6. S±riputtattherassa bh±gineyyavatthu
Yo ca vassasata½ jant³ti ima½ dhammadesana½ satth± ve¼uvane viharanto s±riputtattherassa bh±gineyya½ ±rabbha kathesi. Tampi hi thero upasaªkamitv± ±ha– “ki½, br±hmaºa, kusala½ karos²”ti? “¾ma, bhante”ti. “Ki½ karos²”ti? “M±se m±se eka½ eka½ pasu½ gh±tetv± aggi½ paricar±m²”ti. “Kimattha½ eva½ karos²”ti? “Brahmalokamaggo kireso”ti. “Keneva½ kathitan”ti? “¾cariyehi me, bhante”ti. “Neva tva½ brahmalokassa magga½ j±n±si, n±pi te ±cariy±, ehi, satthu santika½ gamiss±m±”ti ta½ satthu santika½ netv± ta½ pavatti½ ±rocetv± “imassa, bhante, brahmalokassa magga½ katheth±”ti ±ha. Satth± “eva½ kir±”ti pucchitv± “eva½, bho gotam±”ti vutte, “br±hmaºa, vassasatampi eva½ aggi½ paricarantassa tava aggip±ricariy± mama s±vakassa taªkhaºamatta½ p³jampi na p±puº±t²”ti vatv± anusandhi½ ghaµetv± dhamma½ desento ima½ g±tham±ha– 107. “Yo ca vassasata½ jantu, aggi½ paricare vane;
ekañca bh±vitatt±na½, muhuttamapi p³jaye;
s±yeva p³jan± seyyo, yañce vassasata½ hutan”ti.
Tattha jant³ti satt±dhivacanameta½. Aggi½ paricare vaneti nippapañcabh±vapatthan±ya vana½ pavisitv±pi tattha aggi½ paricareyya. Sesa½ purimasadisamev±ti. Desan±vas±ne so br±hmaºo sot±pattiphala½ p±puºi, aññepi bah³ sot±pattiphal±d²ni p±puºi½s³ti.
S±riputtattherassa bh±gineyyavatthu chaµµha½.