Devat±sannip±tavaººan±

333. Etesanti devat±sannip±t±na½. Id±n²ti imasmi½ k±le. Buddh±nanti aññesa½ buddh±na½ abh±v±. Cittakallat± cittamaddava½.
Ki½ pana bhagavat±va mahante devat±sam±game tesa½ n±magotta½ kathetu½ sakk±ti? ¾ma sakk±ti dassetu½ “buddh± n±ma mahant±”ti-±di vutta½. Tattha diµµhanti r³p±yatanam±ha, sutanti sadd±yatana½, mutanti sampattagg±hi-indriyavisaya½ gandharasaphoµµhabb±yatana½, viññ±tanti vutt±vasesa½ sabba½ ñeyya½, pattanti pariyesitv±, apariyesitv± v± sampatta½, pariyesitanti patta½, appatta½ v± pariyiµµha½. Anuvicarita½ manas±ti kevala½ manas± ±locita½. Katthaci n²l±divasena vibhattar³p±rammaºeti abhidhamme (dha. sa. 615) “n²la½ p²takan”ti-±din± vibhatte yattha katthaci r³p±rammaºe kiñci r³p±rammaºa½ v± na atth²ti yojan±. Bherisadd±divasen±ti etth±pi eseva nayo. Yanti ya½ ±rammaºa½. Etesanti buddh±na½.
Id±ni yath±vuttamattha½ p±¼iy± samatthetu½ “yath±h±”ti-±di vutta½. Tad± j±nanakiriy±ya apariyositabh±vadassanattha½ “j±n±m²”ti vatv± yasm± ya½ kiñci neyya½ n±ma, sabba½ ta½ bhagavat± aññ±ta½ n±ma natthi, tasm± vutta½ “tamaha½ abbhaññ±sin”ti.
Na olokenti payojan±bh±vato. Vipar²t± “na kamm±varaºena samann±gat±”ti-±din± nayena vutt±. “Yassa maªgal± sam³hat±”ti (su. ni. 362) ±rabhitv± “r±ga½ vinayetha m±nusesu dibbesu k±mesu c±”ti-±din± (su. ni. 363) ca r±ganiggahakath±b±hullato samm±paribb±jan²yasutta½ r±gacarit±na½ sapp±ya½, “piyamappiyabh³t± kalaha viv±d± paridevasok± sahamacchar± c±”ti-±din± (su. ni. 869; mah±ni. 98) kalah±dayo yato dosato samuµµhahanti, so ca doso yato piyabh±vato, so ca piyabh±vo yato chandato samuµµhahanti, iti phalato, k±raºaparamparato ca dose ±d²navavibh±vanab±hullato kalahaviv±dasutta½ (su. ni. 869; mah±ni. 98) dosacarit±na½ sapp±ya½–
“Appañhi eta½ na ala½ sam±ya,
duve viv±dassa phal±ni br³mi;
etampi disv± na viv±dayetha,
khem±bhipassa½ aviv±dabh³min”ti. (Su. ni. 902; mah±ni. 131)–

¾din± nayena sammohavidhamanato, paññ±paribr³hanato ca mah±by³hasutta½ mohacarit±na½ sapp±ya½–

“Parassa ce dhamma½ an±nuj±na½,
b±lo, mago hoti nih²napañño;
sabbeva b±l± sunih²napaññ±,
sabbevime diµµhiparibbas±n±”ti. (Su. ni. 886; mah±ni. 115)–

¾din± nayena sandiµµhipar±m±sit±panayanamukhena savisayesu diµµhiggahaºesu visaµavitakkavicchindanavasena pavattatt± c³¼aby³hasutta½ vitakkacarit±na½ sapp±ya½–

“M³la½ papañcasaªkh±ya (iti bhagav±),
mant± asm²ti sabba½ uparundhe;
y± k±ci taºh± ajjhatta½,
t±sa½ vinay± sad± sato sikkhe”ti. (Su. ni. 922; mah±ni. 151)–

Papañcasaªkh±ya m³la½ avijj±dikilesaj±ta½ asm²ti pavattam±nañc±ti sabba½ mant± paññ±ya uparundheyya. Y± k±ci ajjhatta½ r³pataºh±dibhed± taºh± uppajjeyya, t±sa½ vinay± v³pasam±ya sad± sato upaµµhitassati hutv± sikkheyy±ti evam±di upadesassa saddhova bh±jana½. Tassa hi so atth±vahoti tuvaµµakasutta½ saddh±carit±na½ sapp±ya½–

“V²tataºho pur± bhed± (iti bhagav±),
pubbamantamanissito;
vemajjhe nupasaªkheyyo,
tassa natthi purakkhatan”ti. (Su. ni. 855; mah±ni. 84)–
Yo sar²rabhedato pubbeva pah²nataºho, tato eva at²taddhasaññita½ purimakoµµh±sa½ taºh±nissayena anissito, vemajjhe paccuppannepi addhani “ratto”ti-±din± upasaªkh±tabbo, tassa arahato taºh±diµµhipurakkh±r±na½ abh±v± an±gate addhani kiñci purakkhata½ natth²ti ±din± eva½ gambh²rakath±b±hullato p³r±bhedasutta½ (su. ni. 855; mah±ni. 84) buddhicarit±na½ sapp±yanti katv± vutta½ “atha nesa½ sapp±ya½ …pe… vavatthapetv±”ti. Manas±k±s²ti eva½ cariy±ya vasena manasi katv± puna ta½ sadisa½ attano desan±nikkhepayogyat±vasena manasi ak±si. Attajjh±sayena nu kho j±neyy±ti parajjh±say±di½ anapekkhitv± mayha½yeva ajjh±sayena ±raddha desana½ j±neyya nu kho. Parajjh±sayen±ti sannipatit±ya paris±ya kassaci ajjh±sayena. Aµµhuppattiken±ti idha samuµµhita-aµµhuppattiy±. Pucch±vasen±ti kassaci pucchantassa pucch±vasena. ¾raddhadesana½ j±neyy±ti. “Sace paccekabuddho bhaveyy±”ti ida½ imesa½ sutt±na½ desan±ya pucch± paccekabuddh±na½ bh±riy±, avisay± c±ti dassanattha½ vutta½. Ten±ha “sopi na sakkuºeyy±”ti.
Ettha ca yasm± na anumatipucch±, kathetukamyat±pucch± v± yutt±, atha kho diµµhasa½sandanapucch±sadis² v± vimaticchedanapucch±sadis² v± pucch± yutt±, t±va puggalajjh±sayavasena pavattit± n±ma honti, na yath±dhammavasena, tattha yadi bhagav± tath± sayameva pucchitv± sayameva vissajjeyya, suºant²na½ devat±na½ sammoho bhaveyya “ki½ n±meta½ bhagav± paµhama½ evam±ha, punapi evam±h±”ti, andhak±ra½ paviµµh± viya honti, tasm± vutta½ “eva½ pet± devat± na sakkhissanti paµivijjhitun”ti. Yath±dhammadesan±ya½ pana kathetukamyat±vasena pucchanena sammoho hot²ti. S³riyo uggatoti ±ha devasaªgho ±sannatarabh±vena obh±sassa vipula-u¼±rabh±vato. Ekiss± lokadh±tuy±ti sutte (d². ni. 3.161; ma. ni. 3.129; a. ni. 1.277; vibha. 809; netti. 57; mi. pa. 5.1.1) ±gatanayena sabbattheva pana apubba½ acarima½ dve buddh± na honteva. Tenev±ha– “anant±su…pe… addas±”ti.
G±th±ya½ pucch±m²ti nimmitabuddho bhagavanta½ pucchitu½ ok±sa½ k±r±pesi. Muninti buddhamuni½ Pah³tapaññanti mah±pañña½. Tiººanti caturoghatiººa½. P±raªgatanti nibb±nappatta½, sabbassa v± ñeyyassa p±ra½ pariyanta½ gata½. Parinibbuta½ sa-up±disesanibb±navasena. Ýhitattanti avaµµhitacitta½ lokadhammehi akampaneyyat±ya. Nikkhamma ghar± panujja k±meti vatthuk±me pan³ditv± ghar±v±s± nikkhamma. Katha½ bhikkhu samm± so loke paribbajeyy±ti so bhikkhu katha½ samm± paribbajeyya gaccheyya vihareyya, anupalitto hutv± loka½ atikkameyy±ti attho.
334. Siloka½ anukass±m²ti ettha siloko n±ma p±dasamudayo, is²hi vuccam±n± g±th±tipi vuccati. P±dova niyatavaºº±nupubbik±na½ pad±na½ sam³ho, ta½ siloka½ anukass±mi pavattayiss±m²ti atthoti ±ha “akkhara…pe… pavattayiss±m²”ti. Yatth±ti adhikaraºe bhumma½. ¾me¹italopen±ya½ niddesoti ±ha “yesu yesu µh±nes³”ti. Bhumm±ti bh³mipaµibaddhaniv±s±. Ta½ ta½ nissit± ta½ ta½ µh±na½ nissitavanto niss±ya vasam±n±, tehi saddhi½ siloka½ anukass±m²ti adhipp±yo. “Ye sit± girigabbharan”ti imin± tesa½ vivekav±sa½ dasseti, “pahitatt± sam±hit±”ti imin± bh±van±bhiyoga½.
Bahujan± pañcasatasaªkhyatt±. Paµipakkh±bhibhavanato, tejussadat±ya ca s²h± viya pavivittat±ya nil²n±. Ekattanti ek²bh±va½. Od±tacitt± hutv± suddh±ti arahattamagg±dhigamena pariyod±tacitt± hutv± suddh±, na kevala½ sar²rasuddhiy±va. Vippasann±ti ariyamaggappas±dena visesato pasann±. Cittassa ±vilabh±vakar±na½ kiles±na½ abh±vena an±vil±.
Bhikkh³ j±nitv±ti bhinnakilese bhikkh³ “ime dibbacakkhun± ete devak±ye passant²ti j±nitv±. Savanante j±tatt±ti dhammassavanapariyos±ne ariyaj±tiy± j±tatt±. Ida½ sabbanti ida½ “bhiyyo pañcasate”ti-±dika½ sabba½.
Tadatth±ya v²riya½ kari½s³ti dibbacakkhuñ±º±bhin²h±ravasena v²riya½ uss±ha½ aka½su. Ten±ha “na ta½ teh²”ti-±di. Sattarinti ta-k±rassa ra-k±r±desa½ katv± vutta½, sattatinti attho. “Sahassan”ti pana anuvattati, sattatiyogena bahuvacana½. Ten±ha “eke sahassa½. Eke sattatisahass±n²”ti.
Anantanti antarahita½, ta½ pana ativiya mahanta½ n±ma hot²ti ±ha “vipulan”ti.
Avekkhitv±ti ñ±ºacakkhun± visu½ visu½ avekkhitv± “vavatthitv±n±”tipi paµhanti, so evattho. Ta½ avekkhana½ nicchayakaraºa½ hot²ti ±ha “vavatthapetv±”ti. Pubbe vuttag±th±su tatiyag±th±ya pacchimaddha½, catutthag±th±ya purimaddhañca sandh±y±ha “pubbe vuttag±thamev±”ti.
Vij±nanampi dassana½ ev±ti ±ha “passatha oloketh±”ti. V±c±yatapavattitabh±vato “anupaµip±µiy±va kittayiss±m²”ti vadati.
335. Satta sahass±ni saªkh±y±ti satta sahass±. Yakkh±yev±ti yakkhaj±tik± eva. ¾nubh±vasampann±ti mahesakkh±. Iddhimantoti v± mah±nubh±v±. Jutimantoti mahappabh±. Vaººavantoti atikkantavaºº±. Yasassinoti mah±pariv±r± ceva patthaµakittisadd± ca. Samiti-saddo sam²patthoti adhipp±yen±ha “bhikkh³na½ santikan”ti.
Hemavatapabbateti himavato sam²pe µhitapabbate.
Ete sabbep²ti ete sattasahass± k±pilavatthav±, chasahass± hemavat±, tisahass± s±t±gir±ti yath±vutt± sabbepi so¼asasahass±.
R±jagahanagareti r±jagahanagarassa sam²pe. Tanti kumbh²ra½.
336. K±ma½ p±c²nadisa½ pas±sati, tath±pi cat³supi dis±su sapariv±rad²pesu cat³supi mah±d²pesu gandhabb±na½ jeµµhako, katha½? Sabbe te tassa vase vattanti. Kumbhaº¹±na½ adhipat²ti-±d²supi eseva nayo.
Tass±pi viru¼hassa. T±dis±yev±ti dhataraµµhassa puttasadis± eva puthutthato, n±mato, balato, iddhi-±divisesato ca.
Sabbasaªg±hikavasen±ti dasasahassilokadh±tuy± pacceka½ catt±ro catt±ro mah±r±j±noti tesa½ sabbesa½ saªgaºhanavasena. Ten±ha “ayañcetth±”ti-±di.
Caturo dis±ti cat³su dis±su. Caturo dis± jalam±n± samujjalant± obh±sent±. Yadi eva½ mahatiy± paris±ya ±gat±na½ katha½ k±pilavatthave vane µhit±ti ±ha “te pan±”ti-±di.
337. Tesa½ mah±r±j±na½ d±s±ti yojan±. M±y±ya yutt±, tasm± m±y±vino. Vañcana½ etesu atthi, vañcane v± niyutt±ti vañcanik±. Ker±µiyas±µheyyen±ti nih²nasaµhena kammena. M±y± etesa½ atth²ti m±y±, te ca paresa½ vañcanattha½ yena m±y±karaºena “m±y±”ti vutt±, ta½ dassento “m±y±k±rak±”ti ±ha.
Ettak± d±s±ti ettak± kuµeº¹u-±dik± nighaº¹upariyos±n± aµµhamah±r±j±na½ d±s±.
Devar±j±noti dev± hutv± ta½ta½devak±yassa r±j±no. Citto ca seno ca cittaseno c±ti tayo ete devaputt± p±¼iya½ ekasesanayena vutt±ti ±ha “citto c±”ti-±di.
Bhikkhusaªgho samito sannipatito etth±ti bhikkhusaªghasamiti, ima½ vana½.
338. N±gasadahav±sik±ti n±gasadahaniv±sino. Tattheko kira n±gar±j±, cirak±la½ vasato tassa paris± mahat² parampar±gat± atthi, ta½ sandh±y±ha “tacchakan±gaparis±y±”ti.
Yamunav±sinoti yamun±ya½ vasanakan±g±. N±gavoh±ren±ti hatthin±gavoh±rena.
Vuttappak±reti kambalassatare µhapetv± itare vuttappak±ran±g±. Lobh±bhibh³t±ti ±h±ralobhena abhibh³t±. Dibb±nubh±vat±ti dibb±nubh±vato, dibb±nubh±vahetu v± dibb±. “Citrasupaºº±”ti n±ma½ vicitrasundarapattavantat±ya.
Upavhayant±ti upecca kathent±. K±kol³ka-ahinakul±dayo viya aññamañña½ j±tisamud±gataver±pi sam±n± mitt± viya…pe… haµµhatuµµhacitt± aññamaññasminti adhipp±yo. Buddha½yeva te saraºa½ gat± “buddh±nubh±veneva maya½ aññamaññasmi½ metti½ paµilabhimh±”ti.
339. Bh±taroti methunabh±taro. Ten±ha “suj±ya asurakaññ±ya k±raº±”ti.
Tes³ti asuresu. K±lakañc±ti eva½ n±m±. Mah±bhism±ti bhi½sanakamah±sar²r±. Abhabb±ti sammattaniy±ma½ okkamitu½ na bhabb± acchandikatt± t±disassa chandasseva abh±vato.
Balino mah±-asurassa abbhat²tatt± tassa putte eva kittento bhagav± “satañca baliputt±nan”ti ±dim±ha. So kira sukhuma½ attabh±va½ m±petv± upagacchi.
340. Kamma½ katv±ti parikamma½ katv±. Nibbatt±ti upac±rajjh±nena nibbatt±. Appan±jh±nena pana nibbatt± brahm±no honti, te parato vakkhati “subrahm±”ti-±din± (d². ni. 2.341), ayañca k±m±vacaradevat± vuccati. Tenev±ha– “mett±karuº±k±yik±ti mett±jh±ne ca karuº±jh±ne ca parikamma½ katv± nibbattadev±”ti. Mett±jh±ne karuº±jh±neti mett±jh±nanimitta½ karuº±jh±nanimitta½, tadatthanti attho.
Te ±podev±dayo yath±saka½ vaggavasena µhitatt± dasadh± µhit±. Y±va karuº±k±yik± dasa devak±y±. N±nattavaºº±ti n±n±sabh±vavaººavanto.
Veº¹udevat±ti veº¹u n±ma devat±, eva½ sahali devat±. Asamadevat±, yamakadevat±ti “dve ayaniyo”ti vadanti, tappamukh± dve devanik±y±ti. Candass³panis± dev± candassa upanissayato vattam±n± tassa purato ca pacchato ca passato ca dh±vanakadev±. Ten±ha “candanissitak± dev±”ti. S³riyass³panis±, nakkhattanissit±ti etth±pi eseva nayo. Kevala½ v±tav±yanahetavo devat± v±taval±hak±. Tath± kevala½ abbhapaµalasañcaraºahetavo abbhaval±hak±. Uºhappavattihetavo uºhaval±hak±. Vassaval±hak± pana pajjunnasadis±ti. Te idha na vutt±. Vasudevat± n±ma eko devanik±yo, tesa½ pubbaªgamatt± v±savo, sakko.
Daseteti ete veº¹udevat±dayo v±savapariyos±n± dasa devak±y±.
Im±n²ti “jalamagg²”ti ca “sikh±riv±”ti ca im±ni tesa½ n±m±ni. Keci pana ma-k±ro padasandhikaro “jal±”ti ca “agg²”ti ca “sikh±riv±”ti ca im±ni tesa½ n±m±n²ti vadanti. Eteti tesu eva “ariµµhak±, roj±”ti ca vuttadevesu ekacce,um±pupphanibh±sino vaººato um±pupphasadis±ti evamattho gahetabbo, aññath± ek±dasa devak±y± siyu½.
Daseteti ete dasa sahabh³dev±dayo v±savanesipariyos±n± dasa devak±y±. Teneva nik±yabhedavasena dasadh±va ±gat±.
“Sam±n±”ti-±di tesa½ dev±na½ nik±yasamud±yagata½ n±ma½. Eva½ ses±nampi.
Daseteti ete sam±n±dik± mah±p±ragapariyos±n± dasa devak±y±. Teneva nik±yabhedena dasadh± ±gat±.
Sukk±dayo tayo devak±y±. P±mokkhadev±ti pamukh± padh±nabh³t± dev±.
Dis±ti dis±su. Devoti megho. Daseteti ete sukk±dayo pajjunnapariyos±n± dasa devak±y±, te devanik±yabhedena dasadh± ±gat±.
Daseteti ete khemiy±dayo paranimmitapariyos±n± dasa devak±y±, te devanik±yabhedena dasadh±va ±gat±. Tattha “khemiy±, kaµµhak±dayo ca pañc±pi sadevak±y± t±vati½sak±yik±”ti vadanti. N±manvayen±ti n±m±nugamena “±podevat±”ti-±din±masabh±gena. Tenev±ha “n±mabh±gena n±makoµµh±sen±”ti. Sabb± devat±ti dasasahassilokadh±t³su sabb±pi devat±. Niddisati ta½ta½n±masabh±gena ekajjha½ katv±.
Pavutth±ti pav±sa½ gat± viya apet±ti ±ha “vigat±”ti. Pavutth± v± pak±rato vutth± vusit±, tena j±ti vusitabb± ass±ti pavuµµhaj±ti. K±¼akabh±v± sa½kilesadhamm±, sabbaso tadabh±vato k±¼akabh±v±t²ta½ dasabala½. Lañcan±bh±vena v± asit±tigo k±¼akabh±v±t²t±ya siriy± cando, t±disa½ canda½ viya siriy± virocam±na½.
341. Eko brahm±ti sag±thakavagge (sa½. ni. 1.98) ±gato subrahmadevaputto. Brahmaloke nibbattitv± heµµhimesu patiµµhit± ariyabrahm±no, na suddh±v±sabrahm±no. Tissamah±brahm± puthujjano, yo aparabh±ge manussesu nibbattitv± moggaliputtatissatthero j±to.
Sahassa½ brahmalok±nanti brahmaloko etesanti brahmalok±, brahm±no, tesa½ brahmalok±na½ sahassa½ sattalokapariy±yo c±ya½ lokasaddoti ±ha “mah±brahm±na½ sahassa½ ±gatan”ti. Anantarag±th±ya½ “±gat±”ti vuttapadameva atthavasena vadati. Yatth±ti yasmi½ brahmasahasse. Aññe brahmeti tadaññe brahm±no. Abhibhavitv± tiµµhati vaººena, yasas± ±yun± ca.
Issar±ti teneva vasapavattanena sesabrahm±na½ adhipatino.
342. K±¼akadhammasamann±gato k±¼akassa p±pimassa m±rassa b±labh±va½ passatha, yo attano avisaye niratthaka½ parakkamitu½ v±yamati.
V²tar±gabh±v±vahassa dhammassavanassa antar±yakaraºena av²tar±g± r±gena baddh± eva n±ma hont²ti vutta½ “r±gena baddha½ hot³”ti.
Bhay±naka½ sarañca katv±ti bherava½ mahanta½ sadda½ samuµµhapetv±.
Id±ni ta½ sadda½ upam±ya dassento “yath±”ti ±dim±ha. Kañc²ti tasmi½ sam±game kañci devata½, m±nusaka½ v± attano vase vattetu½ asakkonto asaya½vase sayañca na attano vase µhito. Ten±ha “asaya½vas²”ti-±di.
343. “V²tar±geh²”ti desan±s²sameta½. Sabb±yapi hi tattha sam±gataparis±ya m±rasen± apakkant±va. Nesa½ lomampi iñjayu½ tesa½ lomamattampi na c±lesu½, kuto antar±yakaraºa½. Iti yattak± tattha visesa½ adhigacchi½su, tesa½ sabbesampi antar±y±karaºavasena attho vibh±vetabbo, v²tar±gaggahaºena v± sar±gav²tar±gavibh±vino ca tattha saªgahit±ti veditabba½. M±ro ima½ g±tha½ abh±si acchariyabbhutacittaj±to. Kathañhi n±ma t±va ghoratara½ mahati½ vibhi½saka½ mayi karontepi sabbe pime nibbik±r± sam±hit± eva. Kasm±? Vijit±vino ime uttamapuris±ti. Ten±ha “sabbe”ti-±di. Y±diso ariy±na½ dhammanissito pamodo, na kad±ci t±diso anariy±na½ hot²ti “s±sane bh³tehi ariyehi” icceta½ vutta½. Vi-saddena vin± kevalopi suta-saddo vikhy±tatthavacano hoti “sutadhammass±”ti-±d²su (mah±va. 5; ud±. 11) viy±ti ±ha “jane vissut±”ti.
D³reti d³re padese. Daharassa antar±ya½ pariharant² “na sakk± bhante sakala½ k±ya½ dassetun”ti avoc±ti.

Mah±samayasuttavaººan±ya l²natthappak±san±.