12. Nigrodhakappasutta-(vaªg²sasutta)-vaººan±

Eva½ me sutanti nigrodhakappasutta½, “vaªg²sasuttan”tipi vuccati. K± uppatti? Ayameva y±ssa nid±ne vutt±. Tattha eva½ meti-±d²ni vuttatth±neva, yato t±ni aññ±ni ca tath±vidh±ni cha¹¹etv± avuttanayameva vaººayiss±ma. Agg±¼ave cetiyeti ±¼aviya½ aggacetiye. Anuppanne hi bhagavati agg±¼avagotamak±d²ni anek±ni cetiy±ni ahesu½ yakkhan±g±d²na½ bhavan±ni. T±ni uppanne bhagavati manuss± vin±setv± vih±re aka½su, teneva ca n±mena vohari½su. Tato agg±¼avacetiyasaªkh±te vih±re viharat²ti vutta½ hoti. ¾yasmato vaªg²sass±ti ettha ±yasm±ti piyavacana½, vaªg²soti tassa therassa n±ma½. So j±tito pabhuti eva½ veditabbo– so kira paribb±jakassa putto paribb±jik±ya kucchimhi j±to aññatara½ vijja½ j±n±ti, yass±nubh±vena chavas²sa½ ±koµetv± satt±na½ gati½ j±n±ti. Manuss±pi suda½ attano ñ±t²na½ k±lakat±na½ sus±nato s²s±ni ±netv± ta½ tesa½ gati½ pucchanti. So “asukaniraye nibbatto, asukamanussaloke”ti vadati. Te tena vimhit± tassa bahu½ dhana½ denti. Eva½ so sakalajambud²pe p±kaµo ahosi.
So satasahassakappa½ p³ritap±ram² abhin²h±rasampanno pañcahi purisasahassehi parivuto g±manigamajanapadar±jadh±n²su vicaranto s±vatthi½ anuppatto. Tena ca samayena bhagav± s±vatthiya½ viharati, s±vatthiv±sino purebhatta½ d±na½ datv± pacch±bhatta½ sunivatth± sup±rut± pupphagandh±d²ni gahetv± dhammassavanatth±ya jetavana½ gacchanti. So te disv± “mah±janak±yo kuhi½ gacchat²”ti pucchi. Athassa te ±cikkhi½su– “buddho loke uppanno, so bahujanahit±ya dhamma½ deseti, tattha gacch±m±”ti. Sopi tehi saddhi½ sapariv±ro gantv± bhagavat± saddhi½ sammoditv± ekamanta½ nis²di. Atha na½ bhagav± ±mantesi– “ki½, vaªg²sa, j±n±si kira t±disa½ vijja½, y±ya satt±na½ chavas²s±ni ±koµetv± gati½ pavedes²”ti? “Eva½, bho gotama, j±n±m²”ti. Bhagav± niraye nibbattassa s²sa½ ±har±petv± dassesi, so nakhena ±koµetv± “niraye nibbattassa s²sa½ bho gotam±”ti ±ha. Eva½ sabbagatinibbatt±na½ s²s±ni dassesi, sopi tatheva ñatv± ±rocesi. Athassa bhagav± kh²º±savas²sa½ dassesi, so punappuna½ ±koµetv± na aññ±si. Tato bhagav± “avisayo te ettha vaªg²sa, mameveso visayo, kh²º±savas²san”ti vatv± ima½ g±thamabh±si–
“Gat² mig±na½ pavana½, ±k±so pakkhina½ gati;
vibhavo gati dhamm±na½, nibb±na½ arahato gat²”ti. (Pari. 339).
Vaªg²so g±tha½ sutv± “ima½ me, bho gotama, vijja½ deh²”ti ±ha. Bhagav± “n±ya½ vijj± apabbajit±na½ sampajjat²”ti ±ha. So “pabb±jetv± v± ma½, bho gotama, ya½ v± icchasi, ta½ katv± ima½ vijja½ deh²”ti ±ha. Tad± ca bhagavato nigrodhakappatthero sam²pe hoti, ta½ bhagav± ±º±pesi– “tena hi, nigrodhakappa, ima½ pabb±jeh²”ti. So ta½ pabb±jetv± tacapañcakakammaµµh±na½ ±cikkhi. Vaªg²so anupubbena paµisambhid±ppatto arah± ahosi. Etadagge ca bhagavat± niddiµµho “etadagga½, bhikkhave, mama s±vak±na½ bhikkh³na½ paµibh±navant±na½ yadida½ vaªg²so”ti (a. ni. 1.212).
Eva½ samud±gatassa ±yasmato vaªg²sassa upajjh±yo vajj±vajj±di-upanijjh±yanena eva½ laddhavoh±ro nigrodhakappo n±ma thero. Kappoti tassa therassa n±ma½, nigrodham³le pana arahatta½ adhigatatt± “nigrodhakappo”ti bhagavat± vutto. Tato na½ bhikkh³pi eva½ voharanti. S±sane thirabh±va½ pattoti thero. Agg±¼ave cetiye aciraparinibbuto hot²ti tasmi½ cetiye aciraparinibbuto hoti. Rahogatassa paµisall²nass±ti gaºamh± v³pakaµµhatt± rahogatassa k±yena, paµisall²nassa cittena tehi tehi visayehi paµinivattitv± sall²nassa. Eva½ cetaso parivitakko udap±d²ti imin± ±k±rena vitakko uppajji. Kasm± pana udap±d²ti. Asammukhatt± diµµh±sevanatt± ca. Ayañhi tassa parinibb±nak±le na sammukh± ahosi, diµµhapubbañc±nena assa hatthakukkucc±dipubb±sevana½, t±disañca akh²º±sav±nampi hoti kh²º±sav±nampi pubbaparicayena.
Tath± hi piº¹olabh±radv±jo pacch±bhatta½ div±vih±ratth±ya udenassa uyy±nameva gacchati pubbe r±j± hutv± tattha paric±res²ti imin± pubbaparicayena, gavampatitthero t±vati½sabhavane suñña½ devavim±na½ gacchati devaputto hutv± tattha paric±res²ti imin± pubbaparicayena. Pilindavaccho bhikkh³ vasalav±dena samud±carati abbokiºº±ni pañca j±tisat±ni br±hmaºo hutv± tath± abh±s²ti imin± pubbaparicayena. Tasm± asammukhatt± diµµh±sevanatt± cassa eva½ cetaso parivitakko udap±di “parinibbuto nu kho me upajjh±yo, ud±hu no parinibbuto”ti. Tato para½ utt±natthameva. Eka½sa½ c²vara½ katv±ti ettha pana puna saºµh±panena eva½ vutta½. Eka½santi ca v±ma½sa½ p±rupitv± µhitasseta½ adhivacana½. Yato yath± v±ma½sa½ p±rupitv± µhita½ hoti, tath± c²vara½ katv±ti evamassattho veditabbo. Sesa½ p±kaµameva.
346. Anomapaññanti oma½ vuccati paritta½ l±maka½, na omapañña½, anomapañña½, mah±paññanti attho. Diµµheva dhammeti paccakkhameva, imasmi½yeva attabh±veti v± attho. Vicikicch±nanti evar³p±na½ parivitakk±na½. ѱtoti p±kaµo. Yasass²ti l±bhapariv±rasampanno abhinibbutattoti guttacitto apari¹ayham±nacitto v±.
347. Tay± katanti nigrodham³le nisinnatt± “nigrodhakappo”ti vadat± tay± katanti yath± attan± upalakkheti, tath± bhaºati. Bhagav± pana na nisinnatt± eva ta½ tath± ±lapi, apica kho tattha arahatta½ pattatt±. Br±hmaºass±ti j±ti½ sandh±ya bhaºati. So kira br±hmaºamah±s±lakul± pabbajito. Namassa½ acar²ti namassam±no vih±si. Mutyapekkhoti nibb±nasaªkh±ta½ vimutti½ apekkham±no, nibb±na½ patthentoti vutta½ hoti. Da¼hadhammadass²ti bhagavanta½ ±lapati. Da¼hadhammo hi nibb±na½ abhijjanaµµhena, tañca bhagav± dasseti. Tasm± ta½ “da¼hadhammadass²”ti ±ha.
348. Saky±tipi bhagavantameva kulan±mena ±lapati. Mayampi sabbeti niravasesaparisa½ saªgaºhitv± att±na½ dassento bhaºati. Samantacakkh³tipi bhagavantameva sabbaññutaññ±ºena ±lapati. Samavaµµhit±ti samm± avaµµhit± ±bhoga½ katv± µhit±. Noti amh±ka½. Savan±y±ti imassa pañhassa veyy±karaºassavanatth±ya. Sot±ti sotindriy±ni. Tuva½ no satth± tvamanuttaros²ti thutivacanamattameveta½.
349. Chindeva no vicikicchanti akusalavicikicch±ya nibbicikiccho so, vicikicch±patir³paka½ pana ta½ parivitakka½ sandh±yevam±ha. Br³hi metanti br³hi me eta½, ya½ may± y±citosi “ta½ s±vaka½ sakya, mayampi sabbe aññ±tumicch±m±”ti, br³vanto ca ta½ br±hmaºa½ parinibbuta½ vedaya bh³ripañña majjheva no bh±sa, parinibbuta½ ñatv± mah±pañña½ bhagav± majjheva amh±ka½ sabbesa½ bh±sa, yath± sabbeva maya½ j±neyy±ma. Sakkova dev±na sahassanettoti ida½ pana thutivacanameva. Apicassa aya½ adhipp±yo– yath± sakko sahassanetto dev±na½ majjhe tehi sakkacca½ sampaµicchitavacano bh±sati, eva½ amh±ka½ majjhe amhehi sampaµicchitavacano bh±s±ti.
350. Ye kec²ti imampi g±tha½ bhagavanta½ thunantoyeva vattuk±mata½ janetu½ bhaºati. Tassattho ye keci abhijjh±dayo ganth± tesa½ appah±ne mohavicikicch±na½ pah±n±bh±vato “mohamagg±”ti ca “aññ±ºapakkh±”ti ca “vicikicchaµµh±n±”ti ca vuccanti. Sabbe te tath±gata½ patv± tath±gatassa desan±balena viddha½sit± na bhavanti nassanti. Ki½ k±raºa½? Cakkhuñhi eta½ parama½ nar±na½, yasm± tath±gato sabbaganthavidhamanapaññ±cakkhujananato nar±na½ parama½ cakkhunti vutta½ hoti.
351. No ce hi j±t³ti imampi g±tha½ thunantoyeva vattuk±mata½ janentova bhaºati. Tattha j±t³ti eka½savacana½. Purisoti bhagavanta½ sandh±y±ha. Jotimantoti paññ±jotisamann±gat± s±riputt±dayo. Ida½ vutta½ hoti– yadi bhagav± yath± puratthim±dibhedo v±to abbhaghana½ vihanati, eva½ desan±vegena kilese na vihaneyya Tath± yath± abbhaghanena nivuto loko tamova hoti ekandhak±ro, eva½ aññ±ºanivutopi tamovassa. Yepi ime d±ni jotimanto kh±yanti s±riputt±dayo, tepi nar± na tapeyyunti.
352. Dh²r± c±ti imampi g±tha½ purimanayeneva bhaºati. Tassattho dh²r± ca paº¹it± puris± pajjotakar± bhavanti, paññ±pajjota½ upp±denti. Tasm± aha½ ta½ v²ra padh±nav²riyasamann±gato bhagav± tatheva maññe dh²roti ca pajjotakarotveva ca maññ±mi. Mayañhi vipassina½ sabbadhamme yath±bh³ta½ passanta½ bhagavanta½ j±nant± eva up±gamumh±, tasm± paris±su no ±vikarohi kappa½, nigrodhakappa½ ±cikkha pak±seh²ti.
353. Khippanti imampi g±tha½ purimanayeneva bhaºati. Tassattho khippa½ gira½ eraya lahu½ acir±yam±no vacana½ bh±sa, vaggu½ manorama½ bhagav±. Yath± suvaººaha½so gocarapaµikkanto j±tassaravanasaº¹a½ disv± g²va½ paggayha ucc±retv± rattatuº¹ena saºika½ ataram±no vaggu½ gira½ nik³jati nicch±reti, evameva tvampi saºika½ nik³ja, imin± mah±purisalakkhaºaññatarena bindussarena suvikappitena suµµhuvikappitena abhisaªkhatena. Ete maya½ sabbeva ujugat± avikkhittam±nas± hutv± tava nik³jita½ suºom±ti.
354. Pah²naj±timaraºanti imampi g±tha½ purimanayeneva bhaºati. Tattha na seset²ti aseso, ta½ asesa½. Sot±pann±dayo viya kiñci asesetv± pah²naj±timaraºanti vutta½ hoti. Niggayh±ti suµµhu y±citv± nibandhitv±. Dhonanti dhutasabbap±pa½. Vadess±m²ti kath±pess±mi dhamma½. Na k±mak±ro hi puthujjan±nanti puthujjan±nameva hi k±mak±ro natthi, ya½ patthenti ñ±tu½ v± vattu½ v±, ta½ na sakkonti. Saªkheyyak±ro ca tath±gat±nanti tath±gat±na½ pana v²ma½sak±ro paññ±pubbaªgam± kiriy±. Te ya½ patthenti ñ±tu½ v± vattu½ v±, ta½ sakkont²ti adhipp±yo.
355. Id±ni ta½ saªkheyyak±ra½ pak±sento “sampannaveyy±karaºan”ti g±tham±ha. Tassattho– tath± hi tava bhagav± ida½ samujjupaññassa tattha tattha samuggah²ta½ vutta½ pavattita½ sampannaveyy±karaºa½, “santatimah±matto sattat±lamatta½ abbhuggantv± parinibb±yissati, suppabuddho sakko sattame divase pathavi½ pavisissat²”ti evam±d²su avipar²ta½ diµµha½. Tato pana suµµhutara½ añjali½ paº±metv± ±ha– ayamañjal² pacchimo suppaº±mito, ayamaparopi añjal² suµµhutara½ paº±mito. M± mohay²ti m± no akathanena mohayi j±na½ j±nanto kappassa gati½. Anomapaññ±ti bhagavanta½ ±lapati.
356. Parovaranti ima½ pana g±tha½ aparenapi pariy±yena amohanameva y±canto ±ha. Tattha parovaranti lokiyalokuttaravasena sundar±sundara½ d³resantika½ v±. Ariyadhammanti catusaccadhamma½. Viditv±ti paµivijjhitv±. J±nanti sabba½ ñeyyadhamma½ j±nanto. V±c±bhikaªkh±m²ti yath± ghammani ghammatatto puriso kilanto tasito v±ri½, eva½ te v±ca½ abhikaªkh±mi. Suta½ pavass±ti sutasaªkh±ta½ sadd±yatana½ pavassa pagghara muñca pavattehi. “Sutassa vass±”tipi p±µho, vuttappak±rassa sadd±yatanassa vuµµhi½ vass±ti attho.
357. Id±ni y±disa½ v±ca½ abhikaªkhati, ta½ pak±sento–
“Yadatthika½ brahmacariya½ acar²,
kapp±yano kaccissa ta½ amogha½;
nibb±yi so ±du sa-up±diseso,
yath± vimutto ahu ta½ suºom±”ti.–

G±tham±ha Tattha kapp±yanoti kappameva p³j±vasena bhaºati. Yath± vimuttoti “ki½ anup±dises±ya nibb±nadh±tuy± yath± asekkh±, ud±hu up±dises±ya yath± sekkh±”ti pucchati. Sesamettha p±kaµameva.

358. Eva½ dv±dasahi g±th±hi y±cito bhagav± ta½ viy±karonto–
“Acchecchi taºha½ idha n±mar³pe, (iti bhagav±)
kaºhassa sota½ d²gharatt±nusayita½;
at±ri j±ti½ maraºa½ asesa½,
iccabrav² bhagav± pañcaseµµho”ti.–

G±tham±ha. Tattha purimapadassa t±va attho– y±pi imasmi½ n±mar³pe k±mataºh±dibhed± taºh±d²gharatta½ appah²naµµhena anusayit± kaºhan±makassa m±rassa “sotan”tipi vuccati, ta½ kaºhassa sotabh³ta½ d²gharatt±nusayita½ idha n±mar³pe taºha½ kapp±yano chind²ti. Iti bhagav±ti ida½ panettha saªg²tik±r±na½ vacana½. At±ri j±ti½ maraºa½ asesanti so ta½ taºha½ chetv± asesa½ j±timaraºa½ at±ri, anup±dises±ya nibb±nadh±tuy± parinibb±y²ti dasseti. Iccabrav² bhagav± pañcaseµµhoti vaªg²sena puµµho bhagav± etadavoca pañcanna½ paµhamasiss±na½ pañcavaggiy±na½ seµµho, pañcahi v± saddh±d²hi indriyehi, s²l±d²hi v± dhammakkhandhehi ativisiµµhehi cakkh³hi ca seµµhoti saªg²tik±r±namevida½ vacana½.

359. Eva½ vutte bhagavato bh±sitamabhinandam±naso vaªg²so “esa sutv±”ti-±dig±th±yo ±ha. Tattha paµhamag±th±ya isisattam±ti bhagav± isi ca sattamo ca uttamaµµhena vipass²sikh²vessabh³kakusandhakoº±gamanakassapan±make cha isayo attan± saha satta karonto p±tubh³totipi isisattamo, ta½ ±lapanto ±ha. Na ma½ vañces²ti yasm± parinibbuto, tasm± tassa parinibbutabh±va½ icchanta½ ma½ na vañcesi, na visa½v±des²ti attho. Sesamettha p±kaµameva.
360. Dutiyag±th±ya yasm± mutyapekkho vih±si, tasm± ta½ sandh±y±ha “yath±v±d² tath±k±r², ahu buddhassa s±vako”ti. Maccuno j±la½ tatanti tebh³makavaµµe vitthata½ m±rassa taºh±j±la½. M±y±vinoti bahum±yassa. “Tath± m±y±vino”tipi keci paµhanti, tesa½ yo anek±hi m±y±hi anekakkhattumpi bhagavanta½ upasaªkami, tassa tath± m±y±vinoti adhipp±yo.
361. Tatiyag±th±ya ±d²ti k±raºa½. Up±d±nass±ti vaµµassa. Vaµµañhi up±d±tabbaµµhena idha “up±d±nan”ti vutta½, tasseva up±d±nassa ±di½ avijj±taºh±dibheda½ k±raºa½ addasa kappoti eva½ vattu½ vaµµati bhagav±ti adhipp±yena vadati. Accag± vat±ti atikkanto vata. Maccudheyyanti maccu ettha dhiyat²ti maccudheyya½, tebh³makavaµµasseta½ adhivacana½. Ta½ suduttara½ maccudheyya½ accag± vat±ti vedaj±to bhaºati. Sesamettha p±kaµamev±ti.

Paramatthajotik±ya khuddaka-aµµhakath±ya

Suttanip±ta-aµµhakath±ya nigrodhakappasuttavaººan± niµµhit±.