Tassattho sah±yamajjhe µhitassa div±seyyasaªkh±te v±se ca, mah±-upaµµh±nasaªkh±te µh±ne ca, uyy±nagamanasaªkh±te gamane ca, janapadac±rikasaªkh±t±ya c±rik±ya ca “ida½ me suºa, ida½ me deh²”ti-±din± nayena tath± tath± ±mantan± hoti, tasm± aha½ tattha nibbijjitv± y±ya½ ariyajanasevit± anek±nisa½s± ekantasukh±, eva½ santepi lobh±bhibh³tehi sabbak±purisehi anabhijjhit± anabhipatthit± pabbajj±, ta½ anabhijjhita½ paresa½ avasavattanena dhammapuggalavasena ca serita½ pekkham±no vipassana½ ±rabhitv± anukkamena paccekasambodhi½ adhigatomh²ti. Sesa½ vuttanayamev±ti.

¾mantan±g±th±vaººan± samatt±.

41. Khi¹¹± rat²ti k± uppatti? B±r±ºasiya½ ekaputtakabrahmadatto n±ma r±j± ahosi. So cassa ekaputtako piyo ahosi man±po p±ºasamo. So sabbiriy±pathesu putta½ gahetv±va vattati. So ekadivasa½ uyy±na½ gacchanto ta½ µhapetv± gato. Kum±ropi ta½ divasa½yeva uppannena by±dhin± mato. Amacc± “puttasinehena rañño hadayampi phaleyy±”ti an±rocetv±va na½ jh±pesu½. R±j± uyy±ne sur±madena matto putta½ neva sari, tath± dutiyadivasepi nh±nabhojanavel±su. Atha bhutt±v² nisinno saritv± “putta½ me ±neth±”ti ±ha. Tassa anur³pena vidh±nena ta½ pavatti½ ±rocesu½. Tato sok±bhibh³to nisinno eva½ yoniso manas±k±si “imasmi½ sati ida½ hoti, imassupp±d± ida½ uppajjat²”ti. So eva½ anukkamena anulomapaµiloma½ paµiccasamupp±da½ sammasanto paccekabodhi½ sacch±k±si. Sesa½ sa½saggag±th±ya vuttasadisameva µhapetv± g±th±yatthavaººana½.
Atthavaººan±ya½ pana khi¹¹±ti k²¼an±. S± duvidh± hoti– k±yik±, v±casik± ca. Tattha k±yik± n±ma hatth²hipi k²¼anti, assehipi, rathehipi, dhan³hipi, thar³hip²ti evam±di. V±casik± n±ma g²ta½, silokabhaºana½, mukhabher²ti evam±di. Rat²ti pañcak±maguºarati. Vipulanti y±va aµµhimiñja½ ±hacca µh±nena sakalattabh±vaby±paka½. Sesa½ p±kaµameva. Anusandhiyojan±pi cettha sa½saggag±th±ya vuttanayeneva veditabb±, tato parañca sabbanti.

Khi¹¹±ratig±th±vaººan± samatt±.

42. C±tuddisoti k± uppatti? Pubbe kira kassapassa bhagavato s±sane pañca paccekabodhisatt± pabbajitv± v²sati vassasahass±ni gatapacc±gatavatta½ p³retv± devaloke uppann±. Tato cavitv± tesa½ jeµµhako b±r±ºasiya½ r±j± ahosi, ses± p±katikar±j±no. Te catt±ropi kammaµµh±na½ uggaºhitv±, rajja½ pah±ya pabbajitv±, anukkamena paccekabuddh± hutv± nandam³lakapabbh±re vasant± ekadivasa½ sam±pattito vuµµh±ya va½saka¼²rag±th±ya½ vuttanayeneva attano kammañca sah±yañca ±vajjetv± ñatv± b±r±ºasirañño up±yena ±rammaºa½ dassetu½ ok±sa½ gavesanti. So ca r±j± tikkhattu½ rattiy± ubbijjati, bh²to vissara½ karoti, mah±tale dh±vati. Purohitena k±lasseva vuµµh±ya sukhaseyya½ pucchitopi “kuto me, ±cariya, sukhan”ti sabba½ ta½ pavatti½ ±rocesi. Purohitopi “aya½ rogo na sakk± yena kenaci uddha½virecan±din± bhesajjakammena vinetu½ mayha½ pana kh±dan³p±yo uppanno”ti cintetv± “rajjah±nij²vitantar±y±d²na½ pubbanimitta½ eta½ mah±r±j±”ti r±j±na½ suµµhutara½ ubbejetv± tassa v³pasamanattha½ “ettake ca ettake ca hatthi-assarath±dayo hiraññasuvaººañca dakkhiºa½ datv± yañño yajitabbo”ti ta½ yaññayajane sam±dapesi.
Tato paccekabuddh± anek±ni p±ºasahass±ni yaññatth±ya sampiº¹iyam±n±ni disv± “etasmi½ kamme kate dubbodhaneyyo bhavissati, handa na½ paµikacceva gantv± pekkh±m±”ti va½saka¼²rag±th±ya½ vuttanayeneva ±gantv± piº¹±ya caram±n± r±jaªgaºe paµip±µiy± agama½su. R±j± s²hapañjare µhito r±jaªgaºa½ olokayam±no te addakkhi saha dassaneneva cassa sineho uppajji. Tato te pakkos±petv± ±k±satale paññatt±sane nis²d±petv± sakkacca½ bhojetv± katabhattakicce “ke tumhe”ti pucchi. “Maya½, mah±r±ja, c±tuddis± n±m±”ti. “Bhante, c±tuddis±ti imassa ko attho”ti? “Cat³su dis±su katthaci kutoci bhaya½ v± cittutr±so v± amh±ka½ natthi, mah±r±j±”ti. “Bhante, tumh±ka½ ta½ bhaya½ ki½ k±raº± na hot²”ti? “Mayañhi, mah±r±ja, metta½ bh±vema, karuºa½ bh±vema, mudita½ bh±vema, upekkha½ bh±vema, tena no ta½ bhaya½ na hot²”ti vatv± uµµh±y±san± attano vasati½ agama½su.
Tato r±j± cintesi “ime samaº± mett±dibh±van±ya bhaya½ na hot²ti bhaºanti, br±hmaº± pana anekasahassap±ºavadha½ vaººayanti, kesa½ nu kho vacana½ saccan”ti. Athassa etadahosi– “samaº± suddhena asuddha½ dhovanti, br±hmaº± pana asuddhena asuddha½. Na ca sakk± asuddhena asuddha½ dhovitu½, pabbajit±na½ eva vacana½ saccan”ti. So “sabbe satt± sukhit± hont³”ti-±din± nayena mett±dayo catt±ropi brahmavih±re bh±vetv± hitapharaºacittena amacce ±º±pesi “sabbe p±ºe muñcatha, s²t±ni p±n²y±ni pivantu, harit±ni tiº±ni kh±dantu, s²to ca nesa½ v±to upav±yat³”ti. Te tath± aka½su.
Tato r±j± “kaly±ºamitt±na½ vacaneneva p±pakammato muttomh²”ti tattheva nisinno vipassitv± paccekasambodhi½ sacch±k±si. Amaccehi ca bhojanavel±ya½ “bhuñja, mah±r±ja, k±lo”ti vutte “n±ha½ r±j±”ti purimanayeneva sabba½ vatv± ima½ ud±naby±karaºag±tha½ abh±si–
“C±tuddiso appaµigho ca hoti, santussam±no itar²tarena;
parissay±na½ sahit± achambh², eko care khaggavis±ºakappo”ti.
Tattha c±tuddisoti cat³su dis±su yath±sukhavih±r², “eka½ disa½ pharitv± viharat²”ti-±din± (d². ni. 3.308; a. ni. 4.125; c³¼ani. khaggavis±ºasuttaniddesa 128) v± nayena brahmavih±rabh±van±pharit± catasso dis± assa sant²tipi c±tuddiso. T±su dis±su katthaci satte v± saªkh±re v± bhayena na paµihaññat²ti appaµigho. Santussam±noti dv±dasavidhassa santosassavasena santussako, itar²taren±ti ucc±vacena paccayena. Parissay±na½ sahit± achambh²ti ettha parissayanti k±yacitt±ni, parih±penti v± tesa½ sampatti½, t±ni v± paµicca sayant²ti parissay±, b±hir±na½ s²habyaggh±d²na½ abbhantar±nañca k±macchand±d²na½ k±yacittupaddav±na½ eta½ adhivacana½. Te parissaye adhiv±sanakhantiy± ca v²riy±d²hi dhammehi ca sahat²ti parissay±na½ sahit±. Thaddhabh±vakarabhay±bh±vena achambh². Ki½ vutta½ hoti? Yath± te catt±ro samaº±, eva½ itar²tarena paccayena santussam±no ettha paµipattipadaµµh±ne santose µhito cat³su dis±su mett±dibh±van±ya c±tuddiso, sattasaªkh±resu paµihananabhay±bh±vena appaµigho ca hoti. So c±tuddisatt± vuttappak±r±na½ parissay±na½ sahit±, appaµighatt± achambh² ca hot²ti eva½ paµipattiguºa½ disv± yoniso paµipajjitv± paccekabodhi½ adhigatomh²ti. Atha v± te samaº± viya santussam±no itar²tarena vuttanayeneva c±tuddiso hot²ti ñatv± eva½ c±tuddisabh±va½ patthayanto yoniso paµipajjitv± adhigatomhi. Tasm± aññopi ²disa½ µh±na½ patthayam±no c±tuddisat±ya parissay±na½ sahit± appaµighat±ya ca achambh² hutv± eko care khaggavis±ºakappoti. Sesa½ vuttanayamev±ti.

C±tuddisag±th±vaººan± samatt±.

43. Dussaªgah±ti k± uppatti? B±r±ºasirañño kira aggamahes² k±lamak±si. Tato v²tivattesu sokadivasesu eka½ divasa½ amacc± “r±j³na½ n±ma tesu tesu kiccesu aggamahes² avassa½ icchitabb±, s±dhu, devo, añña½ devi½ ±net³”ti y±ci½su. R±j±“tena hi, bhaºe, j±n±th±”ti ±ha. Te pariyesant± s±mantarajje r±j± mato. Tassa dev² rajja½ anus±sati. S± ca gabbhin² hoti. Amacc± “aya½ rañño anur³p±”ti ñatv± ta½ y±ci½su. S± “gabbhin² n±ma manuss±na½ aman±p± hoti, sace ±gametha, y±va vij±y±mi, eva½ hotu, no ce, añña½ pariyesath±”ti ±ha. Te raññopi etamattha½ ±rocesu½. R±j± “gabbhin²pi hotu ±neth±”ti. Te ±nesu½. R±j± ta½ abhisiñcitv± sabba½ mahes²bhoga½ ad±si. Tass± parijanañca n±n±vidhehi paºº±k±rehi saªgaºh±ti. S± k±lena putta½ vij±yi. Tampi r±j± attano j±taputtamiva sabbiriy±pathesu aªke ca ure ca katv± viharati. Tato deviy± parijano cintesi “r±j± ativiya saªgaºh±ti kum±ra½, ativiss±saniy±ni r±jahaday±ni, handa na½ paribhedem±”ti.
Tato kum±ra½– “tva½, t±ta, amh±ka½ rañño putto, na imassa rañño, m± ettha viss±sa½ ±pajj²”ti ±ha½su. Atha kum±ro “ehi putt±”ti raññ± vuccam±nopi hatthe gahetv± ±ka¹¹hiyam±nopi pubbe viya r±j±na½ na all²yati. R±j± “ki½ etan”ti v²ma½santo ta½ pavatti½ ñatv± “are, ete may± eva½ saªgahit±pi paµik³lavuttino ev±”ti nibbijjitv± rajja½ pah±ya pabbajito. “R±j± pabbajito”ti amaccaparijan±pi bah³ pabbajit± “saparijano r±j± pabbajito”ti manuss± paº²te paccaye upanenti. R±j± paº²te paccaye yath±vu¹¹ha½ d±peti. Tattha ye sundara½ labhanti, te tussanti. Itare ujjh±yanti “maya½ pariveºasammajjan±d²ni sabbakicc±ni karont± l³khabhatta½ jiººavatthañca labh±m±”ti. So tampi ñatv± “are, yath±vu¹¹ha½ diyyam±nepi n±ma ujjh±yanti, aho, aya½ paris± dussaªgah±”ti pattac²vara½ ±d±ya eko arañña½ pavisitv± vipassana½ ±rabhitv± paccekabodhi½ sacch±k±si. Tattha ±gatehi ca kammaµµh±na½ pucchito ima½ g±tha½ abh±si–
“Dussaªgah± pabbajit±pi eke, atho gahaµµh± gharam±vasant±;
appossukko paraputtesu hutv±, eko care khaggavis±ºakappo”ti.
S± atthato p±kaµ± eva. Aya½ pana yojan±– dussaªgah± pabbajit±pi eke, ye asantos±bhibh³t±, tath±vidh± eva ca atho gahaµµh± gharam±vasant±. Etamaha½ dussaªgahabh±va½ jigucchanto vipassana½ ±rabhitv± paccekabodhi½ adhigatomh²ti. Sesa½ purimanayeneva veditabbanti.

Dussaªgahag±th±vaººan± samatt±.

44. Oropayitv±ti k± uppatti? B±r±ºasiya½ kira c±tum±sikabrahmadatto n±ma r±j± gimh±na½ paµhame m±se uyy±na½ gato. Tattha ramaº²ye bh³mibh±ge n²laghanapattasañchanna½ kovi¼±rarukkha½ disv± “kovi¼±ram³le mama sayana½ paññ±peth±”ti vatv± uyy±ne k²¼itv± s±yanhasamaya½ tattha seyya½ kappesi. Puna gimh±na½ majjhime m±se uyy±na½ gato. Tad± kovi¼±ro pupphito hoti, tad±pi tatheva ak±si. Puna gimh±na½ pacchime m±se gato. Tad± kovi¼±ro sañchinnapatto sukkharukkho viya hoti. Tad±pi so adisv±va ta½ rukkha½ pubbaparicayena tattheva seyya½ ±º±pesi. Amacc± j±nant±pi “raññ± ±ºattan”ti bhayena tattha sayana½ paññ±pesu½. So uyy±ne k²¼itv± s±yanhasamaya½ tattha seyya½ kappento ta½ rukkha½ disv± “are, aya½ pubbe sañchannapatto maºimayo viya abhir³padassano ahosi. Tato maºivaººas±khantare µhapitapav±¼aªkurasadisehi pupphehi sassirikac±rudassano ahosi. Mutt±dalasadisav±lik±kiººo cassa heµµh± bh³mibh±go bandhan± pamuttapupphasañchanno rattakambalasanthato viya ahosi. So n±majja sukkharukkho viya s±kh±matt±vaseso µhito. ‘Aho, jar±ya upahato kovi¼±ro”’ti cintetv± “anup±dinnampi t±va jar± haññati, kimaªga pana up±dinnan”ti aniccasañña½ paµilabhi. Tadanus±reneva sabbasaªkh±re dukkhato anattato ca vipassanto “aho vat±hampi sañchinnapatto kovi¼±ro viya apetagihibyañjano bhaveyyan”ti patthayam±no anupubbena tasmi½ sayanatale dakkhiºena passena nipannoyeva paccekabodhi½ sacch±k±si. Tato gamanak±le amaccehi “k±lo gantu½, mah±r±j±”ti vutte “n±ha½ r±j±”ti-±d²ni vatv± purimanayeneva ima½ g±tha½ abh±si–