7. C±tumasutta½
157. Eva½ me suta½– eka½ samaya½ bhagav± c±tum±ya½ viharati ±malak²vane. Tena kho pana samayena s±riputtamoggall±nappamukh±ni pañcamatt±ni bhikkhusat±ni c±tuma½ anuppatt±ni honti bhagavanta½ dassan±ya. Te ca ±gantuk± bhikkh³ nev±sikehi bhikkh³hi saddhi½ paµisammodam±n± sen±san±ni paññ±payam±n± pattac²var±ni paµis±mayam±n± ucc±sadd± mah±sadd± ahesu½. Atha kho bhagav± ±yasmanta½ ±nanda½ ±mantesi– “ke panete, ±nanda, ucc±sadd± mah±sadd±, kevaµµ± maññe macchavilope”ti? “Et±ni, bhante, s±riputtamoggall±nappamukh±ni pañcamatt±ni bhikkhusat±ni c±tuma½ anuppatt±ni bhagavanta½ dassan±ya. Te ±gantuk± bhikkh³ nev±sikehi bhikkh³hi saddhi½ paµisammodam±n± sen±san±ni paññ±payam±n± pattac²var±ni paµis±mayam±n± ucc±sadd± mah±sadd±”ti. “Tenah±nanda, mama vacanena te bhikkh³ ±mantehi– ‘satth± ±yasmante ±mantet²”’ti. “Eva½, bhante”ti kho ±yasm± ±nando bhagavato paµissutv± yena te bhikkh³ tenupasaªkami; upasaªkamitv± te bhikkh³ etadavoca– “satth± ±yasmante ±mantet²”ti. “Evam±vuso”ti kho te bhikkh³ ±yasmato ±nandassa paµissutv± yena bhagav± tenupasaªkami½su; upasaªkamitv± bhagavanta½ abhiv±detv± ekamanta½ nis²di½su. Ekamanta½ nisinne kho te bhikkh³ bhagav± etadavoca– “ki½ nu tumhe, bhikkhave, ucc±sadd± mah±sadd±, kevaµµ± maññe macchavilope”ti? “Im±ni, bhante, s±riputtamoggall±nappamukh±ni pañcamatt±ni bhikkhusat±ni c±tuma½ anuppatt±ni bhagavanta½ dassan±ya. Teme ±gantuk± bhikkh³ nev±sikehi bhikkh³hi saddhi½ paµisammodam±n± sen±san±ni paññ±payam±n± pattac²var±ni paµis±mayam±n± ucc±sadd± mah±sadd±”ti. “Gacchatha, bhikkhave, paº±memi vo, na vo mama santike vatthabban”ti. “Eva½, bhante”ti kho te bhikkh³ bhagavato paµissutv± uµµh±y±san± bhagavanta½ abhiv±detv± padakkhiºa½ katv± sen±sana½ sa½s±metv± pattac²varam±d±ya pakkami½su. 158. Tena kho pana samayena c±tumeyyak± saky± santh±g±re [sandh±g±re (ka.)] sannipatit± honti kenacideva karaº²yena. Addasa½su kho c±tumeyyak± saky± te bhikkh³ d³ratova ±gacchante; disv±na yena te bhikkh³ tenupasaªkami½su; upasaªkamitv± te bhikkh³ etadavocu½– “handa, kaha½ pana tumhe ±yasmanto gacchath±”ti? “Bhagavat± kho, ±vuso, bhikkhusaªgho paº±mito”ti. “Tenah±yasmanto muhutta½ nis²datha, appeva n±ma maya½ sakkuºeyy±ma bhagavanta½ pas±detun”ti. “Evam±vuso”ti kho te bhikkh³ c±tumeyyak±na½ saky±na½ paccassosu½. Atha kho c±tumeyyak± saky± yena bhagav± tenupasaªkami½su; upasaªkamitv± bhagavanta½ abhiv±detv± ekamanta½ nis²di½su. Ekamanta½ nisinn± kho c±tumeyyak± saky± bhagavanta½ etadavocu½– “abhinandatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½; abhivadatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½. Seyyath±pi, bhante bhagavat± pubbe bhikkhusaªgho anuggahito, evameva bhagav± etarahi anuggaºh±tu bhikkhusaªgha½. Santettha, bhante, bhikkh³ nav± acirapabbajit± adhun±gat± ima½ dhammavinaya½. Tesa½ bhagavanta½ dassan±ya alabhant±na½ siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo. Seyyath±pi, bhante, b²j±na½ taruº±na½ udaka½ alabhant±na½ siy± aññathatta½ siy± vipariº±mo; evameva kho, bhante, santettha bhikkh³ nav± acirapabbajit± adhun±gat± ima½ dhammavinaya½, tesa½ bhagavanta½ dassan±ya alabhant±na½ siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo. Seyyath±pi, bhante, vacchassa taruºassa m±tara½ apassantassa siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo; evameva kho, bhante, santettha bhikkh³ nav± acirapabbajit± adhun±gat± ima½ dhammavinaya½, tesa½ bhagavanta½ apassant±na½ siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo. Abhinandatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½; abhivadatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½. Seyyath±pi, bhante, bhagavat± pubbe bhikkhusaªgho anuggahito; evameva bhagav± etarahi anuggaºh±tu bhikkhusaªghan”ti. 159. Atha kho brahm± sahampati bhagavato cetas± cetoparivitakkamaññ±ya– seyyath±pi n±ma balav± puriso samiñjita½ [sammiñjita½ (s². sy±. ka½. p².)] v± b±ha½ pas±reyya, pas±rita½ v± b±ha½ samiñjeyya, evameva– brahmaloke antarahito bhagavato purato p±turahosi. Atha kho brahm± sahampati eka½sa½ uttar±saªga½ karitv± yena bhagav± tenañjali½ paº±metv± bhagavanta½ etadavoca– “abhinandatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½; abhivadatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½. Seyyath±pi, bhante, bhagavat± pubbe bhikkhusaªgho anuggahito; evameva bhagav± etarahi anuggaºh±tu bhikkhusaªgha½. Santettha, bhante, bhikkh³ nav± acirapabbajit± adhun±gat± ima½ dhammavinaya½, tesa½ bhagavanta½ dassan±ya alabhant±na½ siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo. Seyyath±pi, bhante, b²j±na½ taruº±na½ udaka½ alabhant±na½ siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo; evameva kho, bhante, santettha bhikkh³ nav± acirapabbajit± adhun±gat± ima½ dhammavinaya½, tesa½ bhagavanta½ dassan±ya alabhant±na½ siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo. Seyyath±pi bhante, vacchassa taruºassa m±tara½ apassantassa siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo; evameva kho, bhante, santettha bhikkh³ nav± acirapabbajit± adhun±gat± ima½ dhammavinaya½, tesa½ bhagavanta½ apassant±na½ siy± aññathatta½, siy± vipariº±mo. Abhinandatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½; abhivadatu, bhante, bhagav± bhikkhusaªgha½. Seyyath±pi, bhante, bhagavat± pubbe bhikkhusaªgho anuggahito; evameva bhagav± etarahi anuggaºh±tu bhikkhusaªghan”ti. 160. Asakkhi½su kho c±tumeyyak± ca saky± brahm± ca sahampati bhagavanta½ pas±detu½ b²j³pamena ca taruº³pamena ca. Atha kho ±yasm± mah±moggall±no bhikkh³ ±mantesi– “uµµheth±vuso, gaºhatha pattac²vara½. Pas±dito bhagav± c±tumeyyakehi ca sakyehi brahmun± ca sahampatin± b²j³pamena ca taruº³pamena c±”ti. “Evam±vuso”ti kho te bhikkh³ ±yasmato mah±moggall±nassa paµissutv± uµµh±y±san± pattac²varam±d±ya yena bhagav± tenupasaªkami½su; upasaªkamitv± bhagavanta½ abhiv±detv± ekamanta½ nis²di½su. Ekamanta½ nisinna½ kho ±yasmanta½ s±riputta½ bhagav± etadavoca– “kinti te, s±riputta, ahosi may± bhikkhusaªghe paº±mite”ti? “Eva½ kho me, bhante, ahosi– ‘bhagavat± bhikkhusaªgho paº±mito. Appossukko d±ni bhagav± diµµhadhammasukhavih±ra½ anuyutto viharissati, mayampi d±ni appossukk± diµµhadhammasukhavih±ramanuyutt± vihariss±m±”’ti. “¾gamehi tva½, s±riputta, ±gamehi tva½, s±riputta, diµµhadhammasukhavih±ran”ti. Atha kho bhagav± ±yasmanta½ mah±moggall±na½ ±mantesi– “kinti te, moggall±na, ahosi may± bhikkhusaªghe paº±mite”ti? “Eva½ kho me, bhante, ahosi– ‘bhagavat± bhikkhusaªgho paº±mito. Appossukko d±ni bhagav± diµµhadhammasukhavih±ra½ anuyutto viharissati, ahañca d±ni ±yasm± ca s±riputto bhikkhusaªgha½ parihariss±m±”’ti. “S±dhu s±dhu, moggall±na! Aha½ v± hi, moggall±na bhikkhusaªgha½ parihareyya½ s±riputtamoggall±n± v±”ti. 161. Atha kho bhagav± bhikkh³ ±mantesi– “catt±rim±ni, bhikkhave, bhay±ni udakorohante p±µikaªkhitabb±ni. Katam±ni catt±ri? Ðmibhaya½ [umm²bhaya½ (sy±. ka½.)], kumbh²labhaya½, ±vaµµabhaya½, susuk±bhaya½– im±ni, bhikkhave, catt±ri bhay±ni udakorohante p±µikaªkhitabb±ni. Evameva kho, bhikkhave, catt±rim±ni bhay±ni idhekacce puggale imasmi½ dhammavinaye ag±rasm± anag±riya½ pabbajite p±µikaªkhitabb±ni. Katam±ni catt±ri? Ðmibhaya½, kumbh²labhaya½, ±vaµµabhaya½, susuk±bhaya½. 162. “Katamañca, bhikkhave, ³mibhaya½? Idha, bhikkhave, ekacco kulaputto saddh± ag±rasm± anag±riya½ pabbajito hoti– ‘otiººomhi j±tiy± jar±ya maraºena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi up±y±sehi dukkhotiººo dukkhapareto; appeva n±ma imassa kevalassa dukkhakkhandhassa antakiriy± paññ±yeth±’ti. Tamena½ tath± pabbajita½ sam±na½ sabrahmac±r² ovadanti, anus±santi– ‘eva½ te abhikkamitabba½, eva½ te paµikkamitabba½, eva½ te ±lokitabba½, eva½ te vilokitabba½, eva½ te samiñjitabba½, eva½ te pas±ritabba½, eva½ te saªgh±µipattac²vara½ dh±retabban’ti. Tassa eva½ hoti– ‘maya½ kho pubbe ag±riyabh³t± sam±n± aññe ovad±ma, anus±s±ma [ovad±mapi anus±s±mapi (s². sy±. ka½. p².)]. Ime panamh±ka½ puttamatt± maññe, nattamatt± maññe, amhe [eva½ (ka.)] ovaditabba½ anus±sitabba½ maññant²’ti. So sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vattati. Aya½ vuccati, bhikkhave, ³mibhayassa bh²to sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vatto. ‘Ðmibhayan’ti kho, bhikkhave, kodhup±y±sasseta½ adhivacana½. 163. “Katamañca, bhikkhave, kumbh²labhaya½? Idha, bhikkhave, ekacco kulaputto saddh± ag±rasm± anag±riya½ pabbajito hoti– ‘otiººomhi j±tiy± jar±ya maraºena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi up±y±sehi dukkhotiººo dukkhapareto; appeva n±ma imassa kevalassa dukkhakkhandhassa antakiriy± paññ±yeth±’ti. Tamena½ tath± pabbajita½ sam±na½ sabrahmac±r² ovadanti anus±santi– ‘ida½ te kh±ditabba½, ida½ te na kh±ditabba½; ida½ te bhuñjitabba½, ida½ te na bhuñjitabba½; ida½ te s±yitabba½, ida½ te na s±yitabba½; ida½ te p±tabba½, ida½ te na p±tabba½; kappiya½ te kh±ditabba½, akappiya½ te na kh±ditabba½; kappiya½ te bhuñjitabba½, akappiya½ te na bhuñjitabba½; kappiya½ te s±yitabba½, akappiya½ te na s±yitabba½ kappiya½ te p±tabba½, akappiya½ te na p±tabba½; k±le te kh±ditabba½, vik±le te na kh±ditabba½; k±le te bhuñjitabba½, vik±le te na bhuñjitabba½; k±le te s±yitabba½, vik±le te na s±yitabba½; k±le te p±tabba½, vik±le te na p±tabban’ti. Tassa eva½ hoti– ‘maya½ kho pubbe ag±riyabh³t± sam±n± ya½ icch±ma ta½ kh±d±ma, ya½ na icch±ma na ta½ kh±d±ma; ya½ icch±ma ta½ bhuñj±ma, ya½ na icch±ma na ta½ bhuñj±ma; ya½ icch±ma ta½ s±y±ma, ya½ na icch±ma na ta½ s±y±ma; ya½ icch±ma ta½ piv±ma [pip±ma (s². p².)], ya½ na icch±ma na ta½ piv±ma; kappiyampi kh±d±ma, akappiyampi kh±d±ma; kappiyampi bhuñj±ma, akappiyampi bhuñj±ma; kappiyampi s±y±ma, akappiyampi s±y±ma; kappiyampi piv±ma, akappiyampi piv±ma; k±lepi kh±d±ma, vik±lepi kh±d±ma; k±lepi bhuñj±ma vik±lepi bhuñj±ma; k±lepi s±y±ma, vik±lepi s±y±ma; k±lepi piv±ma, vik±lepi piv±ma. Yampi no saddh± gahapatik± div± vik±le paº²ta½ kh±dan²ya½ bhojan²ya½ denti tatthapime mukh±varaºa½ maññe karont²’ti. So sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vattati. Aya½ vuccati, bhikkhave, kumbh²labhayassa bh²to sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vatto. ‘Kumbh²labhayan’ti kho, bhikkhave, odarikattasseta½ adhivacana½. 164. “Katamañca, bhikkhave, ±vaµµabhaya½? Idha, bhikkhave, ekacco kulaputto saddh± ag±rasm± anag±riya½ pabbajito hoti– ‘otiººomhi j±tiy± jar±ya maraºena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi up±y±sehi dukkhotiººo dukkhapareto; appeva n±ma imassa kevalassa dukkhakkhandhassa antakiriy± paññ±yeth±’ti. So eva½ pabbajito sam±no pubbaºhasamaya½ niv±setv± pattac²varam±d±ya g±ma½ v± nigama½ v± piº¹±ya pavisati. Arakkhiteneva k±yena arakkhit±ya v±c±ya anupaµµhit±ya satiy± asa½vutehi indriyehi so tattha passati gahapati½ v± gahapatiputta½ v± pañcahi k±maguºehi samappita½ samaªg²bh³ta½ paric±rayam±na½ [paric±riyam±na½ (sy±. ka½. ka.)]. Tassa eva½ hoti– ‘maya½ kho pubbe ag±riyabh³t± sam±n± pañcahi k±maguºehi samappit± samaªg²bh³t± paric±rimh±. Sa½vijjanti kho pana me kule [sa½vijjanti kho kule (s². sy±. ka½. p².)] bhog±. Sakk± bhoge ca bhuñjitu½ puññ±ni ca k±tun’ti. So sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vattati. Aya½ vuccati, bhikkhave, ±vaµµabhayassa bh²to sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vatto. ‘¾vaµµabhayan’ti kho, bhikkhave, pañcanneta½ k±maguº±na½ adhivacana½. 165. “Katamañca bhikkhave, susuk±bhaya½? Idha, bhikkhave, ekacco kulaputto saddh± ag±rasm± anag±riya½ pabbajito hoti– ‘otiººomhi j±tiy± jar±ya maraºena sokehi paridevehi dukkhehi domanassehi up±y±sehi dukkhotiººo dukkhapareto; appeva n±ma imassa kevalassa dukkhakkhandhassa antakiriy± paññ±yeth±’ti. So eva½ pabbajito sam±no pubbaºhasamaya½ niv±setv± pattac²varam±d±ya g±ma½ v± nigama½ v± piº¹±ya pavisati. Arakkhiteneva k±yena arakkhit±ya v±c±ya anupaµµhit±ya satiy± asa½vutehi indriyehi so tattha passati m±tug±ma½ dunnivattha½ v± dupp±ruta½ v±. Tassa m±tug±ma½ disv± dunnivattha½ v± dupp±ruta½ v± r±go citta½ anuddha½seti. So r±g±nuddha½sena [anuddhastena (s². p².)] cittena sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vattati Aya½ vuccati, bhikkhave, susuk±bhayassa bh²to sikkha½ paccakkh±ya h²n±y±vatto. ‘Susuk±bhayan’ti kho, bhikkhave, m±tug±masseta½ adhivacana½. Im±ni kho, bhikkhave, catt±ri bhay±ni, idhekacce puggale imasmi½ dhammavinaye ag±rasm± anag±riya½ pabbajite p±µikaªkhitabb±n²”ti. Idamavoca bhagav±. Attaman± te bhikkh³ bhagavato bh±sita½ abhinandunti.
C±tumasutta½ niµµhita½ sattama½.