[147] 7. Puppharattaj±takavaººan±

Nayida½ dukkha½ adu½ dukkhanti ida½ satth± jetavane viharanto eka½ ukkaºµhitabhikkhu½ ±rabbha kathesi. So hi bhagavat± “sacca½ kira tva½ bhikkhu ukkaºµhito”ti vutte “saccan”ti vatv± “kena ukkaºµh±pitos²”ti ca puµµho “pur±ºadutiyik±y±”ti vatv± “madhurahattharas±, bhante, s± itth², na sakkomi ta½ vin± vasitun”ti ±ha. Atha na½ satth± “es± te bhikkhu anatthak±rik±, pubbepi tva½ eta½ niss±ya s³le utt±sito etaññeva patthayam±no k±la½ katv± niraye nibbatto, id±ni na½ kasm± puna patthes²”ti vatv± at²ta½ ±hari.
At²te b±r±ºasiya½ brahmadatte rajja½ k±rente bodhisatto ±k±saµµhadevat± ahosi. Atha b±r±ºasiya½ kattikarattiv±rachaºo sampatto hoti, nagara½ devanagara½ viya alaªkari½su. Sabbo jano khaºak²¼±nissito ahosi. Ekassa pana duggatamanussassa ekameva ghanas±µakayuga½ ahosi. So ta½ sudhota½ dhov±petv± obhañj±petv± satavalika½ sahassavalika½ k±retv± µhapesi. Atha na½ bhariy± evam±ha “icch±maha½, s±mi, eka½ kusumbharatta½ niv±setv± eka½ p±rupitv± tava kaºµhe lagg± kattikarattiv±ra½ caritun”ti. “Bhadde, kuto amh±ka½ dalidd±na½ kusumbha½, suddhavattha½ niv±setv± k²¼±h²”ti? “Kusumbharatta½ alabham±n± chaºak²¼a½ na k²¼iss±mi, tva½ añña½ itthi½ gahetv± k²¼ass³”ti. “Bhadde, ki½ ma½ p²¼esi, kuto amh±ka½ kusumbhan”ti? “S±mi, purisassa icch±ya sati ki½ n±ma natthi, nanu rañño kusumbhavatthusmi½ bahu kusumbhan”ti. “Bhadde ta½ µh±na½ rakkhasapariggahitapokkharaºisadisa½, balav±rakkh±, na sakk± upasaªkamitu½, m± te eta½ rucci, yath±laddheneva tussass³”ti. “S±mi, rattibh±ge andhak±re sati purisassa agaman²yaµµh±na½ n±ma natth²”ti. Iti so t±ya punappuna½ kathentiy± kilesavasena tass± vacana½ gahetv± “hotu bhadde, m± cintayitth±”ti ta½ samass±setv± rattibh±ge j²vita½ pariccajitv± nagar± nikkhamitv± rañño kusumbhavatthu½ gantv± vati½ madditv± antovatthu½ p±visi. ¾rakkhamanuss± vatisadda½ sutv± “coro coro”ti pariv±retv± gahetv± paribh±sitv± koµµetv± bandhitv± pabh±t±ya rattiy± rañño dassesu½. R±j± “gacchatha, na½ s³le utt±seth±”ti ±ha. Atha na½ pacch±b±ha½ bandhitv± vajjhabheriy± vajjam±n±ya nagar± nikkham±petv± s³le utt±sesu½. Balavavedan± pavattanti, k±k± s²se nil²yitv± kaºayaggasadisehi tuºhehi akkh²ni vijjhanti.
So tath±r³pampi dukkha½ amanasikaritv± tameva itthi½ anussaritv± “t±ya n±mamhi ghanapuppharattavatthanivatth±ya kaºµhe ±sattab±huyuga¼±ya saddhi½ kattikarattiv±rato parih²no”ti cintetv± ima½ g±tham±ha–
147. “Nayida½ dukkha½ adu½ dukkha½, ya½ ma½ tudati v±yaso;
ya½ s±m± puppharattena, kattika½ n±nubhossat²”ti.
Tattha nayida½ dukkha½ adu½ dukkha½, ya½ ma½ tudati v±yasoti yañca ida½ s³le lagganapaccaya½ k±yikacetasikadukkha½, yañca lohamayehi viya tuº¹ehi v±yaso tudati, ida½ sabbampi mayha½ na dukkha½, adu½ dukkha½ eta½yeva pana me dukkhanti attho. Katara½? Ya½ s±m± puppharattena, kattika½ n±nubhossat²ti, ya½ s± piyaªgus±m± mama bhariy± eka½ kusumbharatta½ niv±setv± eka½ p±rupitv± eva½ ghanapuppharattena vatthayugena acchann± mama kaºµhe gahetv± kattikarattiv±ra½ n±nubhavissati, ida½ mayha½ dukkha½, etadeva hi ma½ b±dhat²ti? So eva½ m±tug±ma½ ±rabbha vippalapantoyeva k±la½ katv± niraye nibbatti.
Satth± ima½ dhammadesana½ ±haritv± j±taka½ samodh±nesi– “tad± jayampatik±va id±ni jayampatik±, ta½ k±raºa½ paccakkha½ katv± µhit± ±k±saµµhadevat± pana ahameva ahosin”ti.

Puppharattaj±takavaººan± sattam±.