12. Kis±gotam²vatthu

Pa½suk³ladharanti ima½ dhammadesana½ satth± gijjhak³µe pabbate viharanto kis±gotami½ ±rabbha kathesi.
Tad± kira sakko paµhamay±m±vas±ne devaparis±ya saddhi½ satth±ra½ upasaªkamitv± vanditv± ekamante s±raº²yadhammakatha½ suºanto nis²di. Tasmi½ khaºe kis±gotam² “satth±ra½ passiss±m²”ti ±k±sen±gantv± sakka½ disv± nivatti. So ta½ vanditv± nivattanti½ disv± satth±ra½ pucchi– “k± n±mes± bhante, ±gaccham±n±va tumhe disv± nivattat²”ti? Satth± “kis±gotam² n±mes±, mah±r±ja, mama dh²t± pa½suk³likatther²na½ agg±”ti vatv± ima½ g±tham±ha–
395. “Pa½suk³ladhara½ jantu½, kisa½ dhamanisanthata½;
eka½ vanasmi½ jh±yanta½, tamaha½ br³mi br±hmaºan”ti.
Tattha kisanti pa½suk³lik± hi attano anur³pa½ paµipada½ p³rent± appama½salohit± ceva honti dhamanisanthatagatt± ca, tasm± evam±ha. Eka½ vanasminti vivittaµµh±ne ekaka½ vanasmi½ jh±yanta½ tamaha½ br±hmaºa½ vad±m²ti attho.
Desan±vas±ne bah³ sot±pattiphal±d²ni p±puºi½s³ti.

Kis±gotam²vatthu dv±dasama½.