Sar²radh±tuvibhajanavaººan±
236. Assosi kho r±j±ti katha½ assosi? Paµhamameva kirassa amacc± sutv± cintayi½su– “satth± n±ma parinibbuto, na so sakk± puna ±haritu½. Pothujjanikasaddh±ya pana amh±ka½ raññ± sadiso natthi, sace esa imin±va niy±mena suºissati, hadayamassa phalissati. R±j± kho pana amhehi anurakkhitabbo”ti te tisso suvaººadoºiyo ±haritv± catumadhurassa p³retv± rañño santika½ gantv± etadavocu½– “deva amhehi supinako diµµho, tassa paµigh±tattha½ tumhehi duk³ladupaµµa½ niv±setv± yath± n±s±puµamatta½ paññ±yati, eva½ catumadhuradoºiy± nipajjitu½ vaµµat²”ti. R±j± atthacar±na½ amacc±na½ vacana½ sutv± “eva½ hotu t±t±”ti sampaµicchitv± tath± ak±si. Atheko amacco alaªk±ra½ omuñcitv± kese pakiriya y±ya dis±ya satth± parinibbuto, tadabhimukho hutv± añjali½ paggayha r±j±na½ ±ha– “deva, maraºato muccanakasatto n±ma natthi, amh±ka½ ±yuva¹¹hano cetiyaµµh±na½ puññakkhetta½ abhisekasiñcako so bhagav± satth± kusin±r±ya parinibbuto”ti. R±j± sutv±va visaññ²j±to catumadhuradoºiya½ usuma½ muñci. Atha na½ ukkhipitv± dutiy±ya doºiy± nipajj±pesu½. So puna sañña½ labhitv±– “t±t±, ki½ vadeth±”ti pucchi. “Satth±, mah±r±ja, parinibbuto”ti. R±j± punapi visaññ²j±to catumadhuradoºiy± usuma½ muñci. Atha na½ tatopi ukkhipitv± tatiy±ya doºiy± nipajj±pesu½. So puna sañña½ labhitv± “t±t±, ki½ vadeth±”ti pucchi. “Satth±, mah±r±ja, parinibbuto”ti. R±j± punapi visaññ²j±to, atha na½ ukkhipitv± nah±petv± matthake ghaµehi udaka½ ±siñci½su. R±j± sañña½ labhitv± ±san± vuµµh±ya gandhaparibh±vite maºivaººe kese vikiritv± suvaººaphalakavaºº±ya piµµhiya½ pakiritv± p±ºin± ura½ paharitv± pav±¼aªkuravaºº±hi suvaµµitaªgul²hi suvaººabimbisakavaººa½ ura½ sibbanto viya gahetv± paridevam±no ummattakavesena antarav²thi½ otiººo, so alaªkatan±µakaparivuto nagarato nikkhamma j²vakambavana½ gantv± yasmi½ µh±ne nisinnena bhagavat± dhammo desito ta½ oloketv± “bhagav± sabbaññu, nanu imasmi½ µh±ne nis²ditv± dhamma½ desayittha, sokasalla½ me vinodayittha, tumhe mayha½ sokasalla½ n²harittha, aha½ tumh±ka½ saraºa½ gato, id±ni pana me paµivacanampi na detha, bhagav±”ti punappuna½ paridevitv± “nanu bhagav± aha½ aññad± evar³pe k±le ‘tumhe mah±bhikkhusaªghapariv±r± jambud²patale c±rika½ carath±’ti suºomi, id±ni pan±ha½ tumh±ka½ ananur³pa½ ayutta½ pavatti½ suºom²”ti evam±d²ni ca vatv± saµµhimatt±hi g±th±hi bhagavato guºa½ anussaritv± cintesi– “mama parideviteneva na sijjhati, dasabalassa dh±tuyo ±har±pess±m²”ti eva½ assosi. Sutv± ca imiss± visaññibh±v±dipavattiy± avas±ne d³ta½ p±hesi. Ta½ sandh±ya atha kho r±j±ti-±di vutta½. Tattha d³ta½ p±hes²ti d³tañca paººañca pesesi. Pesetv± ca pana– “sace dassanti, sundara½. No ce dassanti, ±haraºup±yena ±hariss±m²”ti caturaªgini½ sena½ sannayhitv± sayampi nikkhantoyeva. Yath± ca aj±tasattu, eva½ licchav²-±dayopi d³ta½ pesetv± sayampi caturaªginiy± sen±ya nikkhami½suyeva. Tattha p±veyyak± sabbehi ±sannatar± kusin±rato tig±vutantare nagare vasanti, bhagav±pi p±va½ pavisitv±va kusin±ra½ gato. Atha kasm± paµhamatara½ na ±gat±ti ce? Mah±pariv±r± panete r±j±no mah±pariv±ra½ karont±va pacchato j±t±. Te saªghe gaºe etadavocunti sabbepi te sattanagarav±sino ±gantv±– “amh±ka½ dh±tuyo v± dentu, yuddha½ v±”ti kusin±r±nagara½ pariv±retv± µhite– “eta½ bhagav± amh±ka½ g±makkhette”ti paµivacana½ avocu½. Te kira evam±ha½su– “na maya½ satthu s±sana½ pahiºimha, n±pi gantv± ±nayimha. Satth± pana sayameva ±gantv± s±sana½ pesetv± amhe pakkos±pesi. Tumhepi kho pana ya½ tumh±ka½ g±makkhette ratana½ uppajjati, na ta½ amh±ka½ detha. Sadevake ca loke buddharatanasama½ ratana½ n±ma natthi, evar³pa½ uttamaratana½ labhitv± maya½ na dass±ma. Na kho pana tumhehiyeva m±tuthanato kh²ra½ p²ta½, amhehipi m±tuthanato kh²ra½ p²ta½. Na tumheyeva puris±, amhepi puris± hot³”ti aññamañña½ aha½k±ra½ katv± s±sanapaµis±sana½ pesenti, aññamañña½ m±nagajjita½ gajjanti. Yuddhe pana sati kosin±rak±na½yeva jayo abhavissa. Kasm±? Yasm± dh±tup±sanattha½ ±gat± devat± nesa½ pakkh± ahesu½. P±¼iya½ pana– “bhagav± amh±ka½ g±makkhette parinibbuto, na maya½ dass±ma bhagavato sar²r±na½ bh±gan”ti ettakameva ±gata½. 237. Eva½ vutte doºo br±hmaºoti doºabr±hmaºo ima½ tesa½ viv±da½ sutv±– “ete r±j±no bhagavato parinibbutaµµh±ne viv±da½ karonti, na kho paneta½ patir³pa½, ala½ imin± kalahena, v³pasamess±mi nan”ti so gantv± te saªghe gaºe etadavoca. Kimavoca? Unnatappadese µhatv± dvibh±ºav±raparim±ºa½ doºagajjita½ n±ma avoca. Tattha paµhamabh±ºav±re t±va ekapadampi te na j±ni½su. Dutiyabh±ºav±rapariyos±ne– “±cariyassa viya bho saddo, ±cariyassa viya bho saddo”ti sabbe nirav± ahesu½. Jambud²patale kira kulaghare j±t± yebhuyyena tassa na antev±siko n±ma natthi. Atha so te attano vacana½ sutv± nirave tuºh²bh³te viditv± puna etadavoca– “suºantu bhonto”ti eta½ g±th±dvaya½ avoca. Tattha amh±ka½ buddhoti amh±ka½ buddho. Ahu khantiv±doti buddhabh³mi½ appatv±pi p±ramiyo p³rento khantiv±dit±pasak±le dhammap±lakum±rak±le chaddantahatthik±le bh³ridattan±gar±jak±le campeyyan±gar±jak±le saªkhap±lan±gar±jak±le mah±kapik±le aññesu ca bah³su j±takesu paresu kopa½ akatv± khantimeva ak±si. Khantimeva vaººayi. Kimaªga½ pana etarahi iµµh±niµµhesu t±dilakkhaºa½ patto, sabbath±pi amh±ka½ buddho khantiv±do ahosi, tassa eva½vidhassa. Na hi s±dhu ya½ uttamapuggalassa, sar²rabh±ge siy± sampah±roti na hi s±dhuyanti na hi s±dhu aya½. Sar²rabh±geti sar²ravibh±ganimitta½, dh±tukoµµh±sahet³ti attho. Siy± sampah±roti ±vudhasampah±ro s±dhu na siy±ti vutta½ hoti. Sabbeva bhonto sahit±ti sabbeva bhonto sahit± hotha, m± bhijjatha. Samagg±ti k±yena ca v±c±ya ca ekasannip±t± ekavacan± samagg± hotha. Sammodam±n±ti citten±pi aññamañña½ sammodam±n± hotha. Karomaµµhabh±geti bhagavato sar²r±ni aµµha bh±ge karoma Cakkhumatoti pañcahi cakkh³hi cakkhumato buddhassa. Na kevala½ tumheyeva, bahujanopi pasanno, tesu ekopi laddhu½ ayutto n±ma natth²ti bahu½ k±raºa½ vatv± saññ±pesi. 238. Tesa½ saªgh±na½ gaº±na½ paµissutv±ti tesa½ tesa½ tato tato sam±gatasaªgh±na½ sam±gatagaº±na½ paµissuºitv±. Bhagavato sar²r±ni aµµhadh± sama½ suvibhatta½ vibhajitv±ti ettha ayamanukkamo– doºo kira tesa½ paµissuºitv± suvaººadoºi½ vivar±pesi. R±j±no ±gantv± doºiya½yeva µhit± suvaººavaºº± dh±tuyo disv±– “bhagav± sabbaññu pubbe maya½ tumh±ka½ dvatti½samah±purisalakkhaºapaµimaº¹ita½ chabbaººabuddharasmikhacita½ as²ti-anubyañjanasamujjalitasobha½ suvaººavaººa½ sar²ra½ addas±ma, id±ni pana suvaººavaºº±va dh±tuyo avasiµµh± j±t±, na yuttamida½ bhagav± tumh±kan”ti paridevi½su. Br±hmaºopi tasmi½ samaye tesa½ pamattabh±va½ ñatv± dakkhiºad±µha½ gahetv± veµhantare µhapesi, atha pacch± aµµhadh± sama½ suvibhatta½ vibhaji, sabb±pi dh±tuyo p±katikan±¼iy± so¼asa n±¼iyo ahesu½, ekekanagarav±sino dve dve n±¼iyo labhi½su. Br±hmaºassa pana dh±tuyo vibhajantasseva sakko dev±namindo– “kena nu kho sadevakassa lokassa kaªkhacchedanatth±ya catusaccakath±ya paccayabh³t± bhagavato dakkhiºad±µh± gahit±”ti olokento “br±hmaºena gahit±”ti disv±– “br±hmaºopi d±µh±ya anucchavika½ sakk±ra½ k±tu½ na sakkhissati, gaºh±mi nan”ti veµhantarato gahetv± suvaººacaªkoµake µhapetv± devaloka½ netv± c³¼±maºicetiye patiµµhapesi. Br±hmaºopi dh±tuyo vibhajitv± d±µha½ apassanto corik±ya gahitatt±– “kena me d±µh± gahit±”ti pucchitumpi n±sakkhi. “Nanu tay±va dh±tuyo bh±jit±, ki½ tva½ paµhama½yeva attano dh±tuy± atthibh±va½ na aññ±s²”ti attani dos±ropana½ sampassanto– “mayhampi koµµh±sa½ deth±”ti vattumpi n±sakkhi. Tato– “ayampi suvaººatumbo dh±tugatikova, yena tath±gatassa dh±tuyo mit±, imass±ha½ th³pa½ kariss±m²”ti cintetv± ima½ me bhonto tumba½ dadant³ti ±ha. Pippalivaniy± moriy±pi aj±tasattu-±dayo viya d³ta½ pesetv± yuddhasajj±va nikkhami½su.