Nimittobh±sakath±vaººan±

166. Ves±li½ piº¹±ya p±vis²ti kad± p±visi? Ukkacelato nikkhamitv± ves±li½ gatak±le. Bhagav± kira vuµµhavasso ve¼uvag±mak± nikkhamitv± s±vatthi½ gamiss±m²ti ±gatamaggeneva paµinivattanto anupubbena s±vatthi½ patv± jetavana½ p±visi. Dhammasen±pati bhagavato vatta½ dassetv± div±µµh±na½ gato. So tattha antev±sikesu vatta½ dassetv± paµikkantesu div±µµh±na½ sammajjitv± cammakkhaº¹a½ paññapetv± p±de pakkh±letv± pallaªka½ ±bhujitv± phalasam±patti½ p±visi. Athassa yath±paricchedena tato vuµµhitassa aya½ parivitakko udap±di– “buddh± nu kho paµhama½ parinibb±yanti, agas±vak± nu kho”ti? Tato– “aggas±vak± paµhaman”ti ñatv± attano ±yusaªkh±ra½ olokesi. So– “satt±hameva me ±yusaªkh±ro pavattat²”ti ñatv±– “kattha parinibb±yiss±m²”ti cintesi. Tato– “r±hulo t±vati½sesu parinibbuto, aññ±sikoº¹aññatthero chaddantadahe, aha½ kattha parinibb±yiss±m²”ti puna cintento m±tara½ ±rabbha sati½ upp±desi– “mayha½ m±t± sattanna½ arahant±na½ m±t± hutv±pi buddhadhammasaªghesu appasann±, atthi nu kho tass± upanissayo, natthi nu kho”ti ±vajjetv± sot±pattimaggassa upanissaya½ disv±– “kassa desan±ya abhisamayo bhavissat²”ti olokento– “mameva dhammadesan±ya bhavissati, na aññassa. Sace kho pan±ha½ appossukko bhaveyya½, bhavissanti me vatt±ro– ‘s±riputtatthero avasesajan±nampi avassayo hoti. Tath± hissa samacittasuttadesan±divase (a. ni. 1.37) koµisatasahassadevat± arahatta½ patt± Tayo magge paµividdhadevat±na½ gaºan± natthi. Aññesu ca µh±nesu anek± abhisamay± dissanti. Thereva citta½ pas±detv± sagge nibbatt±neva as²tikulasahass±ni. So d±ni sakam±tumicch±dassanamattampi haritu½ n±sakkh²’ti. Tasm± m±tara½ micch±dassan± mocetv± j±tovarakeyeva parinibb±yiss±m²”ti sanniµµh±na½ katv±– “ajjeva bhagavanta½ anuj±n±petv± nikkhamiss±m²”ti cundatthera½ ±mantesi. “¾vuso, cunda, amh±ka½ pañcasat±ya bhikkhuparis±ya sañña½ dehi– ‘gaºhath±vuso pattac²var±ni, dhammasen±pati n±¼akag±ma½ gantuk±mo’ti”. Thero tath± ak±si. Bhikkh³ sen±sana½ sa½s±metv± pattac²varam±d±ya therassa santika½ ±gama½su. Thero sen±sana½ sa½s±metv± div±µµh±na½ sammajjitv± div±µµh±nadv±re µhatv± div±µµh±na½ olokento– “ida½ d±ni pacchimadassana½, puna ±gamana½ natth²”ti pañcasatabhikkhuparivuto bhagavanta½ upasaªkamitv± vanditv± etadavoca–
“Chinno d±ni bhaviss±mi, lokan±tha mah±muni;
gaman±gamana½ natthi, pacchim± vandan± aya½.
J²vita½ appaka½ mayha½, ito satt±hamaccaye;
nikkhipeyy±maha½ deha½, bh±ravoropana½ yath±.
Anuj±n±tu me bhante, bhagav±, anuj±n±tu sugato;
parinibb±nak±lo me, ossaµµho ±yusaªkh±ro”ti.
Buddh± pana yasm± “parinibb±h²”ti vutte maraºasa½vaººana½ sa½vaººenti n±ma, “m± parinibb±h²”ti vutte vaµµassa guºa½ kathent²ti micch±diµµhik± dosa½ ±ropessanti, tasm± tadubhayampi na vadanti. Tena na½ bhagav± ±ha– “kattha parinibb±yissasi s±riputt±”ti? “Atthi, bhante, magadhesu n±¼akag±me j±tovarako, tatth±ha½ parinibb±yiss±m²”ti vutte “yassa d±ni tva½, s±riputta, k±la½ maññasi, id±ni pana te jeµµhakaniµµhabh±tik±na½ t±disassa bhikkhuno dassana½ dullabha½ bhavissat²ti desehi tesa½ dhamman”ti ±ha.
Thero– “satth± mayha½ iddhivikubbanapubbaªgama½ dhammadesana½ pacc±s²sat²”ti ñatv± bhagavanta½ vanditv± t±lappam±ºa½ abbhuggantv± puna oruyha bhagavanta½ vanditv± sattat±lappam±ºe antalikkhe µhito iddhivikubbana½ dassetv± dhamma½ desesi. Sakalanagara½ sannipati. Thero oruyha bhagavanta½ vanditv± “gamanak±lo me, bhante”ti ±ha. Bhagav± “dhammasen±pati½ paµip±dess±m²”ti dhamm±san± uµµh±ya gandhakuµi-abhimukho gantv± maºiphalake aµµh±si. Thero tikkhattu½ padakkhiºa½ katv± cat³su µh±nesu vanditv±– “bhagav± ito kappasatasahass±dhikassa asaªkhyeyyassa upari anomadassisamm±sambuddhassa p±dam³le nipatitv± tumh±ka½ dassana½ patthesi½. S± me patthan± samiddh±, diµµh± tumhe, ta½ paµhamadassana½, ida½ pacchimadassana½. Puna tumh±ka½ dassana½ natth²”ti– vatv± dasanakhasamodh±nasamujjala½ añjali½ paggayha y±va dassanavisayo, t±va abhimukhova paµikkamitv± “ito paµµh±ya cutipaµisandhivasena kismiñci µh±ne gaman±gamana½ n±ma natth²”ti vanditv± pakk±mi. Udakapariyanta½ katv± mah±bh³mic±lo ahosi. Bhagav± pariv±retv± µhite bhikkh³ ±ha– “anugacchatha, bhikkhave, tumh±ka½ jeµµhabh±tikan”ti. Bhikkh³ y±va dv±rakoµµhak± agama½su. Thero– “tiµµhatha, tumhe ±vuso, appamatt± hoth±”ti nivatt±petv± attano paris±yeva saddhi½ pakk±mi. Manuss±– “pubbe ayyo pacc±gamanac±rika½ carati, ida½ d±ni gamana½ na puna pacc±gaman±y±”ti paridevant± anubandhi½su. Tepi “appamatt± hotha ±vuso, eva½bh±vino n±ma saªkh±r±”ti nivatt±pesi.
Atha kho ±yasm± s±riputto antar±magge satt±ha½ manuss±na½ anuggaha½ karonto s±ya½ n±¼akag±ma½ patv± g±madv±re nigrodharukkham³le aµµh±si. Atha uparevato n±ma therassa bh±gineyyo bahig±ma½ gacchanto thera½ disv± upasaªkamitv± vanditv± aµµh±si. Thero ta½ ±ha– “atthi gehe te ayyik±”ti? ¾ma, bhanteti. Gaccha amh±ka½ idh±gatabh±va½ ±rocehi. “Kasm± ±gato”ti ca vutte “ajja kira ekadivasa½ antog±me bhavissati, j±tovaraka½ paµijaggatha, pañcanna½ bhikkhusat±na½ niv±sanaµµh±na½ j±n±th±”ti. So gantv± “ayyike, mayha½ m±tulo ±gato”ti ±ha. Id±ni kuhinti? G±madv±reti. Ekakova, aññopi koci atth²ti Atthi pañcasat± bhikkh³ti. Ki½ k±raº± ±gatoti? So ta½ pavatti½ ±rocesi. Br±hmaº²– “ki½ nu kho ettak±na½ vasanaµµh±na½ paµijagg±peti daharak±le pabbajitv± mahallakak±le gih² hotuk±mo”ti cintent² j±tovaraka½ paµijagg±petv± pañcasat±na½ bhikkh³na½ vasanaµµh±na½ k±retv± daº¹ad²pik±yo j±letv± therassa p±hesi.
Thero bhikkh³hi saddhi½ p±s±da½ abhiruhi. Abhiruhitv± ca j±tovaraka½ pavisitv± nis²di. Nisajjeva– “tumh±ka½ vasanaµµh±na½ gacchath±”ti bhikkh³ uyyojesi. Tesu gatamattesuyeva therassa kharo ±b±dho uppajji, lohitapakkhandik± m±raºantik± vedan± vattanti, eka½ bh±jana½ pavisati, eka½ nikkhamati. Br±hmaº²– “mama puttassa pavatti mayha½ na ruccat²”ti attano vasanagabbhadv±ra½ niss±ya aµµh±si. Catt±ro mah±r±j±no “dhammasen±pati kuhi½ viharat²”ti olokent± “n±¼akag±me j±tovarake parinibb±namañce nipanno, pacchimadassana½ gamiss±m±”ti ±gamma vanditv± aµµha½su. Thero– ke tumheti? Mah±r±j±no, bhanteti. Kasm± ±gatatth±ti? Gil±nupaµµh±k± bhaviss±m±ti. Hotu, atthi gil±nupaµµh±ko, gacchatha tumheti uyyojesi. Tesa½ gat±vas±ne teneva nayena sakko dev±namindo, tasmi½ gate suy±m±dayo mah±brahm± ca ±gami½su. Tepi tatheva thero uyyojesi.
Br±hmaº² devat±na½ ±gamanañca gamanañca disv±– “ke nu kho ete mama putta½ vanditv± gacchant²”ti therassa gabbhadv±ra½ gantv±– “t±ta, cunda, k± pavatt²”ti pucchi. So ta½ pavatti½ ±cikkhitv±– “mah±-up±sik±, bhante ±gat±”ti ±ha. Thero kasm± avel±ya ±gatatth±ti pucchi. S± tuyha½ t±ta dassanatth±y±ti vatv± “t±ta ke paµhama½ ±gat±”ti pucchi. Catt±ro mah±r±j±no, up±siketi. T±ta, tva½ cat³hi mah±r±jehi mahantataroti? ¾r±mikasadis± ete up±sike, amh±ka½ satthu paµisandhiggahaºato paµµh±ya khaggahatth± hutv± ±rakkha½ aka½s³ti. Tesa½ t±ta, gat±vas±ne ko ±gatoti? Sakko dev±namindoti. Devar±jatopi tva½ t±ta, mahantataroti? Bhaº¹ag±hakas±maºerasadiso esa up±sike, amh±ka½ satthu t±vati½sato otaraºak±le pattac²vara½ gahetv± otiººoti. Tassa t±ta gat±vas±ne jotam±no viya ko ±gatoti? Up±sike tuyha½ bhagav± ca satth± ca mah±brahm± n±ma esoti. Mayha½ bhagavato mah±brahmatopi tva½ t±ta mahantataroti? ¾ma up±sike, ete n±ma kira amh±ka½ satthu j±tadivase catt±ro mah±brahm±no mah±purisa½ suvaººaj±lena paµiggaºhi½s³ti.
Atha br±hmaºiy±– “puttassa t±va me aya½ ±nubh±vo, k²diso vata mayha½ puttassa bhagavato satthu ±nubh±vo bhavissat²”ti cintayantiy± sahas± pañcavaºº± p²ti uppajjitv± sakalasar²re phari. Thero– “uppanna½ me m±tu p²tisomanassa½, aya½ d±ni k±lo dhammadesan±y±”ti cintetv±– “ki½ cintesi mah±-up±sike”ti ±ha. S±– “puttassa t±va me aya½ guºo, satthu panassa k²diso guºo bhavissat²ti ida½, t±ta, cintem²”ti ±ha. Mah±-up±sike, mayha½ satthu j±takkhaºe, mah±bhinikkhamane, sambodhiya½, dhammacakkappavattane ca dasasahassilokadh±tu kampittha, s²lena sam±dhin± paññ±ya vimuttiy± vimuttiñ±ºadassanena samo n±ma natthi, itipi so bhagav±ti vitth±retv± buddhaguºappaµisa½yutta½ dhammadesana½ kathesi.
Br±hmaº² piyaputtassa dhammadesan±pariyos±ne sot±pattiphale patiµµh±ya putta½ ±ha– “t±ta, upatissa, kasm± evamak±si, evar³pa½ n±ma amata½ mayha½ ettaka½ k±la½ na ad±s²”ti. Thero– “dinna½ d±ni me m±tu r³pas±riy± br±hmaºiy± pos±vanikam³la½, ettakena vaµµissat²”ti cintetv± “gaccha mah±-up±sike”ti br±hmaºi½ uyyojetv± “cunda k± vel±”ti ±ha. Balavapacc³sak±lo, bhanteti. Tena hi bhikkhusaªgha½ sannip±teh²ti. Sannipatito, bhante, saªghoti. Ma½ ukkhipitv± nis²d±pehi cund±ti ukkhipitv± nis²d±pesi. Thero bhikkh³ ±mantesi– “±vuso catucatt±l²sa½ vo vass±ni may± saddhi½ vicarant±na½ ya½ me k±yika½ v± v±casika½ v± na rocetha, khamatha ta½ ±vusoti. Ettaka½, bhante, amh±ka½ ch±y± viya tumhe amuñcitv± vicarant±na½ aruccanaka½ n±ma natthi, tumhe pana amh±ka½ khamath±ti. Atha thero aruºasikh±ya paññ±yam±n±ya mah±pathavi½ unn±dayanto anup±dises±ya nibb±nadh±tuy± parinibb±yi. Bah³ devamanuss± therassa parinibb±ne sakk±ra½ kari½su.
¾yasm± cundo therassa pattac²varañca dh±tupariss±vanañca gahetv± jetavana½ gantv± ±nandatthera½ gahetv± bhagavanta½ upasaªkami. Bhagav± dh±tupariss±vana½ gahetv± pañcahi g±th±satehi therassa guºa½ kathetv± dh±tucetiya½ k±r±petv± r±jagahagamanatth±ya ±nandattherassa sañña½ ad±si. Thero bhikkh³na½ ±rocesi. Bhagav± mah±bhikkhusaªghaparivuto r±jagaha½ agam±si. Tattha gatak±le mah±moggall±natthero parinibb±yi. Bhagav± tassa dh±tuyo gahetv± cetiya½ k±r±petv± r±jagahato nikkhamitv± anupubbena gaªg±bhimukho gantv± ukkacela½ agam±si. Tattha gaªg±t²re bhikkhusaªghaparivuto nis²ditv± tattha s±riputtamoggall±n±na½ parinibb±nappaµisa½yutta½ sutta½ desetv± ukkacelato nikkhamitv± ves±li½ agam±si. Eva½ gate atha kho bhagav± pubbaºhasamaya½ niv±setv± pattac²varam±d±ya ves±li½ piº¹±ya p±vis²ti ayamettha anupubb² kath±.
Nis²dananti ettha cammakkhaº¹a½ adhippeta½. Udenacetiyanti udenayakkhassa cetiyaµµh±ne katavih±ro vuccati. Gotamak±d²supi eseva nayo. Bh±vit±ti va¹¹hit±. Bahul²kat±ti punappuna½ kat±. Y±n²kat±ti yuttay±na½ viya kat±. Vatthukat±ti patiµµh±naµµhena vatthu viya kat±. Anuµµhit±ti adhiµµhit±. Paricit±ti samantato cit± suva¹¹hit±. Susam±raddh±ti suµµhu sam±raddh±.
Iti aniyamena kathetv± puna niyametv± dassento tath±gatassa khoti-±dim±ha. Ettha ca kappanti ±yukappa½. Tasmi½ tasmi½ k±le ya½ manuss±na½ ±yuppam±ºa½ hoti, ta½ paripuººa½ karonto tiµµheyya. Kapp±vasesa½ v±ti– “appa½ v± bhiyyo”ti (d². ni. 2.7; a. ni. 6.74) vuttavassasatato atireka½ v±. Mah±s²vatthero pan±ha– “buddh±na½ aµµh±ne gajjita½ n±ma natthi. Yatheva hi ve¼uvag±make uppanna½ m±raºantika½ vedana½ dasa m±se vikkhambheti, eva½ punappuna½ ta½ sam±patti½ sam±pajjitv± dasa dasa m±se vikkhambhento ima½ bhaddakappameva tiµµheyya, kasm± pana na µhitoti? Up±dinnakasar²ra½ n±ma khaº¹icc±d²hi abhibhuyyati, buddh± ca khaº¹icc±dibh±va½ apatv± pañcame ±yukoµµh±se bahujanassa piyaman±pak±leyeva parinibb±yanti. Buddh±nubuddhesu ca mah±s±vakesu parinibbutesu ekakeneva kh±ºukena viya µh±tabba½ hoti, daharas±maºerapariv±ritena v±. Tato– ‘aho buddh±na½ paris±’ti h²¼etabbata½ ±pajjeyya. Tasm± na µhito”ti. Eva½ vuttepi so na ruccati, “±yukappo”ti idameva aµµhakath±ya½ niyamita½.
167. Yath± ta½ m±rena pariyuµµhitacittoti ettha tanti nip±tamatta½. Yath± m±rena pariyuµµhitacitto ajjhotthaµacitto aññopi koci puthujjano paµivijjhitu½ na sakkuºeyya, evameva n±sakkhi paµivijjhitunti attho. Ki½ k±raº±? M±ro hi yassa sabbena sabba½ dv±dasa vipall±s± appah²n±, tassa citta½ pariyuµµh±ti. Therassa catt±ro vipall±s± appah²n±, tenassa m±ro citta½ pariyuµµh±ti. So pana cittapariyuµµh±na½ karonto ki½ karot²ti? Bherava½ r³p±rammaºa½ v± dasseti, sadd±rammaºa½ v± s±veti, tato satt± ta½ disv± v± sutv± v± sati½ vissajjetv± vivaµamukh± honti. Tesa½ mukhena hattha½ pavesetv± hadaya½ maddati. Tato visaññ±va hutv± tiµµhanti. Therassa panesa mukhena hattha½ pavesetu½ ki½ sakkhissati Bherav±rammaºa½ pana dasseti. Ta½ disv± thero nimittobh±sa½ na paµivijjhi. Bhagav± j±nantoyeva– “kimattha½ y±vatatiya½ ±mantes²”ti? Parato “tiµµhatu, bhante, bhagav±”ti y±cite “tuyheveta½ dukkaµa½, tuyheveta½ aparaddhan”ti dos±ropanena sokatanukaraºattha½.