14. Dhammikasuttavaººan±
Eva½ me sutanti dhammikasutta½. K± uppatti? Tiµµham±ne kira bhagavati lokan±the dhammiko n±ma up±sako ahosi n±mena ca paµipattiy± ca. So kira saraºasampanno s²lasampanno bahussuto piµakattayadharo an±g±m² abhiññ±l±bh² ±k±sac±r² ahosi. Tassa pariv±r± pañcasat± up±sak±, tepi t±dis± eva ahesu½. Tassekadivasa½ uposathikassa rahogatassa paµisall²nassa majjhimay±m±vas±nasamaye eva½ parivitakko udap±di– “ya½n³n±ha½ ag±riya-anag±riy±na½ paµipada½ puccheyyan”ti. So pañcahi up±sakasatehi parivuto bhagavanta½ upasaªkamitv± tamattha½ pucchi, bhagav± cassa by±k±si. Tattha pubbe vaººitasadisa½ vuttanayeneva veditabba½, apubba½ vaººayiss±ma. 379. Tattha paµhamag±th±ya t±va katha½karoti katha½ karonto katha½ paµipajjanto. S±dhu hot²ti sundaro anavajjo atthas±dhano hoti. Up±sak±seti up±sak±-icceva vutta½ hoti. Sesamatthato p±kaµameva. Aya½ pana yojan±– yo v± ag±r± anag±rameti pabbajati, ye v± ag±rino up±sak±, etesu duvidhesu s±vakesu katha½karo s±vako s±dhu hot²ti. 380-1. Id±ni eva½ puµµhassa bhagavato by±karaºasamatthata½ d²pento “tuvañh²”ti g±th±dvayam±ha. Tattha gatinti ajjh±sayagati½. Par±yaºanti nipphatti½. Atha v± gatinti niray±dipañcappabheda½. Par±yaºanti gatito para½ ayana½ gativippamokkha½ parinibb±na½, na catthi tulyoti tay± sadiso natthi. Sabba½ tuva½ ñ±ºamavecca dhamma½, pak±sesi satte anukampam±noti tva½ bhagav± yadatthi ñeyya½ n±ma, ta½ anavasesa½ avecca paµivijjhitv± satte anukampam±no sabba½ ñ±ºañca dhammañca pak±sesi. Ya½ ya½ yassa hita½ hoti, ta½ ta½ tassa ±vik±siyeva desesiyeva, na te atthi ±cariyamuµµh²ti vutta½ hoti. Virocasi vimaloti dh³maraj±divirahito viya cando, r±g±dimal±bh±vena vimalo virocasi. Sesamettha utt±natthameva. 382. Id±ni yesa½ tad± bhagav± dhamma½ desesi, te devaputte kittetv± bhagavanta½ pasa½santo “±gañch² te santike”ti g±th±dvayam±ha. Tattha n±gar±j± er±vaºo n±m±ti aya½ kira er±vaºo n±ma devaputto k±mar³p² dibbe vim±ne vasati. So yad± sakko uyy±nak²¼a½ gacchati, tad± diya¹¹hasatayojana½ k±ya½ abhinimminitv± tetti½sa kumbhe m±petv± er±vaºo n±ma hatth² hoti. Tassa ekekasmi½ kumbhe dve dve dant± honti, ekekasmi½ dante satta satta pokkharaºiyo, ekekiss± pokkharaºiy± satta satta paduminiyo, ekekiss± paduminiy± satta satta pupph±ni, ekekasmi½ pupphe satta satta patt±ni, ekekasmi½ patte satta satta acchar±yo naccanti padumacchar±yotveva vissut± sakkassa n±µakitthiyo, y± ca vim±navatthusmimpi “bhamanti kaññ± padumesu sikkhit±”ti (vi. va. 1034) ±gat±. Tesa½ pana tettisa½kumbh±na½ majjhe sudassanakumbho n±ma ti½sayojanamatto hoti, tattha yojanappam±ºo maºipallaªko tiyojanubbedhe pupphamaº¹ape atthar²yati. Tattha sakko dev±namindo acchar±saªghaparivuto dibbasampatti½ paccanubhoti. Sakke pana dev±naminde uyy±nak²¼±to paµinivatte puna ta½ r³pa½ sa½haritv±na devaputtova hoti. Ta½ sandh±y±ha– “±gañchi te santike n±gar±j± er±vaºo n±m±”ti. Jinoti sutv±ti “vijitap±padhammo esa bhagav±”ti eva½ sutv±. Sopi tay± mantayitv±ti tay± saddhi½ mantayitv±, pañha½ pucchitv±ti adhipp±yo. Ajjhagam±ti adhi-agam±, gatoti vutta½ hoti. S±dh³ti sutv±na pat²tar³poti ta½ pañha½ sutv± “s±dhu bhante”ti abhinanditv± tuµµhar³po gatoti attho. 383. R±j±pi ta½ vessavaºo kuveroti ettha so yakkho rañjanaµµhena r±j±, vis±º±ya r±jadh±niy± rajja½ k±ret²ti vessavaºo, puriman±mena kuveroti veditabbo. So kira kuvero n±ma br±hmaºamah±s±lo hutv± d±n±d²ni puññ±ni katv± vis±º±ya r±jadh±niy± adhipati hutv± nibbatto. Tasm± “kuvero vessavaºo”ti vuccati. Vuttañceta½ ±µ±n±µiyasutte–
“Kuverassa kho pana, m±risa, mah±r±jassa vis±º± n±ma r±jadh±n², tasm± kuvero mah±r±j± ‘vessavaºo’ti pavuccat²”ti (d². ni. 3.291)–
Sesamettha p±kaµameva.
Tattha siy±– kasm± pana d³ratare t±vati½sabhavane vasanto er±vaºo paµhama½ ±gato, vessavaºo pacch±, ekanagareva vasanto aya½ up±sako sabbapacch±, kathañca so tesa½ ±gamana½ aññ±si, yena evam±h±ti? Vuccate– vessavaºo kira tad± anekasahassapav±¼apallaªka½ dv±dasayojana½ n±riv±hana½ abhiruyha pav±¼akunta½ ucc±retv± dasasahassakoµiyakkhehi parivuto “bhagavanta½ pañha½ pucchiss±m²”ti ±k±saµµhakavim±n±ni pariharitv± maggena magga½ ±gacchanto ve¼ukaº¹akanagare nandam±t±ya up±sik±ya nivesanassa uparibh±ga½ sampatto. Up±sik±ya ayam±nubh±vo– parisuddhas²l± hoti, nicca½ vik±labhojan± paµivirat±, piµakattayadh±rin², an±g±miphale patiµµhit±. S± tamhi samaye s²hapañjara½ uggh±µetv± utuggahaºatth±ya m±luteritok±se µhatv± aµµhakap±r±yanavagge parimaº¹alehi padabyañjanehi madhurena sarena bh±sati. Vessavaºo tattheva y±n±ni µhapetv± y±va up±sik± “idamavoca bhagav± magadhesu viharanto p±s±ºake cetiye paric±rakaso¼asanna½ br±hmaº±nan”ti nigamana½ abh±si, t±va sabba½ sutv± vaggapariyos±ne suvaººamurajasadisa½ mahanta½ g²va½ paggahetv± “s±dhu s±dhu bhagin²”ti s±dhuk±ramad±si. S± “ko etth±”ti ±ha. “Aha½ bhagini vessavaºo”ti. Up±sik± kira paµhama½ sot±pann± ahosi, pacch± vessavaºo. Ta½ so dhammato sahodarabh±va½ sandh±ya up±sika½ bhaginiv±dena samud±carati. Up±sik±ya ca “vik±lo, bh±tika bhadramukha, yassa d±ni k±la½ maññas²”ti vutto “aha½ bhagini tayi pasanno pasann±k±ra½ karom²”ti ±ha. Tena hi bhadramukha, mama khette nipphanna½ s±li½ kammakar± ±haritu½ na sakkonti, ta½ tava paris±ya ±º±peh²ti. So “s±dhu bhagin²”ti yakkhe ±º±pesi. Te a¹¹haterasa koµµh±g±rasat±ni p³resu½. Tato pabhuti koµµh±g±ra½ ³na½ n±ma n±hosi, “nandam±tu koµµh±g±ra½ viy±”ti loke nidassana½ ahosi. Vessavaºo koµµh±g±r±ni p³retv± bhagavanta½ upasaªkami. Bhagav± “vik±le ±gatos²”ti ±ha. Atha bhagavato sabba½ ±rocesi. Imin± k±raºena ±sannatarepi c±tumah±r±jikabhavane vasanto vessavaºo pacch± ±gato. Er±vaºassa pana na kiñci antar± karaº²ya½ ahosi, tena so paµhamatara½ ±gato. Aya½ pana up±sako kiñc±pi an±g±m² pakatiy±va ekabhattiko, tath±pi tad± uposathadivasoti katv± uposathaªg±ni adhiµµh±ya s±yanhasamaya½ sunivattho sup±ruto pañcasata-up±sakaparivuto jetavana½ gantv± dhammadesana½ sutv± attano ghara½ ±gamma tesa½ up±sak±na½ saraºas²la-uposath±nisa½s±dibheda½ up±sakadhamma½ kathetv± te up±sake uyyojesi. Tesañca tasseva ghare muµµhihatthappam±ºap±dak±ni pañca kappiyamañcasat±ni p±µekkovarakesu paññatt±ni honti. Te attano attano ovaraka½ pavisitv± sam±patti½ appetv± nis²di½su, up±sakopi tathev±k±si. Tena ca samayena s±vatthinagare sattapaññ±sa kulasatasahass±ni vasanti, manussagaºan±ya aµµh±rasakoµimanuss±. Tena paµhamay±me hatthi-assamanussabherisadd±d²hi s±vatthinagara½ mah±samuddo viya ekasadda½ hoti. Majjhimay±masamanantare so saddo paµippassambhati Tamhi k±le up±sako sam±pattito vuµµh±ya attano guºe ±vajjetv± “yen±ha½ maggasukhena phalasukhena sukhito vihar±mi, ida½ sukha½ ka½ niss±ya laddhan”ti cintetv± “bhagavanta½ niss±y±”ti bhagavati citta½ pas±detv± “bhagav± etarahi katamena vih±rena viharat²”ti ±vajjento dibbena cakkhun± er±vaºavessavaºe disv± dibb±ya sotadh±tuy± dhammadesana½ sutv± cetopariyañ±ºena tesa½ pasannacittata½ ñatv± “ya½n³n±hampi bhagavanta½ ubhayahita½ paµipada½ puccheyyan”ti cintesi. Tasm± so ekanagare vasantopi sabbapacch± ±gato, evañca nesa½ ±gamana½ aññ±si. Ten±ha– “±gañchi te santike n±gar±j±…pe… so c±pi sutv±na pat²tar³po”ti. 384. Id±ni ito bahiddh± lokasammatehi samaºabr±hmaºehi ukkaµµhabh±vena bhagavanta½ pasa½santo “ye kecime”ti g±th±dvayam±ha. Tattha titthiy±ti nandavacchasa½kiccehi ±dipuggalehi t²hi titthakarehi kate diµµhititthe j±t±, tesa½ s±sane pabbajit± p³raº±dayo cha satth±ro. Tattha n±µaputto nigaºµho, avases± ±j²vak±ti te sabbe dassento ±ha “ye kecime titthiy± v±das²l±”ti, “maya½ samm± paµipann±, aññe micch± paµipann±”ti eva½ v±dakaraºas²l± loka½ mukhasatt²hi vitudant± vicaranti. ¾j²vak± v±ti te ekajjhamuddiµµhe bhinditv± dasseti. N±titarant²ti n±tikkamanti. Sabbeti aññepi ye keci titthiyas±vak±dayo, tepi pariggaºhanto ±ha. “Ýhito vajanta½ viy±”ti yath± koci µhito gativikalo s²ghag±mina½ purisa½ gacchanta½ n±titareyya, eva½ te paññ±gatiy± abh±vena te te atthappabhede bujjhitu½ asakkont± µhit±, atijavanapañña½ bhagavanta½ n±titarant²ti attho. 385. Br±hmaº± v±das²l± vuddh± c±ti ett±vat± caªk²t±rukkhapokkharas±tij±ºussoºi-±dayo dasseti, api br±hmaº± santi kec²ti imin± majjhim±pi dahar±pi kevala½ br±hmaº± santi atthi upalabbhanti kec²ti eva½ assal±yanav±seµµha-ambaµµha-uttaram±ºavak±dayo dasseti. Atthabaddh±ti “api nu kho ima½ pañha½ by±kareyya, ima½ kaªkha½ chindeyy±”ti eva½ atthabaddh± bhavanti. Ye c±pi aññeti aññepi ye “maya½ v±dino”ti eva½ maññam±n± vicaranti khattiyapaº¹itabr±hmaºabrahmadevayakkh±dayo aparim±º±. Tepi sabbe tayi atthabaddh± bhavant²ti dasseti. 386-7. Eva½ n±nappak±rehi bhagavanta½ pasa½sitv± id±ni dhammeneva ta½ pasa½sitv± dhammakatha½ y±canto “ayañhi dhammo”ti g±th±dvayam±ha. Tattha ayañhi dhammoti sattati½sa bodhipakkhiyadhamme sandh±y±ha. Nipuºoti saºho duppaµivijjho. Sukhoti paµividdho sam±no lokuttarasukham±vahati, tasm± sukh±vahatt± “sukho”ti vuccati. Suppavuttoti sudesito. Suss³sam±n±ti sotuk±mamh±ti attho. Ta½ no vad±ti ta½ dhamma½ amh±ka½ vada. “Tva½ no”tipi p±µho, tva½ amh±ka½ vad±ti attho. Sabbepime bhikkhavoti taªkhaºa½ nisinn±ni kira pañca bhikkhusat±ni honti, t±ni dassento y±cati. Up±sak± c±p²ti attano pariv±re aññe ca dasseti. Sesamettha p±kaµameva. 388. Atha bhagav± anag±riyapaµipada½ t±va dassetu½ bhikkh³ ±mantetv± “suº±tha me bhikkhavo”ti-±dim±ha. Tattha dhamma½ dhuta½ tañca car±tha sabbeti kilese dhun±t²ti dhuto, evar³pa½ kilesadhunanaka½ paµipad±dhamma½ s±vay±mi vo, tañca may± s±vita½ sabbe caratha paµipajjatha, m± pam±ditth±ti vutta½ hoti. Iriy±pathanti gaman±dicatubbidha½. Pabbajit±nulomikanti samaºas±ruppa½ satisampajaññayutta½. Araññe kammaµµh±n±nuyogavasena pavattamev±ti apare. Sevetha nanti ta½ iriy±patha½ bhajeyya Atthadasoti hit±nupass². Mut²m±ti buddhim±. Sesamettha g±th±ya p±kaµameva.