389. No ve vik±leti eva½ pabbajit±nulomika½ iriy±patha½ sevam±no ca div±majjhanhikav²tikkama½ up±d±ya vik±le na careyya bhikkhu, yuttak±le eva pana g±ma½ piº¹±ya careyya. Ki½ k±raºa½? Ak±lac±riñhi sajanti saªg±, ak±lac±ri½ puggala½ r±gasaªg±dayo aneke saªg± sajanti parissajanti upaguhanti all²yanti. Tasm± vik±le na caranti buddh±, tasm± ye catusaccabuddh± ariyapuggal±, na te vik±le piº¹±ya carant²ti. Tena kira samayena vik±labhojanasikkh±pada½ appaññatta½ hoti, tasm± dhammadesan±vasenevettha puthujjan±na½ ±d²nava½ dassento ima½ g±tham±ha. Ariy± pana saha maggapaµil±bh± eva tato paµivirat± honti, es± dhammat±.
390. Eva½ vik±lacariya½ paµisedhetv± “k±le carantenapi eva½ caritabban”ti dassento ±ha “r³p± ca sadd± c±”ti. Tassattho– ye te r³p±dayo n±nappak±raka½ mada½ janent± satte sammadayanti, tesu piº¹ap±tap±risuddhisutt±d²su (ma. ni. 3.438 ±dayo) vuttanayena chanda½ vinodetv± yuttak±leneva p±tar±sa½ paviseyy±ti. Ettha ca p±to asitabboti p±tar±so, piº¹ap±tasseta½ n±ma½. Yo yattha labbhati, so padesopi ta½ yogena “p±tar±so”ti idha vutto. Yato piº¹ap±ta½ labhati, ta½ ok±sa½ gaccheyy±ti evamettha attho veditabbo.
391. Eva½ paviµµho–
“Piº¹añca bhikkhu samayena laddh±,
eko paµikkamma raho nis²de;
ajjhattacint² na mano bahiddh±,
nicch±raye saªgahitattabh±vo”.
Tattha piº¹anti missakabhikkha½, s± hi tato tato samodh±netv± sampiº¹itaµµhena “piº¹o”ti vuccati. Samayen±ti antomajjhanhikak±le. Eko paµikkamm±ti k±yaviveka½ samp±dento adutiyo nivattitv±. Ajjhattacint²ti tilakkhaºa½ ±ropetv± khandhasant±na½ cintento. Na mano bahiddh± nicch±rayeti bahiddh± r³p±d²su r±gavasena citta½ na n²hare. Saªgahitattabh±voti suµµhu gahitacitto.
392. Eva½ viharanto ca–
“Sacepi so sallape s±vakena,
aññena v± kenaci bhikkhun± v±;
dhamma½ paº²ta½ tamud±hareyya,
na pesuºa½ nopi par³pav±da½”.
Ki½ vutta½ hoti? So yog±vacaro kiñcideva sotuk±mat±ya upagatena s±vakena v± kenaci aññatitthiyagahaµµh±din± v± idheva pabbajitena bhikkhun± v± saddhi½ sacepi sallape, atha yv±ya½ maggaphal±dipaµisa½yutto dasakath±vatthubhedo v± atappakaµµhena paº²to dhammo. Ta½ dhamma½ paº²ta½ ud±hareyya, añña½ pana pisuºavacana½ v± par³pav±da½ v± appamattakampi na ud±hareyy±ti.
393. Id±ni tasmi½ par³pav±de dosa½ dassento ±ha “v±dañhi eke”ti. Tassattho– idhekacce moghapuris± par³pav±dasañhita½ n±nappak±ra½ vigg±hikakath±bheda½ v±da½ paµiseniyanti virujjhanti, yujjhituk±m± hutv± sen±ya paµimukha½ gacchant± viya honti, te maya½ l±makapaññe na pasa½s±ma. Ki½ k±raºa½? Tato tato ne pasajanti saªg±, yasm± te t±disake puggale tato tato vacanapathato samuµµh±ya viv±dasaªg± sajanti all²yanti. Ki½ k±raº± sajant²ti? Cittañhi te tattha gamenti d³re, yasm± te paµiseniyant± citta½ tattha gamenti, yattha gata½ samathavipassan±na½ d³re hot²ti.
394-5. Eva½ parittapaññ±na½ pavatti½ dassetv± id±ni mah±paññ±na½ pavatti½ dassento ±ha “piº¹a½ vih±ra½…pe… s±vako”ti. Tattha vih±rena patissayo, sayan±sanena mañcap²µhanti t²hipi padehi sen±sanameva vutta½. ¾panti udaka½. Saªgh±µiraj³pav±hananti pa½sumal±dino saªgh±µirajassa dhovana½. Sutv±na dhamma½ sugatena desitanti sabb±savasa½var±d²su “paµisaªkh± yoniso c²vara½ paµisevati s²tassa paµigh±t±y±”ti-±din± (ma. ni. 1.23; a. ni. 6.58) nayena bhagavat± desita½ dhamma½ sutv±. Saªkh±ya seve varapaññas±vakoti eta½ idha piº¹anti vutta½ piº¹ap±ta½, vih±r±d²hi vutta½ sen±sana½, ±pamukhena dassita½ gil±napaccaya½, saªgh±µiy± c²varanti catubbidhampi paccaya½ saªkh±ya “y±vadeva imassa k±yassa µhitiy±”ti-±din± (ma. ni. 1.23; a. ni. 6.58) nayena paccavekkhitv± seve varapaññas±vako, sevitu½ sakkuºeyya varapaññassa tath±gatassa s±vako sekkho v± puthujjano v±, nippariy±yena ca arah±. So hi catur±passeno “saªkh±yeka½ paµisevati, saªkh±yeka½ adhiv±seti, saªkh±yeka½ parivajjeti, saªkh±yeka½ vinodet²”ti (d². ni. 3.308; ma. ni. 2.168; a. ni. 10.20) vutto. Yass± ca saªkh±ya seve varapaññas±vako, tasm± hi piº¹e…pe… yath± pokkhare v±ribindu, tath± hot²ti veditabbo.
396. Eva½ kh²º±savapaµipatti½ dassento arahattanik³µena anag±riyapaµipada½ niµµh±petv± id±ni ag±riyapaµipada½ dassetu½ “gahaµµhavatta½ pana vo”ti-±dim±ha. Tattha paµhamag±th±ya t±va s±vakoti ag±riyas±vako. Sesa½ utt±natthameva. Aya½ pana yojan±– yo may± ito pubbe kevalo aby±misso sakalo paripuººo bhikkhudhammo kathito. Esa khettavatthu-±dipariggahehi sapariggahena na labbh± phassetu½ na sakk± adhigantunti.
397. Eva½ tassa bhikkhudhamma½ paµisedhetv± gahaµµhadhammameva dassento ±ha “p±ºa½ na hane”ti. Tattha purima¹¹hena tikoµiparisuddh± p±º±tip±t±veramaºi vutt±, pacchima¹¹hena sattesu hitapaµipatti. Tatiyap±do cettha khaggavis±ºasutte (su. ni. 35 ±dayo) catutthap±de th±varatasabhedo mettasuttavaººan±ya½ (su. ni. 143 ±dayo) sabbappak±rato vaººito. Sesa½ utt±natthameva. Uppaµip±µiy± pana yojan± k±tabb±– tasath±varesu sabbesu bh³tesu nidh±ya daº¹a½ na hane na gh±tayeyya n±nujaññ±ti. “Nidh±ya daº¹an”ti ito v± para½ “vatteyy±”ti p±µhaseso ±haritabbo. Itarath± hi na pubben±para½ sandhiyati.
398. Eva½ paµhamasikkh±pada½ dassetv± id±ni dutiyasikkh±pada½ dassento ±ha “tato adinnan”ti. Tattha kiñc²ti appa½ v± bahu½ v±. Kvac²ti g±me v± araññe v±. S±vakoti ag±riyas±vako. Bujjham±noti “parasantakamidan”ti j±nam±no. Sabba½ adinna½ parivajjayeyy±ti evañhi paµipajjam±no sabba½ adinna½ parivajjeyya, no aññath±ti d²peti. Sesamettha vuttanayañca p±kaµañc±ti.
399. Eva½ dutiyasikkh±padampi tikoµiparisuddha½ dassetv± ukkaµµhaparicchedato pabhuti tatiya½ dassento ±ha “abrahmacariyan”ti. Tattha asambhuºantoti asakkonto.
400. Id±ni catutthasikkh±pada½ dassento ±ha “sabhaggato v±”ti. Tattha sabhaggatoti santh±g±r±digato. Parisaggatoti p³gamajjagato. Sesamettha vuttanayañca p±kaµañc±ti.
401. Eva½ catutthasikkh±padampi tikoµiparisuddha½ dassetv± pañcama½ dassento ±ha “majjañca p±nan”ti. Tattha majjañca p±nanti g±th±bandhasukhattha½ eva½ vutta½. Aya½ panattho “majjap±nañca na sam±careyy±”ti. Dhamma½ imanti ima½ majjap±naveramaº²dhamma½. Umm±danantanti umm±danapariyos±na½. Yo hi sabbalahuko majjap±nassa vip±ko, so manussabh³tassa ummattakasa½vattaniko hoti. Iti na½ viditv±ti iti na½ majjap±na½ ñatv±. Sesamettha vuttanayañca p±kaµañc±ti.
402. Eva½ pañcamasikkh±padampi tikoµiparisuddha½ dassetv± id±ni purimasikkh±pad±nampi majjap±nameva sa½kilesakarañca bhedakarañca dassetv± da¼hatara½ tato veramaºiya½ niyojento ±ha “mad± hi p±p±ni karont²”ti. Tattha mad±ti madahetu. Hik±ro padap³raºamatte nip±to. P±p±ni karont²ti p±º±tip±t±d²ni sabb±kusal±ni karonti. Umm±dana½ mohananti paraloke umm±dana½ ihaloke mohana½. Sesa½ utt±natthameva.
403-4. Ett±vat± ag±riyas±vakassa niccas²la½ dassetv± id±ni uposathaªg±ni dassento “p±ºa½ na hane”ti g±th±dvayam±ha. Tattha abrahmacariy±ti aseµµhacariyabh³t±. Methun±ti methunadhammasam±pattito. Ratti½ na bhuñjeyya vik±labhojananti rattimpi na bhuñjeyya, div±pi k±l±tikkantabhojana½ na bhuñjeyya. Na ca gandhanti ettha gandhaggahaºena vilepanacuºº±d²nipi gahit±nev±ti veditabb±ni. Mañceti kappiyamañce. Santhateti taµµik±d²hi kappiyattharaºehi atthate. Cham±ya½ pana gonak±disanthat±yapi vaµµati. Aµµhaªgikanti pañcaªgika½ viya t³riya½, na aªgavinimutta½. Dukkhantagun±ti vaµµadukkhassa antagatena. Sesamettha p±kaµameva. Pacchima¹¹hu½ pana saªg²tik±rakehi vuttantipi ±hu.
405. Eva½ uposathaªg±ni dassetv± id±ni uposathak±la½ dassento ±ha “tato ca pakkhass±”ti. Tattha tatoti padap³raºamatte nip±to. Pakkhassupavassuposathanti eva½ parapadena yojetabba½ “pakkhassa c±tuddasi½ pañcadasi½ aµµhaminti ete tayo divase upavassa uposatha½, eta½ aµµhaªgika-uposatha½ upagamma vasitv±”ti. P±µih±riyapakkhañc±ti ettha pana vass³pan±yik±ya purimabh±ge ±s±¼ham±so, antovassa½ tayo m±s±, kattikam±soti ime pañca m±s± “p±µih±riyapakkho”ti vuccanti. ¾s±¼hakattikaphagguºam±s± tayo ev±ti apare. Pakkhuposathadivas±na½ purimapacchimadivasavasena pakkhe pakkhe teras²p±µipadasattam²navam²saªkh±t± catt±ro catt±ro divas±ti apare. Ya½ ruccati, ta½ gahetabba½. Sabba½ v± pana puññak±m²na½ bh±sitabba½. Evameta½ p±µih±riyapakkhañca pasannam±naso susamattar³pa½ suparipuººar³pa½ ekampi divasa½ apariccajanto aµµhaªgupeta½ uposatha½ upavass±ti sambandhitabba½.
406. Eva½ uposathak±la½ dassetv± id±ni tesu k±lesu eta½ uposatha½ upavassa ya½ k±tabba½, ta½ dassento ±ha “tato ca p±to”ti. Etth±pi tatoti padap³raºamatte nip±to, anantaratthe v±, ath±ti vutta½ hoti. P±toti aparajjudivasapubbabh±ge. Upavutthuposathoti upavasita-uposatho. Annen±ti y±gubhatt±din±. P±nen±ti aµµhavidhap±nena. Anumodam±noti anupamodam±no, nirantara½ modam±noti attho. Yath±rahanti attano anur³pena, yath±satti yath±balanti vutta½ hoti. Sa½vibhajeth±ti bh±jeyya patim±neyya. Sesa½ p±kaµameva.
407. Eva½ upavutthuposathassa kicca½ vatv± id±ni y±vaj²vika½ garuvatta½ ±j²vap±risuddhiñca kathetv± t±ya paµipad±ya adhigantabbaµµh±na½ dassento ±ha “dhammena m±t±pitaro”ti. Tattha dhammen±ti dhammaladdhena bhogena Bhareyy±ti poseyya. Dhammika½ so vaºijjanti sattavaºijj±, satthavaºijj±, visavaºijj±, ma½savaºijj±, sur±vaºijj±ti im± pañca adhammavaºijj± vajjetv± avases± dhammikavaºijj±. Vaºijj±mukhena cettha kasigorakkh±di aparopi dhammiko voh±ro saªgahito. Sesamutt±natthameva. Aya½ pana yojan±– so niccas²la-uposathas²lad±nadhammasamann±gato ariyas±vako payojaye dhammika½ vaºijja½, tato laddhena ca dhammato anapetatt± dhammena bhogena m±t±pitaro bhareyya. Atha so gih² eva½ appamatto ±dito pabhuti vutta½ ima½ vatta½ vattayanto k±yassa bhed± ye te attano ±bh±ya andhak±ra½ vidhametv± ±lokakaraºena sayampabh±ti laddhan±m± cha k±m±vacaradev±, te sayampabhe n±ma deve upeti bhajati all²yati, tesa½ nibbattaµµh±ne nibbattat²ti.

Paramatthajotik±ya khuddaka-aµµhakath±ya

Suttanip±ta-aµµhakath±ya dhammikasuttavaººan± niµµhit±.

Niµµhito ca dutiyo vaggo atthavaººan±nayato, n±mena

C³¼avaggoti.