Tena samayena kassapadasabalo parinibb±yi. Tassa satasahasagghanik±hi suvaººiµµhak±hi yojanubbedha½ cetiya½ ±rabhi½su. Tasmi½ cetiye kariyam±ne s± seµµhidh²t± cintesi– “aha½ sattasu µh±nesu paµinivatt±, ki½ me j²viten±”ti attano ±bharaºabhaº¹a½ bhañj±petv± suvaººiµµhaka½ k±resi ratan±yata½ vidatthivitthiººa½ caturaªgulubbedha½. Tato harit±lamanosil±piº¹a½ gahetv± aµµha uppalapupphahatthake ±d±ya cetiyakaraºaµµh±na½ gat±. Tasmiñca khaºe ek± iµµhak±panti parikkhipitv± ±gaccham±n± ghaµaniµµhak±ya ³n± hoti. Seµµhidh²t± va¹¹haki½ ±ha “ima½ me iµµhaka½ ettha µhapeth±”ti. “Amma bhaddake, k±le ±gat±si, sayameva µhapeh²”ti. S± ±ruyha telena harit±lamanosil±piº¹a½ yojetv± tena bandhanena iµµhaka½ patiµµhapetv± upari aµµhahi uppalapupphahatthakehi p³ja½ katv± vanditv± “nibbattanibbattaµµh±ne me k±yato candanagandho v±yatu, mukhato uppalagandho”ti patthana½ katv± cetiya½ vanditv± padakkhiºa½ katv± geha½ agam±si.
Tasmi½yeva khaºe s± yassa seµµhiputtassa paµhama½ geha½ n²t±, tassa ta½ ±rabbha sati udap±di. Nagarepi nakkhatta½ saªghuµµha½ hoti. So upaµµh±ke ±ha “idha ±n²t± seµµhidh²t± kuhin”ti? “Kulagehe, s±m²”ti. “¾netha na½, nakkhatta½ k²¼iss±m²”ti. Te gantv± ta½ vanditv± µhit±. “Ki½, t±t±, ±gatatth±”ti t±ya puµµh± tass± ta½ pavatti½ ±cikkhi½su. “T±t±, may± ±bharaºabhaº¹ehi cetiya½ p³jita½, ±bharaºa½ me natth²”ti. Te gantv± seµµhiputtassa ±rocesu½. “¾netha na½, pi¼andhana½ labhissat²”ti. Te ta½ ±nayi½su. Tass± saha gehapavesanena sakalageha½ candanagandho ceva uppalagandho ca v±yi. Seµµhiputto ta½ pucchi– “bhadde, tava sar²rato paµhama½ duggandho v±yi, id±ni pana te sar²rato candanagandho, mukhato uppalagandho v±yati, kimetan”ti? S± ±dito paµµh±ya attan± katakamma½ ±rocesi. Seµµhiputto “niyy±nika½ vata buddhas±sanan”ti pas²ditv± yojanika½ suvaººacetiya½ kambalakañcukena paµicch±detv± tattha tattha rathacakkapam±ºehi suvaººapadumehi alaªkari. Tesa½ dv±dasahatth± olambak± honti.
So tattha y±vat±yuka½ µhatv± tato cuto sagge nibbattitv±, puna tato cavitv± b±r±ºasito yojanamatte µh±ne aññatarasmi½ amaccakule nibbatti. Bhariy± panassa devalokato cavitv± r±jakule jeµµhar±jadh²t± hutv± nibbatti. Tesu vayappattesu kum±rassa vasanag±me nakkhatta½ saªghuµµha½. So m±tara½ ±ha– “amma, s±µaka½ me dehi, nakkhatta½ k²¼iss±m²”ti. S± dhotavattha½ n²haritv± ad±si. “Amma, th³lamidan”ti ±ha. S± añña½ n²haritv± ad±si. So tampi paµikkhipi. Atha na½ m±t± ±ha– “t±ta, y±dise gehe maya½ j±t±, natthi no ito sukhumatarassa paµil±bh±ya puññan”ti. “Tena hi labhanaµµh±na½ gacch±mi, amm±”ti. “Putta, aha½ ajjeva tuyha½ b±r±ºasinagararajjapaµil±bha½ icch±m²”ti. So m±tara½ vanditv± “gacch±mi, amm±”ti. “Gaccha, t±t±”ti. So pana puññaniy±mena nikkhamitv± b±r±ºasi½ gantv± uyy±ne maªgalasil±paµµe sas²sa½ p±rupitv± nipajji. So ca b±r±ºasirañño k±laªkatassa sattamo divaso hoti.
Amacc± rañño sar²rakicca½ katv± r±jaªgaºe nis²ditv± mantayi½su– “rañño ek± dh²t±va atthi, putto natthi, ar±jaka½ rajja½ nassissati, ko r±j± bhavitu½ arahat²”ti? “Tva½ hohi, tva½ hoh²”ti. Purohito ±ha– “bahu½ oloketu½ na vaµµati, phussaratha½ vissajjess±m±”ti. Te kumudavaººe catt±ro sindhave yojetv± pañcavidhar±jakakudhabhaº¹a½ setacchattañca tasmi½ µhapetv± ratha½ vissajjetv± pacchato t³riy±ni paggaºh±pesu½. Ratho p±c²nadv±rena nikkhamitv± uyy±n±bhimukho agam±si. “Paricayena uyy±n±bhimukho gacchati, nivattem±”ti keci ±ha½su. Purohito “m± nivattayitth±”ti ±ha. Ratho gantv± kum±ra½ padakkhiºa½ katv± ±ruhanasajjo hutv± aµµh±si. Purohito p±rupanakaººa½ apanetv± p±datal±ni olokento “tiµµhatu aya½ d²po, dvisahassaparittad²pav±resu cat³su mah±d²pesu esa rajja½ k±retu½ yutto”ti vatv± “t³riy±ni paggaºhath±”ti tikkhattu½ t³riy±ni paggaºh±peti.
Atha kum±ro mukha½ vivaritv± olokento “kena kammena ±gatatth±”ti ±ha. “Deva, tumh±ka½ rajja½ p±puº±t²”ti. “R±j± vo kahan”ti? “Devatta½ gato, s±m²”ti. “Kati divas± atikkant±”ti “Ajja sattamo divaso”ti. “Putto v± dh²t± v± natth²”ti “Dh²t± atthi, deva, putto natth²”ti. “Tena hi kariss±mi rajjan”ti. Te t±vadeva abhisekamaº¹apa½ k±retv± r±jadh²tara½ sabb±laªk±rehi alaªkaritv± uyy±na½ ±netv± kum±rassa abhiseka½ aka½su. Athassa kat±bhisekassa satasahassagghanaka½ vattha½ upanayi½su. So “kimida½, t±t±”ti ±ha. “Niv±sanavattha½, dev±”ti. “Nanu, t±t±, th³lan”ti? “Manussaparibhogavatthesu ito mudutara½ natthi, dev±”ti. “Tumh±ka½ r±j± evar³pa½ niv±ses²”ti? “¾ma, dev±”ti. “Na maññe puññav± tumh±ka½ r±j±”ti “suvaººabhiªg±ra½ ±haratha, labhiss±mi vatthan”ti suvaººabhiªg±ra½ ±har±petv± uµµh±ya hatthe dhovitv± mukha½ vikkh±letv± hatthena udaka½ gahetv± puratthimadis±ya½ abbhukkiri. Ghanapathavi½ bhinditv± aµµha kapparukkh± uµµhahi½su. Puna udaka½ gahetv± dakkhiºapacchima-uttaradis±yanti eva½ cat³su dis±su abbhukkiri. Sabbadis±su aµµha-aµµhaka½ katv± dvatti½sa kapparukkh± uµµhahi½su. So eka½ dibbadussa½ niv±setv± eka½ p±rupitv± “nandarañño vijite suttakantik± itthiyo ‘m± sutta½ kanti½s³’ti eva½ bheri½ car±peth±”ti vatv± chatta½ uss±petv± alaªkatapaµiyatto hatthikkhandhavaragato nagara½ pavisitv± p±s±da½ abhiruyha mah±sampatti½ anubhavi.
Eva½ gacchante k±le dev² rañño sampatti½ disv± “aho vata tapass²”ti k±ruññ±k±ra½ dassesi. “Kimida½, dev²”ti puµµh± “atimahat², deva, te sampatti, at²te buddh±na½ saddahitv± katakaly±ºassa phala½, id±ni an±gatassa paccaya½ puñña½ na karoth±”ti ±ha. Kassa dass±ma, s²lavanto natth²ti. “Asuñño, deva, jambud²po arahantehi; tumhe, deva, d±na½ sajjetha, aha½ arahante lacch±m²”ti ±ha. Punadivase r±j± p±c²nadv±re d±na½ sajj±pesi. Dev² p±tova uposathaªg±ni adhiµµh±ya uparip±s±de puratth±bhimukh± urena nipajjitv± “sace etiss±ya dis±ya arahanto atthi, sve ±gantv± amh±ka½ bhikkha½ gaºhant³”ti ±ha. Tassa½ dis±ya½ arahanto n±hesu½, ta½ sakk±ra½ kapaºay±cak±na½ ada½su.
Punadivase dakkhiºadv±re sajjetv± tatheva dakkhiºeyya½ n±lattha, punadivasepi pacchimadv±re tatheva. Uttaradv±re sajjitadivasena pana deviy± tatheva nimantentiy± himavante vasant±na½ padumavatiy± putt±na½ pañcasat±na½ paccekabuddh±na½ jeµµhako mah±padumapaccekabuddho bh±tike ±mantesi– “m±ris±, nandar±j± tumhe nimanteti, adhiv±setha tass±”ti. Te adhiv±setv± punadivase anotattadahe mukha½ dhovitv± ±k±sen±gantv± uttaradv±re otari½su. Manuss± disv± gantv± “pañcasat±, deva, paccekabuddh± ±gat±”ti rañño ±rocesu½. R±j± saddhi½ deviy± gantv± vanditv± paccekabuddhe p±s±da½ ±ropetv± tatra nesa½ d±na½ datv± bhattakicc±vas±ne r±j± saªghattherassa, dev² saªghanavakassa p±dam³le nipatitv± “ayy±, bhante, paccayehi na kilamissanti, mayañca puññena na parih±yiss±m², amh±ka½ y±vaj²va½ idha niv±s±ya paµiñña½ deth±”ti paµiñña½ k±retv± uyy±ne pañca paººas±l±sat±ni, pañca caªkamanasat±n²ti sabb±k±rena niv±sanaµµh±n±ni samp±detv± tattha vas±pesu½.
Eva½ k±le gacchante rañño paccante kupite r±j± “aha½ paccanta½ v³pasametu½ gacch±mi, tva½ paccekabuddhesu m± pamajj±”ti devi½ ovaditv± gato. Tasmi½ an±gateyeva paccekabuddh±na½ ±yusaªkh±r± kh²º±. Mah±padumapaccekabuddho tiy±maratti½ jh±nak²¼a½ k²¼itv± aruºuggamanasamaye ±lambanaphalaka½ ±lambitv± µhitakova anup±dises±ya nibb±nadh±tuy± parinibb±yi. Etenup±yena ses±p²ti sabbeva parinibbut±. Punadivase dev² paccekabuddh±na½ nis²danaµµh±n±ni sajjetv± pupph±ni vikiritv± dh³pa½ v±setv± tesa½ ±gamana½ olokent² nisinn± ±gamana½ adisv± purise pesesi– “gacchatha, t±t±, j±n±tha ki½ ayy±na½ aph±sukan”ti? Te gantv± mah±padumassa paººas±l±ya dv±ra½ vivaritv± tattha ta½ apassant± caªkamana½ gantv± ±lambanaphalaka½ niss±ya µhita½ disv± vanditv± “k±lo, bhante”ti ±ha½su. Parinibbutasar²ra½ ki½ kathessati, te “nidd±yati maññe”ti vatv± piµµhip±de hatthena par±masitv± p±d±na½ s²talat±ya ceva thaddhat±ya ca parinibbutabh±va½ ñatv± dutiyassa santika½ gantv± tatheva ñatv± puna tatiyass±ti eva½ sabbepi parinibbutabh±va½ ñatv± r±jakula½ ±gami½su. “Kaha½, t±t±, paccekabuddh±”ti puµµh± “parinibbut±, dev²”ti ±ha½su. Dev² kandant² rodant² nikkhamitv± n±garehi saddhi½ tattha gantv± s±dhuk²¼ita½ k±retv± paccekabuddh±na½ sar²rakicca½ k±retv± dh±tuyo g±h±petv± cetiya½ patiµµh±pesi.
R±j± paccanta½ v³pasametv± ±gato paccuggamana½ ±gata½ devi½ pucchi– “ki½, bhadde, tva½ paccekabuddhesu na pamajjasi, nirog± ca ayy±”ti? “Parinibbut±, dev±”ti. Ta½ sutv± r±j± cintesi– “evar³p±nampi paº¹it±na½ maraºa½ uppajjati, amh±ka½ kuto mokkh±”ti? So nagara½ apavisitv± uyy±nameva gantv± jeµµhaputta½ pakkos±petv± tassa rajja½ niyy±tetv± saya½ samaºapabbajja½ pabbaji. Dev²pi “raññe pabbajite aha½ ki½ kariss±m²”ti tatheva uyy±ne pabbaji. Dvepi jh±na½ bh±vetv± tato cut± brahmaloke nibbatti½su.
Tesu tattheva vasantesu amh±ka½ satth± loke uppajjitv± pavattitavaradhammacakko anupubbena r±jagaha½ p±puºi. Satthari tattha paµivasante aya½ pippalim±ºavo magadharaµµhe mah±titthabr±hmaºag±me kapilabr±hmaºassa bhariy±ya kucchimhi nibbatto. Aya½ bhaddak±pil±n² maddaraµµhe s±galanagare kosiyagottabr±hmaºassa bhariy±ya kucchimhi nibbatt±. Tesa½ anukkamena va¹¹ham±n±na½ pippalim±ºavassa v²satime, bhadd±ya so¼asame vaye sampatte m±t±pitaro putta½ oloketv± “t±ta, tva½ vayappatto, kulava½sa½ patiµµhapetu½ yutto”ti ativiya nipp²¼iyi½su. M±ºavo ±ha– “mayha½ sotapathe evar³pa½ katha½ m± kathayittha, aha½ y±va tumhe dharatha, t±va paµijaggiss±mi, tumh±ka½ accayena nikkhamitv± pabbajiss±m²”ti. Te katip±ha½ atikkamitv± puna kathayi½su. Sopi puna paµikkhipi. Tato paµµh±ya m±t± nirantara½ kathetiyeva.
M±ºavo “m±tara½ saññ±pess±m²”ti rattasuvaººassa nikkhasahassa½ datv± suvaººak±rehi itthir³paka½ k±retv± tassa majjanaghaµµan±dikammapariyos±ne ta½ rattavattha½ niv±setv± suvaººasampannehi pupphehi ceva n±n±laªk±rehi ca alaªk±r±petv± “amma, evar³pa½ ±rammaºa½ labhanto gehe vasiss±mi, alabhanto na vasiss±m²”ti. Paº¹it± br±hmaº² cintesi– “mayha½ putto puññav± dinnad±no kat±bhin²h±ro pubbe puññ±ni karonto na ekakova ak±si, addh± etena saha katapuññ± suvaººar³pakapaµibh±g± bhavissat²”ti. Aµµha br±hmaºe pakkos±petv± sabbabhogehi santappetv± suvaººar³paka½ rathe ±ropetv± “gacchatha, t±t±, yattha amhehi j±tigottabhog±disam±nakule evar³pa½ d±rika½ passatha, tattha idameva suvaººar³paka½ sacc±k±ra½ katv± deth±”ti uyyojesi.