“Tatra, gahapatayo, viññ³ puriso iti paµisañcikkhati– ‘sace kho natthi kiriy±, evamaya½ bhava½ purisapuggalo k±yassa bhed± sotthimatt±na½ karissati; sace kho atthi kiriy± evamaya½ bhava½ purisapuggalo k±yassa bhed± para½ maraº± ap±ya½ duggati½ vinip±ta½ niraya½ upapajjissati. K±ma½ kho pana m±hu kiriy±, hotu nesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½; atha ca pan±ya½ bhava½ purisapuggalo diµµheva dhamme viññ³na½ g±rayho– duss²lo purisapuggalo micch±diµµhi akiriyav±do’ti. Sace kho attheva kiriy±, eva½ imassa bhoto purisapuggalassa ubhayattha kaliggaho– yañca diµµheva dhamme viññ³na½ g±rayho, yañca k±yassa bhed± para½ maraº± ap±ya½ duggati½ vinip±ta½ niraya½ upapajjissati. Evamass±ya½ apaººako dhammo dussamatto sam±dinno, eka½sa½ pharitv± tiµµhati, riñcati kusala½ µh±na½.
99. “Tatra, gahapatayo, ye te samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘karoto k±rayato, chindato ched±payato, pacato p±c±payato, socayato soc±payato, kilamato kilam±payato, phandato phand±payato, p±ºamatip±tayato, adinna½ ±diyato, sandhi½ chindato, nillopa½ harato, ek±g±rika½ karoto, paripanthe tiµµhato, parad±ra½ gacchato, mus± bhaºato; karoto kar²yati p±pa½. Khurapariyantena cepi cakkena yo imiss± pathaviy± p±ºe eka½ ma½sakhala½ eka½ ma½sapuñja½ kareyya, atthi tatonid±na½ p±pa½, atthi p±passa ±gamo. Dakkhiºañcepi gaªg±ya t²ra½ gaccheyya hananto gh±tento, chindanto ched±pento, pacanto p±cento, atthi tatonid±na½ p±pa½, atthi p±passa ±gamo. Uttarañcepi gaªg±ya t²ra½ gaccheyya dadanto d±pento, yajanto yaj±pento, atthi tatonid±na½ puñña½, atthi puññassa ±gamo. D±nena damena sa½yamena saccavajjena atthi puñña½, atthi puññassa ±gamo’ti tesameta½ p±µikaªkhä½ yamida½ k±yaduccarita½, vac²duccarita½ manoduccarita½– ime tayo akusale dhamme abhinivajjetv± yamida½ k±yasucarita½, vac²sucarita½, manosucarita½– ime tayo kusale dhamme sam±d±ya vattissanti. Ta½ kissa hetu? Passanti hi te bhonto samaºabr±hmaº± akusal±na½ dhamm±na½ ±d²nava½ ok±ra½ sa½kilesa½, kusal±na½ dhamm±na½ nekkhamme ±nisa½sa½ vod±napakkha½. Santa½yeva kho pana kiriya½ ‘atthi kiriy±’ tissa diµµhi hoti; s±ssa hoti samm±diµµhi. Santa½yeva kho pana kiriya½ ‘atthi kiriy±’ti saªkappeti; sv±ssa hoti samm±saªkappo. Santa½yeva kho pana kiriya½ ‘atthi kiriy±’ti v±ca½ bh±sati; s±ssa hoti samm±v±c±. Santa½yeva kho pana kiriya½ ‘atthi kiriy±’ti ±ha; ye te arahanto kiriyav±d± tesamaya½ na paccan²ka½ karoti. Santa½yeva kho pana kiriya½ ‘atthi kiriy±’ti para½ saññ±peti; s±ssa hoti saddhammasaññatti. T±ya ca pana saddhammasaññattiy± nevatt±nukka½seti, na para½ vambheti. Iti pubbeva kho panassa duss²lya½ pah²na½ hoti, sus²lya½ paccupaµµhita½– ayañca samm±diµµhi samm±saªkappo samm±v±c± ariy±na½ apaccan²kat± saddhammasaññatti anattukka½san± aparavambhan±. Evamassime aneke kusal± dhamm± sambhavanti samm±diµµhipaccay±.
“Tatra, gahapatayo, viññ³ puriso iti paµisañcikkhati– ‘sace kho atthi kiriy±, evamaya½ bhava½ purisapuggalo k±yassa bhed± para½ maraº± sugati½ sagga½ loka½ upapajjissati. K±ma½ kho pana m±hu kiriy±, hotu nesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½; atha ca pan±ya½ bhava½ purisapuggalo diµµheva dhamme viññ³na½ p±sa½so– s²lav± purisapuggalo samm±diµµhi kiriyav±do’ti. Sace kho attheva kiriy±, eva½ imassa bhoto purisapuggalassa ubhayattha kaµaggaho– yañca diµµheva dhamme viññ³na½ p±sa½so, yañca k±yassa bhed± para½ maraº± sugati½ sagga½ loka½ upapajjissati. Evamass±ya½ apaººako dhammo susamatto sam±dinno, ubhaya½sa½ pharitv± tiµµhati, riñcati akusala½ µh±na½.
100. “Santi gahapatayo, eke samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi hetu, natthi paccayo satt±na½ sa½kiles±ya; ahet³ appaccay± satt± sa½kilissanti. Natthi hetu, natthi paccayo satt±na½ visuddhiy±; ahet³ appaccay± satt± visujjhanti. Natthi bala½, natthi v²riya½ [viriya½ (s². sy±. ka½. p².)], natthi purisath±mo, natthi purisaparakkamo; sabbe satt± sabbe p±º± sabbe bh³t± sabbe j²v± avas± abal± av²riy± niyatisa½gatibh±vapariºat± chasvev±bhij±t²su sukhadukkha½ paµisa½vedent²’ti. Tesa½yeva kho, gahapatayo, samaºabr±hmaº±na½ eke samaºabr±hmaº± ujuvipaccan²kav±d±. Te evam±ha½su– ‘atthi hetu, atthi paccayo satt±na½ sa½kiles±ya; sahet³ sappaccay± satt± sa½kilissanti. Atthi hetu, atthi paccayo satt±na½ visuddhiy±; sahet³ sappaccay± satt± visujjhanti. Atthi bala½, atthi v²riya½, atthi purisath±mo, atthi purisaparakkamo; na sabbe satt± sabbe p±º± sabbe bh³t± sabbe j²v± avas± abal± av²riy± [atthi purisaparakkamo, sabbe satt±… savas± sabal± sav²riy± (sy±. ka½. ka.)] niyatisa½gatibh±vapariºat± chasvev±bhij±t²su sukhadukkha½ paµisa½vedent²’ti. Ta½ ki½ maññatha, gahapatayo, nanume samaºabr±hmaº± aññamaññassa ujuvipaccan²kav±d±’ti? ‘Eva½, bhante’.
101. “Tatra gahapatayo, ye te samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi hetu, natthi paccayo satt±na½ sa½kiles±ya; ahet³ appaccay± satt± sa½kilissanti. Natthi hetu, natthi paccayo satt±na½ visuddhiy±; ahet³ appaccay± satt± visujjhanti. Natthi bala½, natthi v²riya½, natthi purisath±mo, natthi purisaparakkamo; sabbe satt± sabbe p±º± sabbe bh³t± sabbe j²v± avas± abal± av²riy± niyatisa½gatibh±vapariºat± chasvev±bhij±t²su sukhadukkha½ paµisa½vedent²’ti tesameta½ p±µikaªkhä½ yamida½ k±yasucarita½, vac²sucarita½, manosucarita½– ime tayo kusale dhamme abhinivajjetv± yamida½ k±yaduccarita½, vac²duccarita½, manoduccarita½– ime tayo akusale dhamme sam±d±ya vattissanti. Ta½ kissa hetu? Na hi te bhonto samaºabr±hmaº± passanti akusal±na½ dhamm±na½ ±d²nava½ ok±ra½ sa½kilesa½, kusal±na½ dhamm±na½ nekkhamme ±nisa½sa½ vod±napakkha½. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘natthi het³’ tissa diµµhi hoti; s±ssa hoti micch±diµµhi. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘natthi het³’ti saªkappeti sv±ssa hoti micch±saªkappo. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘natthi het³’ti v±ca½ bh±sati; s±ssa hoti micch±v±c±. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘natthi het³’ti ±ha; ye te arahanto hetuv±d± tesamaya½ paccan²ka½ karoti. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘natthi het³’ti para½ saññ±peti; s±ssa hoti asaddhammasaññatti. T±ya ca pana asaddhammasaññattiy± att±nukka½seti, para½ vambheti. Iti pubbeva kho panassa sus²lya½ pah²na½ hoti, duss²lya½ paccupaµµhita½– ayañca micch±diµµhi micch±saªkappo micch±v±c± ariy±na½ paccan²kat± asaddhammasaññatti att±nukka½san± paravambhan±. Evamassime aneke p±pak± akusal± dhamm± sambhavanti micch±diµµhipaccay±.
“Tatra, gahapatayo, viññ³ puriso iti paµisañcikkhati– ‘sace kho natthi hetu, evamaya½ bhava½ purisapuggalo k±yassa bhed± para½ maraº± sotthimatt±na½ karissati; sace kho atthi hetu, evamaya½ bhava½ purisapuggalo k±yassa bhed± para½ maraº± ap±ya½ duggati½ vinip±ta½ niraya½ upapajjissati. K±ma½ kho pana m±hu hetu, hotu nesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½; atha ca pan±ya½ bhava½ purisapuggalo diµµheva dhamme viññ³na½ g±rayho– duss²lo purisapuggalo micch±diµµhi ahetukav±do’ti. Sace kho attheva hetu, eva½ imassa bhoto purisapuggalassa ubhayattha kaliggaho yañca diµµheva dhamme viññ³na½ g±rayho, yañca k±yassa bhed± para½ maraº± ap±ya½ duggati½ vinip±ta½ niraya½ upapajjissati. Evamass±ya½ apaººako dhammo dussamatto sam±dinno, eka½sa½ pharitv± tiµµhati, riñcati kusala½ µh±na½.
102. “Tatra, gahapatayo, ye te samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘atthi hetu, atthi paccayo satt±na½ sa½kiles±ya; sahet³ sappaccay± satt± sa½kilissanti. Atthi hetu, atthi paccayo satt±na½ visuddhiy±; sahet³ sappaccay± satt± visujjhanti. Atthi bala½, atthi v²riya½, atthi purisath±mo, atthi purisaparakkamo; na sabbe satt± sabbe p±º± sabbe bh³t± sabbe j²v± avas± abal± av²riy± niyatisa½gatibh±vapariºat± chasvev±bhij±t²su sukhadukkha½ paµisa½vedent²’ti tesameta½ p±µikaªkhä½ yamida½ k±yaduccarita½, vac²duccarita½, manoduccarita½– ime tayo akusale dhamme abhinivajjetv± yamida½ k±yasucarita½, vac²sucarita½, manosucarita½– ime tayo kusale dhamme sam±d±ya vattissanti. Ta½ kissa hetu? Passanti hi te bhonto samaºabr±hmaº± akusal±na½ dhamm±na½ ±d²nava½ ok±ra½ sa½kilesa½, kusal±na½ dhamm±na½ nekkhamme ±nisa½sa½ vod±napakkha½. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘atthi het³’ tissa diµµhi hoti; s±ssa hoti samm±diµµhi. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘atthi het³’ti saªkappeti; sv±ssa hoti samm±saªkappo. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘atthi het³’ti v±ca½ bh±sati; s±ssa hoti samm±v±c±. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘atthi het³’ti ±ha, ye te arahanto hetuv±d± tesamaya½ na paccan²ka½ karoti. Santa½yeva kho pana hetu½ ‘atthi het³’ti para½ saññ±peti; s±ssa hoti saddhammasaññatti. T±ya ca pana saddhammasaññattiy± nevatt±nukka½seti, na para½ vambheti. Iti pubbeva kho panassa duss²lya½ pah²na½ hoti, sus²lya½ paccupaµµhita½– ayañca samm±diµµhi samm±saªkappo samm±v±c± ariy±na½ apaccan²kat± saddhammasaññatti anattukka½san± aparavambhan±. Evamassime aneke kusal± dhamm± sambhavanti samm±diµµhipaccay±.
“Tatra, gahapatayo, viññ³ puriso iti paµisañcikkhati– ‘sace kho atthi hetu, evamaya½ bhava½ purisapuggalo k±yassa bhed± para½ maraº± sugati½ sagga½ loka½ upapajjissati. K±ma½ kho pana m±hu hetu, hotu nesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½; atha ca pan±ya½ bhava½ purisapuggalo diµµheva dhamme viññ³na½ p±sa½so– s²lav± purisapuggalo samm±diµµhi hetuv±do’ti. Sace kho atthi hetu eva½ imassa bhoto purisapuggalassa ubhayattha kaµaggaho yañca diµµheva dhamme viññ³na½ p±sa½so, yañca k±yassa bhed± para½ maraº± sugati½ sagga½ loka½ upapajjissati. Evamass±ya½ apaººako dhammo susamatto sam±dinno, ubhaya½sa½ pharitv± tiµµhati, riñcati akusala½ µh±na½.
103. “Santi, gahapatayo, eke samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino ‘natthi sabbaso ±rupp±’ti. Tesa½yeva kho, gahapatayo, samaºabr±hmaº±na½ eke samaºabr±hmaº± ujuvipaccan²kav±d±. Te evam±ha½su– ‘atthi sabbaso ±rupp±’ti. Ta½ ki½ maññatha, gahapatayo, nanume samaºabr±hmaº± aññamaññassa ujuvipaccan²kav±d±”ti? “Eva½, bhante”. “Tatra gahapatayo, viññ³ puriso iti paµisañcikkhati– ye kho te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi sabbaso ±rupp±’ti, ida½ me adiµµha½; yepi te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘atthi sabbaso ±rupp±’ti, ida½ me avidita½. Ahañceva [ahañce (?)] Kho pana aj±nanto apassanto eka½sena ±d±ya vohareyya½– idameva sacca½, moghamaññanti, na meta½ assa patir³pa½. Ye kho te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi sabbaso ±rupp±’ti, sace tesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½, µh±nameta½ vijjati– ye te dev± r³pino manomay±, apaººaka½ me tatr³papatti bhavissati. Ye pana te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘atthi sabbaso ±rupp±’ti, sace tesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½, µh±nameta½ vijjati– ye te dev± ar³pino saññ±may±, apaººaka½ me tatr³papatti bhavissati. Dissanti kho pana r³p±dhikaraºa½ [r³pak±raº± (ka.)] daº¹±d±na-satth±d±na-kalaha-viggaha-viv±da-tuva½tuva½-pesuñña-mus±v±d±. ‘Natthi kho paneta½ sabbaso ar³pe”’ti. So iti paµisaªkh±ya r³p±na½yeva nibbid±ya vir±g±ya nirodh±ya paµipanno hoti.
104. “Santi, gahapatayo, eke samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi sabbaso bhavanirodho’ti. Tesa½yeva kho, gahapatayo, samaºabr±hmaº±na½ eke samaºabr±hmaº± ujuvipaccan²kav±d±. Te evam±ha½su– ‘atthi sabbaso bhavanirodho’ti. Ta½ ki½ maññatha, gahapatayo, nanume samaºabr±hmaº± aññamaññassa ujuvipaccan²kav±d±”ti? “Eva½, bhante”. “Tatra, gahapatayo, viññ³ puriso iti paµisañcikkhati– ye kho te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi sabbaso bhavanirodho’ti, ida½ me adiµµha½; yepi te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘atthi sabbaso bhavanirodho’ti, ida½ me avidita½. Ahañceva kho pana aj±nanto apassanto eka½sena ±d±ya vohareyya½– idameva sacca½, moghamaññanti, na meta½ assa patir³pa½. Ye kho te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi sabbaso bhavanirodho’ti, sace tesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½, µh±nameta½ vijjati– ye te dev± ar³pino saññ±may± apaººaka½ me tatr³papatti bhavissati. Ye pana te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘atthi sabbaso bhavanirodho’ti, sace tesa½ bhavata½ samaºabr±hmaº±na½ sacca½ vacana½, µh±nameta½ vijjati– ya½ diµµheva dhamme parinibb±yiss±mi Ye kho te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘natthi sabbaso bhavanirodho’ti, tesamaya½ diµµhi s±r±g±ya [sar±g±ya (sy±. ka½.)] santike, sa½yog±ya santike, abhinandan±ya santike, ajjhos±n±ya santike, up±d±n±ya santike. Ye pana te bhonto samaºabr±hmaº± eva½v±dino eva½diµµhino– ‘atthi sabbaso bhavanirodho’ti, tesamaya½ diµµhi as±r±g±ya santike, asa½yog±ya santike, anabhinandan±ya santike, anajjhos±n±ya santike, anup±d±n±ya santike”’ti. So iti paµisaªkh±ya bhav±na½yeva nibbid±ya vir±g±ya nirodh±ya paµipanno hoti.
105. “Catt±rome, gahapatayo, puggal± santo sa½vijjam±n± lokasmi½. Katame catt±ro? Idha, gahapatayo, ekacco puggalo attantapo hoti attaparit±pan±nuyogamanuyutto. Idha, gahapatayo, ekacco puggalo parantapo hoti paraparit±pan±nuyogamanuyutto. Idha, gahapatayo, ekacco puggalo attantapo ca hoti attaparit±pan±nuyogamanuyutto parantapo ca paraparit±pan±nuyogamanuyutto. Idha, gahapatayo, ekacco puggalo nevattantapo hoti n±ttaparit±pan±nuyogamanuyutto na parantapo na paraparit±pan±nuyogamanuyutto; so anattantapo aparantapo diµµheva dhamme nicch±to nibbuto s²t²bh³to sukhappaµisa½ved² brahmabh³tena attan± viharati.
106. “Katamo ca, gahapatayo, puggalo attantapo attaparit±pan±nuyogamanuyutto Idha, gahapatayo, ekacco puggalo acelako hoti mutt±c±ro hatth±palekhano…pe… [vitth±ro ma. ni. 2.6-7 kandarakasutte] iti evar³pa½ anekavihita½ k±yassa ±t±panaparit±pan±nuyogamanuyutto viharati. Aya½ vuccati, gahapatayo, puggalo attantapo attaparit±pan±nuyogamanuyutto.
“Katamo ca, gahapatayo, puggalo parantapo paraparit±pan±nuyogamanuyutto? Idha, gahapatayo, ekacco puggalo orabbhiko hoti s³kariko…pe… ye v± panaññepi keci kur³rakammant±. Aya½ vuccati, gahapatayo, puggalo parantapo paraparit±pan±nuyogamanuyutto.
“Katamo ca, gahapatayo, puggalo attantapo ca attaparit±pan±nuyogamanuyutto parantapo ca paraparit±pan±nuyogamanuyutto? Idha, gahapatayo, ekacco puggalo r±j± v± hoti khattiyo muddh±vasitto…pe… tepi daº¹atajjit± bhayatajjit± assumukh± rudam±n± parikamm±ni karonti. Aya½ vuccati, gahapatayo, puggalo attantapo ca attaparit±pan±nuyogamanuyutto parantapo ca paraparit±pan±nuyogamanuyutto.
“Katamo ca, gahapatayo, puggalo nevattantapo n±ttaparit±pan±nuyogamanuyutto na parantapo na paraparit±pan±nuyogamanuyutto; so anattantapo aparantapo diµµheva dhamme nicch±to nibbuto s²t²bh³to sukhappaµisa½ved² brahmabh³tena attan± viharati? Idha, gahapatayo, tath±gato loke uppajjati araha½ samm±sambuddho…pe… so ime pañca n²varaºe pah±ya cetaso upakkilese paññ±ya dubbal²karaºe vivicceva k±mehi vivicca akusalehi dhammehi savitakka½ savic±ra½ vivekaja½ p²tisukha½ paµhama½ jh±na½ upasampajja viharati. Vitakkavic±r±na½ v³pasam± ajjhatta½ sampas±dana½ cetaso ekodibh±va½ avitakka½ avic±ra½ sam±dhija½ p²tisukha½ dutiya½ jh±na½…pe… tatiya½ jh±na½… catuttha½ jh±na½ upasampajja viharati.
“So eva½ sam±hite citte parisuddhe pariyod±te anaªgaºe vigat³pakkilese mudubh³te kammaniye µhite ±neñjappatte pubbeniv±s±nussatiñ±º±ya citta½ abhininn±meti. So anekavihita½ pubbeniv±sa½ anussarati seyyathida½– ekampi j±ti½ dvepi j±tiyo…pe… iti s±k±ra½ sa-uddesa½ anekavihita½ pubbeniv±sa½ anussarati. So eva½ sam±hite citte parisuddhe pariyod±te anaªgaºe vigat³pakkilese mudubh³te kammaniye µhite ±neñjappatte satt±na½ cut³pap±tañ±º±ya citta½ abhininn±meti. So dibbena cakkhun± visuddhena atikkantam±nusakena satte passati cavam±ne upapajjam±ne h²ne paº²te suvaººe dubbaººe, sugate duggate…pe… yath±kamm³page satte paj±n±ti. So eva½ sam±hite citte parisuddhe pariyod±te anaªgaºe vigat³pakkilese mudubh³te kammaniye µhite ±neñjappatte ±sav±na½ khayañ±º±ya citta½ abhininn±meti. So ‘ida½ dukkhan’ti yath±bh³ta½ paj±n±ti…pe… ‘aya½ ±savanirodhag±min² paµipad±’ti yath±bh³ta½ paj±n±ti. Tassa eva½ j±nato eva½ passato k±m±sav±pi citta½ vimuccati, bhav±sav±pi citta½ vimuccati, avijj±sav±pi citta½ vimuccati. Vimuttasmi½ vimuttamiti ñ±ºa½ hoti. ‘Kh²º± j±ti, vusita½ brahmacariya½, kata½ karaº²ya½, n±para½ itthatt±y±’ti paj±n±ti. Aya½ vuccati, gahapatayo, puggalo nevattantapo n±ttaparit±pan±nuyogamanuyutto na parantapo na paraparit±pan±nuyogamanuyutto; so anattantapo aparantapo diµµheva dhamme nicch±to nibbuto s²t²bh³to sukhappaµisa½ved² brahmabh³tena attan± viharat²”ti.
Eva½ vutte, s±leyyak± br±hmaºagahapatik± bhagavanta½ etadavocu½– “abhikkanta½, bho gotama, abhikkanta½, bho gotama! Seyyath±pi, bho gotama, nikkujjita½ v± ukkujjeyya, paµicchanna½ v± vivareyya, m³¼hassa v± magga½ ±cikkheyya, andhak±re v± telapajjota½ dh±reyya ‘cakkhumanto r³p±ni dakkhant²’ti; evameva½ bhot± gotamena anekapariy±yena dhammo pak±sito. Ete maya½ bhavanta½ gotama½ saraºa½ gacch±ma dhammañca bhikkhusaªghañca. Up±sake no bhava½ gotamo dh±retu ajjatagge p±ºupeta½ saraºa½ gate”ti.

Apaººakasutta½ niµµhita½ dasama½.

Gahapativaggo niµµhito paµhamo.

Tassudd±na½–
Kandaran±garasekhavato ca, potaliyo puna j²vakabhacco;
up±lidamatho kukkura-abhayo, bahuvedan²y±paººakato dasamo.