[149] 9. Ekapaººaj±takavaººan±

Ekapaººo aya½ rukkhoti ida½ satth± ves±li½ upaniss±ya mah±vane k³µ±g±ras±l±ya½ viharanto ves±lika½ duµµhalicchavikum±ra½ ±rabbha kathesi. Tasmiñhi k±le ves±linagara½ g±vutag±vutantare t²hi p±k±rehi parikkhitta½ t²su µh±nesu gopuraµµ±lakayutta½ paramasobhaggappatta½. Tattha niccak±la½ rajja½ k±retv± vasant±naññeva r±j³na½ satta sahass±ni satta sat±ni satta ca r±j±no honti, tattak±yeva upar±j±no, tattak± sen±patino, tattak± bhaº¹±g±rik±. Tesa½ r±jakum±r±na½ antare eko duµµhalicchavikum±ro n±ma ahosi kodhano caº¹o pharuso s±hasiko, daº¹ena ghaµµita-±s²viso viya nicca½ pajjalito kodhena. Tassa purato dve t²ºi vacan±ni kathetu½ samattho n±ma natthi. Ta½ neva m±t±pitaro, na ñ±tayo, na mittasuhajj± sikkh±petu½ sakkhi½su. Athassa m±t±pit³na½ etadahosi “aya½ kum±ro atipharuso s±hasiko, µhapetv± samm±sambuddha½ añño ima½ vinetu½ samattho n±ma natthi, buddhaveneyyena bhavitabban”ti. Te ta½ ±d±ya satthu santika½ gantv± vanditv± ±ha½su “bhante, aya½ kum±ro caº¹o pharuso kodhena pajjalati, imassa ov±da½ deth±”ti.
Satth± ta½ kum±ra½ ovadi– “kum±ra, imesu n±ma sattesu caº¹ena pharusena s±hasikena viheµhakaj±tikena na bhavitabba½, pharusav±co ca n±ma vij±tam±tuy±pi pitunopi puttad±rassapi bh±tibhagin²nampi paj±patiy±pi mittabandhav±nampi appiyo hoti aman±po, ¹a½situ½ ±gacchanto sappo viya, aµaviya½ uµµhitacoro viya, kh±ditu½ ±gacchanto yakkho viya ca ubbejan²yo hutv± dutiyacittav±re niray±d²su nibbattati. Diµµheyeva ca dhamme kodhano puggalo maº¹itapas±dhitopi dubbaººova hoti, puººacandasassirikampissa mukha½ j±l±bhihatapaduma½ viya malaggahitakañcan±d±samaº¹ala½ viya ca vir³pa½ hoti duddasika½. Kodha½ niss±ya hi satt± sattha½ ±d±ya attan±va att±na½ paharanti, visa½ kh±danti, rajjuy± ubbandhanti, pap±t± papatanti. Eva½ kodhavasena k±la½ katv± niray±d²su uppajjanti, viheµhakaj±tik±pi diµµheva dhamme garaha½ patv± k±yassa bhed± niray±d²su uppajjanti, puna manussatta½ labhitv± vij±tak±lato paµµh±ya rogabahul±va honti. Cakkhurogo sotarogoti-±d²su ca rogesu ekato uµµh±ya ekasmi½ patanti, rogena aparimutt±va hutv± nicca½ dukkhit±va honti, tasm± sabbesu sattesu mettacittena hitacittena muducittena bhavitabba½. Evar³po hi puggalo niray±dibhayehi na parimuccat²”ti. So kum±ro satthu ov±da½ sutv± ekov±deneva nihatam±no danto nibbisevano mettacitto muducitto ahosi. Añña½ akkosantampi paharantampi nivattitv± na olokesi, uddhaµad±µho viya sappo, a¼acchinno viya kakkaµako, chinnavis±ºo viya ca usabho ahosi.
Tassa ta½ pavatti½ ñatv± bhikkh³ dhammasabh±ya½ katha½ samuµµh±pesu½ “±vuso, duµµhalicchavikum±ra½ sucirampi ovaditv± neva m±t±pitaro, na ñ±timitt±dayo dametu½ sakkhi½su, samm±sambuddho pana ta½ ekov±deneva dametv± nibbisevana½ katv± mattavarav±raºa½ viya samuggahit±neñjak±raºa½ ak±si. Y±va subh±sita½ cida½– ‘hatthidamakena, bhikkhave, hatthidammo s±rito eka½yeva disa½ dh±vati puratthima½ v± pacchima½ v± uttara½ v± dakkhiºa½ v±. Assadamakena…pe… godamakena…pe… dakkhiºa½ v±. Tath±gatena hi, bhikkhave, arahat± samm±sambuddhena purisadammo s±rito aµµha dis± vidh±vati, r³p² r³p±ni passati. Ayamek± dis±…pe… so vuccati ‘yogg±cariy±na½ anuttaro purisadammas±rath²’ti (ma. ni. 3.312). Na hi, ±vuso, samm±sambuddhena sadiso purisadammas±rath² n±ma atth²”ti. Satth± ±gantv± “k±ya nuttha, bhikkhave, etarahi kath±ya sannisinn±”ti pucchitv± “im±ya n±m±”ti vutte “na, bhikkhave, id±nevesa may± ekov±deneva damito, pubbep±ha½ ima½ ekov±deneva damesin”ti vatv± at²ta½ ±hari.
At²te b±r±ºasiya½ brahmadatte rajja½ k±rente bodhisatto udiccabr±hmaºakule nibbattitv± vayappatto takkasil±ya½ tayo vede sabbasipp±ni ca uggahetv± kiñci k±la½ ghar±v±sa½ vasitv± m±t±pit³na½ accayena isipabbajja½ pabbajitv± abhiññ± ca sam±pattiyo ca nibbattetv± himavante v±sa½ kappesi. Tattha cira½ vasitv± loºambilasevanatth±ya janapada½ gantv± b±r±ºasi½ patv± r±juyy±ne vasitv± punadivase sunivattho sup±ruto t±pas±kappasampanno bhikkh±ya nagara½ pavisitv± r±jaªgaºa½ p±puºi. R±j± s²hapañjarena olokento ta½ disv± iriy±pathe pas²ditv± “aya½ t±paso santindriyo santam±naso yugamattadaso, padav±re padav±re sahassatthavika½ µhapento viya s²havijambhitena ±gacchati. Sace santadhammo n±meko atthi, imassa tenabbhantare bhavitabban”ti cintetv± eka½ amacca½ olokesi. So “ki½ karomi, dev±”ti ±ha. Eta½ “t±pasa½ ±neh²”ti. So “s±dhu, dev±”ti bodhisatta½ upasaªkamitv± vanditv± hatthato bhikkh±bh±jana½ gahetv± “ki½, mah±puññ±”ti vutte “bhante, r±j± ta½ pakkosat²”ti ±ha. Bodhisatto “na maya½ r±jakul³pak±, hemavantik± n±mamh±”ti ±ha. Amacco gantv± tamattha½ rañño ±rocesi. R±j± “añño amh±ka½ kul³pako natthi, ±nehi nan”ti ±ha. Amacco gantv± bodhisatta½ vanditv± y±citv± r±janivesana½ pavesesi.
R±j± bodhisatta½ vanditv± samussitasetacchatte kañcanapallaªke nis²d±petv± attano paµiyatta½ n±naggarasabhojana½ bhojetv± “kaha½, bhante, vasath±”ti pucchi. “Hemavantik± maya½, mah±r±j±”ti. “Id±ni kaha½ gacchath±”ti? “Vass±ratt±nur³pa½ sen±sana½ upadh±rema, mah±r±j±”ti. “Tena hi, bhante, amh±kaññeva uyy±ne vasath±”ti paµiñña½ gahetv± sayampi bhuñjitv± bodhisatta½ ±d±ya uyy±na½ gantv± paººas±la½ m±petv± rattiµµh±nadiv±µµh±n±pi k±retv± pabbajitaparikkh±re datv± uyy±nap±la½ paµicch±petv± nagara½ p±visi. Tato paµµh±ya bodhisatto uyy±ne vasati. R±j±pissa divase divase dvattikkhattu½ upaµµh±na½ gacchati.
Tassa pana rañño duµµhakum±ro n±ma putto ahosi caº¹o pharuso, neva na½ r±j± dametu½ asakkhi, na sesañ±tak±. Amacc±pi br±hmaºagahapatik±pi ekato hutv± “s±mi, m± eva½ kari, eva½ k±tu½ na labbh±”ti kujjhitv± kathent±pi katha½ g±h±petu½ n±sakkhi½su. R±j± cintesi “µhapetv± mama ayya½ himavantat±pasa½ añño ima½ kum±ra½ dametu½ samattho n±ma natthi, soyeva na½ damessat²”ti. So kum±ra½ ±d±ya bodhisattassa santika½ gantv± “bhante, aya½ kum±ro caº¹o pharuso maya½ ima½ dametu½ na sakkoma, tumhe na½ ekena up±yena sikkh±peth±”ti kum±ra½ bodhisattassa niyy±detv± pakk±mi. Bodhisatto kum±ra½ gahetv± uyy±ne vicaranto ekato ekena, ekato eken±ti dv²hiyeva pattehi eka½ nimbapotaka½ disv± kum±ra½ ±ha– “kum±ra, etassa t±va rukkhapotakassa paººa½ kh±ditv± rasa½ j±n±h²”ti? So tassa eka½ patta½ kh±ditv± rasa½ ñatv± “dh²”ti saha khe¼ena bh³miya½ nuµµh±bhi. “Ki½ eta½, kum±r±”ti vutte “bhante, id±nevesa rukkho hal±halavis³pamo, va¹¹hanto pana bah³ manusse m±ressat²”ti ta½ nimbapotaka½ upp±µetv± hatthehi parimadditv± ima½ g±tham±ha–
149. “Ekapaººo aya½ rukkho, na bh³my± caturaªgulo;
phalena visakappena, mah±ya½ ki½ bhavissat²”ti.
Tattha ekapaººoti ubhosu passesu ekekapaººo. Na bh³my± caturaªguloti bh³mito caturaªgulamattampi na va¹¹hito. Phalen±ti phalarasena. Visakappen±ti hal±halavisasadisena. Eva½ khuddakopi sam±no evar³pena tittakena paººena samann±gatoti attho. Mah±ya½ ki½ bhavissat²ti yad± pan±ya½ vuddhippatto mah± bhavissati, tad± ki½ n±ma bhavissati, addh± manussam±rako bhavissat²ti eta½ upp±µetv± madditv± cha¹¹esinti ±ha.
Atha na½ bodhisatto etadavoca “kum±ra, tva½ ima½ nimbapotaka½ ‘id±neva eva½tittako, mahallakak±le ki½ bhavissati, kuto ima½ niss±ya vu¹¹h²’ti upp±µetv± madditv± cha¹¹esi? Yath± tva½ etasmi½ paµipajji, evameva tava raµµhav±sinopi ‘aya½ kum±ro daharak±leyeva eva½ caº¹o pharuso, mahallakak±le rajja½ patv± ki½ n±ma karissati, kuto amh±ka½ eta½ niss±ya vu¹¹h²’ti tava kulasantaka½ rajja½ adatv± nimbapotaka½ viya ta½ upp±µetv± raµµh± pabb±jan²yakamma½ karissanti, tasm± nimbarukkhapaµibh±gata½ hitv± ito paµµh±ya khantimett±nuddayasampanno hoh²”ti. So tato paµµh±ya nihatam±no nibbisevano khantimett±nuddayasampanno hutv± bodhisattassa ov±de µhatv± pitu accayena rajja½ patv± d±n±d²ni puññ±ni katv± yath±kamma½ agam±si.
Satth± ima½ dhammadesana½ ±haritv± “na, bhikkhave, id±nevesa duµµhalicchavikum±ro may± damito, pubbep±ha½ eta½ damesi½yev±”ti vatv± j±taka½ samodh±nesi– “tad± duµµhakum±ro aya½ licchavikum±ro ahosi, r±j± ±nando, ov±dad±yakat±paso pana ahameva ahosin”ti.

Ekapaººaj±takavaººan± navam±.