[35] 5. Vaµµakaj±takavaººan±

Santi pakkh± apatan±ti ida½ satth± magadhesu c±rika½ caram±no d±vagginibb±na½ ±rabbha kathesi. Ekasmiñhi samaye satth± magadhesu c±rika½ caram±no aññatarasmi½ magadhag±make piº¹±ya caritv± pacch±bhatta½ piº¹ap±tapaµikkanto bhikkhugaºaparivuto magga½ paµipajji. Tasmi½ samaye mah±¹±ho uµµhahi, purato ca pacchato ca bah³ bhikkh³ dissanti, sopi kho aggi ekadh³mo ekaj±lo hutv± avattharam±no ±gacchateva. Tattheke puthujjanabhikkh³ maraºabhayabh²t± “paµaggi½ dass±ma, tena da¹¹haµµh±na½ itaro aggi na ottharissat²”ti araºisahita½ n²haritv± aggi½ karonti. Apare ±ha½su “±vuso, tumhe ki½ n±ma karotha, gaganamajjhe µhita½ candamaº¹ala½, p±c²nalokadh±tuto uggacchanta½ sahassara½sipaµimaº¹ita½ s³riyamaº¹ala½, vel±ya t²re µhit± samudda½, sineru½ niss±ya µhit± sineru½ apassant± viya sadevake loke aggapuggala½ attan± saddhi½ gacchantameva samm±sambuddha½ anoloketv± ‘paµaggi½ dem±’ti vadatha, buddhabala½ n±ma na j±n±tha, etha satthu santika½ gamiss±m±”ti. Te purato ca pacchato ca gacchant± sabbepi ekato hutv± dasabalassa santika½ agama½su. Satth± mah±bhikkhusaªghapariv±ro aññatarasmi½ padese aµµh±si. D±vaggi abhibhavanto viya viravanto ±gacchati. ¾gantv± tath±gatassa µhitaµµh±na½ patv± tassa padesassa samant± so¼asakar²samattaµµh±na½ patto udake opil±pitatiºukk± viya nibb±yi, vinibbedhato dvatti½sakar²samattaµµh±na½ avattharitu½ n±sakkhi.
Bhikkh³ satthu guºakatha½ ±rabhi½su– “aho buddh±na½ guº± n±ma, ayañhi n±ma acetano aggi buddh±na½ µhitaµµh±na½ avattharitu½ na sakkoti, udake tiºukk± viya nibb±yati, aho buddh±na½ ±nubh±vo n±m±”ti. Satth± tesa½ katha½ sutv± “na, bhikkhave, eta½ etarahi mayha½ bala½, ya½ ima½ bh³mippadesa½ patv± esa aggi nibb±yati. Ida½ pana mayha½ por±ºakasaccabala½. Imasmiñhi padese sakalampi ima½ kappa½ aggi na jalissati, kappaµµhiyap±µih±riya½ n±metan”ti ±ha. Ath±yasm± ±nando satthu nis²danatth±ya catugguºa½ saªgh±µi½ paññapesi, nis²di satth± pallaªka½ ±bhujitv±. Bhikkhusaªghopi tath±gata½ vanditv± pariv±retv± nis²di. Atha satth± “ida½ t±va, bhante, amh±ka½ p±kaµa½, at²ta½ paµicchanna½, ta½ no p±kaµa½ karoth±”ti bhikkh³hi ±y±cito at²ta½ ±hari.
At²te magadharaµµhe tasmi½yeva padese bodhisatto vaµµakayoniya½ paµisandhi½ gahetv± m±tukucchito j±to aº¹akosa½ pad±letv± nikkhantak±le mah±geº¹ukappam±ºo vaµµakapotako ahosi. Atha na½ m±t±pitaro kul±vake nipajj±petv± mukhatuº¹akena gocara½ ±haritv± posenti. Tassa pakkhe pas±retv± ±k±se gamanabala½ v± p±de ukkhipitv± thale gamanabala½ v± natthi. Tañca padesa½ sa½vacchare sa½vacchare d±vaggi gaºh±ti, so tasmimpi samaye mah±rava½ ravanto ta½ padesa½ gaºhi, sakuºasaªgh± attano attano kul±vakehi nikkhamitv± maraºabhayabh²t± viravant± pal±yanti, bodhisattassapi m±t±pitaro maraºabhayabh²t± bodhisatta½ cha¹¹etv± pal±yi½su. Bodhisatto kul±vake nipannakova g²va½ ukkhipitv± avattharitv± ±gacchanta½ aggi½ disv± cintesi “sace mayha½ pakkhe pas±retv± ±k±sena gamanabala½ bhaveyya, uppatitv± aññattha gaccheyya½. Sace p±de ukkhipitv± gamanabala½ bhaveyya, padav±rena aññattha gaccheyya½. M±t±pitaropi kho me maraºabhayabh²t± ma½ ekaka½ pah±ya att±na½ paritt±yant± pal±t±. Id±ni me añña½ paµisaraºa½ natthi, at±ºomhi asaraºo, ki½ nu kho ajja may± k±tu½ vaµµat²”ti.
Athassa etadahosi “imasmi½ loke s²laguºo n±ma atthi, saccaguºo n±ma atthi, at²te p±ramiyo p³retv± bodhim³le nis²ditv± abhisambuddh± s²lasam±dhipaññ±vimuttivimuttiñ±ºadassanasampann± sacc±nuddayak±ruññakhantisamann±gat± sabbasattesu samappavattamett±bh±van± sabbaññubuddh± n±ma atthi, tehi ca paµividdh± dhammaguº± n±ma atthi, mayi c±pi eka½ sacca½ atthi, sa½vijjam±no eko sabh±vadhammo paññ±yati, tasm± at²te buddhe ceva tehi paµividdhaguºe ca ±vajjetv± mayi vijjam±na½ saccasabh±vadhamma½ gahetv± saccakiriya½ katv± aggi½ paµikkam±petv± ajja may± attano ceva sesasakuº±nañca sotthibh±va½ k±tu½ vaµµat²”ti. Tena vutta½–
“Atthi loke s²laguºo, sacca½ soceyyanudday±;
tena saccena k±h±mi, saccakiriyamanuttara½.
“¾vajjetv± dhammabala½, saritv± pubbake jine;
saccabalamavass±ya, saccakiriyamak±sahan”ti. (Cariy±. 3.79-80).
Atha bodhisatto at²te parinibbut±na½ buddh±na½ guºe ±vajjetv± attani vijjam±na½ saccasabh±va½ ±rabbha saccakiriya½ karonto ima½ g±tham±ha–
35. “Santi pakkh± apatan±, santi p±d± avañcan±;
m±t±pit± ca nikkhant±, j±taveda paµikkam±”ti.
Tattha santi pakkh± apatan±ti mayha½ pakkh± n±ma atthi upalabbhanti, no ca kho sakk± etehi uppatitu½ ±k±sena gantunti apatan±. Santi p±d± avañcan±ti p±d±pi me atthi, tehi pana vañcitu½ padav±ragamanena gantu½ na sakk±ti avañcan±. M±t±pit± ca nikkhant±ti ye ca ma½ aññattha neyyu½, tepi maraºabhayena m±t±pitaro nikkhant±. J±taved±ti aggi½ ±lapati. So hi j±tova vedayati paññ±yati, tasm± “j±tavedo”ti vuccati. Paµikkam±ti paµigaccha nivatt±ti j±taveda½ ±º±peti.
Iti mah±satto “sace mayha½ pakkh±na½ atthibh±vo, te ca pas±retv± ±k±se apatanabh±vo, p±d±na½ atthibh±vo, te ca ukkhipitv± avañcanabh±vo, m±t±pit³na½ ma½ kul±vakeyeva cha¹¹etv± pal±tabh±vo ca sacco sabh±vabh³toyeva, j±taveda, etena saccena tva½ ito paµikkam±”ti kul±vake nipannakova saccakiriya½ ak±si. Tassa saha saccakiriy±ya so¼asakar²samatte µh±ne j±tavedo paµikkami. Paµikkamanto ca na jh±yam±nova añña½ gato, udake pana opil±pit± ukk± viya tattheva nibb±yi. Tena vutta½–
“Saha sacce kate mayha½, mah±pajjalito sikh²;
vajjesi so¼asa kar²s±ni, udaka½ patv± yath± sikh²”ti. (Cariy±. 3.82).
Ta½ pana µh±na½ sakalepi imasmi½ kappe aggin± anabhibhavan²yatt± kappaµµhiyap±µih±riya½ n±ma j±ta½. Eva½ bodhisatto saccakiriya½ katv± j²vitapariyos±ne yath±kamma½ gato.
Satth± “na, bhikkhave, imassa vanassa aggin± anajjhottharaºa½ etarahi mayha½ bala½, por±ºa½ paneta½ vaµµapotakak±le mayhameva saccabalan”ti ima½ dhammadesana½ ±haritv± sacc±ni pak±sesi. Saccapariyos±ne keci sot±pann± ahesu½, keci sakad±g±mino, keci an±g±mino, keci arahatta½ patt±ti. Satth±pi anusandhi½ ghaµetv± j±taka½ samodh±nesi– “tad± m±t±pitaro etarahi m±t±pitarova ahesu½, vaµµakar±j± pana ahameva ahosin”ti.

Vaµµakaj±takavaººan± pañcam±.