Atha ne bhagav±– “m±, bhikkhave, tath±gata½ n±mena ca ±vusov±dena ca samud±caratha. Araha½, bhikkhave, tath±gato samm±sambuddho”ti attano buddhabh±va½ ñ±petv± paññattavarabuddh±sane nisinno uttar±s±¼hanakkhattayoge vattam±ne aµµh±rasahi brahmakoµ²hi parivuto pañcavaggiyatthere ±mantetv± tiparivaµµa½ dv±das±k±ra½ chañ±ºavijambhana½ anuttara½ dhammacakkappavattanasuttanta½ (mah±va. 13 ±dayo; sa½. ni. 5.1081) desesi. Tesu koº¹aññatthero desan±nus±rena ñ±ºa½ pesento suttapariyos±ne aµµh±rasahi brahmakoµ²hi saddhi½ sot±pattiphale patiµµh±si. Satth± tattheva vassa½ upagantv± punadivase vappatthera½ ovadanto vih±reyeva nis²di, ses± catt±ropi piº¹±ya cari½su. Vappatthero pubbaºheyeva sot±pattiphala½ p±puºi Etenevup±yena punadivase bhaddiyatthera½, punadivase mah±n±matthera½, punadivase assajittheranti sabbe sot±pattiphale patiµµh±petv± pañcamiya½ pakkhassa pañcapi there sannip±tetv± anattalakkhaºasuttanta½ (mah±va. 20 ±dayo; sa½. ni. 3.59) desesi. Desan±pariyos±ne pañcapi ther± arahatte patiµµhahi½su. Atha satth± yasassa kulaputtassa upanissaya½ disv± ta½ rattibh±ge nibbijjitv± geha½ pah±ya nikkhanta½ “ehi yas±”ti pakkositv± tasmi½yeva rattibh±ge sot±pattiphale, punadivase arahatte patiµµh±petv±, aparepi tassa sah±yake catupaññ±sajane ehibhikkhupabbajj±ya pabb±jetv± arahatta½ p±pesi.
Eva½ loke ekasaµµhiy± arahantesu j±tesu satth± vuµµhavasso pav±retv± “caratha bhikkhave c±rikan”ti saµµhibhikkh³ dis±su pesetv± saya½ uruvela½ gacchanto antar±magge kapp±sikavanasaº¹e ti½sabhaddavaggiyakum±re vinesi. Tesu sabbapacchimako sot±panno, sabbuttamo an±g±m² ahosi. Tepi sabbe ehibhikkhubh±veneva pabb±jetv± dis±su pesetv± uruvela½ gantv± a¹¹hu¹¹hap±µih±riyasahass±ni dassetv± uruvelakassap±dayo sahassajaµilapariv±re tebh±tikajaµile vinetv± ehibhikkhubh±vena pabb±jetv± gay±s²se nis²d±petv± ±dittapariy±yadesan±ya (mah±va. 54) arahatte patiµµh±petv± tena arahantasahassena parivuto “bimbis±rarañño dinnapaµiñña½ mocess±m²”ti r±jagahanagar³pac±re laµµhivanuyy±na½ agam±si. R±j± uyy±nap±lassa santik± “satth± ±gato”ti sutv± dv±dasanahutehi br±hmaºagahapatikehi parivuto satth±ra½ upasaªkamitv± cakkavicittatalesu suvaººapaµµavit±na½ viya pabh±samudaya½ vissajjentesu tath±gatassa p±desu siras± nipatitv± ekamanta½ nis²di saddhi½ paris±ya.
Atha kho tesa½ br±hmaºagahapatik±na½ etadahosi– “ki½ nu kho mah±samaºo uruvelakassape brahmacariya½ carati, ud±hu uruvelakassapo mah±samaºe”ti. Bhagav± tesa½ cetass± cetoparivitakkamaññ±ya uruvelakassapa½ g±th±ya ajjhabh±si–
“Kimeva disv± uruvelav±si, pah±si aggi½ kisakovad±no;
pucch±mi ta½ kassapa etamattha½, katha½ pah²na½ tava aggihuttan”ti.–

Theropi bhagavato adhipp±ya½ viditv±–

“R³pe ca sadde ca atho rase ca, k±mitthiyo c±bhivadanti yaññ±;
eta½ malant² upadh²su ñatv±, tasm± na yiµµhe na hute arañjin”ti. (Mah±va. 55)–

Ima½ g±tha½ vatv± attano s±vakabh±vappak±sanattha½ tath±gatassa p±dapiµµhe s²sa½ µhapetv± “satth± me, bhante bhagav±, s±vakohamasm²”ti vatv± ekat±la½ dvit±la½ tit±lanti y±va sattat±lappam±ºa½ sattakkhattu½ veh±sa½ abbhuggantv± oruyha tath±gata½ vanditv± ekamanta½ nis²di. Ta½ p±µih±riya½ disv± mah±jano “aho mah±nubh±v± buddh±, evañhi th±magatadiµµhiko n±ma ‘arah±’ti maññam±no uruvelakassapopi diµµhij±la½ bhinditv± tath±gatena damito”ti satthu guºakatha½yeva kathesi. Bhagav± “n±ha½ id±niyeva uruvelakassapa½ damemi, at²tepi esa may± damito”ti vatv± imiss± aµµhuppattiy± mah±n±radakassapaj±taka½ (j±. 2.22.1153 ±dayo) kathetv± catt±ri sacc±ni pak±sesi. R±j± ek±dasahi nahutehi saddhi½ sot±pattiphale patiµµh±si, ekanahuta½ up±sakatta½ paµivedesi. R±j± satthu santike nisinnoyeva pañca ass±sake pavedetv± saraºa½ gantv± sv±tan±ya nimantetv± uµµh±y±san± bhagavanta½ padakkhiºa½ katv± pakkami.

Punadivase yehi ca bhagav± hiyyo diµµho, yehi ca adiµµho, te sabbepi r±jagahav±sino aµµh±rasakoµisaªkh± manuss± tath±gata½ daµµhuk±m± p±tova r±jagahato laµµhivanuyy±na½ agama½su. Tig±vuto maggo nappahosi, sakalalaµµhivanuyy±na½ nirantara½ phuµa½ ahosi. Mah±jano dasabalassa r³pasobhaggappatta½ attabh±va½ passantopi titti½ k±tu½ n±sakkhi. Vaººabh³mi n±mes±. Evar³pesu hi µh±nesu bhagavato lakkhaº±nubyañjan±dippabhed± sabb±pi r³pak±yasir² vaººetabb±. Eva½ r³pasobhaggappatta½ dasabalassa sar²ra½ passam±nena mah±janena nirantara½ phuµe uyy±ne ca gamanamagge ca ekabhikkhussapi nikkhamanok±so n±hosi. Ta½ divasa½ kira bhagavato bhatta½ chinna½ bhaveyya, tasm± “ta½ m± ahos²”ti sakkassa nisinn±sana½ uºh±k±ra½ dassesi. So ±vajjam±no ta½ k±raºa½ ñatv± m±ºavakavaººa½ abhinimminitv± buddhadhammasaªghapaµisa½yutt± thutiyo vadam±no dasabalassa purato otaritv± dev±nubh±vena ok±sa½ katv±–
“Danto dantehi saha pur±ºajaµilehi, vippamutto vippamuttehi;
siªg²nikkhasavaººo, r±jagaha½ p±visi bhagav±.
“Mutto muttehi…pe….
“Tiººo tiººehi…pe….
“Santo santehi…pe… r±jagaha½ p±visi bhagav±.
“Dasav±so dasabalo, dasadhammavid³ dasabhi cupeto;
so dasasatapariv±ro, r±jagaha½ p±visi bhagav±”ti. (Mah±va. 58)–

Im±hi g±th±hi satthu vaººa½ vadam±no purato p±y±si. Tad± mah±jano m±ºavakassa r³pasiri½ disv± “ativiya abhir³po vat±ya½ m±ºavako, na kho pana amhehi diµµhapubbo”ti cintetv± “kuto aya½ m±ºavako, kassa v± ayan”ti ±ha. Ta½ sutv± m±ºavo–

“Yo dh²ro sabbadhi danto, suddho appaµipuggalo;
araha½ sugato loke, tass±ha½ paric±rako”ti.– G±tham±ha.
Satth± sakkena katok±sa½ magga½ paµipajjitv± bhikkhusahassaparivuto r±jagaha½ p±visi. R±j± buddhappamukhassa saªghassa mah±d±na½ datv± “aha½, bhante, t²ºi ratan±ni vin± vasitu½ na sakkhiss±mi, vel±ya v± avel±ya v± bhagavato santika½ ±gamiss±mi, laµµhivanuyy±nañca n±ma atid³re, ida½ pana amh±ka½ ve¼uvanuyy±na½ n±tid³ra½ nacc±sanna½ gaman±gamanasampanna½ buddh±raha½ sen±sana½. Ida½ me, bhante, bhagav± paµiggaºh±t³”ti suvaººabhiªg±rena pupphagandhav±sita½ maºivaººa½ udakam±d±ya ve¼uvanuyy±na½ pariccajanto dasabalassa hatthe udaka½ p±tesi. Tasmi½ ±r±me paµiggahiteyeva “buddhas±sanassa m³l±ni otiºº±n²”ti mah±pathav² kampi. Jambud²patalasmiñhi µhapetv± ve¼uvana½ añña½ mah±pathavi½ kampetv± gahitasen±sana½ n±ma natthi. Tambapaººid²pepi µhapetv± mah±vih±ra½ añña½ pathavi½ kampetv± gahitasen±sana½ n±ma natthi. Satth± ve¼uvan±r±ma½ paµiggahetv± rañño anumodana½ katv± uµµh±y±san± bhikkhusaªghaparivuto ve¼uvana½ agam±si
Tasmi½ kho pana samaye s±riputto ca moggall±no c±ti dve paribb±jak± r±jagaha½ upaniss±ya viharanti amata½ pariyesam±n±. Tesu s±riputto assajitthera½ piº¹±ya paviµµha½ disv± pasannacitto payirup±sitv± “ye dhamm± hetuppabhav±”ti-±dig±tha½ (mah±va. 60; apa. thera 1.1.286) sutv± sot±pattiphale patiµµh±ya attano sah±yakassa moggall±nassapi tameva g±tha½ abh±si. Sopi sot±pattiphale patiµµhahi. Te ubhopi sañcaya½ oloketv± attano paris±ya saddhi½ bhagavato santike pabbaji½su. Tesu moggall±no satt±hena arahatta½ p±puºi, s±riputto a¹¹ham±sena. Ubhopi te satth± aggas±vakaµµh±ne µhapesi. S±riputtattherena ca arahatta½ pattadivaseyeva sannip±ta½ ak±si.
Tath±gate pana tasmiññeva ve¼uvanuyy±ne viharante suddhodanamah±r±j± “putto kira me chabbass±ni dukkarak±rika½ caritv± param±bhisambodhi½ patv± pavattavaradhammacakko r±jagaha½ upaniss±ya ve¼uvane viharat²”ti sutv± aññatara½ amacca½ ±mantesi– “ehi bhaºe, tva½ purisasahassapariv±ro r±jagaha½ gantv± mama vacanena ‘pit± te suddhodanamah±r±j± daµµhuk±mo’ti vatv± mama putta½ gaºhitv± eh²”ti ±ha. So “eva½, dev±”ti rañño vacana½ siras± sampaµicchitv± purisasahassapariv±ro khippameva saµµhiyojanamagga½ gantv± dasabalassa catuparisamajjhe nis²ditv± dhammadesan±vel±ya½ vih±ra½ p±visi. So “tiµµhatu t±va raññ± pahitas±sanan”ti parisapariyante µhito satthu dhammadesana½ sutv± yath±µhitova saddhi½ purisasahassena arahatta½ patv± pabbajja½ y±ci. Bhagav± “etha bhikkhavo”ti hattha½ pas±resi. Sabbe taªkhaºaññeva iddhimayapattac²varadhar± saµµhivassikatther± viya ahesu½. Arahatta½ pattak±lato paµµh±ya pana ariy± n±ma majjhatt±va hont²ti, so raññ± pahitas±sana½ dasabalassa na kathesi. R±j±– “neva gato ±gacchati, na s±sana½ suyyat²”ti “ehi bhaºe, tva½ gacch±”ti eteneva niy±mena añña½ amacca½ pesesi. Sopi gantv± purimanayeneva saddhi½ paris±ya arahatta½ patv± tuºh² ahosi. Puna r±j± “ehi bhaºe, tva½ gaccha, tva½ gacch±”ti eteneva niy±mena aparepi satta amacce pesesi. Te sabbe nava purisasahassapariv±r± nava amacc± attano kicca½ niµµh±petv± tuºh²bh³t± tattheva vihari½su.
R±j± s±sanamattampi ±haritv± ±cikkhanta½ alabhitv± cintesi– “ettak±pi jan± mayi sineh±bh±vena s±sanamattampi na pacc±hari½su, ko nu kho me s±sana½ karissat²”ti sabba½ r±jabala½ olokento k±¼ud±yi½ addasa. So kira rañño sabbatthas±dhako abbhantariko ativiya viss±siko amacco bodhisattena saddhi½ ekadivase j±to sahapa½suk²¼ako sah±yo. Atha na½ r±j± ±mantesi– “t±ta k±¼ud±yi, aha½ mama putta½ daµµhuk±mo navapurisasahassapariv±rena nava amacce pesesi½, tesu ekopi ±gantv± s±sanamatta½ ±rocento n±ma natthi. Dujj±no kho pana me j²vitantar±yo, j²vam±noyev±ha½ putta½ daµµhuk±mo. Sakkhissasi nu kho me putta½ dassetun”ti? “Sakkhiss±mi, deva, sace pabbajitu½ labhiss±m²”ti. “T±ta, tva½ pabbajito v± apabbajito v± mayha½ putta½ dasseh²”ti. So “s±dhu, dev±”ti rañño s±sana½ ±d±ya r±jagaha½ gantv± satthu dhammadesan±vel±ya parisapariyante µhito dhamma½ sutv± sapariv±ro arahatta½ patv± ehibhikkhubh±vena pabbajitv± vih±si.
Satth± buddho hutv± paµhama½ antovassa½ isipatane vasitv± vuµµhavasso pav±retv± uruvela½ gantv± tattha tayo m±se vasanto tebh±tikajaµile vinetv± bhikkhusahassapariv±ro phussam±sapuººam±ya½ r±jagaha½ gantv± dve m±se vasi. Ett±vat± b±r±ºasito nikkhantassa pañca m±s± j±t±, sakalo hemanto atikkanto. K±¼ud±yittherassa ±gatadivasato sattaµµhadivas± v²tivatt±. Thero phagguºam±sapuººam±ya½ cintesi– “atikkanto d±ni hemanto, vasantasamayo anuppatto, manussehi sass±d²ni uddharitv± sammukhasammukhaµµh±nehi magg± dinn±, haritatiºasañchann± pathav², supupphit± vanasaº¹±, paµipajjanakkham± magg±, k±lo dasabalassa ñ±tisaªgaha½ k±tun”ti. Atha bhagavanta½ upasaªkamitv±–