3. Tapan²yasuttavaŗŗan±

3. Tatiye tapan²y±ti idha ceva sampar±ye ca tapant²ti tapan²y±. Tappat²ti cittasant±pena tappati anusocati k±yaduccarita½ katv± nandayakkho viya nandam±ŗavo viya nandagogh±tako viya devadatto viya dvebh±tik± viya ca. Te kira g±va½ vadhitv± ma½sa½ dve koµµh±se aka½su. Tato kaniµµho jeµµhaka½ ±ha– “mayha½ d±rak± bah³, im±ni me ant±ni deh²”ti. Atha na½ so “sabba½ ma½sa½ dvedh± vibhatta½, puna ki½ maggas²”ti paharitv± j²vitakkhaya½ p±pesi. Nivattitv± ca na½ olokento mata½ disv± “bh±riya½ me kamma½ katan”ti citta½ upp±desi. Athassa balavasoko uppajji. So µhitaµµh±nepi nisinnaµµh±nepi tadeva kamma½ ±vajjeti, cittass±da½ na labhati. Asitap²takh±yitas±yitampissa sar²re oja½ na pharati, aµµhicammamattameva ahosi. Atha na½ eko thero disv±– “up±saka, tva½ pah³ta-annap±no, aµµhicammamattameva te avasiµµha½, atthi nu kho te kińci tapan²yakamman”ti? So “±ma, bhante”ti sabba½ ±rocesi. Atha na½ thero “bh±riya½ te up±saka kamma½ kata½, anapar±dhaµµh±ne aparaddhan”ti ±ha. So teneva kammena k±la½ katv± niraye nibbatto. Vac²duccaritena suppabuddhasakkakok±likacińcam±ŗavik±dayo viya tappati. Sesamettha catutthe ca utt±natthameva. Tatiya½.