“P±ºo na hantabbo, adinna½ n±d±tabba½, k±mesumicch±c±ro na caritabbo, mus± na bh±sitabb±, majja½ na p±tabba½, p±º±tip±to n±ma nirayasa½vattaniko hoti tiracch±nayonisa½vattaniko pettivisayasa½vattaniko, tath± adinn±d±n±d²ni. P±º±tip±to niraye paccitv± manussaloka½ ±gatassa vip±k±vasesena app±yukasa½vattaniko hoti, adinn±d±na½ appabhogasa½vattanika½, micch±c±ro bahusapattasa½vattaniko, mus±v±do abh³tabbhakkh±nasa½vattaniko, majjap±na½ ummattakabh±vasa½vattanikan”ti–
Pañcasu veresu ima½ ±d²nava½ kathesi.
R±j± pakatiy±pi assaddho appasanno duss²lo, duss²lassa ca s²lakath± n±ma dukkath±, kaººe s³lappavesana½ viya hoti. Tasm± so cintesi– “aha½ ‘ete paggaºhiss±m²’ti ±gato, ime pana mayha½ ±gatak±lato paµµh±ya ma½yeva ghaµµent± vijjhant± parisamajjhe kathenti, kariss±mi nesa½ k±ttabban”ti. So dhammakath±pariyos±ne “±cariy± sve mayha½ gehe bhikkha½ gaºhath±”ti nimantetv± agam±si. So dutiyadivase mahante mahante ko¼umbe ±har±petv± g³thassa p³r±petv± kadalipattehi nesa½ mukh±ni bandh±petv± tattha tattha µhap±pesi, puna bahalamadhukatelan±gabalapicchill±d²na½ k³µe p³retv± nisseºimatthake µhap±pesi, tattheva ca mah±malle baddhakacche hatthehi muggare g±h±petv± µhapetv± ±ha “k³µat±pas± ativiya ma½ viheµhayi½su, tesa½ p±s±dato otaraºak±le k³µehi picchilla½ sop±namatthake vissajjetv± s²se muggarehi pothetv± gale gahetv± sop±ne khipath±”ti. Sop±nap±dam³le pana caº¹e kukkure bandh±pesi.
T±pas±pi “sve r±jagehe bhuñjiss±m±”ti aññamañña½ ovadi½su– “m±ris± r±jageha½ n±ma s±saªka½ sappaµibhaya½, pabbajitehi n±ma chadv±r±rammaºe saññatehi bhavitabba½, diµµhadiµµhe ±rammaºe nimitta½ na gahetabba½, cakkhudv±re sa½varo paccupaµµhapetabbo”ti.
Punadivase bhikkh±c±ravela½ sallakkhetv± v±kac²ra½ niv±setv± ajinacamma½ eka½sagata½ katv± jaµ±kal±pa½ saºµhapetv± bhikkh±bh±jana½ gahetv± paµip±µiy± r±janivesana½ abhiru¼h±. R±j± ±ru¼habh±va½ ñatv± g³thako¼umbamukhato kadalipatta½ n²har±pesi. Duggandho t±pas±na½ n±sapuµa½ paharitv± matthaluªgap±tan±k±rapatto ahosi. Mah±t±paso r±j±na½ olokesi. R±j±– “ettha bhonto y±vadattha½ bhuñjantu ceva harantu ca, tumh±kameta½ anucchavika½, hiyyo aha½ tumhe paggaºhiss±m²ti ±gato, tumhe pana ma½yeva ghaµµento vijjhant± parisamajjhe kathayittha tumh±kamida½ anucchavika½, bhuñjath±”ti mah±t±pasassa uluªkena g³tha½ upan±mesi. Mah±t±paso dh² dh²ti vadanto paµinivatti. “Ettakeneva gacchissatha tumhe”ti sop±ne k³µehi picchilla½ vissajj±petv± mall±na½ saññamad±si. Mall± muggarehi s²s±ni pothetv± g²v±ya gahetv± sop±ne khipi½su, ekopi sop±ne patiµµh±tu½ n±sakkhi pavaµµam±n± sop±nap±dam³la½yeva p±puºi½su. Sampatte sampatte caº¹akukkur± paµapaµ±ti luñcam±n± kh±di½su. Yopi nesa½ uµµhahitv± pal±yati, sopi ±v±µe patati, tatr±pi na½ kukkur± anubandhitv± kh±dantiyeva. Iti nesa½ kukkur± aµµhisaªkhalikameva avasesayi½su. Eva½ so r±j± tapasampanne pañcasate t±pase ekadivaseneva j²vit± voropesi.
Athassa raµµhe devat± purimanayeneva puna navavuµµhiyo p±tesu½. Tassa rajja½ saµµhiyojanubbedhena v±likathalena avacch±diyittha. Ten±ha sarabhaªgo bodhisatto–
“Yo saññate pabbajite avañcayi,
dhamma½ bhaºante samaºe ad³sake;
ta½ n±¼ikera½ sunakh± parattha,
saªgamma kh±danti viphandam±nan”ti. (J±. 2.17.71).

Eva½ k±liªg±raññassa araññabh³tabh±vo veditabbo.

At²te pana b±r±ºasinagare diµµhamaªgalik± n±ma catt±l²sakoµivibhavassa seµµhino ek± dh²t± ahosi dassan²y± p±s±dik±. S± r³pabhogakulasampattisampannat±ya bah³na½ patthan²y± ahosi. Yo panass± v±reyyatth±ya pahiº±ti, ta½ ta½ disv±nassa j±tiya½ v± hatthap±d±d²su v± yattha katthaci dosa½ ±ropetv± “ko esa dujj±to dussaºµhito”ti-±d²ni vatv±– “n²haratha nan”ti n²har±petv± “evar³pampi n±ma addasa½, udaka½ ±haratha, akkh²ni dhoviss±m²”ti akkh²ni dhovati. Tass± diµµha½ diµµha½ vippak±ra½ p±petv± n²har±pet²ti diµµhamaªgalik± tveva saªkh± udap±di, m³lan±ma½ antaradh±yi.
S± ekadivasa½ gaªg±ya udakak²¼a½ k²¼iss±m²ti tittha½ sajj±petv± pah³ta½ kh±dan²yabhojan²ya½ sakaµesu p³r±petv± bah³ni gandham±l±d²ni ±d±ya paµicchannay±na½ ±ruyha ñ±tigaºaparivut± gehamh± nikkhami. Tena ca samayena mah±puriso caº¹±layoniya½ nibbatto bahinagare cammagehe vasati, m±taªgotvevassa n±ma½ ahosi. So so¼asavassuddesiko hutv± kenacideva karaº²yena antonagara½ pavisituk±mo eka½ n²lapilotika½ niv±setv± eka½ hatthe bandhitv± ekena hatthena pacchi½, ekena ghaº¹a½ gahetv± “ussaratha ayy±, caº¹±lohan”ti j±n±panattha½ ta½ v±dento n²cacitta½ paccupaµµhapetv± diµµhadiµµhe manusse namassam±no nagara½ pavisitv± mah±patha½ paµipajji.
Diµµhamaªgalik± ghaº¹asadda½ sutv± s±ºi-antarena olokent² d³ratova ta½ ±gacchanta½ disv± “kimetan”ti pucchi. M±taªgo ayyeti. “Ki½ vata, bho, akusala½ akaramha, kass±ya½ nissando, vin±so nu kho me paccupaµµhito, maªgalakiccena n±ma gaccham±n± caº¹±la½ addasan”ti sar²ra½ kampetv± jiguccham±n± khe¼a½ p±tetv± dh±tiyo ±ha– “vegena udaka½ ±haratha, caº¹±lo diµµho, akkh²ni ceva n±ma gahitamukhañca dhoviss±m²”ti dhovitv± ratha½ nivatt±petv± sabbapaµiy±d±na½ geha½ pesetv± p±s±da½ abhiruhi. Sur±soº¹±dayo ceva tass± upaµµh±kamanuss± ca “kuhi½, bho diµµhamaªgalik±, im±yapi vel±ya n±gacchat²”ti pucchant± ta½ pavatti½ sutv±– “mahanta½ vata, bho, sur±ma½sagandham±l±disakk±ra½ caº¹±la½ niss±ya anubhavitu½ na labhimha, gaºhatha caº¹±lan”ti gataµµh±na½ gavesitv± nir±par±dha½ m±taªgapaº¹ita½ tajjitv±– “are m±taªga ta½ niss±ya idañcidañca sakk±ra½ anubhavitu½ na labhimh±”ti kesesu gahetv± bh³miya½ p±tetv± j±ºukapparap±s±º±d²hi koµµetv± matoti saññ±ya p±de gahetv± ka¹¹hant± saªk±rak³µe cha¹¹esu½.
Mah±puriso sañña½ paµilabhitv± hatthap±de par±masitv±– “ida½ dukkha½ ka½ niss±ya uppannan”ti cintento– “na añña½ kañci, diµµhamaªgalika½ niss±ya uppannan”ti ñatv± “sac±ha½ puriso, p±desu na½ nip±tess±m²”ti cintetv± vedham±no diµµhamaªgalik±ya kuladv±ra½ gantv±– “diµµhamaªgalika½ labhanto vuµµhahiss±mi, alabhantassa ettheva maraºan”ti gehaªgaºe nipajji. Tena ca samayena jambud²pe aya½ dhammat± hoti– yassa caº¹±lo kujjhitv± gabbhadv±re nipanno marati, ye ca tasmi½ gabbhe vasanti, sabbe caº¹±l± honti. Gehamajjhamhi mate sabbe gehav±sino, dv±ramhi mate ubhato anantaragehav±sik±, aªgaºamhi mate ito satta ito satt±ti cuddasagehav±sino sabbe caº¹±l± hont²ti. Bodhisatto pana aªgaºe nipajji.
Seµµhissa ±rocesu½– “m±taªgo te s±mi gehaªgaºe patito”ti gacchatha bhaºe, ki½ k±raº±ti vatv± ekam±saka½ datv± uµµh±peth±ti. Te gantv± “ima½ kira m±saka½ gahetv± uµµhah±”ti vadi½su. So– “n±ha½ m±sakatth±ya nipanno, diµµhamaªgalik±ya sv±ha½ nipanno”ti ±ha. Diµµhamaªgalik±ya ko dosoti? Ki½ tass± dosa½ na passatha, nirapar±dho aha½ tass± manussehi byasana½ p±pito, ta½ labhantova vuµµhahiss±mi, alabhanto na vuµµhahiss±m²ti.
Te gantv± seµµhissa ±rocesu½. Seµµhi dh²tu dosa½ ñatv± “gacchatha, eka½ kah±paºa½ deth±”ti peseti. So “na icch±mi kah±paºa½, tameva icch±m²”ti ±ha. Ta½ sutv± seµµhi ca seµµhibhariy± ca– “ek±yeva no piyadh²t±, paveºiy± ghaµako añño d±rakopi natth²”ti sa½vegappatt±– “gacchatha t±t±, koci amh±ka½ asahanako eta½ j²vit±pi voropeyya, etasmiñhi mate sabbe maya½ naµµh± homa, ±rakkhamassa gaºhath±”ti pariv±retv± ±rakkha½ sa½vidh±ya y±gu½ pesayi½su, bhatta½ dhana½ pesayi½su, eva½ so sabba½ paµikkhipi. Eva½ eko divaso gato; dve, tayo, catt±ro, pañca divas± gat±.
Tato sattasattagehav±sik± uµµh±ya– “na sakkoma maya½ tumhe niss±ya caº¹±l± bhavitu½, amhe m± n±setha, tumh±ka½ d±rika½ datv± eta½ uµµh±peth±”ti ±ha½su. Te satampi sahassampi satasahassampi pahiºi½su, so paµikkhipateva. Eva½ cha divas± gat±. Sattame divase ubhato cuddasagehav±sik± sannipatitv±– “na maya½ caº¹±l± bhavitu½ sakkoma, tumh±ka½ ak±mak±nampi maya½ etassa d±rika½ dass±m±”ti ±ha½su.
M±t±pitaro sokasallasamappit± visaññ² hutv± sayane nipati½su. Ubhato cuddasagehav±sino p±s±da½ ±ruyha supupphitaki½sukas±kha½ ucchindant± viya tass± sabb±bharaº±ni omuñcitv± nakhehi s²manta½ katv± kese bandhitv± n²las±µaka½ niv±s±petv± hatthe n²lapilotikakhaº¹a½ veµhetv± kaººesu tipupaµµake pi¼andh±petv± t±lapaººapacchi½ datv± p±s±dato ot±r±petv± dv²su b±h±su gahetv±– “tava s±mika½ gahetv± y±h²”ti mah±purisassa ada½su.
N²luppalampi atibh±roti anukkhittapubb± sukhum±lad±rik± “uµµh±hi s±mi, gacch±m±”ti ±ha. Bodhisatto nipannakova ±ha “n±ha½ uµµhah±m²”ti. Atha kinti vad±m²ti. “Uµµhehi ayya m±taªg±”ti eva½ ma½ vad±h²ti. S± tath± avoca. Na tuyha½ manuss± uµµh±nasamattha½ ma½ aka½su, b±h±ya ma½ gahetv± uµµh±peh²ti. S± tath± ak±si. Bodhisatto uµµhahanto viya parivaµµetv± bh³miya½ patitv±– “n±sita½, bho, diµµhamaªgalik±ya paµhama½ manussehi koµµ±petv±, id±ni saya½ koµµet²”ti viravittha. S± ki½ karomi ayy±ti? Dv²hi hatthehi gahetv± uµµh±peh²ti. S± tath± uµµh±petv± nis²d±petv± gacch±ma s±m²ti. Gacch± n±ma araññe honti, maya½ manuss±, atikoµµitomhi tuyha½ manussehi, na sakkomi padas± gantu½, piµµhiy± ma½ neh²ti. S± onamitv± piµµhi½ ad±si. Bodhisatto abhiruhi. Kuhi½ nemi s±m²ti? Bahinagara½ neh²ti. S± p±c²nadv±ra½ gantv±– “idha te s±mi vasanaµµh±nan”ti pucchi. Kataraµµh±na½ etanti? P±c²nadv±ra½ s±m²ti. P±c²nadv±re caº¹±laputt± vasitu½ na labhant²ti attano vasanaµµh±na½ an±cikkhitv±va sabbadv±r±ni ±hiº¹±pesi. Kasm±? Bhavaggapattamass± m±na½ p±tess±m²ti. Mah±jano ukkuµµhimak±si– “µhapetv± tumh±disa½ añño etiss± m±na½ bhedako natth²”ti.
S± pacchimadv±ra½ patv± “idha te s±mi vasanaµµh±nan”ti pucchi. Kataraµµh±na½ etanti? Pacchimadv±ra½ s±m²ti. Imin± dv±rena nikkhamitv± cammageha½ olokent² gacch±ti. S± tattha gantv± ±ha “ida½ cammageha½ tumh±ka½ vasanaµµh±na½ s±m²”ti? ¾m±ti piµµhito otaritv± cammageha½ p±visi.
Tattha sattaµµhadivase vasanto sabbaññutagavesanadh²ro ettakesu divasesu na ca j±tisambhedamak±si. “Mah±kulassa dh²t± sace ma½ niss±ya mahanta½ yasa½ na p±puº±ti, na camh±ha½ catuv²satiy± buddh±na½ antev±siko. Etiss± p±dadhovana-udakena sakalajambud²pe r±j³na½ abhisekakicca½ kariss±m²”ti cintetv± puna cintesi– “ag±ramajjhevasanto na sakkhiss±mi, pabbajitv± pana sakkhiss±m²”ti. Cintetv± ta½ ±mantesi– “diµµhamaªgalike maya½ pubbe ekacar± kamma½ katv±pi akatv±pi sakk± j²vitu½, id±ni pana d±rabharaºa½ paµipannamha, kamma½ akatv± na sakk± j²vitu½, tva½ y±v±ha½ ±gacch±mi, t±va m± ukkaºµhitth±”ti arañña½ pavisitv± sus±n±d²su nantak±ni saªka¹¹hitv± niv±sanap±rupana½ katv± samaºapabbajja½ pabbajitv± ekacaro laddhak±yaviveko kasiºaparikamma½ katv± aµµha sam±pattiyo pañca abhiññ±yo ca nibbattetv± “id±ni sakk± diµµhamaªgalik±ya avassayena may± bhavitun”ti b±r±ºasi-abhimukho gantv± c²vara½ p±rupitv± bhikkha½ caram±no diµµhamaªgalik±ya geh±bhimukho agam±si.