Kom±rabhaccaj²vakakath±vaººan±

157. Sabbath± tuºh²bh³tabh±va½ sandh±ya “esa n±ga…pe… viy±”ti vutta½. Supaººoti garu¼o, garu¹o v± sakkaµamatena. “Þa-¼±na’maviseso”ti hi tattha vadanti. Yath±dhipp±ya½ na vattat²ti katv± “anattho vata me”ti vutta½. Upasantass±ti sabbath± saññamena upasama½ gatassa. J²vakassa tuºh²bh±vo mama adhipp±yassa maddanasadiso, tasm± tadeva tuºh²bh±va½ pucchitv± kath±panena mama adhipp±yo samp±detabboti ayamettha rañño adhipp±yoti dassento “hatthimhi kho pan±”ti-±dim±ha. Kinti k±raºapucch±ya½ nip±toti dasseti “kena k±raºen±”ti imin±, yena tuva½ tuºh², ki½ ta½ k±raºanti v± attha½ dasseti. Tattha yath±sambhava½ k±raºa½ uddharitv± adhipp±ya½ dassetu½ “imesan”ti-±di vutta½. Yath± etesanti etesa½ kul³pako atthi yath±, imesa½ nu kho tiººa½ k±raº±na½ aññatarena k±raºena tuºh² bhavas²ti pucchat²ti adhipp±yo.
Kath±pet²ti kath±petuk±mo hoti. Pañcapatiµµhiten±ti ettha pañcahi aªgehi abhimukha½ µhiten±ti attho, p±daj±ºu kappara hattha s²sasaªkh±t±ni pañca aªg±ni sama½ katv± on±metv± abhimukha½ µhitena paµhama½ vanditv±ti vutta½ hoti. Yampi vadanti “navakatarenup±li bhikkhun± vu¹¹hatarassa bhikkhuno p±de vandantena ime pañca dhamme ajjhatta½ upaµµh±petv± p±d± vanditabb±’ti-±dika½ (pari. 469) vinayap±¼im±haritv± eka½sakaraºa-añjalipaggahaºap±dasamb±hanapemag±ravupaµµh±panavasena pañcapatiµµhitavandan±”ti, tametth±nadhippeta½ d³rato vandane yath±vuttapañcaªgassa aparipuººatt±. Vandan± cettha paºaman± añjalipaggahaºakarapuµasam±yogo. “Pañcapatiµµhitena vanditv±”ti ca k±yapaº±mo vutto, “mama satthuno”ti-±din± pana vac²paº±mo, tadubhayapurecar±nucaravasena manopaº±moti. K±ma½ sabb±pi tath±gatassa paµipatti anaññas±dh±raº± acchariyabbhutar³p±va, tath±pi gabbhokkanti abhij±ti abhinikkhamana abhisambodhi dhammacakkappavattana (sa½. ni. 5.1081; paµi. ma. 3.30) yamakap±µih±riyadevorohan±ni sadevake loke ativiya sup±kaµ±ni, na sakk± kenaci paµib±hitunti t±niyevettha uddhaµ±ni.
Ittha½ ima½ pak±ra½ bh³to pattoti itthambh³to, tassa ±khy±na½ itthambh³t±khy±na½, soyevattho itthambh³t±khy±nattho. Atha v± ittha½ eva½pak±ro bh³to j±toti itthambh³to, t±disoti ±khy±na½ itthambh³t±khy±na½, tadevattho itthambh³t±khy±nattho, tasmi½ upayogavacananti attho. Abbhuggatoti ettha hi abhisaddo padh±navasena itthambh³t±khy±natthajotako kammappavacan²yo abhibhavitv± uggamanakiriy±pak±rassa d²panato, tena payogato “ta½ kho pana bhagavantan”ti ida½ upayogavacana½ s±mi-atthe sam±nampi appadh±navasena itthambh³t±khy±natthad²panato “itthambh³t±khy±natthe”ti vutta½. Tenev±ha “tassa kho pana bhagavatoti attho”ti. Nanu ca “s±dhu devadatto m±taramabh²”ti ettha viya “ta½ kho pana bhagavantan”ti ettha abhisaddo appayutto, kathamettha ta½payogato upayogavacana½ siy±ti? Atthato payuttatt±. Atthasaddapayogesu hi atthapayogoyeva padh±noti. Ida½ vutta½ hoti– yath± “s±dhu devadatto m±taramabh²”ti ettha abhisaddapayogato itthambh³t±khy±ne upayogavacana½ kata½, evamidh±pi “ta½ kho pana bhagavanta½ abhi eva½ kaly±ºo kittisaddo uggato”ti abhisaddapayogato itthambh³t±khy±ne upayogavacana½ katanti. Yath± hi “s±dhu devadatto m±taramabh²”ti ettha “devadatto m±taramabhi m±tuvisaye, m±tuy± v± s±dh³”ti eva½ adhikaraºatthe, s±mi-atthe v± bhummavacanassa, s±mivacanassa v± pasaªge itthambh³t±khy±najotakena kammappavacan²yena abhisaddena payogato upayogavacana½ kata½, evamidh±pi s±mi-atthe s±mivacanappasaªge yath± ca tattha “devadatto m±tuvisaye, m±tu sambandh² v± s±dhuttappak±rappatto”ti ayamattho viññ±yati, evamidh±pi “bhagavato sambandh² kittisaddo abbhuggato abhibhavitv± uggamanappak±rappatto”ti ayamattho viññ±yati. Tattha hi devadattaggahaºa½ viya idha kittisaddaggahaºa½, “m±taran”ti vacana½ viya “bhagavantan”ti vacana½, s±dhusaddo viya uggatasaddo veditabbo.
Kaly±ºoti bhaddako. Kaly±ºabh±vo cassa kaly±ºaguºavisayat±y±ti ±ha “kaly±ºaguºasamann±gato”ti, kaly±ºehi guºehi samann±gato tabbisayat±ya yuttoti attho. Ta½ visayat± hettha samann±gamo, kaly±ºaguºavisayat±ya tannissitoti adhipp±yo. Seµµhoti pariy±yavacanepi eseva nayo. Seµµhaguºavisayat± eva hi kittisaddassa seµµhat± “bhagav±ti vacana½ seµµha½, bhagav±ti vacanamuttaman”ti-±d²su (visuddhi. 1.142; p±r±. aµµha. 1.verañjakaº¹avaººan±; ud±. aµµha. 1; itivu. aµµha. nid±navaººan±; mah±ni. aµµha. 49) viya. “Araha½ samm±sambuddho”ti-±din± guº±na½ sa½kittanato, saddan²yato ca vaººoyeva kittisaddo n±m±ti ±ha “kittiyev±”ti. Vaººo eva hi kittetabbato kitti, saddan²yato saddoti ca vuccati. Kittipariy±yo hi saddasaddo yath± “u¼±rasadd± isayo, guºavanto tapassino”ti. Kittivasena pavatto saddo kittisaddoti bhinn±dhikaraºata½ dasseti “thutighoso”ti imin±. Kittisaddo hettha thutipariy±yo kittanamabhitthavana½ kitt²ti. Thutivasena pavatto ghoso thutighoso, abhitthavud±h±roti attho. Abhisaddo abhibhavane, abhibhavanañcettha ajjhottharaºamev±ti vutta½ “ajjhottharitv±”ti, anaññas±dh±raºe guºe ±rabbha pavattatt± abhiby±petv±ti attho. Kinti-saddo abbhuggatoti codan±ya “itipi so bhagav±”ti-±dim±h±ti anusandhi½ dassetu½ “kint²”ti vutta½.
Pad±na½ sambajjhana½ padasambandho. So bhagav±ti yo so samati½sa p±ramiyo p³retv± sabbakilese bhañjitv± anuttara½ samm±sambodhi½ abhisambuddho dev±namatidevo sakk±namatisakko brahm±namatibrahm± lokan±tho bh±gyavantat±d²hi k±raºehi sadevake loke “bhagav±”ti patthaµakittisaddo, so bhagav±. Ya½ ta½-sadd± hi niccasambandh±. “Bhagav±”ti ca idam±dipada½ satthu n±makittana½. Ten±ha ±yasm± dhammasen±pati “bhagav±ti neta½ n±ma½ m±tar± kata½, na pitar± katan”ti-±di (mah±ni. 6; c³¼ani. 2). Parato pana “bhagav±”ti pada½ guºakittana½. Yath± kammaµµh±nikena“arahan”ti-±d²su navasu µh±nesu pacceka½ itipisadda½ yojetv± buddhaguº± anussar²yanti, evamidha buddhaguºasa½kittaken±p²ti dassento “itipi araha½…pe… itipi bhagav±”ti ±ha. Evañhi sati“arahan”ti-±d²hi navahi padehi ye sadevake loke ativiya p±kaµ± paññ±t± buddhaguº±, te n±nappak±rato vibh±vit± honti “itip²”ti padadvayena tesa½ n±nappak±rat±d²panato. “Itipeta½ bh³ta½, itipeta½ tacchan”ti-±d²su (d². ni. 1.6) viya hi iti-saddo idha ±sannapaccakkhakaraºattho, pi-saddo sampiº¹anattho, tena ca nesa½ n±nappak±rabh±vo d²pito, t±ni ca guºasallakkhaºak±raº±ni saddh±sampann±na½ viññuj±tik±na½ paccakkh±ni honti, tasm± t±ni sa½kittentena viññun± cittassa sammukh²bh³t±neva katv± sa½kittetabb±n²ti dassento “imin± ca imin± ca k±raºen±ti vutta½ hot²”ti ±ha. Evañhi nir³petv± kittente yassa sa½kitteti, tassa bhagavati ativiya pas±do hoti.
¾rakatt±ti kilesehi suvid³ratt±. Ar²nanti kiles±r²na½. Ar±nanti sa½s±racakkassa ar±na½. Hatatt±ti viddha½sitatt±. Paccay±d²nanti c²var±dipaccay±nañceva p³j± vises±nañca. Rah±bh±v±ti cakkhurah±d²namabh±vato. Rahop±pakaraº±bh±vo hi padamanatikkamma rah±bh±voti vutta½. Evampi hi yath±dhippetamattho labbhat²ti. Tatoti visuddhimaggato (visuddhi. 1.123). Yath± ca visuddhimaggato, eva½ ta½sa½vaººan±ya paramatthamañj³s±ya½ (visuddhi. µ². 1.124) nesa½ vitth±ro gahetabbo.
Yasm± j²vako bahuso satthu santike buddhaguºe sutv± µhito, diµµhasaccat±ya ca satthus±sane vigatakatha½katho, satthuguºakathane ca ves±rajjappatto, tasm± so eva½ vitth±rato eva ±h±ti vutta½ “j²vako pan±”ti-±di. “Ettha c±”ti-±din± s±matthiyattham±ha. Th±mo desan±ñ±ºameva, bala½ pana dasabalañ±ºa½. Vissatthanti bh±vanapu½sakapada½, an±saªkanti attho.
Pañcavaºº±y±ti khuddik±divasena pañcapak±r±ya. Nirantara½ phuµa½ ahosi kat±dhik±rabh±vato. Kammantar±yavasena hissa rañño guºasar²ra½ khat³pahata½ hoti. Kasm± panesa j²vakameva gamanasajj±ya ±º±pet²ti ±ha “im±y±”ti-±di.
158. “Uttaman”ti vatv± na kevala½ uttamabh±voyevettha k±raºa½, atha kho appasaddat±p²ti dassetu½ “assay±narathay±n±n²”ti-±di vutta½. Hatthiy±nesu ca nibbisevanameva gaºhanto hatthiniyopi kapp±pesi. Pad±nupadanti padamanugata½ pada½ purato gacchantassa hatthiy±nassa pade tesa½ pada½ katv±, padasaddo cettha padava¼añje. Nibbutass±ti sabbakilesadarathav³pasamassa Nibbutehev±ti appasaddat±ya saddasaªkhobhanav³pasameheva.
Kareº³ti hatthinipariy±yavacana½. Kaºati sadda½ karot²ti hi kareºu, karova yass±, na d²gho dantoti v± kareºu, “kareºuk±”tipi p±µho, niruttinayena padasiddhi. ¾rohanasajjana½ kuth±d²na½ bandhanameva. Opavayhanti r±j±namupavahitu½ samattha½. “Opaguyhan”tipi paµhanti, r±j±namupag³hitu½ gopitu½ samatthanti attho. “Eva½ kirass±”ti-±di paº¹itabh±vavibh±vana½. Kath± vattat²ti laddhok±sabh±vena dhammakath± pavattati. “Rañño ±saªk±nivattanattha½ ±sannac±r²bh±vena hatthin²su itthiyo nisajj±pit±”ti (d². ni. µ². 1.158) ±cariyadhammap±lattherena vutta½. Aµµhakath±ya½ pana “itthiyo niss±ya puris±na½ bhaya½ n±ma natthi, sukha½ itthiparivuto gamiss±m²”ti tattha k±raºa½ vuttameva. Imin±pi k±raºena bhavitabbanti pana ±cariyena eva½ vutta½ siy±. Rañño paresa½ d³rupasaªkamanabh±vadassanattha½ t± purisavesa½ g±h±petv± ±vudhahatth± k±rit±. Hatthinik±sat±n²ti ettha hatthiniyo eva hatthinik±. “Pañca hatthiniy± sat±n²”tipi katthaci p±µho, so ayuttova “pañcamattehi bhikkhusateh²”ti-±d²su (p±r±. 1) viya ²disesu pacchimapadassa sam±sasseva dassanato. Kassacidev±ti sannipatite mah±jane yassa kassaci eva, tadaññesampi ±yati½ maggaphal±namupanissayoti ±ha “s± mah±janassa upak±r±ya bhavissat²”ti.
Paµivedes²ti ñ±pesi. Upac±ravacananti voh±ravacanamatta½ teneva adhippetatthassa apariyos±nato Ten±ha “tadeva attano ruciy± karoh²”ti. Imin±yeva hi tadatthapariyos±na½. Maññas²ti pakatiy±va j±n±si. Tadev±ti gaman±gamanameva. Yadi gantuk±mo, gaccha, atha na gantuk±mo, m± gaccha, attano ruciyevettha pam±ºanti vutta½ hoti.
159. P±µi-ekk±yeva sandhivasena paccek±. “Mahañcan”ti pade karaºatthe paccattavacananti ±ha “mahat±”ti. Mahantassa bh±vo mahañca½. Na kevala½ niggah²tantavaseneva p±µho, atha kho ±k±rantavasen±p²ti ±ha “mahacc±tipi p±¼²”ti. Yath± “khattiy±”ti vattabbe “khaty±”ti, eva½ “mahatiy±”ti vattabbe mahaty±. Puna ca-k±ra½ katv± mahacc±ti sandhivasena padasiddhi. Pulliªgavasena vattabbe itthiliªgavasena vipall±so liªgavipariy±yo. Visesanañhi bhiyyo visesyaliªg±dig±haka½. Tiyojanasat±nanti pacceka½ tiyojanasataparimaº¹al±na½. Dvinna½ mah±raµµh±na½ issariyasir²ti aªgamagadharaµµh±nam±dhipaccam±ha. Tadattha½ vivarati “tass±”ti-±din±. Paµimukkaveµhan±n²ti ±bandhasiroveµhan±ni. ¾sattakhagg±n²ti a½se olambanavasena sannaddh±s²ni. Maºidaº¹atomareti maºidaº¹aªkuse.
“Apar±p²”ti-±din± padas± pariv±r± vutt±. Khujjav±manak± vesavasena, kir±tasavara-andhak±dayo j±tivasena t±sa½ paric±rakiniyo dassit±. Viss±sikapuris±ti vassavare sandh±y±ha. Kulabhoga-issariy±divasena mahat² matt± pam±ºametesanti mah±matt±, mah±nubh±v± r±j±macc±. Vijj±dharataruº± viy±ti mant±nubh±vena vijj±mayiddhisampann± vijj±dharakum±rak± viya. Raµµhiyaputt±ti bhojaputt±. Raµµhe paricarant²ti hi luddak± raµµhiy±, tesa½ n±n±vudhaparicayat±ya r±jabhaµabh³t± putt±ti attho, antararaµµhabhojak±na½ v± putt± raµµhiyaputt±, khattiy± bhojar±j±no. “Anuyutt± bhavantu te”ti-±d²su viya hi µ²k±ya½ (d². ni. µ². 1.159) vutto bhojasaddo bhojakav±cakoti daµµhabba½. Uss±petv±ti uddha½ pas±retv±. Jayasaddanti “jayatu mah±r±j±”ti-±dijayapaµibaddha½ sadda½. Dhanupantiparikkhepoti dhanupantipariv±ro. Sabbattha ta½g±hakavasena veditabbo. Hatthighaµ±ti hatthisam³h±. Paharam±n±ti phusam±n±. Aññamaññasaªghaµµan±ti avicchedagamanena aññamaññasambandh±. Seºiyoti gandhikaseº²dussikaseº²-±dayo “anapaloketv± r±j±na½ v± saªgha½ v± gaºa½ v± p³ga½ v± seºi½ v± aññatra kapp± vuµµh±peyy±”ti-±d²su (p±ci. 682) viya. “Aµµh±rasa akkhobhiº² seniyo”ti katthaci likhanti, so anekesupi potthakesu na diµµho. Anekasaªkhy± ca sen± heµµh± gaºit±ti ayuttoyeva. Tad± sabb±vudhato sarova d³rag±m²ti katv± sarapatan±tikkamappam±ºena rañño parisa½ sa½vidahati. Kimatthanti ±ha “sace”ti-±di.
Saya½ bh±yanaµµhena cittutr±so bhaya½ yath± tath± bh±yat²ti katv±. Bh±yitabbe eva vatthusmi½ bhayato upaµµhite “bh±yitabbamidan”ti bh±yitabb±k±rena t²raºato ñ±ºa½ bhaya½ bhayato t²ret²ti katv±. Tenev±ha visuddhimagge (visuddhi. 2.751) “bhayatupaµµh±nañ±ºa½ pana bh±yati, na bh±yat²ti? Na bh±yati. Tañhi ‘at²t± saªkh±r± niruddh±, paccuppann± nirujjhanti, an±gat± nirujjhissant²’ti t²raºamattameva hot²”ti. Bh±yanaµµh±naµµhena ±rammaºa½ bhaya½ bh±yati etasm±ti katv±. Bh±yanahetuµµhena ottappa½ bhaya½ p±pato bh±yati eten±ti katv±. Bhay±nakanti bh±yan±k±ro. Tep²ti d²gh±yuk± dev±pi. Dhammadesananti pañcasu khandhesu pannarasalakkhaºapaµimaº¹ita½ dhammadesana½. Yebhuyyen±ti µhapetv± kh²º±savadeve tadaññesa½ vasena b±hullato. Kh²º±savatt± hi tesa½ cittutr±sabhayampi na uppajjati. K±ma½ s²hopamasuttaµµhakath±ya½ (a. ni. aµµha. 2.4.33) cittutr±sabhayampi tadatthabh±vena vutta½, idha pana pakaraº±nur³pato ñ±ºabhayameva gahita½. Sa½veganti sahottappañ±ºa½. Sant±santi sabbaso ubbijjana½. Bh±yitabbaµµhena bhayameva bh²mabh±vena bheravanti bhayabherava½, bh²tabbavatthu. Ten±ha “±gacchat²”ti, eta½ nara½ ta½ bhayabherava½ ±gacchati n³n±ti attho.
Bh²ru½ pasa½sant²ti p±pato bh±yanato utr±sanato bh²ru½ pasa½santi paº¹it±. Na hi tattha s³ranti tasmi½ p±pakaraºe s³ra½ pagabbhadha½sina½ na hi pasa½santi. Ten±ha “bhay± hi santo na karonti p±pan”ti. Tattha bhay±ti p±putr±sato, ottappahet³ti attho.
Chambhitass±ti thambhitassa, tha-k±rassa cha-k±r±deso. Tadattham±ha “sakalasar²racalanan”ti, bhayavasena sakalak±yapakampananti attho. Uyyodhana½ sampah±ro.
Eketi uttaravih±rav±sino. “R±jagahe”ti-±di tesamadhipp±yavivaraºa½. Ekekasmi½ mah±dv±re dve dve katv± catusaµµhi khuddakadv±r±ni. “Tad±”ti-±din± ak±raºabh±ve hetu½ dasseti.
Id±ni sakav±da½ dassetu½ “aya½ pan±”ti-±di vutta½. “J²vako kir±”ti-±di ±saªkan±k±radassana½. Ass±ti aj±tasatturañño. Ukkaºµhitoti anabhirato. Chatta½ uss±petuk±mo maññeti sambandho Bh±yitv±ti bh±yanahetu. Tass±ti j²vakassa. Sammasaddo sam±nattho, sam±nabh±vo ca vayen±ti ±ha “vayass±bhil±po”ti. Vayena sam±no vayasso yath± “ekar±j± harissavaººo”ti (j±. 1.2.17). Sam±nasaddassa hi s±desamicchanti saddavid³, tena abhil±po ±lapana½ tath±, ru¼h²niddeso esa, “m±ris±”ti ±lapanamiva. Yath± hi m±ris±ti niddukkhat±bhil±po sadukkhepi nerayike vuccati “yad± kho te m±risa saªkun± saªku hadaye sam±gaccheyy±”ti-±d²su, (ma. ni. 1.512) eva½ yo koci sah±yo asam±navayopi “samm±”ti vuccat²ti, tasm± sah±y±bhil±po icceva attho. Kacci na vañces²ti p±¼iy± sambandho. “Na palambhes²”ti vuttepi idha parikappatthova sambhavat²ti vutta½ “na vippalambheyy±s²”ti, na palobheyy±s²ti attho. Kath±ya sall±po, so eva nigghoso tath±.
Vinasseyy±ti cittavigh±tena vihaññeyya. “Na ta½ dev±”ti-±divacana½ sandh±ya “da¼ha½ katv±”ti vutta½. Turitavasenidam±me¹itanti dasseti “taram±nov±”ti imin±. “Abhikkama mah±r±j±”ti vatv± tattha k±raºa½ dassetu½ “ete”ti-±di vuttanti sasambandhamattha½ dassento “mah±r±ja corabala½ n±m±”ti-±dim±ha.