8. Saªg±majisuttavaººan±
8. Aµµhame saªg±maj²ti eva½n±mo. Ayañhi ±yasm± s±vatthiya½ aññatarassa mah±vibhavassa seµµhino putto, vayappattak±le m±t±pit³hi patir³pena d±rena niyojetv± s±pateyya½ niyy±tetv± gharabandhanena baddho hoti. So ekadivasa½ s±vatthiv±sino up±sake pubbaºhasamaya½ d±na½ datv± s²la½ sam±diyitv± s±yanhasamaye suddhavatthe suddhuttar±saªge gandham±l±dihatthe dhammassavanattha½ jetavan±bhimukhe gacchante disv± “kattha tumhe gacchath±”ti pucchitv± “dhammassavanattha½ jetavane satthu santikan”ti vutte “tena hi ahampi gamiss±m²”ti tehi saddhi½ jetavana½ agam±si. Tena ca samayena bhagav± kañcanaguh±ya½ s²han±da½ nadanto kesaras²ho viya saddhammamaº¹ape paññattavarabuddh±sane nis²ditv± catuparisamajjhe dhamma½ deseti. Atha kho te up±sak± bhagavanta½ vanditv± ekamanta½ nis²di½su, saªg±majipi kulaputto tass± paris±ya pariyante dhamma½ suºanto nis²di. Bhagav± anupubbikatha½ kathetv± catt±ri sacc±ni pak±sesi, saccapariyos±ne anekesa½ p±ºasahass±na½ dhamm±bhisamayo ahosi. Saªg±majipi kulaputto sot±pattiphala½ patv± paris±ya vuµµhit±ya bhagavanta½ upasaªkamitv± vanditv± pabbajja½ y±ci “pabb±jetha ma½ bhagav±”ti. “Anuññ±tosi pana tva½ m±t±pit³hi pabbajj±y±”ti? “N±ha½, bhante, anuññ±to”ti. “Na kho, saªg±maji, tath±gat± m±t±pit³hi ananuññ±ta½ putta½ pabb±jent²”ti. “Soha½, bhante, tath± kariss±mi, yath± ma½ m±t±pitaro pabbajitu½ anuj±nant²”ti. So bhagavanta½ vanditv± padakkhiºa½ katv± m±t±pitaro upasaªkamitv±, “ammat±t±, anuj±n±tha ma½ pabbajitun”ti ±ha. Tato para½ raµµhap±lasutte (ma. ni. 2.293 ±dayo) ±gatanayena veditabba½. Atha so “pabbajitv± att±na½ dassess±m²”ti paµiñña½ datv± anuññ±to m±t±pit³hi bhagavanta½ upasaªkamitv± pabbajja½ y±ci. Alattha kho ca bhagavato santike pabbajja½ upasampadañca, acir³pasampanno ca pana so uparimaggatth±ya ghaµento v±yamanto aññatarasmi½ araññ±v±se vassa½ vasitv± cha¼abhiñño hutv± vutthavasso bhagavanta½ dassan±ya m±t±pit³nañca paµissavamocanattha½ s±vatthi½ agam±si. Tena vutta½– “tena kho pana samayena ±yasm± saªg±maji s±vatthi½ anuppatto hot²”ti. So h±yasm± dhurag±me piº¹±ya caritv± pacch±bhatta½ piº¹ap±tapaµikkanto jetavana½ pavisitv± bhagavanta½ upasaªkamitv± bhagavat± saddhi½ katapaµisanth±ro añña½ by±karitv± puna bhagavanta½ vanditv± padakkhiºa½ katv± nikkhamitv± aññatarasmi½ rukkham³le div±vih±ra½ nis²di. Athassa m±t±pitaro ñ±timitt± cassa ±gamana½ sutv±, “saªg±maji, kira idh±gato”ti haµµhatuµµh± turitaturit± vih±ra½ gantv± pariyesant± na½ tattha nisinna½ disv± upasaªkamitv± paµisanth±ra½ katv± “m± aputtaka½ s±pateyya½ r±j±no hareyyu½, appiy± d±y±d± v± gaºheyyu½, n±la½ pabbajj±ya, ehi, t±ta, vibbham±”ti y±ci½su. Ta½ sutv± thero “ime mayha½ k±mehi anatthikabh±va½ na j±nanti, g³thadh±r² viya g³thapiº¹e k±mesuyeva all²yana½ icchanti, nayime sakk± dhammakath±ya saññ±petun”ti assuºanto viya nis²di. Te n±nappak±ra½ y±citv± attano vacana½ aggaºhanta½ disv± ghara½ pavisitv± puttena saddhi½ tassa bhariya½ sapariv±ra½ uyyojesu½ “maya½ n±nappak±ra½ ta½ y±cant±pi tassa mana½ alabhitv± ±gat±, gaccha tva½, bhadde, tava bhatt±ra½ puttasandassanena y±citv± saññ±peh²”ti. T±ya kira ±pannasatt±ya ayam±yasm± pabbajito. S± “s±dh³”ti sampaµicchitv± d±rakam±d±ya mahat± pariv±rena jetavana½ agam±si. Ta½ sandh±ya vutta½– “assosi kho ±yasmato saªg±majiss±”ti-±di. Tattha pur±ºadutiyik±ti pubbe gihik±le p±daparicaraºavasena dutiyik±, bhariy±ti attho. Ayyoti “ayyaputto”ti vattabbe pabbajit±na½ anucchavikavoh±rena vadati. Kir±ti anussavanatthe nip±to, tassa anuppatto kir±ti sambandho veditabbo. Khuddaputtañhi samaºa, posa manti ±pannasattameva ma½ cha¹¹etv± pabbajito, s±ha½ etarahi khuddaputt±, t±disa½ ma½ cha¹¹etv±va tava samaºadhammakaraºa½ ayutta½, tasm±, samaºa, puttadutiya½ ma½ gh±sacch±dan±d²hi bharass³ti. ¾yasm± pana, saªg±maji, indriy±ni ukkhipitv± ta½ neva oloketi, n±pi ±lapati. Tena vutta½– “eva½ vutte ±yasm± saªg±maji tuºh² ahos²”ti. S± tikkhattu½ tatheva vatv± tuºh²bh³tameva ta½ disv± “puris± n±ma bhariy±su nirapekkh±pi puttesu s±pekkh± honti, puttasineho pitu aµµhimiñja½ ±hacca tiµµhati, tasm± puttapemen±pi mayha½ vase vatteyy±”ti maññam±n± putta½ therassa aªke nikkhipitv± ekamanta½ apakkamma “eso te, samaºa, putto, posa nan”ti vatv± thoka½ agam±si. S± kira samaºatejenassa sammukhe µh±tu½ n±sakkhi. Thero d±rakampi neva oloketi n±pi ±lapati. Atha s± itth² avid³re µhatv± mukha½ parivattetv± olokent² therassa ±k±ra½ ñatv± paµinivattitv± “puttenapi aya½ samaºo anatthiko”ti d±raka½ gahetv± pakk±mi. Tena vutta½– “atha kho ±yasmato saªg±majissa pur±ºadutiyik±”ti-±di. Tattha puttenap²ti aya½ samaºo attano orasaputtenapi anatthiko, pageva aññeh²ti adhipp±yo. Dibben±ti ettha dibbasadisatt± dibba½. Devat±nañhi sucaritakammanibbatta½ pittasemharuhir±d²hi apalibuddha½ d³repi ±rammaºasampaµicchanasamattha½ dibba½ pas±dacakkhu hoti. Idampi catutthajjh±nasam±dhinibbatta½ abhiññ±cakkhu½ t±disanti dibba½ viy±ti dibba½, dibbavih±rasannissayena laddhatt± v± dibba½, mah±jutikatt± mah±gatikatt± v± dibba½, tena dibbena. Visuddhen±ti n²varaº±disa½kilesavigamena suparisuddhena. Atikkantam±nusaken±ti manuss±na½ visay±t²tena. Ima½ evar³pa½ vippak±ranti ima½ eva½ vippak±ra½ yath±vutta½ pabbajitesu as±ruppa½ aªke puttaµµhapanasaªkh±ta½ vir³pakiriya½. Etamatthanti eta½ ±yasmato saªg±majissa puttad±r±d²su sabbattha nirapekkhabh±vasaªkh±ta½ attha½ sabb±k±rato viditv±. Ima½ ud±nanti ima½ tassa iµµh±niµµh±d²su t±dibh±vad²paka½ ud±na½ ud±nesi. Tattha ±yantinti ±gacchanti½, pur±ºadutiyikanti adhipp±yo. N±bhinandat²ti daµµhu½ ma½ ±gat±ti na nandati na tussati. Pakkamantinti s± aya½ may± asammodit±va gacchat²ti gacchanti½. Na socat²ti na cittasant±pam±pajjati. Yena pana k±raºena thero eva½ n±bhinandati na socati, ta½ dassetu½ “saªg± saªg±maji½ muttan”ti vutta½. Tattha saªg±ti r±gasaªgo dosamoham±nadiµµhisaªgoti pañcavidh±pi saªg± samucchedappaµipassaddhivimutt²hi vimutta½ saªg±maji½ bhikkhu½. Tamaha½ br³mi br±hmaºanti ta½ t±dibh±vappatta½ kh²º±sava½ aha½ sabbaso b±hitap±patt± br±hmaºanti vad±m²ti.
Aµµhamasuttavaººan± niµµhit±.