¹¹harattasamaye seµµhissa sirigabbha½ pavisitv± obh±sa½ pharitv± ±k±se aµµh±si. “Ko eso”ti vutte “aha½ te mah±seµµhi catutthadv±rakoµµhake adhivatth± andhab±ladevat±, may± mah±moham³¼h±ya buddhaguºe aj±nitv± purimesu divasesu tumhehi saddhi½ kiñci kathita½ atthi, ta½ me dosa½ khamatha. Sakkassa hi me devar±jassa vacanena tumh±ka½ iºa½ sodhetv± aµµh±rasa koµiyo, samudda½ gat± aµµh±rasa koµiyo, tasmi½ tasmi½ µh±ne ass±mikadhanassa aµµh±rasa koµiyoti catupaºº±sa koµiyo ±haritv± tucchakoµµhakap³raºena daº¹akamma½ kata½, jetavanavih±ra½ ±rabbha parikkhaya½ gatadhana½ sabba½ sampiº¹ita½, vasanaµµh±na½ alabham±n± kilam±mi, may± aññ±ºat±ya kathita½ manasi akatv± khamatha mah±seµµh²”ti ±ha. An±thapiº¹iko tass± vacana½ sutv± cintesi “aya½ devat± ‘daº¹akammañca me katan’ti vadati, attano ca dosa½ paµij±n±ti, satth± ima½ vinetv± attano guºe j±n±pessati, samm±sambuddhassa na½ dassess±m²”ti. Atha na½ ±ha “amma, devate, sacesi ma½ kham±petuk±m±, satthu santike ma½ kham±peh²”ti. S±dhu eva½ kariss±mi, “satthu pana ma½ santika½ gahetv± gacch±h²”ti. So “s±dh³”ti vatv± vibh±t±ya rattiy± p±tova ta½ gahetv± satthu santika½ gantv± t±ya katakamma½ sabba½ tath±gatassa ±rocesi. Satth± tassa vacana½ sutv± “idha, gahapati, p±papuggalopi y±va p±pa½ na paccati t±va bhadr±ni passati. Yad± panassa p±pa½ paccati, tad± p±pameva passati. Bhadrapuggalopi y±va bhadra½ na paccati, t±va p±p±ni passati. Yad± panassa bhadra½ paccati, tad± bhadrameva passat²”ti vatv± im± dhammapade dve g±th± abh±si–
“P±popi passat² bhadra½, y±va p±pa½ na paccati;
yad± ca paccat² p±pa½, atha p±po p±p±ni passati.
“Bhadropi passat² p±pa½, y±va bhadra½ na paccati;
yad± ca paccat² bhadra½, atha bhadro bhadr±ni passat²”ti. (Dha. pa. 119-120).
Im±sañca pana g±th±na½ pariyos±ne s± devat± sot±pattiphale patiµµh±si. S± cakkaªkitesu satthu p±desu nipatitv± “may±, bhante, r±garatt±ya dosapaduµµh±ya moham³¼h±ya avijjandh±ya tumh±ka½ guºe aj±nantiy± p±paka½ vacana½ vutta½, ta½ me khamath±”ti satth±ra½ kham±petv± mah±seµµhimpi kham±pesi. Tasmi½ samaye an±thapiº¹iko satthu purato attano guºa½ kathesi “bhante, aya½ devat± ‘buddhupaµµh±n±d²ni m± karoh²’ti v±rayam±n±pi ma½ v±retu½ n±sakkhi, ‘d±na½ na d±tabban’ti im±ya v±riyam±nopaha½ d±na½ ad±simeva, n³na esa, bhante, mayha½ guºo”ti. Satth± “tva½ khosi gahapati sot±panno ariyas±vako acalasaddho visuddhadassano, tuyha½ im±ya appesakkhadevat±ya v±rentiy± av±ritabh±vo na acchariyo Ya½ pana pubbe paº¹it± anuppanne buddhe aparipakkañ±ºe µhit± k±m±vacarissarena m±rena ±k±se µhatv± ‘sace d±na½ dassasi, imasmi½ niraye paccissas²’ti as²tihatthagambh²ra½ aªg±rak±su½ dassetv± ‘m± d±na½ ad±s²’ti v±rit±pi padumakaººik±majjhe µhatv± d±na½ ada½su, ida½ acchariyan”ti vatv± an±thapiº¹ikena y±cito at²ta½ ±hari. At²te b±r±ºasiya½ brahmadatte rajja½ k±rente bodhisatto b±r±ºasiseµµhissa kule nibbattitv± n±nappak±rehi sukh³pakaraºehi devakum±ro viya sa½va¹¹hiyam±no anukkamena viññuta½ patv± so¼asavassak±leyeva sabbasippesu nipphatti½ patto. So pitu accayena seµµhiµµh±ne µhatv± cat³su nagaradv±resu catasso d±nas±l±yo, majjhe nagarassa eka½, attano nivesanadv±re ekanti cha d±nas±l±yo k±retv± mah±d±na½ deti, s²la½ rakkhati, uposathakamma½ karoti. Athekadivasa½ p±tar±savel±ya bodhisattassa n±naggarase manuññabhojane upan²yam±ne eko paccekabuddho satt±haccayena nirodh± vuµµh±ya bhikkh±c±ravela½ sallakkhetv± “ajja may± b±r±ºasiseµµhissa gehadv±ra½ gantu½ vaµµat²”ti n±galat±dantakaµµha½ kh±ditv± anotattadahe mukhadhovana½ katv± manosil±tale µhito niv±setv± vijjulat±sadisa½ k±yabandhana½ bandhitv± c²vara½ p±rupitv± iddhimayamattik±patta½ ±d±ya ±k±sen±gantv± bodhisattassa bhatte upan²tamatte gehadv±re aµµh±si. Bodhisatto ta½ disv±va ±san± vuµµh±ya nipaccak±ra½ dassetv± parikammak±raka½ olokesi. “Ki½ karomi, s±m²”ti ca vutte “ayyassa patta½ ±harath±”ti ±ha. Taªkhaºaññeva m±ro p±pim± vikampam±no uµµh±ya “aya½ paccekabuddho ito sattame divase ±h±ra½ labhi, ajja alabham±no vinassissati, imañca vin±sess±mi, seµµhino ca d±nantar±ya½ kariss±m²”ti taªkhaºaññeva ±gantv± antaravatthumhi as²tihatthamatta½ aªg±rak±su½ nimmini. S± khadiraªg±rapuºº± sampajjalit± sajotibh³t± av²cimah±nirayo viya kh±yittha. Ta½ pana m±petv± saya½ ±k±se aµµh±si. Patt±haraºatth±ya gaccham±no puriso ta½ disv± mah±bhayappatto nivatti. Bodhisatto “ki½, t±ta, nivattos²”ti pucchi. Aya½ s±mi antaravatthumhi mahat² aªg±rak±su sampajjalit± sajotibh³t±ti Athañño athaññoti eva½ ±gat±gat± sabbepi bhayappatt± vegena pal±yi½su. Bodhisatto cintesi “ajja mayha½ d±nantar±ya½ k±tuk±mo vasavatt² m±ro uyyutto bhavissati, na kho pana j±n±ti m±rasatena m±rasahassenapi mayha½ akampiyabh±va½, ajja d±ni mayha½ v± m±rassa v± balamahantata½, ±nubh±vamahantata½ j±niss±m²”ti ta½ yath±sajjitameva bhattap±ti½ saya½ ±d±ya geh± nikkhamma aªg±rak±sutaµe µhatv± ±k±sa½ ulloketv± m±ra½ disv± “kosi tvan”ti ±ha. “Aha½, m±ro”ti. “Aya½ aªg±rak±su tay± nimmit±”ti? “¾ma, may±”ti “Kimatth±y±”ti. “Tava d±nassa antar±yakaraºatth±ya ca paccekabuddhassa ca j²vitan±sanatth±y±”ti. Bodhisatto “neva te aha½ attano d±nassa antar±ya½, na paccekabuddhassa j²vitantar±ya½ k±tu½ dass±mi, ajja d±ni mayha½ v± tuyha½ v± balamahantata½, ±nubh±vamahantata½ j±niss±m²”ti aªg±rak±sutaµe µhatv± “bhante, paccekabuddha aha½ imiss± aªg±rak±suy± adhos²so patam±nopi na nivattiss±mi, kevala½ tumhe may± dinna½ bhojana½ paµiggaºhath±”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
40. “K±ma½ pat±mi niraya½, uddha½p±do ava½siro;
n±nariya½ kariss±mi, handa piº¹a½ paµiggah±”ti.
Tatth±ya½ piº¹attho– bhante, paccekavarabuddha sacepaha½ tumh±ka½ piº¹ap±ta½ dento eka½seneva ima½ niraya½ uddha½p±do ava½siro hutv± pat±mi, tath±pi yadida½ ad±nañca as²lañca ariyehi akattabbatt± anariyehi ca kattabbatt± “anariyan”ti vuccati, “na ta½ anariya½ kariss±mi handa ima½ may± d²yam±na½ piº¹a½ paµiggaha paµiggaºh±h²”ti. Ettha ca hand±ti vossaggatthe nip±to. Eva½ vatv± bodhisatto da¼hasam±d±nena bhattap±ti½ gahetv± aªg±rak±sumatthakena pakkhanto, t±vadeva as²tihatthagambh²r±ya aªg±rak±suy± talato upar³parij±ta½ satapattapupphita½ eka½ mah±paduma½ uggantv± bodhisattassa p±de sampaµicchi. Tato mah±tumbamatt± reºu uggantv± mah±sattassa muddhani µhatv± sakalasar²ra½ suvaººacuººasamokiººamiva ak±si. So padumakaººik±ya µhatv± n±naggarasabhojana½ paccekabuddhassa patte patiµµh±pesi. So ta½ paµiggahetv± anumodana½ katv± patta½ ±k±se khipitv± passantasseva mah±janassa sayampi veh±sa½ abbhuggantv± n±nappak±ra½ val±hakapanti½ maddam±no viya himavantameva gato. M±ropi par±jito domanassa½ patv± attano vasanaµµh±nameva gato. Bodhisatto pana padumakaººik±ya µhitakova mah±janassa d±nas²lasa½vaººanena dhamma½ desetv± mah±janena parivuto attano nivesanameva pavisitv± y±vaj²va½ d±n±d²ni puññ±ni katv± yath±kamma½ gato. Satth± “nayida½, gahapati, acchariya½, ya½ tva½ eva½ dassanasampanno etarahi devat±ya na kampito, pubbe paº¹itehi katameva acchariyan”ti ima½ dhammadesana½ ±haritv± anusandhi½ ghaµetv± j±taka½ samodh±nesi “tad± paccekabuddho tattheva parinibb±yi, m±ra½ par±jetv± padumakaººik±ya µhatv± paccekabuddhassa piº¹ap±tad±yako b±r±ºasiseµµhi pana ahameva ahosin”ti.
Khadiraªg±raj±takavaººan± dasam±.
Kul±vakavaggo catuttho.
Tassudd±na½–
Kul±vakañca naccañca, sammodamacchavaµµaka½;
sakuºa½ tittira½ baka½, nandañca khadiraªg±ranti.