Dvaya½ chandojjhetari. Brahmasutta½ adh²te sottiyo, “nena niddiµµhamaniccan”ti [k±tanta 1.2.18 naghaµita½ anicca½ (paribh±sendusekhara 97)] vuttatt± vuddhi, yad±din± v± chandasaddassa sottiy±deso [p±ºini 5.2.84]. Chanda½ adh²te chandaso, so pulliªgo. Dvaya½ sisse. Sotu½ icchant²ti siss±, su savane, so, ussi. ¾cariyassa ante sam²pe vasanas²lo, saññ±saddatt± sattamiy± alopo. 409. Brahmac±r²-±dayo ete caturo jan± assam± n±ma bhavanti, assamasaddoya½ punnapu½sake. Tatra muñjamekhal±diyutto vedajjh±yako brahmacariy±ya½ µhito brahmac±r². Vedajjhayana½ brahmacariya½ carat²ti, º². Dhammatthak±mesu µhito pañcamah±yaññak±r² gahaµµho, gah± d±r± tatra tiµµhant²ti gahaµµho. Gahaµµho paro tatiyassapi v±napattho. Vanapatthe vanekadese, d³ravane v± bhavo v±napattho, assa bh³miseyy±jaµ±jinadh±raºavanav±sonyah±rabhojit±di dhammo. V±napatthassameva tatiyam±yuso bh±ga½ khepayitv± gahitak±s±vadaº¹o bhikkho sabbabh³tesu samo jh±n±yatanavaro bhikkhu. Samu tapasi, khede ca, ±sammanti atr±ti, akattari k±rake saññ±ya½ ºo. “Assamo brahmacariy±di- catukkepi maµhepi ce”ti n±natthasaªgahe. 410. S²l±dayo tayo sikkh±dhamme saha ekato carant± mithu aññamañña½ sabrahmac±rino n±ma, brahmac±r²hi saha carant²ti sabrahmac±rino. “Mith³”ti imin± sabrahmac±r²saddassa tagguºasa½viññ±ºatta½ d²pita½, tena brahmac±r²nampi sabrahmac±rittamupapanna½. Dvaya½ upasampad±d±yake. Manas± upecca siss±na½ vajj±vajja½ jh±yat²ti upajjh±yo, upajjh± ca. Jhe cint±ya½, ºo, pubbatra e aya, pakkhe r±j±dipakkhepena upajjh±, parasamaye pana ved±dip±µhayit± “upajjh±yo, upajjh±”ti coccate, upecca adh²yate asm±ti katv±. Dvaya½ nissayad±yake. Siss±na½ hita½ ±carat²ti ±cariyo, ºyo. Nissaya½ dad±t²ti, kamm±dimhi ºvu. 411. S±sane ±cariya½ dassetv± parasamayepi dassetum±ha “upan²ye”cc±di. Atha v± yo dvijo br±hmaºo ya½kiñci br±hmaºa½ upan²ya attano santika½ ±netv± kapp±dicha¼aªgikatt± s±ªga½ saguyhatt± rahassañca veda½ kammabh³ta½ pubba½ paµhamameva kenaci asikkh±piteyeva ajjh±paye sikkh±peyya, so br±hmaºesu “±cariyo”ti vuccati, ±dito c±reti sikkh±pet²ti ±cariyoti katv±, ºyo. Yath±vutt± aññe upajjh±y±. 412. Pajjaddha½ upadesaparampar±ya½. Pare ca pare ca parampar±, pubb±cariy±. Tato ±bhata½ p±rampariya½. Itihasaddo nip±tasamud±yo. “Itiha pubb±cariyehi vuttamidan”ti kathetabba½ vacana½ etihya½, ºyo. ðamhi etiha½. ¾cariya½ upagantv± dissati ucc±r²yat²ti upadeso, dis² ucc±raºe, ºo. Tika½ yaññe. Yaja devap³j±saªgahakaraºad±nadhammesu, yajana½ y±go, ºo. Saggatthikehi kar²yateti katu, tu. Jassa ññatte yañño. Y±gattha½ mant±din± parikkhat± parisaªkhat± bh³ bh³mi vedi n±ma, ²paccaye ved² ca. Vindati assa½ l±bhasakk±ranti vedi, vida l±bhe, iºa. 413. Assamedh±dayo pañca “mah±y±g±”tyuccante. Por±ºakar±jak±le kira sassamedha½ purisamedha½ samm±p±sa½ v±c±peyyanti catt±ri saªgahavatth³ni ahesu½, yehi r±j±no loka½ saªgaºhi½su, tattha nipphannasassato dasamabh±gaggahaºa½ sassamedha½ n±ma, sassasamp±dane medh±vit± sassamedha½ n±m±tyattho. Mah±yodh±na½ cham±sikabhattavetan±nuppad±na½ purisamedha½ n±ma, purisassa saªgaºhane medh±vit± purisamedha½ n±m±tyattho. Daliddamanuss±na½ hatthato lekha½ gahetv± t²ºi vass±ni vin± va¹¹hiy± sahassadvisahassamattadhan±nuppad±na½ samm±p±sa½ n±ma. Tañhi samm± manusse p±seti hadaye bandhit± viya µhapeti, tasm± “samm±p±san”ti vuccati. “T±ta m±tul±”ty±din± pana saºhav±c±ya bhaºana½ v±c±peyya½ n±ma, peyye vajjapiyavacanat±tyattho. Eva½ cat³hi vatth³hi saªgahita½ raµµha½ iddhañceva hoti ph²tañca pah³tannap±na½ khema½ nirabbuda½. Manuss± mud± pamodam±n± ure putte naccent± ap±rutagharadv±r± viharanti, ida½ gharadv±resu agga¼±na½ abh±vato niragga¼anti vuccati, aya½ por±ºikapaveº², aparabh±ge pana okk±kar±jak±le br±hmaº± im±ni catt±ri saªgahavatth³ni, imañca raµµhasampatti½ parivattent± uddha½ m³la½ katv± “assamedhan”ti-±dike pañca yaññe n±ma aka½su, vuttañheta½ bhagavat± br±hmaºadhammikasutte–
“Tesa½ ±si vipall±so, disv±na aºun± aºu½;
te tattha mante ganthetv±, okk±ka½ tadup±gamun”ti [su. ni. 301, 304].
Id±ni tehi parivattetv± µhapitamattha½ dassento “assamedho”cc±dim±ha. Tattha assa½ ettha medhanti vadhant²ti assamedho. Purisa½ ettha medhanti vadhant²ti purisamedho. Samm± yugacchidde pakkhipitabbadaº¹aka½ p±senti khipenti ettha samm±p±so. Mantapad±bhisaªkhat±na½ sappimadh³na½ “v±jan”ti samaññ±, tamettha pivayant²ti v±japeyyo. Sabbassa attano s±pateyyassa anig³hitv± niravasesato dinnatt± natthi ettha agga¼±ti niragga¼o, aya½ p±¼iy± ±gatakkamato atthavaººan±, idh±gatakkamena pana assamedhapurisamedhaniragga¼asamm±p±sav±japeyy±na½ atthavaººan± likhitabb±. 414. Tika½ y±jake. Yajanas²lo idi, yassi, jassa do. Yajat²ti ijo, a. Atha v± itthiy± utumhi j±te j±yat²ti itth²tujo. “N±r²tvijo”tipi p±µho. “Utujo y±jako tath±”tipi p±µho, sundaro. Parasamaya½ amanasi katv± pana ±cariyena itidvijasaddo iditvijasaddo ca sam±natth±ti maññam±nena “idi tvijo”ti vutta½ siy±, ºvumhi y±jako [amara 17.17 g±th± passitabb±]. Dvaya½ y±gasabh±ya½, aññasabh±yañc±rambhake. Sabh±ya½ s±dhu sabhyo, yo. Sam±ja½ janasaªgh±ta½ sam±vasanti ±gantv± ekades² bhavant²ti sam±j±, tehi sama½ ek²bhavat²ti s±m±jiko, ºiko. Sabh±sado, sabh±t±ropyatra. Pañcaka½ sabh±s±maññe. Pari samantato sentyassa½ paris±, si sev±ya½. Saha bh±santyassa½ sabh±, halopo, sabbhi bh±t²ti v± sabh±. Samajjanti sa½gacchanti milantyassa½ samajj±, aja gamane. Samayanti milantyassa½ samiti, i gatimhi, itthiyanti. Milanamek²bh±vo. Samantato s²dantyasmi½ sa½sado, itthinapu½sakesu. Goµµh², aµµh±n²pyatra. G±vov±c± tiµµhanti bhavantyassa½ goµµh². ¾gantv± tiµµhantyassa½ aµµh±n², yu, nad±di, rass±di. 415-416. Bhikkhu-±dik± im± catasso paris± n±ma. Bhikkhanas²lat±d²hi bhikkhu. “Uddissa ariy± tiµµhanti, es± ariy±na y±can±”ti [j±. 1.7.59] hi vutta½. Bhikkha y±cane, r³. Yomhi bhikkh³. In²paccaye bhikkhun², yossa lopo. Ratanattayamupagantv± ±sayant²ti up±sak±, ºvu, ±sa upavesane. Itte up±sik±yo. Ettha ca pabbajj±s±maññato, liªgas±maññato ca s±maºer± bhikkh³su, s±maºeriy±dayo, ca bhikkhun²su saªgahit±, tato, avases± pana sabbepi devamanuss±dayo itthipurisavasena dve koµµh±se katv± liªgasabh±gavasena dv²su saªgahit±, brahm±no pana liªg±bh±vepi purisasaºµh±natt± purisesu saªgahit±, tath± paº¹ak±pi, ubhatobyañjanesu pana purisa-ubhatobyañjana½ purisesu, itthi-ubhatobyañjana½ itth²su saªgahitanti veditabba½. Eva½ cat³hi koµµh±sehi parisa½ dassetv± aµµhahipi dassetum±ha “athave”cc±di. Tassattho– paris± n±ma aµµha siyu½, kesa½ vasen±’µµha siyu½? T±vati½s±na½ dvij±na½ br±hmaº±na½ khatt±na½ khattiy±na½ m±rassa gahapatissa samaº±na½ c±tumah±r±jik±na½ brahm³nañca vasen±ti im± c±’µµhaparis± p±kaµavasena, seµµhavasena ca vutt±ti na ettha pubbe viya sabb± saªgahit±, t±vati½s±dik± hi p±kaµavasena vutt±, samaº± pana p±kaµavasena, seµµhavasena ca vutt±. 417. G±yatti n±ma yassa cat³su p±desu paµip±da½ cha¼akkhar±ni santi, s± pamukham±di yassa utth±d²na½ p±yen±nupayogatt± g±yattipamukha½ chanda½ n±ma. G±yateti g±yatti, ge sadde, tti, e aya. Vajja½ ch±dayat²ti chanda½, chada sa½varaºe, vuttañhi pajjaviveke buddhaguttena bhikkhun±–
“Uttha’maccutthaka½ majjha½, patiµµh± suppatiµµhak±;
p±yo payogab±hyatth±, abhabbatt± ca nerit±”ti.
Ya½ pana catuv²sakkharavanta½, ved±na½ ±dibh³tañca g±yatti viya chand±na½ n±pi catuppada½, atha kho tipadameva siy±, s± s±vitti n±ma, s±vittisaddo g±yattipariy±yopyatthi, “s±vitti chandaso mukha½” [ma. ni. 2.400; su. ni. 573], “g±yatti tu ca s±vitt²”ti ca vuttatt±. Idha pana bhedena vutta½, yath± “buddha½ saraºa½ gacch±mi, dhamma½ saraºa½ gacch±mi, saªgha½ saraºa½ gacch±m²”ti. Savitussa isino aya½ v±c± s±vitti, iºa. 418. Habya½ devat±tthamanna½, tassa p±ke tad±dh±re th±ly±dimhi caru, tattha µhitatt± upac±rena habyampi caru, caratism± u, caru pume. “Habyap±ke caru pum±”ti [amara 17.22] hyamarakose. Homadabbiya½ homakammani habyann±d²namuddharaºattha½ kat±ya½ kaµacchuya½ suj±, itth², habyann±d²na½ sukhaggahaºattha½ j±yat²ti suj±. Dvaya½ kh²ranne, devannatt± parama½ anna½. P±tabbassa, asitabbassa c±ti dvinnampi bh±v±na½ sambhavato p±y±so, ±k±rant±nam±yo. P±yasopyatra. Dvaya½ devanne. Hu d±ne, ºyo. Imhi havi, napu½sake. 419. Th³º±ya½ yaññathambhe y³po. Beluvo v± kh±diro v±. ¾lambapasubandhaneyaµµhi, samattayaññe v± ya½ yaµµhim±ropayati, sa y³po [y³pa… yaññ²yapasubandhanakaµµhabhede… y±gasamatticihnatthe thambhe ca (v±cappati)], yu missane, po, d²gh±di. Thu abhitthave, ºo, d²gh±di. Ya½ kaµµha½ kaµµhantaren±’gginipph±danattha½ gha½sate, tasmi½ nimmanthyad±rumhi araº², ara gamane, aºi, ²mhi araº². G±hapacc±dayo tayo aggayo. Gahapatin± sa½yutto g±hapacco, aggi, ºyo. Ta½yoniya½rev±havan²yo hutabbaggi-±havanamarahat²ti ±havan²yo. Dakkhiºaggi pana ta½yoni aññayonipi. Dakkhiºa½ deyyadhamma½ agganti vissajjantyasminti dakkhiºaggi, agga d±ne, d±na½ agg²yati d²yatyasminti d±nagga½, “parivesanaµµh±nan”ti [a. ni. µ². 3.9.20] hi aªguttaranik±yaµ²k±. Ettha ca g±hapaccagg±d²na½ tiººa½ vippaµipajjant±na½ vin±sahetubh±vato aggit±daµµhabb±. Sattakanip±ta-aªguttaranik±yaµµhakath±ya½ pana– ¾huna½ vuccati sakk±ro, ±huna½ arahant²ti ±huneyy±, m±t±pitaro, m±t±pitaro hi putt±na½ bah³pak±rat±ya ±huna½ arahanti, tesu vippaµipajjam±n± putt± niray±d²su pavattanti, tasm± kiñc±pi m±t±pitaro n±nudahanti, anudaham±nassa pana paccayo hot²ti anudahanaµµheneva “±huneyyagg²”ti vuccati. Yo m±tug±massa sayanavatth±laªk±r±di-anuppad±nena bah³pak±ro, ta½ aticaranto m±tug±mo niray±d²su nibbattati, tasm± sopi purimanayeneva anudahanaµµhena “gahapatagg²”ti vutto. “Dakkhiºeyyagg²”ti ettha pana “dakkhiº±”ti catt±ro paccay±, bhikkhusaªgho dakkhiºeyyo, so gih²na½ t²su saraºesu, pañcasu s²lesu, dasasu s²lesu, m±t±pitupaµµh±ne, dhammikasamaºabr±hmaº³paµµh±neti evam±d²su kaly±ºadhammesu niyojanena bah³pak±ro, tasmi½ micch±paµipanno gih² bhikkhusaªgha½ akkositv± niray±d²su nibbattati, tasm± sopi purimanayeneva anudahanaµµhena