4. Satullapak±yikavaggo

1. Sabbhisuttavaººan±

31. Satullapak±yikavaggassa paµhame satullapak±yik±ti sata½ dhamma½ sam±d±navasena ullapetv± sagge nibbatt±ti satullapak±yik±. Tatrida½ vatthu– sambahul± kira samuddav±ºij± n±v±ya samudda½ pakkhandi½su. Tesa½ khittasaravegena gacchantiy± n±v±ya sattame divase samuddamajjhe mahanta½ upp±tika½ p±tubh³ta½, mah±-³miyo uµµhahitv± n±va½ udakassa p³renti. N±v±ya nimujjam±n±ya mah±jano attano attano devat±na½ n±m±ni gahetv± ±y±can±d²ni karonto paridevi. Tesa½ majjhe eko puriso– “atthi nu kho me evar³pe bhaye patiµµh±”ti ±vajjento attano parisuddh±ni saraº±ni ceva s²l±ni ca disv± yog² viya pallaªka½ ±bhujitv± nis²di. Tamena½ itare sabhayak±raºa½ pucchi½su. So tesa½ kathesi– “ambho aha½ n±va½ abhir³hanadivase bhikkhusaªghassa d±na½ datv± saraº±ni ceva s²l±ni ca aggahesi½, tena me bhaya½ natth²”ti. Ki½ pana s±mi et±ni aññesampi vattant²ti? ¾ma vattant²ti tena hi amh±kampi deth±ti. So te manusse sata½ sata½ katv± satta koµµh±se ak±si, tato pañcas²l±ni ad±si. Tesu paµhama½ jaªghasata½ gopphakamatte udake µhita½ aggahesi, dutiya½ j±ºumatte, tatiya½ kaµimatte, catuttha½ n±bhimatte, pañcama½ thanamatte, chaµµha½ galappam±ºe, sattama½ mukhena loºodake pavisante aggahesi. So tesa½ s²l±ni datv±– “añña½ tumh±ka½ paµisaraºa½ natthi, s²lameva ±vajjeth±”ti ugghosesi. T±ni sattapi jaªghasat±ni tattha k±la½ katv± ±sannak±le gahitas²la½ niss±ya t±vati½sabhavane nibbatti½su, tesa½ ghaµ±vaseneva vim±n±ni nibbatti½su. Sabbesa½ majjhe ±cariyassa yojanasatika½ suvaººavim±na½ nibbatti, avasen±ni tassa pariv±r±ni hutv± sabbaheµµhima½ dv±dasayojanika½ ahosi. Te nibbattakkhaºeyeva kamma½ ±vajjent± ±cariya½ niss±ya sampattil±bha½ ñatv±, “gacch±ma t±va, dasabalassa santike amh±ka½ ±cariyassa vaººa½ katheyy±m±”ti majjhimay±masamanantare bhagavanta½ upasaªkami½su, t± devat± ±cariyassa vaººabhaºanattha½ ekeka½ g±tha½ abh±si½su.
Tattha sabbhirev±ti paº¹itehi, sappurisehi eva. Ra-k±ro padasandhikaro. Sam±seth±ti saha nis²deyya. Desan±s²sameva ceta½, sabba-iriy±pathe sabbhireva saha kubbeyy±ti attho. Kubbeth±ti kareyya. Santhavanti mittasanthava½. Taºh±santhavo pana na kenaci saddhi½ k±tabbo, mittasanthavo buddha-paccekabuddha-buddhas±vakehi saha k±tabbo. Ida½ sandh±yeta½ vutta½. Satanti buddh±d²na½ sappuris±na½. Saddhammanti pañcas²ladasas²lacatusatipaµµh±n±dibheda½ saddhamma½, idha pana pañcas²la½ adhippeta½. Seyyo hot²ti va¹¹hi hoti. Na p±piyoti l±maka½ kiñci na hoti. N±ññatoti v±lik±d²hi tel±d²ni viya aññato andhab±lato paññ± n±ma na labbhati, til±d²hi pana tel±d²ni viya sata½ dhamma½ ñatv± paº¹itameva sevanto bhajanto labhat²ti. Sokamajjheti sokavatth³na½ sok±nugat±na½ v± satt±na½ majjhagato na socati bandhulamallasen±patissa up±sik± viya, pañcanna½ corasat±na½ majjhe dhammasen±patissa saddhivih±riko sa½kiccas±maºero viya ca.
ѱtimajjhe virocat²ti ñ±tigaºamajjhe sa½kiccatherassa saddhivih±riko adhimuttakas±maºero viya sobhati. So kira therassa bh±gineyyo hoti, atha na½ thero ±ha– “s±maºera, mahallakosi j±to, gaccha, vass±ni pucchitv± ehi, upasamp±dess±mi tan”ti. So “s±dh³”ti thera½ vanditv± pattac²varam±d±ya cora-aµaviy± orabh±ge bhaginig±ma½ gantv± piº¹±ya cari, ta½ bhagin² disv± vanditv± gehe nis²d±petv± bhojesi. So katabhattakicco vass±ni pucchi. S± “aha½ na j±n±mi, m±t± me j±n±t²”ti ±ha. Atha so “tiµµhatha tumhe, aha½ m±tusantika½ gamiss±m²”ti aµavi½ otiººo. Tamena½ d³ratova corapuriso disv± cor±na½ ±rocesi. Cor± “s±maºero kireko aµavi½ otiººo, gacchatha na½ ±neth±”ti ±º±petv± ekacce “m±rema nan”ti ±ha½su, ekacce vissajjem±ti. S±maºero cintesi– “aha½ sekho sakaraº²yo, imehi saddhi½ mantetv± sotthimatt±na½ kariss±m²”ti corajeµµhaka½ ±mantetv±, “upama½ te, ±vuso, kariss±m²”ti im± g±th± abh±si–
“Ahu at²tamaddh±na½, araññasmi½ brah±vane;
ceto k³µ±ni o¹¹etv±, sasaka½ avadh² tad±.
“Sasakañca mata½ disv±, ubbigg± migapakkhino;
ekaratti½ apakk±mu½, ‘akicca½ vattate idha’.
“Tatheva samaºa½ hantv±, adhimutta½ akiñcana½;
addhik± n±gamissanti, dhanaj±ni bhavissat²”ti.
“Sacca½ kho samaºo ±ha, adhimutto akiñcano;
addhik± n±gamissanti, dhanaj±ni bhavissati.
“Sace paµipathe disv±, n±rocessasi kassaci;
tava saccamanurakkhanto, gaccha bhante yath±sukhan”ti.
So tehi corehi vissajjito gacchanto ñ±tayopi disv± tesampi na ±rocesi. Atha te anuppatte cor± gahetv± viheµhayi½su, ura½ paharitv± paridevam±nañcassa m±tara½ cor± etadavocu½–
“Ki½ te hoti adhimutto, udare vasiko asi;
puµµh± me amma akkh±hi, katha½ j±nemu ta½ mayan”ti.
“Adhimuttassa aha½ m±t±, ayañca janako pit±;
bhagin² bh±taro c±pi, sabbeva idha ñ±tayo.
“Akiccak±r² adhimutto, ya½ disv± na niv±raye;
eta½ kho vatta½ samaº±na½, ariy±na½ dhammaj²vina½.
“Saccav±d² adhimutto, ya½ disv± na niv±raye;
adhimuttassa suciººena, saccav±dissa bhikkhuno;
sabbeva abhaya½ patt±, sotthi½ gacchantu ñ±tayo”ti.
Eva½ te corehi vissajjit± gantv± adhimutta½ ±ha½su–
“Tava t±ta suciººena, saccav±dissa bhikkhuno;
sabbeva abhaya½ patt±, sotthi½ pacc±gamamhase”ti.
Tepi pañcasat± cor± pas±da½ ±pajjitv± adhimuttassa s±maºerassa santike pabbaji½su. So te ±d±ya upajjh±yassa santika½ gantv± paµhama½ attan± upasampanno pacch± te pañcasate attano antev±sike katv± upasamp±desi. Te adhimuttatherassa ov±de µhit± sabbe aggaphala½ arahatta½ p±puºi½su. Imamattha½ gahetv± devat± “sata½ saddhammamaññ±ya ñ±timajjhe virocat²”ti ±ha.
S±tatanti satata½ sukha½ v± cira½ tiµµhant²ti vadati. Sabb±sa½ voti sabb±sa½ tumh±ka½. Pariy±yen±ti k±raºena. Sabbadukkh± pamuccat²ti, na kevala½ seyyova hoti, na ca kevala½ pañña½ labhati, sokamajjhe na socati, ñ±timajjhe virocati, sugatiya½ nibbattati, cira½ sukha½ tiµµhati, sakalasm± pana vaµµadukkh±pi muccat²ti. Paµhama½.