Vipiµµhikatv±g±th±vaººan± samatt±.
68. ¾raddhav²riyoti k± uppatti? Aññataro kira paccantar±j± sahassayodhaparim±ºabalak±yo rajjena khuddako, paññ±ya mahanto ahosi. So ekadivasa½ “kiñc±pi aha½ khuddako, paññavat± ca pana sakk± sakalajambud²pa½ gahetun”ti cintetv± s±mantarañño d³ta½ p±hesi– “sattadivasabbhantare me rajja½ v± detu yuddha½ v±”ti. Tato so attano amacce samodh±netv± ±ha– “may± tumhe an±pucch±yeva s±hasa½ kata½, amukassa rañño eva½ pahita½, ki½ k±tabban”ti? Te ±ha½su– “sakk±, mah±r±ja, so d³to nivattetun”ti? “Na sakk±, gato bhavissat²”ti. “Yadi eva½ vin±sitamh± tay±, tena hi dukkha½ aññassa satthena maritu½. Handa, maya½ aññamañña½ paharitv± mar±ma, att±na½ paharitv± mar±ma, ubbandh±ma, visa½ kh±d±m±”ti. Eva½ tesu ekameko maraºameva sa½vaººeti. Tato r±j±– “ki½ me, imehi, atthi, bhaºe, mayha½ yodh±”ti ±ha. Atha “aha½, mah±r±ja, yodho, aha½, mah±r±ja, yodho”ti ta½ yodhasahassa½ uµµhahi. R±j± “ete upaparikkhiss±m²”ti mantv± citaka½ sajjetv± ±ha– “may±, bhaºe, ida½ n±ma s±hasa½ kata½, ta½ me amacc± paµikkosanti, soha½ citaka½ pavisiss±mi, ko may± saddhi½ pavisissati, kena mayha½ j²vita½ pariccattan”ti? Eva½ vutte pañcasat± yodh± uµµhahi½su– “maya½, mah±r±ja, pavis±m±”ti. Tato r±j± apare pañcasate yodhe ±ha– “tumhe id±ni, t±t±, ki½ karissath±”ti? Te ±ha½su– “n±ya½, mah±r±ja, purisak±ro, itthikiriy± es±, apica mah±r±jena paµirañño d³to pesito, tena maya½ raññ± saddhi½ yujjhitv± mariss±m±”ti. Tato r±j± “pariccatta½ tumhehi mama j²vitan”ti caturaªgini½ sena½ sannayhitv± tena yodhasahassena parivuto gantv± rajjas²m±ya nis²di. Sopi paµir±j± ta½ pavatti½ sutv± “are, so khuddakar±j± mama d±sass±pi nappahot²”ti kujjhitv± sabba½ balak±ya½ ±d±ya yujjhitu½ nikkhami. Khuddakar±j± ta½ abbhuyy±ta½ disv± balak±ya½ ±ha– “t±t±, tumhe na bahuk±; sabbe sampiº¹itv±, asicamma½ gahetv±, s²gha½ imassa rañño purato ujuka½ eva gacchath±”ti. Te tath± aka½su. Atha s± sen± dvidh± bhijjitv± antaramad±si. Te ta½ r±j±na½ j²vagg±ha½ gaºhi½su, aññe yodh± pal±yi½su. Khuddakar±j± “ta½ m±rem²”ti purato dh±vati, paµir±j± ta½ abhaya½ y±ci. Tato tassa abhaya½ datv±, sapatha½ k±r±petv±, ta½ attano manussa½ katv±, tena saha añña½ r±j±na½ abbhuggantv±, tassa rajjas²m±ya µhatv± pesesi– “rajja½ v± me detu yuddha½ v±”ti. So “aha½ ekayuddhampi na sah±m²”ti rajja½ niyy±tesi. Eteneva up±yena sabbar±j±no gahetv± ante b±r±ºasir±j±nampi aggahesi. So ekasatar±japarivuto sakalajambud²pe rajja½ anus±santo cintesi– “aha½ pubbe khuddako ahosi½, somhi attano ñ±ºasampattiy± sakalajambud²passa issaro j±to. Ta½ kho pana me ñ±ºa½ lokiyav²riyasampayutta½, neva nibbid±ya na vir±g±ya sa½vattati, s±dhu vatassa sv±ha½ imin± ñ±ºena lokuttaradhamma½ gaveseyyan”ti. Tato b±r±ºasirañño rajja½ datv±, puttad±rañca sakajanapadameva pesetv±, pabbajja½ sam±d±ya vipassana½ ±rabhitv±, paccekabodhi½ sacchikatv± attano v²riyasampatti½ d²pento ima½ ud±nag±tha½ abh±si–
“¾raddhaviriyo paramatthapattiy±, al²nacitto akus²tavutti;
da¼hanikkamo th±mabal³papanno, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha ±raddha½ v²riyamass±ti ±raddhaviriyo. Etena attano v²riy±rambha½ ±div²riya½ dasseti. Paramattho vuccati nibb±na½, tassa pattiy± paramatthapattiy±. Etena v²riy±rambhena pattabbaphala½ dasseti. Al²nacittoti etena balav²riy³patthambh±na½ cittacetasik±na½ al²nata½ dasseti. Akus²tavutt²ti etena µh±na-±sanacaªkaman±d²su k±yassa anavas²dana½. Da¼hanikkamoti etena “k±ma½ taco ca nh±ru c±”ti (ma. ni. 2.184; a. ni. 2.5; mah±ni. 196) eva½ pavatta½ padahanav²riya½ dasseti, ya½ ta½ anupubbasikkh±d²su padahanto “k±yena ceva paramasacca½ sacchikaroti, paññ±ya ca na½ ativijjha passat²”ti vuccati. Atha v± etena maggasampayuttav²riya½ dasseti. Tañhi da¼hañca bh±van±p±rip³ri½ gatatt±, nikkamo ca sabbaso paµipakkh± nikkhantatt±, tasm± ta½samaªg²puggalopi da¼ho nikkamo ass±ti “da¼hanikkamo”ti vuccati. Th±mabal³papannoti maggakkhaºe k±yath±mena ñ±ºabalena ca upapanno, atha v± th±mabh³tena balena upapannoti th±mabal³papanno, thirañ±ºabal³papannoti vutta½ hoti. Etena tassa v²riyassa vipassan±ñ±ºasampayoga½ d²pento yoniso padahanabh±va½ s±dheti. Pubbabh±gamajjhima-ukkaµµhav²riyavasena v± tayopi p±d± yojetabb±. Sesa½ vuttanayamev±ti.
¾raddhav²riyag±th±vaººan± samatt±.
69. Paµisall±nanti k± uppatti? Imiss± g±th±ya ±varaºag±th±ya uppattisadis± eva uppatti, natthi koci viseso. Atthavaººan±ya½ panass± paµisall±nanti tehi tehi sattasaªkh±rehi paµinivattitv± sall²na½ ekattasevit± ek²bh±vo, k±yavivekoti attho. Jh±nanti paccan²kajh±panato ±rammaºalakkhaº³panijjh±nato ca cittaviveko vuccati. Tattha aµµhasam±pattiyo n²varaº±dipaccan²kajh±panato ±rammaº³panijjh±nato ca jh±nanti vuccati, vipassan±maggaphal±ni sattasaññ±dipaccan²kajh±panato, lakkhaº³panijjh±natoyeva cettha phal±ni. Idha pana ±rammaº³panijjh±nameva adhippeta½. Evameta½ paµisall±nañca jh±nañca ariñcam±no, ajaham±no, anissajjam±no. Dhammes³ti vipassan³pagesu pañcakkhandh±didhammesu. Niccanti satata½, samita½, abbhokiººa½. Anudhammac±r²ti te dhamme ±rabbha pavattam±nena anugata½ vipassan±dhamma½ caram±no. Atha v± dhamm±ti nava lokuttaradhamm±, tesa½ dhamm±na½ anulomo dhammoti anudhammo, vipassan±yeta½ adhivacana½. Tattha “dhamm±na½ nicca½ anudhammac±r²”ti vattabbe g±th±bandhasukhattha½ vibhattibyattayena “dhammes³”ti vutta½ siy±. ¾d²nava½ sammasit± bhaves³ti t±ya anudhammacarit±saªkh±t±ya vipassan±ya anicc±k±r±didosa½ t²su bhavesu samanupassanto eva½ ima½ k±yavivekacittaviveka½ ariñcam±no sikh±ppattavipassan±saªkh±t±ya paµipad±ya adhigatoti vattabbo eko careti eva½ yojan± veditabb±.
Paµisall±nag±th±vaººan± samatt±.
70. Taºhakkhayanti k± uppatti? Aññataro kira b±r±ºasir±j± mahaccar±j±nubh±vena nagara½ padakkhiºa½ karoti. Tassa sar²rasobh±ya ±vaµµitahaday± satt± purato gacchant±pi nivattitv± tameva ullokenti, pacchato gacchant±pi, ubhohi passehi gacchant±pi. Pakatiy± eva hi buddhadassane puººacandasamuddar±jadassane ca atitto loko. Atha aññatar± kuµumbiyabhariy±pi uparip±s±dagat± s²hapañjara½ vivaritv± olokayam±n± aµµh±si. R±j± ta½ disv±va paµibaddhacitto hutv± amacca½ ±º±pesi– “j±n±hi t±va, bhaºe, aya½ itth² sas±mik± v± as±mik± v±”ti. So gantv± “sas±mik±”ti ±rocesi. Atha r±j± cintesi– “im± v²satisahassan±µakitthiyo devacchar±yo viya ma½yeva eka½ abhiramenti, so d±n±ha½ et±pi atusitv± parassa itthiy± taºha½ upp±desi½, s± uppann± ap±yameva ±ka¹¹hat²”ti taºh±ya ±d²nava½ disv± “handa na½ niggaºh±m²”ti rajja½ pah±ya pabbajitv± vipassanto paccekabodhi½ sacchikatv± ima½ ud±nag±tha½ abh±si–
“Taºhakkhaya½ patthayamappamatto, ane¼am³go sutav± sat²m±;
saªkh±tadhammo niyato padh±nav±, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha taºhakkhayanti nibb±na½, eva½ diµµh±d²nav±ya taºh±ya eva appavatti½. Appamattoti s±taccak±r² sakkaccak±r². Ane¼am³goti al±l±mukho. Atha v± ane¼o ca am³go ca, paº¹ito byattoti vutta½ hoti. Hitasukhasamp±paka½ sutamassa atth²ti sutav± ±gamasampannoti vutta½ hoti. Sat²m±ti cirakat±d²na½ anussarit±. Saªkh±tadhammoti dhammupaparikkh±ya pariññ±tadhammo. Niyatoti ariyamaggena niy±ma½ patto. Padh±nav±ti sammappadh±nav²riyasampanno. Uppaµip±µiy± esa p±µho yojetabbo. Evametehi appam±d±d²hi samann±gato niy±masamp±pakena padh±nena padh±nav±, tena padh±nena pattaniy±matt± niyato, tato arahattappattiy± saªkh±tadhammo. Arah± hi puna saªkh±tabb±bh±vato “saªkh±tadhammo”ti vuccati. Yath±ha “ye ca saªkh±tadhamm±se, ye ca sekh± puth³ idh±”ti (su. ni. 1044; c³¼ani. ajitam±ºavapucch±niddesa 7). Sesa½ vuttanayamev±ti.
Taºhakkhayag±th±vaººan± samatt±.
71. S²ho v±ti k± uppatti? Aññatarassa kira b±r±ºasirañño d³re uyy±na½ hoti. So pageva vuµµh±ya uyy±na½ gacchanto antar±magge y±n± oruyha udakaµµh±na½ upagato “mukha½ dhoviss±m²”ti. Tasmiñca padese s²h² potaka½ janetv± gocar±ya gat±. R±japuriso ta½ disv± “s²hapotako dev±”ti ±rocesi. R±j± “s²ho kira na kassaci bh±yat²”ti ta½ upaparikkhitu½ bheri-±d²ni ±koµ±pesi. S²hapotako ta½ sadda½ sutv±pi tatheva sayi. R±j± y±vatatiyaka½ ±koµ±pesi, so tatiyav±re s²sa½ ukkhipitv± sabba½ parisa½ oloketv± tatheva sayi. Atha r±j± “y±vassa m±t± n±gacchati, t±va gacch±m±”ti vatv± gacchanto cintesi– “ta½ divasa½ j±topi s²hapotako na santasati na bh±yati, kud±ssu n±m±hampi taºh±diµµhiparit±sa½ chetv± na santaseyya½ na bh±yeyyan”ti. So ta½ ±rammaºa½ gahetv±, gacchanto puna kevaµµehi macche gahetv± s±kh±su bandhitv± pas±rite j±le v±ta½ alagga½yeva gaccham±na½ disv±, tampi nimitta½ aggahesi– “kud±ssu n±m±hampi taºh±diµµhij±la½ mohaj±la½ v± ph±letv± eva½ asajjam±no gaccheyyan”ti. Atha uyy±na½ gantv± sil±paµµapokkharaºit²re nisinno v±tabbh±hat±ni padum±ni onamitv± udaka½ phusitv± v±tavigame puna yath±µh±ne µhit±ni udakena anupalitt±ni disv± tampi nimitta½ aggahesi– “kud±ssu n±m±hampi yath± et±ni udake j±t±ni udakena anupalitt±ni tiµµhanti, evameva½ loke j±to lokena anupalitto tiµµheyyan”ti. So punappuna½ “yath± s²hav±tapadum±ni, eva½ asantasantena asajjam±nena anupalittena bhavitabban”ti cintetv±, rajja½ pah±ya pabbajitv±, vipassanto paccekabodhi½ sacchikatv± ima½ ud±nag±tha½ abh±si–
“S²hova saddesu asantasanto, v±tova j±lamhi asajjam±no;
paduma½va toyena alippam±no, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha s²hoti catt±ro s²h±– tiºas²ho, paº¹us²ho, k±¼as²ho, kesaras²hoti. Kesaras²ho tesa½ aggamakkh±yati. Sova idha adhippeto. V±to puratthim±divasena anekavidho, paduma½ rattaset±divasena. Tesu yo koci v±to ya½kiñci padumañca vaµµatiyeva. Tattha yasm± sant±so attasinehena hoti, attasineho ca taºh±lepo, sopi diµµhisampayuttena v± diµµhivippayuttena v± lobhena hoti, so ca taºh±yeva. Sajjana½ pana tattha upaparikkh±virahitassa mohena hoti, moho ca avijj±. Tattha samathena taºh±ya pah±na½ hoti, vipassan±ya, avijj±ya. Tasm± samathena attasineha½ pah±ya s²hova saddesu anicc±d²su asantasanto, vipassan±ya moha½ pah±ya v±tova j±lamhi khandh±yatan±d²su asajjam±no, samatheneva lobha½ lobhasampayutta½ eva diµµhiñca pah±ya, paduma½va toyena sabbabhavabhogalobhena alippam±no. Ettha ca samathassa s²la½ padaµµh±na½, samatho sam±dhi, vipassan± paññ±ti. Eva½ tesu dv²su dhammesu siddhesu tayopi khandh± siddh± honti. Tattha s²lakkhandhena surato hoti. So s²hova saddesu ±gh±tavatth³su kujjhituk±mat±ya na santasati. Paññ±kkhandhena paµividdhasabh±vo v±tova j±lamhi khandh±didhammabhede na sajjati, sam±dhikkhandhena v²tar±go paduma½va toyena r±gena na lippati. Eva½ samathavipassan±hi s²lasam±dhipaññ±kkhandhehi ca yath±sambhava½ avijj±taºh±na½ tiººañca akusalam³l±na½ pah±navasena asantasanto asajjam±no alippam±no ca veditabbo. Sesa½ vuttanayamev±ti.
Asantasantag±th±vaººan± samatt±.
72. S²ho yath±ti k± uppatti? Aññataro kira b±r±ºasir±j± paccanta½ kuppita½ v³pasametu½ g±m±nug±mimagga½ cha¹¹etv±, uju½ aµavimagga½ gahetv±, mahatiy± sen±ya gacchati. Tena ca samayena aññatarasmi½ pabbatap±de s²ho b±las³riy±tapa½ tappam±no nipanno hoti. Ta½ disv± r±japuriso rañño ±rocesi. R±j± “s²ho kira saddena na santasat²”ti bherisaªkhapaºav±d²hi sadda½ k±r±pesi. S²ho tatheva nipajji. Dutiyampi k±r±pesi. S²ho tatheva nipajji. Tatiyampi k±r±pesi. S²ho “mama paµisattu atth²”ti cat³hi p±dehi suppatiµµhita½ patiµµhahitv± s²han±da½ nadi. Ta½ sutv±va hatth±roh±dayo hatthi-±d²hi orohitv± tiºagahan±ni paviµµh±, hatthi-assagaº± dis±vidis± pal±t±. Rañño hatth²pi r±j±na½ gahetv± vanagahan±ni pothayam±no pal±yi. So ta½ sandh±retu½ asakkonto rukkhas±kh±ya olambitv± pathavi½ patitv±, ekapadikamaggena gacchanto paccekabuddh±na½ vasanaµµh±na½ p±puºitv± tattha paccekabuddhe pucchi– “api, bhante, saddamassutth±”ti? “¾ma, mah±r±j±”ti. “Kassa sadda½, bhante”ti? “Paµhama½ bherisaªkh±d²na½, pacch± s²hass±”ti. “Na bh±yittha, bhante”ti? “Na maya½, mah±r±ja, kassaci saddassa bh±y±m±”ti. “Sakk± pana, bhante, mayhampi edisa½ k±tun”ti? “Sakk±, mah±r±ja, sace pabbajas²”ti. “Pabbaj±mi, bhante”ti. Tato na½ pabb±jetv± pubbe vuttanayeneva ±bhisam±c±rika½ sikkh±pesu½. Sopi pubbe vuttanayeneva vipassanto paccekabodhi½ sacchikatv± ima½ ud±nag±tha½ abh±si–
“S²ho yath± d±µhabal² pasayha, r±j± mig±na½ abhibhuyya c±r²;
sevetha pant±ni sen±san±ni, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha sahan± ca hanan± ca s²ghajavatt± ca s²ho. Kesaras²hova idha adhippeto. D±µh± balamassa atth²ti d±µhabal². Pasayha abhibhuyy±ti, ubhaya½ c±r²saddena saha yojetabba½ pasayhac±r² abhibhuyyac±r²ti tattha pasayha niggahetv± caraºena pasayhac±r², abhibhavitv±, sant±setv±, vas²katv±, caraºena abhibhuyyac±r². Sv±ya½ k±yabalena pasayhac±r², tejas± abhibhuyyac±r². Tattha sace koci vadeyya– “ki½ pasayha abhibhuyya c±r²”ti, tato mig±nanti s±mivacana½ upayogavacana½ katv± “mige pasayha abhibhuyya c±r²”ti paµivattabba½. Pant±n²ti d³r±ni. Sen±san±n²ti vasanaµµh±n±ni. Sesa½ pubbe vuttanayeneva sakk± j±nitunti na vitth±ritanti.
D±µhabal²g±th±vaººan± samatt±.
73. Metta½ upekkhanti k± uppatti? Aññataro kira r±j± mett±dijh±nal±bh² ahosi. So “jh±nasukhantar±yakara½ rajjan”ti jh±n±nurakkhaºattha½ rajja½ pah±ya pabbajitv± vipassanto paccekabodhi½ sacchikatv±, ima½ ud±nag±tha½ abh±si–
Metta½ upekkha½ karuºa½ vimutti½, ±sevam±no muditañca k±le;
sabbena lokena avirujjham±no, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha “sabbe satt± sukhit± hont³”ti-±din± nayena hitasukhupanayanak±mat± mett±. “Aho vata imamh± dukkh± vimucceyyun”ti-±din± nayena ahitadukkh±panayanak±mat± karuº±. “Modanti vata bhonto satt± modanti s±dhu suµµh³”ti-±din± nayena hitasukh±vippayogak±mat± mudit±. “Paññ±yissanti sakena kammen±”ti sukhadukkhesu ajjhupekkhanat± upekkh±. G±th±bandhasukhattha½ pana uppaµip±µiy± metta½ vatv± upekkh± vutt±, mudit± pacch±. Vimuttinti catassopi hi et± attano paccan²kadhammehi vimuttatt± vimuttiyo. Tena vutta½ “metta½ upekkha½ karuºa½, vimutti½, ±sevam±no muditañca k±le”ti. Tattha ±sevam±noti tisso tikacatukkajjh±navasena, upekkha½ catutthajjh±navasena bh±vayam±no. K±leti metta½ ±sevitv± tato vuµµh±ya karuºa½, tato vuµµh±ya mudita½, tato itarato v± nipp²tikajh±nato vuµµh±ya upekkha½ ±sevam±no “k±le ±sevam±no”ti vuccati, ±sevitu½ ph±suk±le v±. Sabbena lokena avirujjham±noti dasasu dis±su sabbena sattalokena avirujjham±no. Mett±d²nañhi bh±vitatt± satt± appaµik³l± honti. Sattesu ca virodhabh³to paµigho v³pasammati. Tena vutta½– “sabbena lokena avirujjham±no”ti. Ayamettha saªkhepo, vitth±rena pana mett±dikath± aµµhas±liniy± dhammasaªgahaµµhakath±ya½ (dha. sa. aµµha. 251) vutt±. Sesa½ pubbavuttasadisamev±ti.
Appamaññ±g±th±vaººan± samatt±.
74. R±gañca dosañc±ti k± uppatti? R±jagaha½ kira upaniss±ya m±taªgo n±ma paccekabuddho viharati sabbapacchimo paccekabuddh±na½. Atha amh±ka½ bodhisatte uppanne devat±yo bodhisattassa p³janatth±ya ±gacchantiyo ta½ disv± “m±ris±, m±ris±, buddho loke uppanno”ti bhaºi½su So nirodh± vuµµhahanto ta½ sadda½ sutv±, attano ca j²vitakkhaya½ disv±, himavante mah±pap±to n±ma pabbato paccekabuddh±na½ parinibb±naµµh±na½, tattha ±k±sena gantv± pubbe parinibbutapaccekabuddhassa aµµhisaªgh±ta½ pap±te pakkhipitv±, sil±tale nis²ditv± ima½ ud±nag±tha½ abh±si–
“R±gañca dosañca pah±ya moha½, sand±layitv±na sa½yojan±ni;
asantasa½ j²vitasaªkhayamhi, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha r±gadosamoh± uragasutte vutt±. Sa½yojan±n²ti dasa sa½yojan±ni. T±ni ca tena tena maggena sand±layitv±. Asantasa½ j²vitasaªkhayamh²ti j²vitasaªkhayo vuccati cuticittassa paribhedo, tasmiñca j²vitasaªkhaye j²vitanikantiy± pah²natt± asantasanti. Ett±vat± sop±disesa½ nibb±nadh±tu½ attano dassetv± g±th±pariyos±ne anup±dises±ya nibb±nadh±tuy± parinibb±y²ti.
J²vitasaªkhayag±th±vaººan± samatt±.
75. Bhajant²ti k± uppatti? B±r±ºasiya½ kira aññataro r±j± ±dig±th±ya vuttappak±rameva ph²ta½ rajja½ samanus±sati. Tassa kharo ±b±dho uppajji, dukkh± vedan± vattanti. V²satisahassitthiyo pariv±retv± hatthap±dasamb±han±d²ni karonti. Amacc± “na d±n±ya½ r±j± j²vissati, handa maya½ attano saraºa½ gaves±m±”ti cintetv± aññassa rañño santika½ gantv± upaµµh±na½ y±ci½su. Te tattha upaµµhahantiyeva, na kiñci labhanti. R±j±pi ±b±dh± vuµµhahitv± pucchi “itthann±mo ca itthann±mo ca kuhin”ti? Tato ta½ pavatti½ sutv± s²sa½ c±letv± tuºh² ahosi. Tepi amacc± “r±j± vuµµhito”ti sutv± tattha kiñci alabham±n± paramena p±rijuññena samann±gat± punadeva ±gantv± r±j±na½ vanditv± ekamanta½ aµµha½su. Tena ca raññ± “kuhi½, t±t±, tumhe gat±”ti vutt± ±ha½su– “deva½ dubbala½ disv± ±j²vikabhayenamh± asuka½ n±ma janapada½ gat±”ti. R±j± s²sa½ c±letv± cintesi– “ya½n³n±ha½ ime v²ma½seyya½, ki½ punapi eva½ kareyyu½ no”ti? So pubbe ±b±dhikarogena phuµµho viya b±¼havedana½ att±na½ dassento gil±n±laya½ ak±si. Itthiyo sampariv±retv± pubbasadisameva sabba½ aka½su. Tepi amacc± tatheva puna bahutara½ jana½ gahetv± pakkami½su. Eva½ r±j± y±vatatiya½ sabba½ pubbasadisa½ ak±si. Tepi tatheva pakkami½su. Tato catutthampi te ±gate disv± “aho ime dukkara½ aka½su, ye ma½ by±dhita½ pah±ya anapekkh± pakkami½s³”ti nibbinno rajja½ pah±ya pabbajitv± vipassanto paccekabodhi½ sacchikatv± ima½ ud±nag±tha½ abh±si–
“Bhajanti sevanti ca k±raºatth±, nikk±raº± dullabh± ajja mitt±;
attaµµhapaññ± asuc² manuss±, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha bhajant²ti sar²rena all²yitv± payirup±santi. Sevant²ti añjalikamm±d²hi ki½ k±rapaµiss±vit±ya ca paricaranti. K±raºa½ attho etesanti k±raºatth±, bhajan±ya sevan±ya ca n±ñña½ k±raºamatthi, attho eva nesa½ k±raºa½, atthahetu sevant²ti vutta½ hoti. Nikk±raº± dullabh± ajja mitt±ti “ito kiñci lacch±m±”ti eva½ attapaµil±bhak±raºena nikk±raº±, kevala½–
“Upak±ro ca yo mitto,
sukhe dukkhe ca yo sakh±;
atthakkh±y² ca yo mitto,
yo ca mitt±nukampako”ti. (D². ni. 3.265)–
Eva½ vuttena ariyena mittabh±vena samann±gat± dullabh± ajja mitt±. Attani µhit± etesa½ paññ±, att±na½yeva olokenti, na aññanti attaµµhapaññ±. Diµµhatthapaññ±ti ayampi kira por±ºap±µho, sampati diµµhiyeva atthe etesa½ paññ±, ±yati½ na pekkhant²ti vutta½ hoti. Asuc²ti asucin± anariyena k±yavac²manokammena samann±gat±. Sesa½ pubbe vuttanayeneva veditabbanti.
K±raºatthag±th±vaººan± samatt±.
Catuttho vaggo niµµhito ek±dasahi g±th±hi.
Evameta½ ekacatt±l²sag±th±parim±ºa½ khaggavis±ºasutta½ katthacideva vuttena yojan±nayena sabbattha yath±nur³pa½ yojetv± anusandhito atthato ca veditabba½. Ativitth±rabhayena pana amhehi na sabbattha yojitanti.
Paramatthajotik±ya khuddaka-aµµhakath±ya
Suttanip±ta-aµµhakath±ya khaggavis±ºasuttavaººan± niµµhit±.