4. P³ra¼±sasutta-(sundarikabh±radv±jasutta)-vaººan±

Eva½ me sutanti p³ra¼±sasutta½. K± uppatti? Bhagav± pacch±bhattakicc±vas±ne buddhacakkhun± loka½ volokento sundarikabh±radv±jabr±hmaºa½ arahattassa upanissayasampanna½ disv± “tattha mayi gate kath± pavattissati, tato kath±vas±ne dhammadesana½ sutv± esa br±hmaºo pabbajitv± arahatta½ p±puºissat²”ti ca ñatv± tattha gantv± katha½ samuµµh±petv± ima½ suttamabh±si.
Tattha eva½ me sutanti-±di saªg²tik±rak±na½ vacana½. Ki½jacco bhavanti-±di tassa br±hmaºassa, na br±hmaºo nomh²ti-±di bhagavato. Ta½ sabbampi samodh±netv± “p³ra¼±sasuttan”ti vuccati. Tattha vuttasadisa½ vuttanayeneva veditabba½, avutta½ vaººayiss±ma, tañca kho utt±natth±ni pad±ni an±masant±. Kosales³ti kosal± n±ma j±napadino r±jakum±r±. Tesa½ niv±so ekopi janapado ru¼hisaddena “kosal±”ti vuccati. Tasmi½ kosalesu janapade. Keci pana “yasm± pubbe mah±pan±da½ r±jakum±ra½ n±n±n±µak±d²ni disv± sitamattampi akaronta½ sutv± r±j± ±º±pesi ‘yo mama putta½ has±peti, sabb±bharaºehi na½ alaªkarom²’ti. Tato naªgal±ni cha¹¹etv± mah±janak±yo sannipati. Te ca manuss± atirekasattavass±ni n±n±k²¼ik±dayo dassent±pi ta½ n±sakkhi½su has±petu½. Tato sakko devanaµa½ pesesi, so dibban±µaka½ dassetv± has±pesi. Atha te manuss± attano attano vasanok±s±bhimukh± pakkami½su. Te paµipathe mittasuhajj±dayo disv± paµisanth±ramaka½su ‘kacci bho kusala½, kacci bho kusalan’ti Tasm± ta½ ‘kusalan’ti sadda½ up±d±ya so padeso ‘kosalo’ti vuccat²”ti vaººayanti. Sundarik±ya nadiy± t²reti sundarik±ti eva½n±mik±ya nadiy± t²re.
Tena kho pan±ti yena samayena bhagav± ta½ br±hmaºa½ vinetuk±mo gantv± tass± nadiy± t²re sas²sa½ p±rupitv± rukkham³le nisajj±saªkh±tena iriy±pathavih±rena viharati. Sundarikabh±radv±joti so br±hmaºo tass± nadiy± t²re vasati aggiñca juhati, bh±radv±joti cassa gotta½, tasm± eva½ vuccati. Aggi½ juhat²ti ±hutipakkhipanena j±leti. Aggihutta½ paricarat²ti agy±yatana½ sammajjan³palepanabalikamm±din± payirup±sati. Ko nu kho ima½ habyasesa½ bhuñjeyy±ti so kira br±hmaºo aggimhi juhitv± avasesa½ p±y±sa½ disv± cintesi– “aggimhi t±va pakkhittap±y±so mah±brahmun± bhutto, aya½ pana avaseso atthi. Ta½ yadi brahmuno mukhato j±tassa br±hmaºasseva dadeyya½, eva½ me pitar± saha puttopi santappito bhaveyya, suvisodhito ca brahmalokag±mimaggo assa, hand±ha½ br±hmaºa½ gaves±m²”ti. Tato br±hmaºadassanattha½ uµµh±y±san± catuddis± anuvilokesi– “ko nu kho ima½ habyasesa½ bhuñjeyy±”ti.
Aññatarasmi½ rukkham³leti tasmi½ vanasaº¹e seµµharukkham³le. Sas²sa½ p±rutanti saha s²sena p±rutak±ya½. Kasm± pana bhagav± evamak±si, ki½ n±r±yanasaªkh±tabalopi hutv± n±sakkhi himap±ta½ s²tav±tañca paµib±hitunti? Attheta½ k±raºa½. Na hi buddh± sabbaso k±yapaµijaggana½ karonti eva, apica bhagav± “±gate br±hmaºe s²sa½ vivariss±mi, ma½ disv± br±hmaºo katha½ pavattessati, athassa kath±nus±rena dhamma½ desess±m²”ti kath±pavattanattha½ evamak±si. Disv±na v±mena…pe… tenupasaªkam²ti so kira bhagavanta½ disv± br±hmaºo “aya½ sas²sa½ p±rupitv± sabbaratti½ padh±namanuyutto, imassa dakkhiºodaka½ datv± ima½ habyasesa½ dass±m²”ti br±hmaºasaññ² hutv± eva upasaªkami. Muº¹o aya½ bhava½, muº¹ako aya½ bhavanti s²se vivaritamatteva kesanta½ disv± “muº¹o”ti ±ha. Tato suµµhutara½ olokento parittampi sikha½ adisv± h²¼ento “muº¹ako”ti ±ha. Evar³p± hi nesa½ br±hmaº±na½ diµµhi. Tato v±ti yattha µhito addasa, tamh± pades± muº¹±p²ti kenaci k±raºena muº¹itas²s±pi honti.
458. Na br±hmaºo nomh²ti ettha nak±ro paµisedhe, nok±ro avadh±raºe “na no saman”ti-±d²su (khu. p±. 6.3; su. ni. 226) viya. Tena nevamhi br±hmaºoti dasseti. Na r±japuttoti khattiyo namhi. Na vess±yanoti vessopi namhi. Udakoci nomh²ti aññopi suddo v± caº¹±lo v± koci na hom²ti eva½ eka½seneva j±tiv±dasamud±c±ra½ paµikkhipati. Kasm±? Mah±samudda½ patt± viya hi nadiyo pabbajj³pagat± kulaputt± jahanti purim±ni n±magott±ni. Pah±r±dasuttañcettha (a. ni. 8.19) s±dhaka½. Eva½ j±tiv±da½ paµikkhipitv± yath±bh³tamatt±na½ ±vikaronto ±ha– “gotta½ pariññ±ya puthujjan±na½, akiñcano manta car±mi loke”ti. Katha½ gotta½ pariññ±s²ti ce? Bhagav± hi t²hi pariññ±hi pañcakkhandhe pariññ±si, tesu ca pariññ±tesu gotta½ pariññ±tameva hoti. R±g±dikiñcan±na½ pana abh±vena so akiñcano mant± j±nitv± ñ±º±nuparivatt²hi k±yakamm±d²hi carati. Ten±ha– “gotta½…pe… loke”ti. Mant± vuccati paññ±, t±ya cesa carati. Tenev±ha– “manta½ car±mi loke”ti chandavasena rassa½ katv±.
459-60. Eva½ att±na½ ±vikatv± id±ni “eva½ o¼±rika½ liªgampi disv± pucchitabb±pucchitabba½ na j±n±s²”ti br±hmaºassa up±rambha½ ±ropento ±ha– “saªgh±µiv±s²…pe… gottapañhan”ti. Ettha ca chinnasaªghaµitaµµhena t²ºipi c²var±ni “saªgh±µ²”ti adhippet±ni, t±ni niv±seti paridahat²ti saªgh±µiv±s². Agahoti ageho, nittaºhoti adhipp±yo. Niv±s±g±ra½ pana bhagavato jetavane mah±gandhakuµikarerimaº¹alam±¼akosambakuµicandanam±l±di-anekappak±ra½, ta½ sandh±ya na yujjati. Nivuttakesoti apan²takeso, oh±ritakesamass³ti vutta½ hoti. Abhinibbutattoti at²va v³pasantapari¼±hacitto, guttacitto v±. Alippam±no idha m±ºaveh²ti upakaraºasinehassa pah²natt± manussehi alitto asa½saµµho ekantavivitto. Akalla½ ma½ br±hmaº±ti yv±ha½ eva½ saªgh±µiv±s²…pe… alippam±no idha m±ºavehi, ta½ ma½ tva½, br±hmaºa, p±katik±ni n±magott±ni at²ta½ pabbajita½ sam±na½ appatir³pa½ gottapañha½ pucchas²ti.
Eva½ vutte up±rambha½ mocento br±hmaºo ±ha– pucchanti ve, bho br±hmaº±, br±hmaºebhi saha “br±hmaºo no bhavan”ti. Tattha br±hmaºo noti br±hmaºo n³ti attho. Ida½ vutta½ hoti– n±ha½ bho akalla½ pucch±mi. Amh±kañhi br±hmaºasamaye br±hmaº± br±hmaºehi saha sam±gantv± “br±hmaºo nu bhava½, bh±radv±jo nu bhavan”ti eva½ j±timpi gottampi pucchanti ev±ti.
461-2. Eva½ vutte bhagav± br±hmaºassa cittamudubh±vakaraºattha½ mantesu attano pakataññuta½ pak±sento ±ha– “br±hmaºo hi ce tva½ br³si…pe… catuv²satakkharan”ti. Tassattho– sace tva½ “br±hmaºo aha½”ti br³si, mañca abr±hmaºa½ br³si, tasm± bhavanta½ s±vitti½ pucch±mi tipada½ catuv²satakkhara½, ta½ me br³h²ti. Ettha ca bhagav± paramatthaved±na½ tiººa½ piµak±na½ ±dibh³ta½ paramatthabr±hmaºehi sabbabuddhehi pak±sita½ atthasampanna½ byañjanasampannañca “buddha½ saraºa½ gacch±mi, dhamma½ saraºa½ gacch±mi, saªgha½ saraºa½ gacch±m²”ti ima½ ariyas±vitti½ sandh±ya pucchati. Yadipi hi br±hmaºo añña½ vadeyya, addh± na½ bhagav± “n±ya½, br±hmaºa, ariyassa vinaye s±vitt²ti vuccat²”ti tassa as±rakatta½ dassetv± idheva patiµµh±peyya. Br±hmaºo pana “s±vitti½ pucch±mi tipada½ catuv²satakkharan”ti ida½ attano samayasiddha½ s±vittilakkhaºabyañjanaka½ brahmassarena nicch±ritavacana½ sutv±va “addh±ya½ samaºo br±hmaºasamaye niµµha½ gato, aha½ pana aññ±ºena ‘abr±hmaºo ayan’ti paribhavi½, s±dhur³po mantap±rag³ br±hmaºova eso”ti niµµha½ gantv± “handa na½ yaññavidhi½ dakkhiºeyyavidhiñca pucch±m²”ti tamattha½ pucchanto “ki½nissit±…pe… loke”ti ima½ visamag±th±padattayam±ha. Tassattho– ki½nissit± kimadhipp±y± ki½ patthent± isayo ca khattiy± ca br±hmaº± ca aññe ca manuj± devat±na½ atth±ya yañña½ akappayi½su. Yaññamakappayi½s³ti mak±ro padasandhikaro. Akappayi½s³ti sa½vidahi½su aka½su. Puth³ti bah³ annap±nad±n±din± bhedena anekappak±re puth³ v± isayo manuj± khattiy± br±hmaº± ca ki½nissit± yaññamakappayi½su. Katha½ nesa½ ta½ kamma½ samijjhat²ti imin±dhipp±yena pucchati.
463. Athassa bhagav± tamattha½ by±karonto “yadantag³ vedag³ yaññak±le. Yass±huti½ labhe tassijjheti br³m²”ti ida½ sesapadadvayam±ha. Tattha yadantag³ti yo antag³, ok±rassa ak±ro, dak±ro ca padasandhikaro “as±dh±raºamaññesan”ti-±d²su (khu. p±. 8.9) mak±ro viya. Aya½ pana attho– yo vaµµadukkhassa t²hi pariññ±hi antagatatt± antag³, cat³hi ca maggañ±ºavedehi kilese vijjhitv± gatatt± vedag³, so yassa isimanujakhattiyabr±hmaº±na½ aññatarassa yaññak±le yasmi½ kismiñci ±h±re paccupaµµhite antamaso vanapaººam³laphal±dimhipi ±huti½ labhe, tato kiñci deyyadhamma½ labheyya, tassa ta½ yaññakamma½ ijjhe samijjheyya, mahapphala½ bhaveyy±ti br³m²ti.
464. Atha br±hmaºo ta½ bhagavato paramatthayogagambh²ra½ atimadhuragiranibbik±rasarasampanna½ desana½ sutv± sar²rasampattis³citañcassa sabbaguºasampatti½ sambh±vayam±no p²tisomanassaj±to “addh± hi tass±”ti g±tham±ha. Tattha iti br±hmaºoti saªg²tik±r±na½ vacana½, sesa½ br±hmaºassa. Tassattho– addh± hi tassa mayha½ hutamijjhe, aya½ ajja deyyadhammo ijjhissati samijjhissati mahapphalo bhavissati ya½ t±disa½ vedagumaddas±ma, yasm± t±disa½ bhavantar³pa½ vedagu½ addas±ma. Tvaññeva hi so vedag³, na añño. Ito pubbe pana tumh±dis±na½ vedag³na½ antag³nañca adassanena amh±dis±na½ yaññe paµiyatta½ añño jano bhuñjati p³ra¼±sa½ carukañca p³vañc±ti.
465. Tato bhagav± attani pasanna½ vacanapaµiggahaºasajja½ br±hmaºa½ viditv± yath±ssa suµµhu p±kaµ± honti, eva½ n±nappak±rehi dakkhiºeyye pak±setuk±mo “tasm±tiha tvan”ti g±tham±ha. Tassattho– yasm± mayi pasannosi, tasm± pana iha tva½, br±hmaºa, upasaªkamma pucch±ti att±na½ dassento ±ha. Id±ni ito pubba½ atthena-atthikapada½ parapadena sambandhitabba½– atthena atthiko tassa atthatthikabh±vassa anur³pa½ kilesaggiv³pasamena santa½, kodhadh³mavigamena vidh³ma½, dukkh±bh±vena an²gha½, anekavidha-±s±bh±vena nir±sa½ appevidha eka½sena idha µhitova idha v± s±sane abhivinde lacchasi adhigacchissasi sumedha½ varapañña½ kh²º±savadakkhiºeyyanti. Atha v± yasm± mayi pasannosi, tasm±tiha, tva½ br±hmaºa, atthena atthiko sam±no upasaªkamma puccha santa½ vidh³ma½ an²gha½ nir±santi att±na½ dassento ±ha. Eva½ pucchanto appevidha abhivinde sumedha½ kh²º±savadakkhiºeyyanti evampettha yojan± veditabb±.
466. Atha br±hmaºo yath±nusiµµha½ paµipajjam±no bhagavanta½ ±ha– “yaññe ratoha½…pe… br³hi metan”ti. Tattha yañño y±go d±nanti atthato eka½. Tasm± d±narato aha½, t±ya eva d±n±r±mat±ya d±na½ d±tuk±mo, na pana j±n±mi, eva½ aj±nanta½ anus±satu ma½ bhava½. Anus±santo ca utt±neneva nayena yattha huta½ ijjhate br³hi metanti evamettha atthayojan± veditabb±. “Yath±hutan”tipi p±µho.